Kas me sellist Euroopa Liitu tahtsimegi?

Mida rohkem Euroopa Liidu tegemisi ja toimetamisi jälgida, seda selgem on, et Euroopa Liit on rohkem poliitikute - pigem isegi ametnike - suust tulev soe õhk, kui idelistlik vennaskond, kus me kõik koos rõõmsalt üksteisesse võrdväärselt suhtume, kus kaubad ja inimesed saavad vabalt liikuda.

Sakslaste, prantslaste ja rootslaste kihk vaesemate Ida-Euroopa riikide maksusüsteemi eelised ära nullida on õnneks leidnud laialdasemat kajastust ka Eesti meedias. Kahjuks jäi aga peaaegu kõigil Eesti suurematel päevalehtedel peale Äripäeva (eeldab tellijaks olemist) märkamata uudis, et Venemaa on Eestile seadnud taimse kauba veo keelu ning Euroopa Liit on üldise heaolu nimel otsustanud ignoreerida väikese Eesti saatust:

“Euroopa Liidu tasandil on arutatud sanktsioonide rakendamist, kuid see ajaks asja hullemaks,” ütles Oopkaup. Sanktsioonide kehtestamine rikub ülejäänud 24 liikmesriigi eksportööride, aga võimalik ka, et kõigi Venemaa toorainest sõltuvate ettevõtete majandushuve.

Praegu kannatavad taimse kaubaveo keelu tõttu ainult Eesti ettevõtted. Juba kolmandat kuud ei lase Venemaa üle piiri Eestis toodetud või läbi Eesti veetud taimset päritolu kaupa, nagu jahu, jõusööt, teravili, taimeistikud, kakao ja kohvioad, puidust aknad ja uksed.

Taimetoodangu inspektsiooni peadirektor Roland Nymann märkis, et Eesti ettevõtjate probleem jätab ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriike ükskõikseks riikide omavahelise konkurentsi tõttu. Kuni vanad ja tugevad liikmesriigid loodavad Venemaaga ise hakkama saada, nad Euroopa Komisjonile fütosertifikaatide alasteks läbirääkimisteks volitust ei anna.

Parafraseerides George Orwelli: "Kõik riigid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised." Jääb üle ainult küsida, mis juhtub siis, kui kaalul ei ole enam teiste riikide eksporditööstus vaid inimesed sõjaväelaste näol? Kas ka siis kaaluvad riiklikud huvid üle Euroopa Liidu pisemate liikmete omad?

Kahtlemata veel üks põhjus Euroopa Liidu ametnike tegevust teraselt jälgida.