Philip K. Dick ennustas

Järgnevad ennustused on tehtud 1981. aastal Philip K. Dicki poolt ning ilmusid esimest korda raamatus The Book of Predictions

1985
By or before this date there will be a titanic nuclear accident in either the USSR or in the United States, resulting in the shutting down of all nuclear power plants.

1989
The United States and the Soviet Union will agree to set up one vast metacomputer as a central source for information available to the entire world; this will be essential due to the huge ammount of information coming into existence.

1995
Computer use by ordinary citizens will transform the public from passive viewers of TV into mentally alert, highly trained, information-processing experts

Tõenäoliselt pole absurdsemad ennustused pooltki nii huvitavad kui need, mis on väikse kohendamise abil peaaegu tõesed. Huvitav on see, et Dick tajus ära mõned trendid, kuid tegelikusest on need tsentraliseeritumad ja paindumatumad. Reaalsus võimaldab suuremat variatsiooni, kui enda ajas kinni olev inimene suudab endale teadvustada.

Kainet realismi ei tasu võtta ilma lootuseta

USA presidendi valimiseni on jäänud vähem kui nädala. Professionaalsed kommentaatorid võtavad viimased seisukohad, pinge kasvab ja kohati tundub, et pool maailma hoiab hinge kinni ning ootab: kas tuleb maailma lõpp või paradiis, kas võidab Kerry või võidab Bush? Aga miski ütleb mulle, et see ei oma erilist tähtsust. Midagi radikaalselt ei muutu ja paljudele juba harjumuseks saanud vaen läheb edasi, rahva frustratsioon otsib väljundit ja poliitikud pakuvad neile reformide asemel hoopis tsirkust ja leiba, selgroo asemel populistliku kahepalgelisust. Kõike seda tehakse võimu nimel teiste inimeste ellusid natukenegi kontrollida.

Tundub, et enamus inimesi ei lähe selle tsirkusega kaasa, kuid kui kaua? Kaua saab ignoreerida probleeme enne kui nende tunnistamine võimatuks osutub? Kui vaadata olukorda natuke kainema pilguga (näiteks inglase pilguga), siis võib märgata, et mitte päris kõigil ei lähe lahmimine korda:

It is not only our own believers in the transnational government of the great and the good, otherwise known as bowing to international opinion, who seem to have a slightly odd idea of what elections are about. Yesterday’s International Herald Tribune asked twenty international worthies what they thought the priority of the incoming administration should be. The Trib being an American paper, though published in Europe, at least did not ask those worthies to choose the next President.

Eelnenud ridade autor on Helen Szamuely, üks EU Refernedum blogi pidajatest, kelle tabavaid kommentaare on alati valgustav, kuigi liiga sageli masendav, lugeda:

For some bizarre reason, however, America’s strength and influence seems to encourage all sorts of people to think that they have the right to interfere in what is a purely domestic matter: the election of the President. We have had calls from various international worthies that others, apart from Americans should participate in the elections. Presumably, the hope there is that those “others” would vote for Kerry, though, as the old song said: It ain’t necessarily so.

Besides, which countries would vote? Zimbabwe? China? Libya? Cuba? Or any one of the thousands of others that do not precisely vote for their own government? Curiously, the supporters of this idea of a “global election” in the columns of our own Guardian and Independent do not call for the British people to have some sort of a control of the legislation that pours into this country. We are not talking about the great influence the American President may or may not have on the world’s affairs but on the fact that about eighty per cent of our legislation appears as part of the unrolling managerial governance of the European Union, with no democratic control or accountability and no clear understanding, even, how it happens. That, it seems, does not matter. But then, it is not the people that would be taking part in this “global election”, one assumes, but the right-minded transnational organizations and individuals, the self-appointed would-be rulers of the world, who hate anything that smacks of liberal democracy.

Informatsioon, mis meieni läbi meedia jõuab on sageli niivõrd moonutatud ja mingist ideoloogiast läbi immutatud, et selle uskumine on sama, mis enesepettus. Õnneks adapteeruvad inimesed olukorrale, eriti aga noored, kelle maailm on alles kujunemas. Philip K. Dick pidas 1972. aastal kõne The Android and the Human, kus leidub üks lootust äratav lõik:

But there are kids now who cannot be unpluged because no electric cord links them to any external power sources. Their hearts beat with an interior, private meaning. Their energy doesn't come from a pacemaker; it comes from a stubborn, almost absurdly perverse refusal to be "shucked"; that is to be taken in by the slogans, the ideology - in fact, by any and all ideology itself, by whatever sort - that would reduce them to instruments of abstract causes, however "good".

Jääb lootus, et just noored näevad läbi sellest sopast ja hülgavad ideoloogia - tulgu ta vasakult või paremalt - ning lähtuvad rohkem inimesest, tema võimest enda elukäiku ise määrata ilma mingi abstrakse võimu totrusteta.

Tõenäoliselt tuleb põlvkondade vahetusega Eestis järgmise 20-30 aasta jooksul kaasa rida sotsiaalseid muudatusi, mis võimalikud peamiselt tänu internetiga kasvanud noortele. Liberaalsed ideed, mis on saanud alguse kosmopoliitsetest suurlinnadest levivad provintsidesse, kus ehk kaotavad osa enda abstraksusest ja leiavad ka mingi praktilise väljenduse. Lõppude lõpuks toimuvad ju kõige suuremad muudatused just ääremail vaid mõned sammud piirist.

Totalitaarne diktatuur: sürrealism või absurd?

Üks ihaldusväärsemaid seiklusturismi sihtkohti on Põhja-Korea ja seda sugugi mitte asjata. Nimelt võib seal näha ja tutvuda maailma kõige kurioossemate hoonete ja nähtustega, millest üks kõhedust kõige tekitavam on Ryugyong'i nimeline hotell - maailma seitsmendaks kõrgeim hoone.


Ryugyong'i hotell, kas Sauroni uus tsitadell või Põhja-Korea megalomaania väljendus? Allikas: Shape of Days


Pilt võrdub küll tuhande sõnaga, kuid Shape of Days blogi piltidega kaasneb ka väike artikkel, mis võib Põhja-Koreast huvitunumatele midagi pakkuda:

The Ryugyong Hotel is, in my opinion, the single most unsettling structure ever erected by the hand of man. It's 1,082 feet tall, has 105 floors, and encloses 3.9 million square meters of floor space.

And it is completely empty. It doesn't even have windows.

Lisaks leiab artikli juurest veel teisigi pilte, mis loovad hea ettekujutuse hoone asukohast maailma ühe nurjatuima riigi pealinnas.

Eraldi huvitav nähtus on Korea poolsaar kosmosest, eriti aga öösel, sest just siis on nähtav üks kõige dramaatilisemaid kahe Korea vahelisi erinevusi- valgustatud ja elujõuline lõuna versus pimeduses vaevlev põhi.

Mis on magus, hapu, soolan, mõru ja...umami?

Tõenäoliselt on ka Eestis väga vähe majapidamisi, kust ei ole võimalik leida ketshupit. Mitte päris maitseaine ja mitte päris kaste on ta siiski leidnud koha paljude inimeste südames ja jätkab maailma vallutamist, kuid kui palju me sellest salapärasest ainest tegelikult teame?

Õnneks ei ole mina ainus inimene, kes ketshupi rollile meie elus mõtleb. Malcom Gladwell võttis kätte ja uuris ketshupi tausta natuke tõsisemalt New Yorkeri jaoks, heites samas pilgu ka toiduainetööstuse telgitagusele, kust võib leida ajaloolisi kurioosumeid nagu sinepi- ja ketshupisõjad ning salapärase viienda maitse umami:

Umami is the proteiny, full-bodied taste of chicken soup, or cured meat, or fish stock, or aged cheese, or mother’s milk, or soy sauce, or mushrooms, or seaweed, or cooked tomato. "Umami adds body," Gary Beauchamp, who heads the Monell Chemical Senses Center, in Philadelphia, says. "If you add it to a soup, it makes the soup seem like it’s thicker--it gives it sensory heft. It turns a soup from salt water into a food."

Kiire pilk otsingumootoritele näitab, et umami on kajastamist leidnud ka Eesti Looduses kuskil 2001. aastal.

Gladwelli artikli staariks on ikkagi ketshup, mida teadlaste kaasabil analüüstiakse valgustades nii ka teadlaste meetodeid. Poleks uskunud, et ketshupist on võimalik nii huvitavalt kirjutada.

Derrida on surnud ehk juhtub sama "dekonstruktsioonismiga"

Jacques Derrida on elavate seast nüüdseks lahkunud, kuid jättis ta endast maha ühe äbarliku üllitise nimega dekonstruktsionism. Mul on kuri kahtlus, et enne läheb mööda tükk aega kui see nihilistlik akadeemikute tööriist marginaalseks muutub ja kaob.

Nii palju kui ise ole sattunud Derridast mõjutatud inimeste loomingut lugema on see jätnud mõttetult keerulise ja sageli vägagi häguse mulje sellest, mida on üritatud edasi anda. Mõtteselgust kui taolist õieti ei ole ning sõnastus on piisavalt segane (ja sageli krüptiline), et sealt välja lugeda just seda, mida ise parajasti soovid. Tähelepanu pööramine reaalsele maailmale on teisejärguline ning naiivselt pealiskaudne, sageli meenutades Marxistliku retoorikat, millest dekonstruktsioonistid tunduvad kahjuks jätkuvalt vaimustuses olevat.

Valgustusajastus kinnitunud väärtused nagu usk vabadusse, progressi ja ratsionaalsusesse on Derrida ja tema järgijate poolt leidnud usinat lammutamist, kuid vähesed neist on teinud sama järelduse, mis ulakad poisid: lõhkuda ja lammutada on märksa lihtsam kui ehitada või luua.

Aga mina olen ainult üks inimene, kellel õnneks puudub tõsisem kokku puutumine dekonstruktsioonismiga. Selle asemel pakun välja Johann Hari artikli Derridast ja dekonstruktsioonismist, mis ilmus 13. oktoobril The Independent'is, kust leiab muu hulgas ka selliseid pärleid nagu:

Derrida was, in short, the mad axeman of Western philosophy. He tried to hack apart the very basis of our thought - language, reason and the attempt to tell big stories about how we became as we are. All we are left with - if we accept Derrida's conclusions - is puzzled silence and irony.

või

When there are urgent crises in the world that need serious intellectual application, it is faintly disgusting for left-wing intellectuals to spend their time arguing about whether the world is really there at all or whether it can ever be described in language or whetehr there are ghosts about the place. To claim to do so in the name of "true justice" is simply insulting to the victims of injustice. No hungry person craves deconstruction. No tyrannised person feels they are trapped in a language game. It is not only shallow but decadent to claim to be on the left and to dedicate your energy to these demoralising intellectual games.

Loomulikult ei ole Johann Hari ainus Derrida, dekonstruktsioonismi ja sellest välja kasvanud postmodernismi kriitik. Teine nimi, mis kindlasti väärib dekonstruktsioonism kriitikaga seostamist, on Denis Dutton, ameeriklasest filosoof, kes õpetab praegu Uus-Meremaal. Tema 1989. aastal kirjutatud arvustus John M. Ellise raamatule "Against Deconstruction" väärib lugemist ka täna paljuski tänu tabavale kriitkale, mis ei jäta märkimata ka seda vähest positiivset, mis leidub dekonstruktsioonismis.

Duton väärib aga mainimist veel sellepärast, et pani alguse võistlusele "Bad Academic Writing", mis viimastel aastatel on kahjuks pisut soiku jäänud. "Wall Street Journal'is" ilmunud Duttoni artikkel annab ülevaate võistluse tekkimise tagamaadest ja pakub huvitunutele lingi võistluse kodulehele, mida ei ole aga kahjuks juba mitu aastat uuendatud.

Dekonstruktsioonismi ja postmodernism said kõige valusama hoobi aga 1996. aastal, kui Alan Sokal tuli välja uurimustööga "Transgressing the Boundaries: Toward a Transformative Hermeneutics of Quantum Gravity", mis leidis avaldamist ajakirjas "Social Text". Ainus probleem oli, et uurimustöö oli hoopis Sokali lõks dekonstruktsioonistidele, millesse nad ka astusid. Parema ettekujutuse "Sokali afäärist" koos mitmete viidetega leiab siit. Evolutsiooniteadlase ja kirjaniku Richard Dawkinsi põhjalikuma analüüs väärib aga samuti mainimist.

Jääb üle loota, et koos Derridaga lakub siit maailmast ka dekonstruktsioonismi ja tõmbab enda järel ka korralikult ukse kinni!

Kas me sellist Euroopa Liitu tahtsimegi?

Mida rohkem Euroopa Liidu tegemisi ja toimetamisi jälgida, seda selgem on, et Euroopa Liit on rohkem poliitikute - pigem isegi ametnike - suust tulev soe õhk, kui idelistlik vennaskond, kus me kõik koos rõõmsalt üksteisesse võrdväärselt suhtume, kus kaubad ja inimesed saavad vabalt liikuda.

Sakslaste, prantslaste ja rootslaste kihk vaesemate Ida-Euroopa riikide maksusüsteemi eelised ära nullida on õnneks leidnud laialdasemat kajastust ka Eesti meedias. Kahjuks jäi aga peaaegu kõigil Eesti suurematel päevalehtedel peale Äripäeva (eeldab tellijaks olemist) märkamata uudis, et Venemaa on Eestile seadnud taimse kauba veo keelu ning Euroopa Liit on üldise heaolu nimel otsustanud ignoreerida väikese Eesti saatust:

“Euroopa Liidu tasandil on arutatud sanktsioonide rakendamist, kuid see ajaks asja hullemaks,” ütles Oopkaup. Sanktsioonide kehtestamine rikub ülejäänud 24 liikmesriigi eksportööride, aga võimalik ka, et kõigi Venemaa toorainest sõltuvate ettevõtete majandushuve.

Praegu kannatavad taimse kaubaveo keelu tõttu ainult Eesti ettevõtted. Juba kolmandat kuud ei lase Venemaa üle piiri Eestis toodetud või läbi Eesti veetud taimset päritolu kaupa, nagu jahu, jõusööt, teravili, taimeistikud, kakao ja kohvioad, puidust aknad ja uksed.

Taimetoodangu inspektsiooni peadirektor Roland Nymann märkis, et Eesti ettevõtjate probleem jätab ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriike ükskõikseks riikide omavahelise konkurentsi tõttu. Kuni vanad ja tugevad liikmesriigid loodavad Venemaaga ise hakkama saada, nad Euroopa Komisjonile fütosertifikaatide alasteks läbirääkimisteks volitust ei anna.

Parafraseerides George Orwelli: "Kõik riigid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised." Jääb üle ainult küsida, mis juhtub siis, kui kaalul ei ole enam teiste riikide eksporditööstus vaid inimesed sõjaväelaste näol? Kas ka siis kaaluvad riiklikud huvid üle Euroopa Liidu pisemate liikmete omad?

Kahtlemata veel üks põhjus Euroopa Liidu ametnike tegevust teraselt jälgida.

Hiina: järgmised 50 aastat

Hiina on muutumas, leidmas globaliseeruvas maailmas endale väärilist kohta, kuid nagu ülejäänud maailma nii kimbutavad ka Hiinat probleemid, millest mõned on tuttavad teised aga uued ja mõtlema panevad, osade jaoks lausa muret tekitavad.

Heaolu roll ja individualismi tähtsustamine

Hiina on rahvaarvult jätkuvalt maailma suurim riik vaatamata ühe lapse poliitikale, millest pole siiski väga täpselt kinni peetud. Isegi praegu on Hiinas sündimus 1.8 last perekonna kohta. See arve aga langeb ning tõotab juba lähima 50 aasta jooksul rahvastiku märkimisväärset vananemist. Hiina praegune pensionisüsteem ei pea aga ilma märkimisväärsete reformideta kaua vastu. Kuigi reformidega on juba alustatud (Wordi fail) ja pensionisüsteem on riiklikest ettevõtetest lahti poogitud, ei õnnestu pajudele siiski õigeaegselt pensionit maksta, sest riigil lihtsalt ei ole raha, siis kui on vaja maksta. Eeldused sarnaseks süsteemiks nagu Eestis on täitsa olemas, kuid kui Eestis toetab ja soosib pensionisüsteem ka teise sambaga liitumist, siis Hiinas on esialgu paigas ainult raamistik, millel reaalne sisu fondihaldurite ja usaldusväärsete finantsinstitutsioonide näol puudub.

Praegu täidavad Hiina riikliku pensionisüsteemi puudusi paljuski lapsed, kes enda vanemaid pensionieas üleval peavad. Paljud neist lastest ei näe aga juba ammu enam maapiirkondades mingit tuleviku ja on emigreerumas linnadesse, kus võetakse vastu juhuslike tööotsi ja üritatakse isegi ettevõtlusega vastavalt võimalustele tegeleda. Perekondlikud sidemed ja traditsioonid, mis seavad lapsed kohustuse ette enda vanemate eest nende vanaduspäevil hoolitseda ei pruugi aga vastu saada geograafilistele vahemaadele. Hiina valitsuse ametlike andmete kohaselt on liikvel kuni 100 miljonit hiinlast – kõik nad soovivad saada osa Hiina majanduskasvust ja on parema elu nimel nõus kolima sadu kui mitte tuhandeid kilomeetreid. Kui esialgu saadetakse veel raha vanematele ja perekonnaliikmetele, kes maha jäid, siis kaua see kestab?

Hiina keskklass kasvab meeletu kiirusega nagu kasvab ka mugava ära elamise roll hiinlaste elus. Ühe lapse poliitika tulemusena on aga Hiinas üles kasvamas põlvkond, mis teab ainult materiaalset heaolu (ei mingit nälga, ei mingit põllu harimist, ei puudust riiete ega jalatsite valikust). Seda põlvkonda on lapsest peale hellitatud vanemate, vanavanemate ja sugulaste poolt, sest lapsi ei ole palju, kuid sugulasi, kes kõik suguvõsa pesamuna hellitada soovivad, on küllaga. Selletõttu on noorem põlvkond märksa individualistlikum, materiaalsele heaolule orienteeritud ning nõudlikum valikute osas, mida riik talle võimaldab. Millised mõjud on aga tarbimisühiskonnal ja sellega kaasneval valiku ja mitmekesisuse tähtsustamisel riigikorrale? Kas turumajandus soosib ka Hiinas kiiremat üleminekut demokraatiale?

Õnnetute meest kahtlane tulevik

Üks huvitav, kuid potentsiaalselt traagilisem probleem on sooline tasakaal. Nimelt eelistavad vanemad nii Hiinas kui ka Indias just meessoost järglasi. Kui varem oli lapse soo määramine ema üsas praktiliselt võimatu, siis tänapäeva tehnoloogia abil ei ole see mingi probleeme. Soovitud sooga lapsel lastakse sündida, soovimatu sooga lapse saatuseks on aga abort või hülgamine pärast sündi. Kui esialgu lootsid kahetsusväärset trendi märganud välisvaatlejad, et tegu on maapiirkondade probleemiga, siis aeg on andnud mõista vastupidist. Pigem huvituvad enda lapse soost just kõrgemalt haritud ja linnades elavad vanemad. Peamiseks põhjuseks sellisele tegutsemisele on vanemate parem ligipääs teadmisele, et selline asi on võimalik, nagu ka tehnoloogiale, mis võimaldab varakult kindlaks teha lapse soo ja soovi korral rasedus üpris ohutult katkestada.

Mis saab aga kõigist nendest meestest, kes ei suuda leida endale naissoost elukaaslast? Mida kõik need mehed enda eluga ettevõttavad? Hiljuti ilmunud raamatus Bare Branches: The Security Implications Of Asia's Surplus Male Population proovib autor Andrea den Boer vastata just nendele tuues BBC jaoks välja ka ühe näite:

She also highlighted a case from the 1850s in China, in the region of Hwi Pai, which once had 129 men for every 100 women. The men, many of whom had received military training and were unable to find jobs, began to engage in banditry. "Eventually, this led to a large-scale rebellion - they teamed up with other sorts of revolutionaries - and eventually controlled a substantial part of China," Ms den Boer said.

Kas naisteta meeste armeed militariseeruvad riigi survel või leidub mingi muu lahendus nagu emigreerumine mõnda teise riiki, naiste “importimine” teistest riikidest, budismi ja teiste religioonide tähtsustamine? Kui Hiina valitsus otsustab teadlikult soosida militariseerumist, siis kuidas ja millist poliitikat sõjakas Hiina ajaks? Hiina soov loobuda ajateenistusest ja keskenduda kõrgtehnoloogilisele elukutselisele sõjaväele teeb murelikuks peale Taivani veel USA ja Jaapani. Neist viimane võib aga selgema ohu tajumise korral loobuda enda patsifistlikust põhiseadusest ning militariseeruda “igaks juhuks”.

Hiina kui nafta "must auk"

Hiina majanduse mootoriks ja peamiseks piduriks on praegu nafta, mida koos maagaasiga imporditakse enneolematutes kogustes. Praegune kõrge nafta hind on mitmete erinevate juhtumite ja sündmuste kokkusattumus, kuid üks peamisi on kindlasti Hiina meeletu nõudlus “musta kulla” järele.

Hiljuti ilmus New York Timesis artikkel sellest, kuidas Hiina enda energia- ja toorainevarusid kindlustada üritab ning kuidas läbi kaubanduse ja diplomaatia üritatakse üha rohkem panustada ka poliitiliste eesmärkide saavutamisele. Kuna artikkel ei ole enam tasuta saadaval, siis tooks välja mõned huvitavamad seigad.

Hiina on asunud agressiivselt tagama endale tulevikku pikaajaliste lepingute sõlmimisega näiteks nafta ja maagaasi maardlate õiguste osas. Austraalia firmadega on aga sõlmitud pikaajalisi ja laiaulatuslike lepinguid, erinevatest kavandustest saadava raua-, alumiinium- ja vasemaagi osas samal ajal kui Birmast imporditakse aga meeletutes kogustes puitu. Summad on suured ja kaubavahetus Hiinaga meelitav ettepanek isegi siis, kui tehingutega kaasnevad tingimused nagu näiteks Taivani tunnistamine Hiina ühe osana mitte iseseisva riigina – mõte, mis ei meeldi ei Taivanile ega ka USA’le, mis on siiani lubanud saareriiki Hiina rünnakute eest kaitsta.

Hiina ambitsioonid ei piirne aga väikese saarega. Üha aktuaalsemaks on muutumas Ida-Aasia Ühendus: poliitiline ja kaubanduslik ühendus, mida Hiina saaks domineerida seeläbi vähendades USA mõju regioonis samas kujunedes väärikaks rivaaliks Euroopa Liidule. Kui USA näeb ebademokraatlikus Hiinas kohati ohtu, millest tasub vähemalt sõjaliselt ees olla, siis mitmed Euroopa riigid (eesotsas Prantsusmaaga) soovivad müüa enda sõjatehnikat Hiinas. Ametlikult kehtib relvatehnoloogia osas Hiinale embargo, kuid kus on raha seal on ka motivatsiooni ning prantslaste lobi embargo kaotamise osas on viimase aasta jooksul muutunud ainult aktiivsemaks samas kui kahtlused sellest, et prantslased juba kõrgtehnoloogilist relvastust hiinlastele müüvad või kavatsevad müüa on nii mõnedki USA analüütikud ärevaks teinud suurte Euroopa-Hiina ühisprojektide osas.

Nimelt on Euroopa Liidul plaanis suurejooneline satelliitide võrgustik nimega Galileo, mis mõeldud tsiviilkasutusse, kuid prantslaste poolne Hiina aktiivne kaasamine projekti annab põhjust karta, et enda sõjaväge moderniseerival Hiinal on pilk seatud ka GPSi kasutavatele relvadele, mida võib kasutada näiteks Taivani ründamiseks samas kui nii Euroopa Liidul kui USA’l puuduks igasugune võimalus Galileot välja lülitada.

Kas ameeriklaste hirmud on põhjendatud? Raske öelda, kuid riskid nad ei kavatse. Isegi USA tugevaimale liitlasele Euroopas – Inglismaale – on mõista antud, et kõige uuem sõjatööstuse toodang ei pruugi enam inglasteni jõuda, sest selle jõudmisega prantslasteni ja sealt edasi Hiinasse kaasneb liiga suur risk.

Õnneks on Hiina ja USA vaheline konflikt ebatõenäoline juba ainuüksi sellepärast, et globaliseeruvas maailmas on kaubanduslikud sidemed tihedad ning mõlema riigi orientatsioon enda elanikkonna heaolule peaks olema piisav rahu garantii, kuid üllatused on tulevikus kerged tulema.

Lõpetuseks tsiteeriks ühe hiinlasest, kes 2 aastat Eestis õppis ja kellega õnnestus pikemalt mõned korrad Hiinast rääkida. Kui küsisin temalt, kuidas ta Hiina poliitilist olukorda kirjeldaks mõtles ta natuke, kummardas minu poole ja ütles: “Totalitaarne diktatuur.” Pärast mõnesekundilist vaikust palus ta mul tema nime öelduga ühegi hiinlase kuuldes kunagi mitte seostada, sest tagajärjed võivad olla tema jaoks “kahetsusväärsed”. Ta usub demokraatiasse ja sellesse, et ka hiinlastel õnnestub kunagi endale juhte valida. Esialgu on ta aga vähemuses, kes vaatab, ootab ja õpib.