Derrida on surnud ehk juhtub sama "dekonstruktsioonismiga"

Jacques Derrida on elavate seast nüüdseks lahkunud, kuid jättis ta endast maha ühe äbarliku üllitise nimega dekonstruktsionism. Mul on kuri kahtlus, et enne läheb mööda tükk aega kui see nihilistlik akadeemikute tööriist marginaalseks muutub ja kaob.

Nii palju kui ise ole sattunud Derridast mõjutatud inimeste loomingut lugema on see jätnud mõttetult keerulise ja sageli vägagi häguse mulje sellest, mida on üritatud edasi anda. Mõtteselgust kui taolist õieti ei ole ning sõnastus on piisavalt segane (ja sageli krüptiline), et sealt välja lugeda just seda, mida ise parajasti soovid. Tähelepanu pööramine reaalsele maailmale on teisejärguline ning naiivselt pealiskaudne, sageli meenutades Marxistliku retoorikat, millest dekonstruktsioonistid tunduvad kahjuks jätkuvalt vaimustuses olevat.

Valgustusajastus kinnitunud väärtused nagu usk vabadusse, progressi ja ratsionaalsusesse on Derrida ja tema järgijate poolt leidnud usinat lammutamist, kuid vähesed neist on teinud sama järelduse, mis ulakad poisid: lõhkuda ja lammutada on märksa lihtsam kui ehitada või luua.

Aga mina olen ainult üks inimene, kellel õnneks puudub tõsisem kokku puutumine dekonstruktsioonismiga. Selle asemel pakun välja Johann Hari artikli Derridast ja dekonstruktsioonismist, mis ilmus 13. oktoobril The Independent'is, kust leiab muu hulgas ka selliseid pärleid nagu:

Derrida was, in short, the mad axeman of Western philosophy. He tried to hack apart the very basis of our thought - language, reason and the attempt to tell big stories about how we became as we are. All we are left with - if we accept Derrida's conclusions - is puzzled silence and irony.

või

When there are urgent crises in the world that need serious intellectual application, it is faintly disgusting for left-wing intellectuals to spend their time arguing about whether the world is really there at all or whether it can ever be described in language or whetehr there are ghosts about the place. To claim to do so in the name of "true justice" is simply insulting to the victims of injustice. No hungry person craves deconstruction. No tyrannised person feels they are trapped in a language game. It is not only shallow but decadent to claim to be on the left and to dedicate your energy to these demoralising intellectual games.

Loomulikult ei ole Johann Hari ainus Derrida, dekonstruktsioonismi ja sellest välja kasvanud postmodernismi kriitik. Teine nimi, mis kindlasti väärib dekonstruktsioonism kriitikaga seostamist, on Denis Dutton, ameeriklasest filosoof, kes õpetab praegu Uus-Meremaal. Tema 1989. aastal kirjutatud arvustus John M. Ellise raamatule "Against Deconstruction" väärib lugemist ka täna paljuski tänu tabavale kriitkale, mis ei jäta märkimata ka seda vähest positiivset, mis leidub dekonstruktsioonismis.

Duton väärib aga mainimist veel sellepärast, et pani alguse võistlusele "Bad Academic Writing", mis viimastel aastatel on kahjuks pisut soiku jäänud. "Wall Street Journal'is" ilmunud Duttoni artikkel annab ülevaate võistluse tekkimise tagamaadest ja pakub huvitunutele lingi võistluse kodulehele, mida ei ole aga kahjuks juba mitu aastat uuendatud.

Dekonstruktsioonismi ja postmodernism said kõige valusama hoobi aga 1996. aastal, kui Alan Sokal tuli välja uurimustööga "Transgressing the Boundaries: Toward a Transformative Hermeneutics of Quantum Gravity", mis leidis avaldamist ajakirjas "Social Text". Ainus probleem oli, et uurimustöö oli hoopis Sokali lõks dekonstruktsioonistidele, millesse nad ka astusid. Parema ettekujutuse "Sokali afäärist" koos mitmete viidetega leiab siit. Evolutsiooniteadlase ja kirjaniku Richard Dawkinsi põhjalikuma analüüs väärib aga samuti mainimist.

Jääb üle loota, et koos Derridaga lakub siit maailmast ka dekonstruktsioonismi ja tõmbab enda järel ka korralikult ukse kinni!