...kuni nad pidid tapma

Valdav enamus inimesi on üles kasvanud ühiskondades kus ei teata, mida teise inimese tapmine tähendab ning ei suudeta endale tegelikult teadvustada, mis nende endiga juhtuks, kui nad oleksid sunnitud kedagi tapma. Mitmetes ühiskondades (eriti Euroopas) ei suuda inimesed enam isegi täielikult mõista olukordi, kus konflikti ei ole võimalik lahendada läbirääkimiste teel - kus vaja on hoopis jõudu ja otsustuskindlust.

Hetkel on Iraagis kümneid tuhandeid noori USAst. Nad on pärit ühiskonnast, kus inimest - indiviidi - hinnatakse kõrgelt ja tapmine on hukka mõistetud kui üks võikamaid kuritegusid, mis kohati (nii paradoksaalne kui see ka ei ole) on karistatav surmaga. Kõik need noored liitusid sõjaväega vabatahtlikult ja teadsid, mis neid tõenäoliselt ees ootab. Kuid kas nad olid valmis tapma teisi inimesi? Kuidas mõjutas nende psüühikat olukord, kus sageli ei jää midagi muud lihtsalt üle - sa näed, et ta tuleb ja sul on valida: kas sina või tema.

New Yorkeri 12. juuli numbris käsitles Dan Baum enda artiklis just seda teemat. Peale ajaloolise ülevaate (II maailmasõjast Vietnaamini ja edasi Iraaki) toob autor välja mitmeid teravaid näiteid, millest osad tekitavad lausa kõhedust kui mitte õudust:

"When I rose to go Debbie told me how the Army had prepared her for Carl’s return. “When he was coming home, the Army gave us little cards that said things like ‘Watch for psychotic episodes’ and ‘Is he drinking too much?’” she said. “A lot of wives said it was a joke. They had a lady come from the psych ward, who said—and I’m serious—‘Don’t call us unless your husband is waking you up in the middle of the night with a knife at your throat.’ Or, ‘Don’t call us unless he actually chokes you, unless you pass out. He’ll have flashbacks. It’s normal."

Lugenud seda artiklit jääb üle ainult küsida, et mis lootust on Eesti kaitseväel, mis rajatud ajateenistusele, vastu panna vähegi professionaalsele, treenitud kaadrile. Keskoolipingist sõjaväekasarmusse maandunud poisid võivad küll tunda uhkust sõjamängudest ning militaarsest treeningust, kuid kas nad on valmis tapma teisi inimesi - isasid, vendi, poegi? Vihje sellest, kust suunast tasub vastust otsida annab ehk tsitaat eelpool mainitud artiklist:

"In 1947, in a slim volume entitled “Men Against Fire: The Problem of Battle Command in Future War,” Marshall took the military by surprise. Throughout the war, he declared, only about fifteen per cent of American riflemen in combat had fired at the enemy. One lieutenant colonel complained to Marshall that four days after the desperate struggle on Omaha Beach he couldn’t get one man in twenty-five to voluntarily fire his rifle. “I walked up and down the line yelling, ‘God damn it! Start shooting!’ But it did little good.” These men weren’t cowards. They would hold their positions and willingly perform such tasks as delivering ammunition to machine guns. They simply couldn’t bring themselves to aim a rifle at another human being—even an armed foe—and pull the trigger. “Fear of killing, rather than fear of being killed, was the most common cause of battle failure in the individual,” Marshall wrote. “At the vital point, he becomes a conscientious objector."

TÄIENDUS: Lugedes Steven Pinkeri raamatut "The Blank Slate" leidsin ühe lõigu, mis seadis Marshalli "ainult 15-20 protsenti suutis lasta" väite kahtluse alla.