2007 kuni 1E19 ehk Wikipediaga universumi lõpust

Täna saab täis veel üks tiir Päikese ümber, mis annab põhjust möödunud aastale tavalisest mõnevõrra mõtisklevamalt tagasi vaadata, kuid ühtlasi mõelda sellest, mis on alles ees. Ja kui juba tulevikust mõelda, siis miks mitte lõpuni välja?

Wikipedias on isegi täitsa eraldi artikkel olemas nimega Ultimate fate of the universe, kus erinevate stsenaariumite lühikirjeldused on kokku võetud ühtseks ülevaatlikuks artikliks, kust võimalik edasi minna kümnes eri suunas - alustades füüsikaga ja lõpetades ulmekirjandusega.

Eraldi huvitav küsimus loomulikult kauaks seda universumit ikka jätkub. Artiklist 1 E 19 selgub, et kauemaks kui arvata oleks võinud. Isegi nii kaua, et toimima hakkab Poincare'i kordumise teoreem ehk kõik, mis varem juhtus juhtub uuesti.

Samas ei näi pääsu totaalsest lõpust olevat ilma intelligentse elu loomingulisuseta. Frank Tipler pakub enda Omega Punkti teoorias ühe võimaliku lahenduse:

According to his Omega Point Theory, as the universe comes to an end at a singularity in a particular form of the Big Crunch, the computational capacity of the universe is capable of increasing at a sufficient rate that this computation rate is accelerating exponentially faster than the time running out. In principle, a simulation run on this universal computer can thus continue forever in its own terms, even though the universe lasts only a finite amount of proper time. Prof. Tipler states this theory requires that the current known laws of physics are true descriptions of reality, and it requires there be intelligent civilizations in existence at the appropriate time to exploit the computational capacity of such an environment.

Aeg, eksistents, lõplik lõpp...lahe. Jääme ootama.

Head vana-aasta lõpu ja uue algust kõigile.

Auhinnad kui institutsiooniline innovatsioon

Üks terane Vabalogi lugejad saatis mulle mõned nädalad tagasi viite Google'i uutele auhindadele, mis tõsi küll ei ole sama suured kui 30 miljonit kuule jõudmise eest vaid kõigest 10 miljonit ja seda hoopis tarkvaraarenduse eest:

The $10 million in awards will be given out as cash awards -- no strings attached. The total will be distributed equally between the Android Developer Challenge I and II. In the Android Developer Challenge I, the 50 most promising entries will each receive a $25,000 award to fund further development. These 50 entries will then be eligible for even greater recognition via ten awards worth $275,000 each and and another ten worth $100,000 each. We will announce the structure for Challenge II at a later date.

Android ise on mobiilitelefonidele mõeldud tarkvara platvorm, milles Google on otsustanud investeerida seoses seoses Google'i poolt ettevalmistatava mobiiltelefoniga. Auhindu hakatakse jagama kõige huvitavamate ja kasulike lahenduste eest, mis oleks Google'i mobiili müügile tuleku hetkel juba ilusti valmis.

Open Source auhindadest kirjutasin pikemalt ühes akadeemilisemas töös (PDF), kuid Google'i värske ürituse teeb huvitavaks hoopiski see, kuidas suurkorporatsioon on just uue platvormi väljatöötamisesse kaasamas võimalikult laia arendajate ringi. Selle asemel, et lasta enda arendusosakonnal või projektimeeskonnal uute lahenduste kallal töötada otsustati arendustöö, mis ei ole platvormi või toote kujunemise seisukohalt võtmetähtsusega, väljast sisse "osta".

Piltlikult öeldes keskendub Google'i meeskond vundamendi ja karkassi ehitamisel samas kui auhinnast huvitatud inimesed saavad välja pakkuda erinevaid lahendusi fassaadile, sisekujundusele ja ruumiplaanile.

Ühtlasi tuleb Google'i plaanide raames välja ka auhindade eelis traditsioonilisema lähenemise ees - kuigi auhindu jagatakse esimeses etapis ainult 50'le kõige lubavamale projektile (mõnele 2 korda), siis lootus 50 parima sekka pääseda on kõigil, mis tähendab, et isegi konservatiivselt mõeldes on 500 erineva rakenduse esitamine auhinnale igati õigustatud. Kuna lahendus peab vähemalt mingis ulatuses ka töötama, siis tekib kõige huvitavam olukord just nende inimeste/gruppidega, kelle rakendused ei leia auhindadega tunnustamist. Kui paljud nendest jätkavad enda projekti kallal nokitsemist?

Isiklikult kaldun arvama, et kui midagi on kord juba tehtud, siis lihtsam on seda edasi arendada või kood avalikuks teha, kui käega lüüa ja asi sinna kohta jäta. Ma üldse ei imestaks, kui Google saab 10 miljoni dollari jagamise eest auhindadena endale arendustööd ja rakendusi 100 miljoni eest.

Auhinnad on institutsioon - kindlad reeglid, mille raames saavad organisatsioonid ja indiviidid tegutseda. Hayek'i üks olulisemaid ja sügavamaid täheldusi oli tõdemus sellest, kui vähe inimesed tegelikult teavad ja kui oluline on pidevalt katsetada ja proovida ning kui oluline on jätkuvalt võimaldad katsetamist ja proovimist. Seda mitte ainult ettevõtluses vaid ka institutsioonides.

See, kuidas me midagi teeme ja mis reegleid järgime on välja kujunenud mingis teadmiste, võimaluste ja kogemuste kontekstis. Samas muudab pidev tehnoloogiline progress nii meie teadmisi kui võimalusi, mis loob olukorra, kus uute tehnoloogiliste lahenduste rakendamine võib viia kas teadlikult või juhuse läbi uute institutsioonide väljatöötamiseni.

Arendustegevus ise on viimase 100 aasta jooksul muutunud iga ettevõtte tegevuse oluliseks osaks, kuid ühtlasi on välja kujunenud teatud tüüp-lahendused, millest eriti kõrvale ei kalduta. Parimaks näiteks on arendusmeeskond - kinnine väike grupp, mis nokitseb poolsalaja millegi lubava kallal. Samas on nende taust enamasti sarnane ja probleemipüstitus koos lahendusega paljuski piiratud meeskonna teadmistega.

Kui tootearenduses võib taoline lähenemine anda suurepäraseid tulemusi, mis üllatavad positiivselt, siis tarkvaraarenduses võib-olla mitte. Tekib küsimus, et kas peaks proovima probleem lahendada mõnede teiste mängureeglite raames, mis võivad osutuda märksa sobivamaks just inimeste vahel hajutatud informatsiooni kaasamisel? Miks mitte proovida ja katsetada, sest kui tõenäoline on, et pidevalt muutuvas keskkonnas on esimese, teise või isegi kolmanda katsetusega jõutud institutsioonideni, mis on ideaalsed? Veel parem, kuidas me üldse teame, millal me ole ideaali või parima võimalikuni jõudnud?

Mul on hea meel, et ma pole enda mõtteis üksinda nagu võib lugeda New York Times'is umbes kuuaega tagasi ilmunud artiklist Win Fabulous Prizes, All in the Name of Innovation:

“It’s a new kind of grant-making,” said Jonathan Greenblatt, an entrepreneur who sold his company, Ethos Water, to Starbucks and became a senior adviser to the X Prize Foundation. “It’s a mode that encourages experimentation rather than prescribing solutions. It sets the stage for innovation and dynamism that the grantor can’t anticipate.”

Grant programs traditionally finance services and try to influence government policy, not market forces. In most cases, they award modest amounts, develop long-term relationships with grantees and aim to avoid risk.

“Foundations see their role as understanding what the problems are out there, what the solutions are, and what they can do to test the solutions,” said Mike Burns, a partner in Brody Weiser Burns, a consulting firm in Branford, Conn., that advises nonprofit groups. “It’s very hands off. This is a new breed. They borrow from venture capitalism: they invest the money and have a say in what the outcome is.

Igas tasakaalukas artiklis peaks leiduma ka vastandlike seisukohti, kuid kahjuks on artiklisse jõudnud nende inimeste kommentaarid, kes ei näi auhindadest ja nende toimimisest suurt midagi teadvat - pigem ikka vaenulikus turumajanduslike mehhanisme kasutavate institutsioonide vastu ning lihtlabane teadmatus.

New York Times'i artiklis annab kommentaari ka selline mees nagu Thomas A. Kalil:

Supporters of the concept include Thomas A. Kalil, the special assistant to the chancellor for science and technology at the University of California at Berkeley, and the author of a study on prize competitions. “Prizes are not substitutes for grants,” he said. “But under certain circumstances, they work very well.”

Vabalogi lugejad loomulikult juba teavad seda, kuid Kalili uurimus Prizes for Technological Innovation (PDF) on sellegi poolest huvitav ja üks värskemaid uurimusi auhindadest ning nende rakendamise võimalustest.

Lõpetuseks tuletaks meelde, et Netflix'i auhinna välja kuulutamisest möödus hiljuti aasta.

Kui viimati augustis Netflixi auhinnast kirjutasin, siis oli originaalset tulemust parandatud peaaegu 7,5 protsenti, kuid tänaseks on sinna lisandunud täiendav protsent ja jõutud on 8,5 protsendini. Miljonist dollarist on puudu jäänud kõigest 1,5% ja arvestades seda, et auhind on saadaval veel 4 aastat, siis tõenäoliselt see ka saavutatakse.

Muide, esimene progressi auhind (50 000 USD) läks AT&T arendustöötajatele, kellel leheküljelt võib leida ka teadusartikleid sellest, mis lahendusi nad kasutavad ja kuidas tulemuseni jõudsid.

Auhinnad on leidmas üha rohkem kasutamist nagu ka kajastamist. Kahju ainult, et Eestis keegi taolist huvitavat lahendust ei kasuta.

Rohkem liikumisvabdust, vähem ametiühingute väljapressimist

Mitte just eriti tihti ei juhtu, et Euroopa Kohtu eelotsus erineb märgatavalt lõplikust otsusest, kuid täna satub olema üks nendest juhtudest. Õnneks tehti taoline erakordne otsus kaine mõistuse kasuks nagu ka inimeste vaba liikumise toeks Euroopas. Teiste seas vahendab otsust ka Postimees:

ELi kõrgeim kohus andis löögi Rootsis laialt levinud kollektiivsetele protestiaktsioonidele, asudes seisukohale, et sealsed ametiühingud ei saa sundida välisfirmadele peale oma palgamäärasid.

Kauaoodatud otsusega tunnistati ebaseaduslikuks Rootsi ametiühingu boikott riigis lätlaste tööjõudu kasutanud Läti ettevõtte vastu, mistõttu viimane läks pankrotti, vahendas EUobserver.

The Local pakub natuke tagatausta ja sukeldub mõnevõrra sügavamale detailidesse:

The ECJ noted in particular that since Sweden has no mininum pay levels, the union had no right to set a wage level that the Latvian company would have to respect.

It said that, in this case, the right to collective action was liable to make it more difficult for the firm "to carry out construction work in Sweden and therefore constitutes a restriction on the freedom to provide services."

Kellele sellest veel väheks jäi, siis alati on võimalik tutvuda ka otsuse pressiteatega (PDF).

Tore, et taolised sigadused tulevikus ära jäävad või on vähemalt keerulisemalt korraldatud. Ida-Eurooplastesse võiks ikkagi kui inimestesse suhtuda mitte võõrastesse kollidesse. Isegi osad rootslased pidasid enda kaasmaalaste käitumise pärast vajalikuks lätlaste ees vabandada nagu sai kirjutatud ja viidatud 2005. aasta juunis.

Euroopa "ühtsusele" oli see kaasus algusest peale keeruline juhtum, kus valida tuli kahe erineva kriitika vahel ja Euroopa Komisjonis tajutakse seda väga selgelt. Miks muidu võib Postimehe loo lõpust leida sellise huvitava lõigu:

Euroopa Komisjon märkis oma reaktsioonis, et tegemist on «väga nüansirikka» otsusega, mida tuleb analüüsida «väga hoolikalt». Seejuures juhiti aga tähelepanu otsuse põhiosale, mis kinnitab, et ühe liikmesmaa organisatsioonid peavad arvestama kollektiivsete palgalepingutega võõrfirmas, olenemata nende sisust.

Kuidagi peab ju ametiühingutele lootust andma, et nende blokaade lihtsalt ei ignoreerita.

Miks keegi Boliiviast ei kirjuta?

Ma vaatasin eile öösel suht hämmeldunult CNN'ist uudislõiku, mis andis teada, et Boliiviast on eraldumas mõned provintsid. Praeguse seisuga pole veel ei EPL ega Postimees ega Delfi seda kaugel toimuvat segadust uudiskünnise ületanuks pidanud.

Mis siis toimub?

CNN annab teada, et neli maagaasi poolest kõige rikkamat piirkonda on väljakuulutanud autonoomia, sest Boliivia sotsialistlike kalduvustega president Evo Morales on välja tulnud põhiseaduse täiendustega, mis seaks neli autonoomiat nõudvat piirkonda olukorda, kus neile rakenduvad kõrgemad maksumäärad.

L.A. Times'ist selgub natuke täpsemalt ka põhiseaduse muudatus sisu:

It was in Oruru, a Morales stronghold, where a constitution-writing assembly approved the new charter last weekend amid an opposition boycott. The new constitution still must be approved by voters in a referendum next year.

The new constitution denies the kind of regional autonomy sought by leaders in the four provinces. But the constitution does give a greater degree of autonomy to the indigenous groups who are the core supporters of Morales.

Mul on keeruline üle saada muljest, et Morales soovib põhiseaduse tasemele ajada sisuliselt rassistliku poliitikat - anda teatud inimgruppidele rohkem otsustusvabadust kui teistele samas nendelt, kellel on väiksemad vabadused aga rohkem võttes maksude näol. Kas sellele saabki kuidagi teisiti reageerida kui autonoomia väljakuulutamisega?

Sisuliselt oleks Moralese muudatuste referendumile paneku ja võidu puhul tegu demokraatia varjupoole ehk enamuse türannia kõige ehedama näitega.

Neljas autonoomiat taotlevas piirkonnas elab 35% Boliivia enam kui 9st miljonist elanikust, kes ei ole valmis väiksemate õiguste eest rohkem makse maksma selleks, et teiste piirkondade sotsiaalprogramme rahastada.

Parlamendi kohtade pärast juba jageleti, sest demograafilised trendid on praegu autonoomiat taotleva Santa Cruz'i kasuks mänginud samas kui teiste piirkondade peamiselt indiaanihõimudesse kuuluvate inimeste hulk on vaikselt kuid kindlalt vähenenud. 2005. aastal jõuti kompromissini, mille kohaselt sai Santa Cruz mõned kohad juurde, kuid teistelt ei võetud neid ka vähemaks.

Retoorika on läinud viimaste päevade jooksul sõjakamaks ja ähvardusi/ultimaatumeid on hakanud loopima mõlemad pooled ja ma üldse ei imestaks kui see konflikt muutub vägivaldseks. Samas on selge, et isegi kui autonoomiataotlejate plaanid surutakse maha, siis jääb see ebaõiglus ikkagi paljude hinge kripeldama.

Saab näha, mis sellest kõigest veel saab.

Kuidas ametiühingud endale ise hauda kaevavad

Inimesed saavad vahel ikka selliste rumalustega hakkama, et vaata ja imesta suu ammuli. Prantslased ei ole mingi erand. Värkseim näide pärineb alles eilsest, kui Prantsusmaa ülemkohus keelas Amazonil raamatute tasuta Prantsusmaale toimetamise:

Using "loss-leaders," or selling products below cost to attract customers, is illegal. Other restrictions apply to books retailers must not offer discounts of more than 5 percent on the publisher's recommended price. Many independent booksellers choose to offer this discount in the form of a loyalty bonus based on previous purchases. Larger booksellers simply slash the sticker price of books.

But the free delivery offered by Amazon exceeded the legal limit in the case of cheaper books, the union charged.

Ja see kallid sõbrad, on hea näide sellest, miks ametiühingute tegevuses suhtes tuleb säilitada teatud skeptilisust. Üsna lihtsalt võib enda õiguste eest seismine taanduda kõige lihtlabasemaks renditaotluseks, kus mingi väikese kliki huvidest lähtuvalt rakendatakse piiranguid, mis pole ühegi tarbija - eriti veel tagasihoidliku sissetulekuga tarbija - huvides.

Richard Posner ja Garry Becker kirjutasid samuti mõned kuud tagasi ametiühingutest ja nende allakäigust USA's. Beckeri postitusest:

Unions could have an important place in a competitive market economy, but their organization would look different than that of present day industrial and craft unions. Men and women working for large, impersonal corporations may prefer to bargain over wages, work rules, and health and retirement benefits collectively through company unions rather than individually. In particular, workers who have spent many years with the same company may find a union helpful in protecting against management that tries to take advantage of the difficulties older workers face finding good jobs. Other workers in the same industry may elect to not have a union and prefer to bargain individually for wages and benefits. Companies with unions of their employees would compete for profits and employees against companies with other unions, and also against non-unionized companies. This type of union structure is called "competitive unionism".

Actual unions in most countries, however, are not company unions, but organize workers in different companies, often in the same industry, into one union, as with the UAW, or the United Steelworkers of America. By organizing across companies in the same industry, unions hope to exercise greater economic power since they can bargain for similar benefits in competing companies, and can call industry-wide work stoppages. These unions, in effect, try to get monopoly power in labor markets that enable them to boost their wages and other benefits above competitive levels. The Clayton Act of 1914 generally exempted trade union negotiations from anti-trust laws, which enable unions to openly seek what amounts to monopoly gains.

Ühtlasi tuleb mulle meelde üks uurimus (PDF), kust selgus, et Prantsusmaa ametiühingute tegevus sunnib osasid ettevõtteid tootmist viima Prantsusmaalt välja ning seeläbi kaovad nii töökohad kui palgad:

To see how unions potentially entered the process, I re- examine my results when information on firm-level negotiations between firms and unions is added. As expected, in firms with strong unions (those able to impose bargaining on both employment and wages) workers were able to capture a large share of the declining quasi-rent (about 50%). However, the presence of strong unions has apparently led these, mostly large, firms to increase outsourcing with an associated decline in employment. As a result, unions' fight for workers' wages and employment appears to have backfired.

Üks vägagi valgustav artikkel (õigemini katkend pikemast teosest) ilmus New York Times'is 2006. aasta märtsis. Lugu on lennukimehhaanikute saatusest - sellest kuidas lennutööstus areneb, millised võimalused jättis see ametiühingule ja kuidas enda nõudmistega lasti sisuliselt terve firma üks kasumlikumaid ettevõtmisi põhja. Tulemusega ei olnud rahul aga keegi:

As the mechanics had intended, turnaround time inched up, soon reaching 15 days and eventually more than 20 days for a 737. America West stopped sending planes to Indianapolis, as the mechanics had hoped. To regain the lost business, they expected United to restore some of the lost perquisites and thus win back the mechanics' cooperation. Jobs would be preserved, and on the mechanics' terms. That did not happen, and as the slowdown dragged on, work backed up on United's own airliners. For the first time, planes were parked on the tarmac outside the center, out of service — and not generating revenue — while awaiting overhaul.

Then, in July 2000, the mechanics slowed work even more by voting to withhold overtime, to protest what the militants viewed as management's recalcitrance in negotiating a new contract to replace one that had just expired. Mr. Nunnally, as grievance chairman, had spoken against withholding overtime, and worked it himself, in defiance of his militant members, but his point of view did not prevail.

Soon after, the outsourcing began. United diverted work from Indianapolis to private contractors in Alabama and North Carolina, contractors who employed nonunion mechanics — in most cases, at lower wages and with fewer benefits. "The outsourcing was a business decision," Mr. Mohr said. "The cycle time had gotten to the point that if we did not outsource, we would have aircraft continuously parked, waiting for maintenance."

When United and the union finally signed a new contract in March 2002 — 20 months after the old one expired — and the mechanics in Lodge 2294 lifted their ban on overtime, United continued to outsource maintenance, gradually shrinking the operation in Indianapolis. Under the new agreement, the mechanics' combined wages and benefits rose to more than $60 an hour, an increase of roughly $20. While that was the first increase in five years, the new total was double the labor cost of nonunion contractors. It was too big a spread for the mechanics in Indianapolis to overcome — unless they could return to the record turnarounds achieved in the late 1990's. But the old efficiency did not reappear.

Ametiühingute liikmed peavad enda sõjakuses arvestama, et nad võivad saagida oksa ja millel nad istuvad ja pärast tagantjärgi midagi nõuda oleks lihtsalt...kentsakas.

Õnneks on meil vähemalt Toomas Liiva

Leian, et valitsuse 6. detsembri istung võinuks olla natuke pikem. Tühja kah, Lissaboni lepingu kooskõla EV põhiseaduse aluspõhimõtetega ei arutatud. Võinuks siis vähemasti arutada seda, millist pressiteadet rahva jaoks üllitada.

Näiteks sellises stiilis: «Me mööname, et Eesti iseseisvusest on vähe järele jäänud. Kuid kahjuks olid meil praeguses geopoliitilises olukorras üksnes halvad valikud. Parem positiivne hõlvamine Washingtoni ja Brüsseli poolt kui mis tahes hõivamine Moskva suunast. Ajalugu tõestab, et kolmandat teed meie jaoks ei eksisteeri. Asume piirkonnas, kus oma iseseisvust üksinda kaitstes jääksime iseseisvusest lõpuks niikuinii ilma.»

Nii öelda olnuks ausam. Selle asemel et rahvale puru silma ajada reformileppe «kodanikulähedusest» või «demokraatlikkusest».

Kirjutab Toomas Liiva Postimehes. Mõtlesin midagi sarnast kirjutada, kuid ta on öelnud kõik, mis mul öelda oleks olnud ja rohkemgi veel.

Tõesti, milleks on vaja inimesi lollitada täieliku pealiskaudsusega? Kas täiskasvanud eestlasi ei ole võimalik panna otsustama oma saatust ise või on rahvusriigi illusiooni sedavõrd põhjalik ja vajalik, et sellest loobumine võib oluliselt raputada võimuerakondi?

Samas seda, kuivõrd vähe inimesed teavad sellest, kuidas Euroopa Liit toimib või milles meil on enam üldse otsustusõigus, võib lugeda suuremate päevalehtede arvamuskülgedelt - viimati GMO'de debati raames. GMO'd tulevad ja selle vastu ei saa Eesti valitsus midagi teha. Kohalike piiranguid ei tule ja seega on ülejäänud diskussioon suht triviaalne.

Vastupidiselt Eestile on Suurbritannia asukoht ja ajalugu kaks väga head põhjust Euroopa Liitu koos enda bürkoraatliku vahuga vältida. Üksinda on varem hakkama saadud ja sugugi mitte halvasti. Mõni ime, et toimuvast põhjaliku ülevaadet omavad enda pettumust väljendamata ei saa jätta.

Jätke see päev meelde, 13. detsember 2007. Ma arvan, et ühel või teisel moel tuleb sellest kuupäevast veel põhjalikult juttu. Kas heas või halvas valguses? Who knows!

Huvitavat siit ja sealt - III (foto- ja pildieri)

Top 9 Unique Structures Soon to be Built - üks fantastilisem kui teine. Mina olin varem teadlik ainult kahest, kuid ilmselgelt inimestel loomingulisust ja ambitsiooni veel jagub.

10 Most Amazing Extinct Animals - mõnede "klassikute" seast võib leida ka vähemtuntud loomi, keda samuti enam pole.

7 Incredible Natural Phenomena you've never seen - Amazonase maailma pikima kestvusega laine on lahe nagu ka Venezuela igavesed äiksetormid.

World's Most Amazing Islands - Dubai meeletuste kõrval on ka kõhedust tekitav enda üllatavaltki köitev Gunkanjima

Võimatu iluideaal - hea valik fotosid, mis Photoshopis töödeldud ja mille originaalidega on samuti võimalik tutvuda. Originaali nägemiseks tuleb lihtsalt kursor pildi kohale viia.

This Ain't No Disco - huvitav lehekülg, kuhu erinevad agentuurid (reklaami, moe, uue meedia - kõik, kus oluline roll on loovusele) saavad saata pilte enda tööruumide kujundusest. Hea inspiratsiooniallikas kõigile, kes kontori sisekujunduse muutmisele mõtlevad.

Ja lõpetuseks valik Matt Stewart'i fotosid.

USA stsenaristide streigi tagamaadest ja võimalikest tagajärgedest

Kes veel kuulnud pole, siis USA stsenaristide ametiühing (Writers Guild of America ehk WGA) ja seeläbi enamus stsenariste streigivad. See tähendab, et uusi stsenaariumeid ei kirjutata seni kuni streik ühel või teisel viisil lahendatakse - kas siis kokkuleppe või ühe osapoole alistumise näol. Samas on nii stuudiod kui stsenaristid mõista andnud, et mingit taganemist toimuda ei saa, sest nad on niigi palju järelandmisi teinud.

Kõige olulisemaks küsimuseks on kujunenud stsenaristide tasustamine DVD'de ja internetis müüdud filmide ja seriaalide eest. WGA'l on selles osas õigus, et stuudiod kasseerivad ise tehingutelt raha, kuid stsenaristidele väidetakse täie tõsidusega, et tegu on kõigest reklaamiga, mis ei kuulu tasustamisele. Samas on WGA'l ka nõudmisi, mis on absurdsed ja teiste inimeste tegutsemisvabadust piiravad nagu kõigile televisioonis tegutsevatele stsenaristide tasustamine WGA kollektiivlepingu baasil.

Viimasel ajal on ilmunud mitmeid praeguse olukorra tagamaid valgustavaid artikleid, mis võimaldavad paremini mõista filmi- ja seriaalitööstuse tagamaid.

Financial Times'is vaatlevad Matthew Garrahan ja Andrew Johnson praegust olukorda eelkõige stsenaristide vaatepunktist:

The catalyst for the strike was a dispute about writers’ share of income from secondary rights on platforms such as the internet. It is symptomatic, however, of a bigger and more threatening problem for the industry: a widening rift between the people who create content and the conglomerates, which are ever more dependent on controlling that content in an age of fragmenting distribution.

Tähelepanuta ei jää ka levitajate ja tootjate konsolideerumine ning selle mõju saadete ja seriaalide kvaliteedile samal ajal kui WGA poolt paljuski ideaalina esile tõstetud Euroopa-sisesed kokkulepped on vastastikuse usaldamatuse tõttu vaikselt murenema hakanud.

Praeguse streigi ühe liikumapaneva jõu ja näidiskaasusena on juttu olnud ka ühest väga konkreetsest juhtumist, mis leidis aset Ronald Moore'i ja NBC Universal'i vahel:

"I had a situation last year on Battlestar Galactica where we were asked by Universal to do webisodes, which at that point were very new and 'Oooh, webisodes! What does that mean?' It was all very new stuff. And it was very eye opening, because the studio's position was 'Oh, we're not going to pay anybody to do this. You have to do this, because you work on the show. And we're not going to pay you to write it. We're not going to pay the director, and we're not going to pay the actors.' At which point we said 'No thanks, we won't do it.'"

"We got in this long, protracted thing and eventually they agreed to pay everybody involved. But then, as we got deeper into it, they said 'But we're not going to put any credits on it. You're not going to be credited for this work. And we can use it later, in any fashion that we want.' At which point I said 'Well, then we're done and I'm not going to deliver the webisodes to you.' And they came and they took them out of the editing room anyway -- which they have every right to do. They own the material -- But it was that experience that really showed me that that's what this is all about. If there's not an agreement with the studios about the internet, that specifically says 'This is covered material, you have to pay us a formula - whatever that formula turns out to be - for use of the material and how it's all done,' the studios will simply rape and pillage."

Samas on stuudiotel omad argumendid, mis pole sugugi vähem tõsised ja põhjendatud. International Herald Tribune'is ilmunud lugu üritab vastata küsimusele, kelle taskusse filmide eelarvest kõige suurem tükk jõuab ja miks:

The report, by the research company Global Media Intelligence in association with its partner Merrill Lynch, concludes that much of the income - past and future - that studios and writers have been fighting about has already gone to the biggest stars, directors and producers in the form of ballooning participation deals. A participation is a share in the gross revenue, not the profit, of a movie. Through the twists and turns of contemporary deal-making, major studios in theory give away as much as 25 percent of a film's receipts under such arrangements.
. . .
Once it is understood that the biggest stars and directors can rake in dollars even from money-losing movies, it becomes easier to understand why companies dug in their heels when asked to make richer residual payments on media of the future than they offered on home video of the past.

These would trigger higher payments to other guilds, and would probably create pressure from lawyers and agents in search of still fatter participation deals for their star clients.

It is also not hard to see why the situation is especially galling for movie writers, who typically do not share in the most lucrative gross deals.

Kõike seda lugedes ja ei saanud mina üle küsimusest, et miks stsenaristide enda projektidele ise finantseerijaid ei otsi? Ettevõtlikule stsenaristile või ettevõtjale, kes suudab stsenariste organiseerida ja projektidesse kaasata, võiks streigi näol tegu olla harukordse võimalusega stuudiosüsteemi raputada - kasutada teisi levitamiskanaleid ja toota kvaliteetset sisu, mis oleks ahvatlev. Õnneks ei ole ma ainus, kes nii mõtleb:

Visiting a UCLA film class the other night, I was asked to name the most influential filmmakers of our era. The choices were pretty obvious: Steven Spielberg, Peter Jackson, John Lasseter, George Lucas. . . . As the names spilled out, I realized they all have something in common. They're filmmaker-entrepreneurs, artists-turned-businessmen who helped start their own companies to further their work, became financially independent and created a world that operates under a radically different set of rules from the vacuous studio assembly lines. It's telling that the current strike is about new media yet both sides seem to be following old-school models.

Artiklis on juttu ka filmitööstuse trendidest ja sellest, kuidas üha rohkem projekte leiab finantseerimist väljaspool traditsioonilist stuudiosüsteemi ja seda märksa ulatuslikuma loomingulise vabadusega:

"The world is about to change," Frank says. "Anyone with an Apple computer can make a movie now -- it's never been a more democratic medium. The studios should be very afraid. Once the independent financiers start going directly to writers, things could change really fast. I ask myself every week -- why aren't we all working with them? Look at the movies they've made. They are the new Medicis."

While the studios peddle dreary remakes and special-effects extravaganzas, the movies that really get people talking -- such as "Crash," "Brokeback Mountain," "Michael Clayton" and the upcoming "Juno" -- have been financed by outside investors. None of the films had a big budget, but fiscal discipline and artistic autonomy often fuels creativity. "Ten million dollars to $30 million is where ambiguity stays alive, where you can have complexity in storytelling," Gilroy says. "When you get up to a certain budget number with studio films, the bad guys have to all wear black hats."

Samas artiklis leiab mainimist ka Netscape'i kunagine asutaja Marc Andreessen, kes pani enda blogis kirja, miks ta arvab, et meelelahutustööstus on hetkel muutumas millekski Sillicon Valley tarkvaratööstuse sarnaseks:

Suppose the writers' strike continues for months to come -- and even beyond that, suppose the actors or the directors also go on strike. In such a scenario, it is hard to see how many companies based on this new model won't be created extremely quickly -- after all, if you really can't work for the Man, why not start your own company, if you can?

And if you are a primary creator in Hollywood, the model for starting your own company is suddenly becoming very clear.

Which brings me full circle to why I'm even writing about this topic in the first place.

As consumers -- even alienated consumers -- it would be sad to see the TV shows and movies we love not get made during a protracted strike. And certainly many people throughout the extended ecosystem of the entertainment industry -- most of them not rich and not famous -- will suffer financially.

Taoline ümberorienteerumine võib aega võtta aastaid, kuid üleminekukiirus oleneb paljuski sellest, kui koostööaltid on stuudiod.

Ühelt poolt tahaks näha lemmikseriaalide uusi osasid, kuid teiselt poolt võib terve tööstuse ümberorienteerumine viia märksa loomingulisemate ja huvitavamate projektideni, mis korvavad ka võimalikud kaotused.

Huvitavat siit ja sealt - II

Arnold Kling pani kirja parimad raamatud, mis seotud majandusteaduse või teadlastega 2007. aastal, koos väikese kommentaariga. Kuna loen EconLog'i regulaarselt, siis kõik raamatud on tuttavad ja neli neist isegi loetud. Artikli lõpus toodud pod- ja videocastidest olen kuulanud kõiki väljaarvatud ühte, milleni alles jõuan, ja osadele isegi Vabalogis viidanud.

* * *

International Hearld Tribune kirjutab, et tööjõupuudus pole probleem mitte ainult Eestis vaid ka Taanis, kus olukorra teevad veel keerulisemaks kõrged maksud:

The problem, employers and economists believe, has a lot to do with the 63 percent marginal tax rate paid by top earners in Denmark - a level that hits anyone making more than 360,000 Danish kroner, or about $70,000. That same tax rate underpins such effective income redistribution that Denmark is the most nearly equal society in the world, in that wealth is more evenly spread than anywhere else.
. . .
"When you are at 63 percent tax, you don't look forward to the evaluation with the boss to get a raise," Sorensen said. "You look for more vacation or a training course in the tropics - something that you get the full benefit of."

Juttu on ka tagajärgedest, tulevikuprognoosidest ja uute erakondade tekkimisest, mis kõik hakkavad tõenäoliselt Taani poliitikat lähimatel aastatel mõjutama.

* * *

Daniel Drezner toimetas koos Henry Farreliga hiljuti sellise akadeemilise väljaande nagu Public Choice erinumbrit, mis keskendus blogidele ja blogijatele:

• The power and politics of blogs - Farrell, Henry; Drezner, Daniel W.
• Flatter world and thicker walls? Blogs, censorship and civic discourse in China - MacKinnon, Rebecca
• Meet the bridgebloggers - Zuckerman, Ethan
• Cross-ideological discussions among conservative and liberal bloggers -Hargittai, Eszter; Gallo, Jason; Kane, Matthew
• Neither Hayek nor Habermas - Sunstein, Cass R.
• What do bloggers do: an average day on an average political blog - McKenna, Laura; Pole, Antoinette
• New competencies in democratic communication? Blogs, agenda setting and political participation - Woodly, Deva
• Blogging and political information: truth or truthiness? - Munger, Michael C.

Kui kellelgi on huvi mõne konkreetse artikli vastu, kuid puudub ligipääs andmebaasidele, siis võin üritada aidata - lihtsalt võtke ühendust.

* * *

Brian Appleyar küsib The Times'is "Why don't we love science fiction?":

The big problem with being sniffy about SF is that it’s just too important to ignore. After all, what kind of fool would refuse to be seen reading Borges’s Labyrinths, Stanislaw Lem’s Fiasco, Orwell’s 1984, Huxley’s Brave New World or Wells’s War of the Worlds just because they were SF? These are just good books, irrespective of genre. But they are also books that embody the big ideas of the time – both Wells and Lem were obsessed with human insignificance in the face of the immense otherness of the universe, Huxley with technology as a seductive destroyer and Orwell with our capacity for authoritarian evil. Borges, like Lem, suspects we know nothing of ourselves. Interested in these things? Of course you are. Read SF.

Kuna mul on kalduvus just ideedest vaimustuda, siis on ulmekirjandus koos enda suurejooneliste visioonidega suht südamelähedane ja osade inimeste SF põlglikkus minu jaoks paljuski arusaamatu.

* * *

J. Bradford Delong jagab enda mõtteid McCraw Schumpeter'i biograafiast ning võtab päris ülevaatlikult kokku ka Schumpeteri mõned olulisemad seisukohad:

Schumpeter, like his contemporary Karl Polanyi, feared for the long-term survival of capitalism. Bureaucrats and ideologues threatened by creative destruction would resist it. The challenge for the government in managing the market thus becomes not just the Adam Smithian task of securing property rights, enforcing contracts, and providing civil order, but also the tremendously difficult job of managing the creative destruction so that capitalism does not undermine and destroy itself for essentially political reasons. Schumpeter did not think the beast could be managed, because democracy is hostile to great inequalities, and socialism even more so.

Selle postituse alguses oli juttu Klingi 2007. aasta parimate raamatute nimekirjast. Schumpeteri biograafia leiab seal samuti mainimist ja omalt poolt võin kinnitada, et tegu on huvitav teosega, mis annab põhjaliku ülevaate mehest ja tema loomingust. Soovitan.

Ilusat algavat nädalat.

Kas keskmise ameeriklase arusaam maailmast?

Heh!

Saadavuskaskaadid ja krooni devalveerimine...jääkarudega

Wall Street Journal'is küsib Henry Jenkins, et kas äkki usuvad inimesed globaalsesse kliimasoojenemisesse, sest enamus teistest inimestest usub globaalsesse kliimasoojenemisesse? Jenkins arvab, et tegu võib olla Kahnemani ja Tversky uurimustest tuttavate saadavuskaskaadidega:

Their insight has been fruitful and multiplied: "Availability cascade" has been coined for the way a proposition can become irresistible simply by the media repeating it; "informational cascade" for the tendency to replace our beliefs with the crowd's beliefs; and "reputational cascade" for the rational incentive to do so.

Kuigi jutt käib kliimasoojenemisest, siis ma ei saa üle mõttest, et pidev krooni devalveerimisest jahumine võib ühel hetkel samuti viia saadavuskaskaadini, kus mõne ootamatu välisshoki tõttu lööb inimeste usaldus majandusse tugevalt kõikuma ja esimeseks suureks ootuseks on devalveerimine. Taoliselt juhul jääb üle loota, et kaine mõistus päästab päeva, kuid mine sa tea.

Valuutakomitee süsteemist loobumine ei ole õnneks lihtne ja peaks seega tagama isegi tugevate välisshokide järel stabiilse majanduskeskkonna, kus taustsüsteem pole tundmatuseni muutunud. Jah, kõigil ei lähe taolisel juhul hästi, kuid vähemalt ei pea ebaõnne korral täieliku kaose keskelt alustama enamus vaid pigem ikka vähemus.

Loomulikult on miljardi krooni küsimus, milline välisshokk lööks Eesti majanduse lõplikult rööpast välja? Baltikumi keskne? Skandinaavia? Euroopa?

Igal juhul ei ole selleks shokiks jääkarude hukkumine kliimasoojenemise tulemusena. Vaatamata sellele, et vaid mõni aeg tagasi võis paarist suuremast kohalikust päevalehest lugeda, kuidas jääkarude elu ainult kurvemaks ja keerulisemaks läheb ning kauaks neid uhkeid loomi üldse jätkub kui me midagi kliimasoojenemisega ette ei võta, siis päris nii hullud need lood ka ei ole.

Hiljuti ilmus Telegraphis lugu sellest, kuidas kohati on jääkarusid isegi rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Tõsi, see uurimus saab kriitika osaliseks veel samas artiklis, kuid ühtlasi on selge, et pole see jääkarude saatus veel otsustatud midagi. Mõnes kohas on neid vähem, teises jälle rohkem. Ja mine sa tea, äkki hakkab varsti hoopis peale väike jääaeg.

The Independent'is ilmus hiljuti lugu sellest, et Päikese aktiivne tsükkel on võib-olla jäämas minevikku ning ees seisab mõnevõrra jahedam periood, mis võib globaalse kliimasoojenemise mõjusid leevendada ja miks mitte ka jääkarudele lootust anda:

The past decade has been warmer than previous ones. It is the result of a rapid increase in global temperature between 1978 and 1998. Since then average temperatures have held at a high, though steady, level. Many computer climate projections suggest that the global temperatures will start to rise again in a few years. But those projections do not take into account the change in the Sun's behaviour. The tardiness of cycle 24 indicates that we might be entering a period of low solar activity that may counteract man-made greenhouse temperature increases. Some members of the Russian Academy of Sciences say we may be at the start of a period like that seen between 1790 and 1820, a minor decline in solar activity called the Dalton Minimum. They estimate that the Sun's reduced activity may cause a global temperature drop of 1.5C by 2020. This is larger than most sensible predictions of man-made global warming over this period.

Oleks mille üle järele mõelda kui paarikümne aasta pärast räägitakse globaalsest kliimasoojenemisest kui õnnest ilma milleta oleks miljardite inimeste elu märksa keerulisem olnud ja minijääaeg märksa karmim.

Rootsi kaotab sundteenistuse aastaks 2010

Esimesed vihjed taolistest muutustest ilmusid juba 2006. aasta juulis, kuid nüüd on siis jõutud natuke konkreetsemate tegudeni:

The government on Thursday announced the creation of a parliamentary committee to decide on how conscription can be abolished.

The committee will complete its work by February 2009, with the changes in the law due to take effect in 2010.

In the current system, 8,000 people out of an annual cohort of 120,000 Swedish citizens are called in to carry out military service. A number of people are still jailed every year for refusing to carry out compulsory military service.

"The current system must be replaced by recruitment based on the voluntary principle," said Defence Minister Sten Tolgfors in a statement on Thursday.

See on ainult aja küsimus, millal sundteenistusele Eestis lõpp tehakse.

Palun Soomet võrdluseks mitte tuua, sest meie süsteem näeb enda totruses ja puudulikus rakenduses välja märksa rohkem Rootsi kui Soome oma moodi.

Kuidas ja kelle eest marksist kapitalismi kaitseb?

Spectator'is ilmus hiljuti üks huvitav artikkel, kus sõna saab minu jaoks täiesti tundmatu marksist. Iseenesest pole selles Spectator'i puhul midagi erilist, kuid see marksist leiab, et ta on sunnitud üha rohkem ja rohkem kapitalismi eest välja astuma:

Only today’s lazy anti-capitalists — locavores and ‘reactionists’ the lot of them — celebrate the local over the international, and fight to preserve one-sided and narrow-minded cultural practices around the world from what they see as the carbon bootprint of capitalist expansionism. Unlike Marx, they’re not interested in superseding capitalism with something better — with something even more global and more productive, which will leave an even bigger human footprint on the planet — but rather in returning to a pre-capitalist era of local food production, dancing around maypoles and early death from cholera or malnutrition.
. . .
Marx loved the consumer society. Indeed he described it as a ‘civilising moment’ of capital. In the Grundrisse, he wrote: ‘In spite of all his “pious” speeches, [the capitalist] searches for means to spur [the workers] on to consumption, to give his wares new charms, to inspire them with new needs by constant chatter, etc. It is precisely this side of the relation of capital and labour which is an essential civilising moment.’ It is striking that what a bearded communist described as ‘civilising’ 150 years ago — the chatter and charms of consumerism — is now written off by anti-capitalists as dangerous and corrupting.

Soovitan artiklit juba kasvõi alapealkirja tõttu: "Help! I’m a Marxist who defends capitalism" kõigile sotsialistide ja marksistidele. Kui palju on seal tõtt ja kui palju irooniat otsustab iga üks juba ise lähtuvalt enda maailmavaatelistest eelistustest.

Kellest siis tsiteeritud artikli autor Brendan O'Neill nii üldiselt räägib? Üllataval kombel on mul üks hea näide kohe varnast võtta: Tony Judt

Mees nutab New York Review of Booksi artiklis The Wrecking Ball of Innovation taga enda nooruspõlve sotsialismilootusi ja üritab jätta muljet nagu elu oleks viimaste aastakümnetega ainult hullemaks läinud, mida loomulikult saadab hädade litaania. Märkimisväärse osa nendest hädadest moodustavad lihtsalt puudlikud väited, mida kahjuks reaalsus koos faktidega ei toeta, ja ülejäänu koosneb subjektiivsetest täheldustest, mille varjus annab mees endast parima, et mitte välja tuua ühtegi turumajanduse eelist või erastamise positiivset tagajärge. Ei sõnagi sellest, et sageli tuleb teha valikuid ja alternatiivid on sageli veel vähem soovitud, kuid ega siis sellest saa lasta ennast häirida.

Kõige kentsakam on aga artikli juures see, et kui Judt heidab Reichile (kelle raamatust kogu lugu algab) ette ettepanekut ja lahenduste puudumist - sisuliselt mõistab mehe suurte plaanide puudumise tõttu hukka -, siis ise läheb ta samad teed ja täiesti süüdimatult. Silmakirjatseja.

Samas on Judt osav sõnaseadja, kelle retoorika annab aimu sellest, kust suunast puhuvad anti-kapitalismi tuuled ja mis argumente/demagoogiat on parajasti maitsekas harrastada sotsiaalsemalt mõtlevas seltskonnas.

Õpetlik lugemismaterjal seegi.

Huvitavat siit ja sealt - I

Mul on NetNewsWire'is liiga palju tab'e lahti, mis sisaldavad huvitavaid artikleid, mida ma ise hiljem võib-olla uuesti leida soovin. Et nad igaveseks kuskile interneti avarustesse kaduma ei läheks kogun nad järgmiste päevade jooksul mõnda postitusse.

Alustuseks.

Mõnusalt hariv artikkel Robert Barro loomingust, mis käsitleb peamiselt majanduskasvu ning selle võimalike põhjuseid nagu ka avaliku sektori rolli majanduskasvu stimuleerimisel:

He writes that he used to be a liberal during his undergraduate years at Caltech: "For any social problem that came up, I had no doubt that the cure involved government intervention." But now he feels quite the opposite; he describes his present philosophy as "libertarian (or classical liberal) rather than conservative or Republican."

In keeping with libertarian views, Barro thinks the key function of government is "to define and protect property rights." Other activities for government could consist of "ensuring (but not producing) a baseline level of education, providing a minimal welfare net, and participating in a narrow range of infrastructure investments, such as highways and airports." Expanding government control of the economy beyond these functions is detrimental to growth, he says.

* * *
Septembri alguses ilmus Washington Postis artikkel müütidest ja sellest, kuidas katsed neid müüte kummutada võivad hoopis müütidele hoogu juurde anda. Minu jaoks huvitav just selle tõttu, et olen Vabalogis ikka ja jälle üritanud erinevaid müüte kummutada, kuid pean sageli tunnistama, et kasu sellest eriti polnud. Nüüd on siis põhjus natuke selgem:

The conventional response to myths and urban legends is to counter bad information with accurate information. But the new psychological studies show that denials and clarifications, for all their intuitive appeal, can paradoxically contribute to the resiliency of popular myths.

* * *
Geoffrey Nunberg on mõned aastad tagasi kirja pannud õpetliku ja sama ajal ropu essee ropendamisest HBO seriaali Deadwood autorite õigustamiseks:

As a lot of people have noted, the show is positively swilling in obscenity -- the characters use "fuck" and "fucking" with a frequency that would make Tony Soprano blush.

But "fuck" wasn't actually a swear-word back then. It was indecent, of course, but people only used it for the sexual act itself. Whereas swear-words are the ones that become detached from their literal meanings and float free as mere intensifiers. Swearing isn't using "fucking" when you're referring to sex, it's using it when you're talking about the weather.

* * *
Kenneth Rogoff selgitas mõni aeg tagasi enda 11-aastasele pojale sissetulekute erinevusi ja seda, kuidas väheste rikkusest võivad paljud osa saada ning kuidas rikastelt võtmine ja vaestele andmine lootuses, et sellest sissetulekute erinevused vähenevad, on tegelikult üpriski naiivne:

Are massive income and wealth differences an inevitable outcome of fast growth? By and large, the answer from history is “yes.” China, whose growth performance since 1970 has now broken every record, is well on its way to having the world’s most unequal income distribution. Indeed, China has passed the US and is nearing Latin American levels of inequality.

Policy solutions are not easy. Many super-earners are also super-creative and bring enormous value. Places like the United Kingdom actively court wealthy foreign nationals through extraordinary preferential treatment of their investment income. The ultra-rich are an ultra-mobile group, too. If you are earning $540,000 an hour, it does not take too long to save up to buy an apartment, even in London.

* * *
New York Times'is ilmus hiljuti lugu bagazist, mis väärib lugemist kõigi poolt, kes end mitmeid kordi aastas teavalaotustest leiavad. Pean tunnistama, et minul on siiani vedanud ja ma pole pidanud enda kohvrit kuskil unistava pilguga ootama, kuid seda murelikumaks teeb tõsiasi, et olukord ainult halveneb ja otsuseid tehakse lähtuvalt statistikast:

American and other domestic airlines have resisted investing in radio frequency identification tags, which are used by big retailers to track inventory and are far more accurate. The tags cost about 20 cents each so it would cost $50,000 a day for American’s 250,000 bags, plus the cost of hardware to read them at each step in the process.

“We don’t lose enough bags to justify that investment,” said Mark Mitchell, American’s managing director of customer experience.

American’s workers also stopped unloading entire planes in some instances in the last year, instead hauling off only bags that need to be rushed to connecting flights and then returning for the rest, Ms. Wilewski said. Bags failing to make connections account for 60 percent of mishandled bags, American said.

...aitab küll tänaseks.

Innovatsiooni võimalikusest avalikus sektoris

Umbes kaks ja pool kuud tagasi panin kirja ühe ettepaneku, mis võimaldaks Ülemiste ettevõtlusinkubaatori piiratud ressursse mõnevõrra tõhusamalt ja mõjuvamalt kasutada.

Ma esialgu detailidesse ei laskuks, kuid plaan iseenesest on tugevalt inspireeritud Hayeki loomingust, mis käsitleb ühele inimesele või organisatsioonidele kättesaadava informatsiooni piiratust ning kuidas väljendavad hinnad varjatud ja sõnadesse panematut informatsiooni ühelt poolt ja Buchanani avaliku valikut käsitlevat loomingust teiselt poolt, mis seab kahtluse alla avaliku sektori organisatsioonides tegelevate inimeste erapooletuse ja pöörab tähelepanu nende isiklikele huvidele koos ajenditega, mida nad loovad.

Kui olin enda ettepaneku sihtasutuse nõukogu jaoks septembri lõpus kirja pannud ei osanud ma lootagi, et Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses antakse sellel aastal mehhanismi kujundamise eest - valdkonna eest, mis mängib võtmerolli ka minu ettepanekus.

Mõned lõigud tagasi kirjutasin, et ei soovi esialgu detailidesse laskuda, kuid et eelnevast ei jääks mulje, et tegu on millegi väga revolutsioonilise või suurejoonelisega siis täpsustaks, et idee ise on üpris lihtne: meil on piiratud ressursid, mida on vaja asukate vahel jagada ning mina sooviks teha seda läbi Vikrey oksjoni ehk teise hinna enampakkumise.

Summad on väiksed ja kasu tõenäoliselt minimaalne, kuid minu lootus on, et pärast esimest paari eksperimenti õnnestub meil luua veebipõhine rakendus, mida saaks lisaks meile kasutada ka teised avaliku sektori organisatsioonid, mis peavad piiratud ressursse näiteks ettevõtjate vahel jagama.

Milleks inkubaatorites oksjonid?

1. Olemas olevaid ressursse (ümber)jagades ei ole võimalik väärtust luua, seega tuleks taolised tegevused viia miinimumini ja võimaluse korral automatiseerida. Kui avalik sektor ei loo väärtust, siis ta hävitab seda.
   
2. Otsuste tegemine tähendab informatsiooni valdamist, mis on sageli varjatud ja teeb optimaalse ressursside jaotamise mingi keskse planeerija poolt meelevaldseks samas kui oksjon võimaldab ressurssidele ligipääsu nendel, kes neid kõige kõrgemalt hindavad.
3. Kuna inkubaatoris on tegu ettevõtetega, siis mida varem nad tajuvad seost ressursi hinna ja väärtuse vahele, mida nad selle ressursiga suudavad luua, seda parem. Alustaval ettevõtjal on oluline mõista, et sarnastest ressurssidest on sageli huvitatud ka teised ettevõtjad.

Miks on avaliku sektori innovatsioon keeruline?

Ma olen viimase poole aasta jooksul vahelduva eduga mõelnud sellele, kuidas mõista innovatsiooni avalikus sektoris, milles see võiks väljenduda ning mis kõige tähtsam, miks avaliku sektori innovatsiooni rohkem ei ole.

Üheks oluliseks takistuseks näib oleva institutsionaalne raamistik, milles avaliku sektori organisatsioonid tegutsevad ehk haldusõigus, mis vastupidiselt tsiviilõigusele sätestab inimeste tegevusele sageli väga konkreetsed piirangud ja juhtnöörid, kus ruumi loovuseks ja improvisatsiooniks on üllatavaltki vähe. Taoline "kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud" mentaliteet vastandub väga selgelt tsiviilõiguse "kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud" mentaliteediga.

Teine oluline takistus näib olevat avaliku sektori organisatsioonide bürokraatlikus ja otsustusprotsesside aeglus, kus keeruline on teha midagi uudset ilma näiteks juhatuse ja üha sagedamini isegi nõukogu vahetu toetuseta. Vastutusest indiviidi tasandil ei ole eriti huvitatud ja seda üritatakse võimaluse korral hajutada. Ühtlasi on rahaliste ressursside kaasamine vähegi uudsematesse projektidesse keeruline kui mitte võimatu, sest eelarved on paika pandud mitmeks kuuks (kui mitte aastaks) ja täiendavate vahendite leidmine on keeruline kui mitte võimatu.

Kolmas oluline takistus näib aga olevat olemas olevate tegevuste inerts, kus pigem tegeletaks edasi sellega, millega varem tegeleti kui proovitakse teha midagi uut, omandatakse teadmisi uues valdkonnas ja üritatakse neid rakendada probleemide lahendamiseks, mis vältimatult esile kerkivad. Ühtlasi on näiteks ressursside jaotamine üks nendest valdkondadest, kus keskne planeerija saab enda võimu teostada ja ta ei pruugi olla huvitatud võimust loobumisest.

Lõpetuseks pakun välja ka ühe võimaliku visioon avaliku sektori rolli muutumisest lähima kümne aasta jooksul, mis on kokkuvõetav ühe lausega: üha suurem rolli koordineerivatel tegevustel, kus otsused teevad mitte ametnikest indiviidid vaid koordineerimisprotsessis osalevate organisatsioonide esindajad läbi erinevaid turge simuleerivate mehhanismide.

Kõik mõtted innovatsioonist avalikus sektoris teretulnud kommentaarides.