Hiina: järgmised 50 aastat

Hiina on muutumas, leidmas globaliseeruvas maailmas endale väärilist kohta, kuid nagu ülejäänud maailma nii kimbutavad ka Hiinat probleemid, millest mõned on tuttavad teised aga uued ja mõtlema panevad, osade jaoks lausa muret tekitavad.

Heaolu roll ja individualismi tähtsustamine

Hiina on rahvaarvult jätkuvalt maailma suurim riik vaatamata ühe lapse poliitikale, millest pole siiski väga täpselt kinni peetud. Isegi praegu on Hiinas sündimus 1.8 last perekonna kohta. See arve aga langeb ning tõotab juba lähima 50 aasta jooksul rahvastiku märkimisväärset vananemist. Hiina praegune pensionisüsteem ei pea aga ilma märkimisväärsete reformideta kaua vastu. Kuigi reformidega on juba alustatud (Wordi fail) ja pensionisüsteem on riiklikest ettevõtetest lahti poogitud, ei õnnestu pajudele siiski õigeaegselt pensionit maksta, sest riigil lihtsalt ei ole raha, siis kui on vaja maksta. Eeldused sarnaseks süsteemiks nagu Eestis on täitsa olemas, kuid kui Eestis toetab ja soosib pensionisüsteem ka teise sambaga liitumist, siis Hiinas on esialgu paigas ainult raamistik, millel reaalne sisu fondihaldurite ja usaldusväärsete finantsinstitutsioonide näol puudub.

Praegu täidavad Hiina riikliku pensionisüsteemi puudusi paljuski lapsed, kes enda vanemaid pensionieas üleval peavad. Paljud neist lastest ei näe aga juba ammu enam maapiirkondades mingit tuleviku ja on emigreerumas linnadesse, kus võetakse vastu juhuslike tööotsi ja üritatakse isegi ettevõtlusega vastavalt võimalustele tegeleda. Perekondlikud sidemed ja traditsioonid, mis seavad lapsed kohustuse ette enda vanemate eest nende vanaduspäevil hoolitseda ei pruugi aga vastu saada geograafilistele vahemaadele. Hiina valitsuse ametlike andmete kohaselt on liikvel kuni 100 miljonit hiinlast – kõik nad soovivad saada osa Hiina majanduskasvust ja on parema elu nimel nõus kolima sadu kui mitte tuhandeid kilomeetreid. Kui esialgu saadetakse veel raha vanematele ja perekonnaliikmetele, kes maha jäid, siis kaua see kestab?

Hiina keskklass kasvab meeletu kiirusega nagu kasvab ka mugava ära elamise roll hiinlaste elus. Ühe lapse poliitika tulemusena on aga Hiinas üles kasvamas põlvkond, mis teab ainult materiaalset heaolu (ei mingit nälga, ei mingit põllu harimist, ei puudust riiete ega jalatsite valikust). Seda põlvkonda on lapsest peale hellitatud vanemate, vanavanemate ja sugulaste poolt, sest lapsi ei ole palju, kuid sugulasi, kes kõik suguvõsa pesamuna hellitada soovivad, on küllaga. Selletõttu on noorem põlvkond märksa individualistlikum, materiaalsele heaolule orienteeritud ning nõudlikum valikute osas, mida riik talle võimaldab. Millised mõjud on aga tarbimisühiskonnal ja sellega kaasneval valiku ja mitmekesisuse tähtsustamisel riigikorrale? Kas turumajandus soosib ka Hiinas kiiremat üleminekut demokraatiale?

Õnnetute meest kahtlane tulevik

Üks huvitav, kuid potentsiaalselt traagilisem probleem on sooline tasakaal. Nimelt eelistavad vanemad nii Hiinas kui ka Indias just meessoost järglasi. Kui varem oli lapse soo määramine ema üsas praktiliselt võimatu, siis tänapäeva tehnoloogia abil ei ole see mingi probleeme. Soovitud sooga lapsel lastakse sündida, soovimatu sooga lapse saatuseks on aga abort või hülgamine pärast sündi. Kui esialgu lootsid kahetsusväärset trendi märganud välisvaatlejad, et tegu on maapiirkondade probleemiga, siis aeg on andnud mõista vastupidist. Pigem huvituvad enda lapse soost just kõrgemalt haritud ja linnades elavad vanemad. Peamiseks põhjuseks sellisele tegutsemisele on vanemate parem ligipääs teadmisele, et selline asi on võimalik, nagu ka tehnoloogiale, mis võimaldab varakult kindlaks teha lapse soo ja soovi korral rasedus üpris ohutult katkestada.

Mis saab aga kõigist nendest meestest, kes ei suuda leida endale naissoost elukaaslast? Mida kõik need mehed enda eluga ettevõttavad? Hiljuti ilmunud raamatus Bare Branches: The Security Implications Of Asia's Surplus Male Population proovib autor Andrea den Boer vastata just nendele tuues BBC jaoks välja ka ühe näite:

She also highlighted a case from the 1850s in China, in the region of Hwi Pai, which once had 129 men for every 100 women. The men, many of whom had received military training and were unable to find jobs, began to engage in banditry. "Eventually, this led to a large-scale rebellion - they teamed up with other sorts of revolutionaries - and eventually controlled a substantial part of China," Ms den Boer said.

Kas naisteta meeste armeed militariseeruvad riigi survel või leidub mingi muu lahendus nagu emigreerumine mõnda teise riiki, naiste “importimine” teistest riikidest, budismi ja teiste religioonide tähtsustamine? Kui Hiina valitsus otsustab teadlikult soosida militariseerumist, siis kuidas ja millist poliitikat sõjakas Hiina ajaks? Hiina soov loobuda ajateenistusest ja keskenduda kõrgtehnoloogilisele elukutselisele sõjaväele teeb murelikuks peale Taivani veel USA ja Jaapani. Neist viimane võib aga selgema ohu tajumise korral loobuda enda patsifistlikust põhiseadusest ning militariseeruda “igaks juhuks”.

Hiina kui nafta "must auk"

Hiina majanduse mootoriks ja peamiseks piduriks on praegu nafta, mida koos maagaasiga imporditakse enneolematutes kogustes. Praegune kõrge nafta hind on mitmete erinevate juhtumite ja sündmuste kokkusattumus, kuid üks peamisi on kindlasti Hiina meeletu nõudlus “musta kulla” järele.

Hiljuti ilmus New York Timesis artikkel sellest, kuidas Hiina enda energia- ja toorainevarusid kindlustada üritab ning kuidas läbi kaubanduse ja diplomaatia üritatakse üha rohkem panustada ka poliitiliste eesmärkide saavutamisele. Kuna artikkel ei ole enam tasuta saadaval, siis tooks välja mõned huvitavamad seigad.

Hiina on asunud agressiivselt tagama endale tulevikku pikaajaliste lepingute sõlmimisega näiteks nafta ja maagaasi maardlate õiguste osas. Austraalia firmadega on aga sõlmitud pikaajalisi ja laiaulatuslike lepinguid, erinevatest kavandustest saadava raua-, alumiinium- ja vasemaagi osas samal ajal kui Birmast imporditakse aga meeletutes kogustes puitu. Summad on suured ja kaubavahetus Hiinaga meelitav ettepanek isegi siis, kui tehingutega kaasnevad tingimused nagu näiteks Taivani tunnistamine Hiina ühe osana mitte iseseisva riigina – mõte, mis ei meeldi ei Taivanile ega ka USA’le, mis on siiani lubanud saareriiki Hiina rünnakute eest kaitsta.

Hiina ambitsioonid ei piirne aga väikese saarega. Üha aktuaalsemaks on muutumas Ida-Aasia Ühendus: poliitiline ja kaubanduslik ühendus, mida Hiina saaks domineerida seeläbi vähendades USA mõju regioonis samas kujunedes väärikaks rivaaliks Euroopa Liidule. Kui USA näeb ebademokraatlikus Hiinas kohati ohtu, millest tasub vähemalt sõjaliselt ees olla, siis mitmed Euroopa riigid (eesotsas Prantsusmaaga) soovivad müüa enda sõjatehnikat Hiinas. Ametlikult kehtib relvatehnoloogia osas Hiinale embargo, kuid kus on raha seal on ka motivatsiooni ning prantslaste lobi embargo kaotamise osas on viimase aasta jooksul muutunud ainult aktiivsemaks samas kui kahtlused sellest, et prantslased juba kõrgtehnoloogilist relvastust hiinlastele müüvad või kavatsevad müüa on nii mõnedki USA analüütikud ärevaks teinud suurte Euroopa-Hiina ühisprojektide osas.

Nimelt on Euroopa Liidul plaanis suurejooneline satelliitide võrgustik nimega Galileo, mis mõeldud tsiviilkasutusse, kuid prantslaste poolne Hiina aktiivne kaasamine projekti annab põhjust karta, et enda sõjaväge moderniseerival Hiinal on pilk seatud ka GPSi kasutavatele relvadele, mida võib kasutada näiteks Taivani ründamiseks samas kui nii Euroopa Liidul kui USA’l puuduks igasugune võimalus Galileot välja lülitada.

Kas ameeriklaste hirmud on põhjendatud? Raske öelda, kuid riskid nad ei kavatse. Isegi USA tugevaimale liitlasele Euroopas – Inglismaale – on mõista antud, et kõige uuem sõjatööstuse toodang ei pruugi enam inglasteni jõuda, sest selle jõudmisega prantslasteni ja sealt edasi Hiinasse kaasneb liiga suur risk.

Õnneks on Hiina ja USA vaheline konflikt ebatõenäoline juba ainuüksi sellepärast, et globaliseeruvas maailmas on kaubanduslikud sidemed tihedad ning mõlema riigi orientatsioon enda elanikkonna heaolule peaks olema piisav rahu garantii, kuid üllatused on tulevikus kerged tulema.

Lõpetuseks tsiteeriks ühe hiinlasest, kes 2 aastat Eestis õppis ja kellega õnnestus pikemalt mõned korrad Hiinast rääkida. Kui küsisin temalt, kuidas ta Hiina poliitilist olukorda kirjeldaks mõtles ta natuke, kummardas minu poole ja ütles: “Totalitaarne diktatuur.” Pärast mõnesekundilist vaikust palus ta mul tema nime öelduga ühegi hiinlase kuuldes kunagi mitte seostada, sest tagajärjed võivad olla tema jaoks “kahetsusväärsed”. Ta usub demokraatiasse ja sellesse, et ka hiinlastel õnnestub kunagi endale juhte valida. Esialgu on ta aga vähemuses, kes vaatab, ootab ja õpib.