teisipäev, september 28, 2004

Ideoloogiline Kaplinski

Jaan Kaplinski on andekas sõnaseadja. Selle vastu ei vaidle tõenäoliselt keegi. Mul on endalgi raamaturiiulil päris mitu Kaplinski raamatut, kuid ratsionaalset ja läbi mõeldud teemaarendust pole Kaplinski suunast juba ammu kuulnud/lugenud. See, et auväärt kirjanik ennast sotsiaaldemokraatidega sidunud on ja samas visalt kirjaniku nime all ajalehtedes poliitilise sisuga arvamusartikleid avaldab, tundub kuidagi kummaline.

Murelikuks teeb ka see, et Kaplinski toetub üha rohkem ja rohkem puudulikule argumentatsioonile ja lausa demagoogiale. Hea näide sellest on 27. septembri Postimehes ilmunud arvamuslugu "Ideoloogiline tulumaksureform?", mille osad väited vajavad kummutamist.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees ei tohiks küll endastmõistetavatena välja pakkuda väiteid nagu «riigi maksukoormus ja majanduse areng on pöördvõrdelises seoses» või «kõikjal ja paratamatult kasutab riik raha ebaefektiivsemalt kui erasektor».

Maksukoormuse vähendamine Eestis (kus maksud ei ole just eriti kõrged) 2% võrra ei too enamusele eestlastest otseselt oluliselt rohkem raha juurde. Kõige rohkem võidavad suurema sissetulekuga inimesed, kuid ei tasu unustada, et nad ei hoia saadud raha kodus madratsi all vaid nad kas: (1) säästavad võimaldades pankadel "julgemalt" ja odavamalt laenata neile, kellel näiteks hea äriidee või (2) nad tarbivad rohkem teenuseid ja soetavad endale luksusesemeid pakkudes sellega võimalusi ettevõtlikele inimestele ise enda sissetulekut suurendada ja seega võita tulevikus tulumaksu alandamiselt rohkem (vt. lisaks Supply Side Economics)

Riik kasutab vältimatult raha ebaefektiivsemalt kui erasektor ühel selgel põhjusel: raha kätte saamiseks ei pea ise midagi tegema ega looma, lihtsalt kasseerid raha sisse. Lihtsalt tulnud raha on aga ka lihtne ära anda eriti kui lähtutakse millestki nii üldisest nagu "avalik huvi", mis enamasti tähendab raha suunamist parimatele lobi tegijatele (Eesti kontekstis tuttavatele), kes üht või teist pärast avaliku teenistuse lõppemist "tublile" ametnikule lubavad. Eraldi probleem on aga ükskõiksed ametnikud, kes teavad, et nende teeninduse kvaliteedist ja suhtumisest ei sõltu midagi, sest kliendil lihtsalt ei ole kuhugi mujale minna. Ei mingit konkurentsi, ei mingit valikut (vt. lisaks Public Choice Theory)
Näiteid, mis mõlemale väitele vastu räägivad, pole raske leida. Päris Eesti lähinaabrusest, Soomest ja Skandinaaviast. Soome majanduse sõjajärgses arengus mängis asjatundjate hinnangut mööda otsustavat rolli riigi suunav ja juhtiv käsi, milleta vaevalt oleks selliseid ettevõtteid nagu Nokia, Kemira või Valmet – viimased kaks on pikka aega olnud riiklikud firmad.

Auväärt kirjanik ei tee kahjuks riigiettevõttel ja riigi osalusega ettevõttel vahet. Nii Nokia, Kemira kui Valmeti puhul on riigi osalust järkjärgult vähendatud. Nokias on riigi osalus minimaalne (kaudselt läbi fondide), Kemiras kuulub riigile 56% aktsitatest ja Valmetis nii 20%. Nii Kemira kui Valmet olid kuni 1990ndate alguseni orienteeritud NSVLi turule, kuhu läks ka enamus nende toodangust. Kui Nõukogude Liit lagunes tabas ka Soomet suurem kriis, mis sundis hermeetilisest keskkonnast välja turumajandusse. Sõna "lama" sai tuttavaks kõigile eestlastele, kes Soome televisiooni jälgisid ja seda peamiselt läbi murelike soomlaste, kes kurtsid tööpuuduse üle. Kriis, mis tabas Soomet 1990ndate alguses, oli paljuski tingitud valituse liigsest orienteeritusest Nõukogude Liidule ning jäikusest, mis sellega kaasnes.

Konkurentsis püsimiseks vajalike investeeringute tarvis oli aga vaja kapitali, mida läbi aktsiate emissiooni koguti. Riigi roll on siin olnud minimaalne ehk turumajandusele orienteeritud. Viidata mingitele nimetamata asjatundjatele (Jaan Kaplinski ise äkki?) on aga demagoogiline ning eelpool mainitu taustal "...ületab tavalise žurnalistliku pealiskaudsuse piirid, jõudes selleni, mida võiks juba nimetada asjatundmatuseks või hoolimatuseks tõe ning valijate ja maksumaksjate vastu," kui tsiteerida auväärt kirjaniku ennast samast artiklist.
Põhjamaades, nagu üldsusele teada, on maksukoormus kõrge, samal ajal on Põhjamaades elustandard ja elukvaliteet kõrged ning lisaks kõigele on Soome majandus mõnede hinnangute järgi üks konkurentsivõimelisemaid maailmas. Norras, Soomes või Prantsusmaal, kus meditsiini tase ei jää USA omale alla, arstiabi on aga tavakodanikule kättesaadavam, kulutab ühiskond meditsiinile väiksema protsendi oma koguproduktist kui USAs, kus arstiabi on valdavalt erakätes.

Jah, tõesti Soome on "Global Competitiveness Report 2003-2004 (PDF)" järgi esimesel kohal, kuid seda mitmetel põhjustel, millest maksupoliitika moodustab minimaalse osa. "Index of Economic Freedom 2004" annab aga mõista, et Eesti on Soomest vabam, seega dünaamilisem ja pikemas perspektiivis konkurentsivõimelisem. Kahjuks ei suvatse aga Kaplinski mõelda sellele, et kui soomlastel oli võimalus Nõkogude Liidu kulul ennast nuumata heaoluriigiks, kus võis maksudega (mida soovitatakse vähendada vt. Taxation in International Framework- PDF) igasugust nalja teha, siis Eestis sellist perioodi ei ole olnud. Prantsusmaa arstiabi mainimine mingi esindusliku näitena tundub koomilisena kui mitte päris absurdsena pärast eelmise aasta suve kui Prantsusmaal suri sooja kätte 15 000 inimest ja ainus, kes keeldub tunnistamast, et tegu on tõsiselt lonkava süsteemiga näib olevat auväärt kirjanik, kes loomulikult ei unusta ka USA-t (kus iga aasta tõusevad temperatuurid teatud piirkondades üle 40˚C ja inimesi ei sure tuhandetes isegi mitte sadades) kui negatiivset eeskuju välja tuua.
Maksureformijad ei ole aga vaevunud uurima, mida inimesed selle lisarahaga teevad. Kas see kulutatakse näiteks valdavalt prestiižsetele importasjadele ja välisreisidele või kodumaise toodangu ja teenuste tarbimisele. Ühel juhul suureneb veelgi Eesti jooksevkonto puudujääk, teisel puhul võib esialgu tekkida juurde uusi töökohti ja elavneda majandus.

Selle ei ole suurt vahet, millele eestlased enda raha kulutavad. Iga inimene teab ise märksa paremini, kuidas enda raha kulutada kui valitsus. Kahetsuväärne on ka Kaplinski absolutism, et kas üks või teine. Üks ei välista teist. Mis puutub aga jooksevkonto defitsiiti, siis see ei tähenda midagi muud kui et Eesti impordib kapitali. Kapitali importimine ei ole aga rohkem ohtlik kui kohvi importimine. (vt. lisaks Balance of Payments)
Ent teisalt kahanevad riigi võimalused pakkuda vajajatele head haridust ja arstiabi ning veel rohkemad inimesed peavad selle eest rohkem maksma. Omast taskust, kuhu maksureform on raha ühe käega juurde pannud, teisega aga sealt raha ära võtab. Asi on piisavalt keeruline ja vajaks põhjalikku ja objektiivset uurimist, enne kui asuda maksusüsteemi reformima. Paistab aga, et seda ei peeta vajalikuks.

Häbematult eksitav väide. Arvestades Eesti majanduse kasvu ning sellest tulenevat iga-aastast eelarve ülejääki (mis nagunii kuskile ära kulutatakse) võib inimeste tulumaksu alandamist lubada ilma, et kulutusi arstiabile või haridusele peaks vähendama. Võib isegi natuke suurendada, kuid ei haridus ega arstiabi muutu sellest märgatavalt paremaks kui tulumaksu vähendamine ära jäetakse.
Majanduse huvides tuleb makse vahel ettevaatlikult alandada, vahel tõsta. Või on tulumaksureformi eesmärk lihtsalt jätta rohkem raha parempoolse poliitika tellijate ja kinnimaksjate taskusse? On kahtlane, kas neilgi, kui nad kaugemale mõtleksid, on kasulik elada kehvapoolses riigis.

Majandusel on huvid?! Ainus põhjus maksude tõstmiseks on valitsuse kulutuste finantseerimine. Suur valitsus ja laiali valgunud riigiaparaat ei ole aga mingi majanduse mootor. Riik ei tooda lisandväärtust, seda teevad inimesed. Riigiaparaat ei vii edasi majandust vaid ettevõtjad ja töötjad. Kaplinski ei vaevu tooma ühtegi näidet sellest, kuidas maksude tõstmine on kuidagi majandust parandanud. Et siit kuidagi "kehvapoolne riik" järeldub on absurd. Loogikavaba ja kainet mõistust ignoreeriv (tahaks öelda argument, kuid seda siin pole!) väide.
Maksupoliitika on arukalt toimiva riigi käes suurepärane tööriist, kuid oskamatutes-hoolimatutes kätes võib teha palju pahandust. Äsja alandati Soomes veidi makse, üksikisiku tulumaks aga jäeti muutmata. Muutmisele eelnes põhjalik analüüs, mille tegi riigi majanduspoliitika uurimiskeskus.

Terasem lugeja ehk täheldas, et enne mainis Kaplinski tulumaksu muutmata jätmise ja alles siis uurimiskeskuse analüüsi. Mis olid aga analüüsi tulemused ei tule kuskilt välja. Tegu võis olla hoopis poliitilise otsusega, sest näiteks Soome peaministrile esitatud uurimus (PDF) jõuab teistsuguse järelduseni.
Selline riik on mõistetud känguma, suutmata anda oma kodanikkudele seda, mida tänapäeva riik andma peaks – garanteerima neile turvalisuse, tervishoiu ja hariduse. Suunama raha teadmispõhise majanduse arendamisse. Seda ei garanteeri paraku maksude alandamisest taskusse jäävad sajad või tuhanded kroonid. Seda ei garanteeri meie eliidi eputamine.

Ei garanteeri ka pimesi raha pumpamine teadusesse, sest nagu uurimused näitavad (PDF) on keskvalitsusel prioriteetide seadmisel halb kalduvus valesid või ajast ja arust otsuseid teha. Mis eliidile Kaplinski eputamist ette heidab jääb aga arusaamatuks - kas kirjanduslikule või intelektuaalsele?
Need inimesed on seni olnud kannatlikud, kuid ka nende kannatus pole lõputu. Kui senine riigi ja tema ressursside kokkukuivatamine jätkub, loobuvad ka nemad.

Riigi suurim ressurss on ettevõtlikud ja töökad inimesed mitte maksudest laekuv tulu. Selline äärmustesse kaldumine ja vaenu õhutamine nende vastu, kes leiavad, et inimesed ise on kõige kompetentsemad otsustama, mida nad enda teenitud rahaga teevad, on märksa ohtlikum kui tulumaksu alandamine. Kaplinski pime usk riigi "tarkusesse" ja "võimekusse" otsustada meie eest vajab kritiseerimist nii praegu kui ka tulevikus.

Kui auväärt kirjanik oleks Marxi kõrvalt vaevunud Hayekit, Misest, Smithi või Friedmanni lugema - vähemalt natuke endale turumajanduse toimimise põhimõtteid selgitama - peaks ehk ka tema argumendid natuke kriitilisemale pilgule vastu. Kahjuks praegu on tegu lihtsalt populistliku virr-varriga.

4 Comments:

Blogger John Doe said...

No hei!

Jõudu blogitamisel. Päris huvitav on sinu seisukohti lugeda. Mõnega nõus ja mõnega mitte ja mõned tekitavad küsimusi. Üritangi siinkohal antud postituse juures paarile punktile tähelepanu juhtida. Olen sinu postituse teksti jutumärkidesse pannud.

"Maksukoormuse vähendamine Eestis (kus maksud ei ole just eriti kõrged) 2% võrra ei too enamusele eestlastest otseselt oluliselt rohkem raha juurde. Kõige rohkem võidavad suurema sissetulekuga inimesed, kuid ei tasu unustada, et nad ei hoia saadud raha kodus madratsi all vaid nad kas: (1) säästavad võimaldades pankadel "julgemalt" ja odavamalt laenata neile, kellel näiteks hea äriidee või (2) nad tarbivad rohkem teenuseid ja soetavad endale luksusesemeid pakkudes sellega võimalusi ettevõtlikele inimestele ise enda sissetulekut suurendada ja seega võita tulevikus tulumaksu alandamiselt rohkem (vt. lisaks Supply Side Economics)"

Kuna Eestis kehtib 0%-ne tulumaks ettevõtetele (kui sa muidugi dividendidena kasumite välja ei võta), siis tunduvalt rikkamad ja ettevõtlikumad inimesed pigem hoiavad oma raha ettevõtetes ja reinvesteerivad seda. Ja kui nad raha välja võtavad, siis minu loogika ütleb seda, et just niipalju kui vaja oma vajaduste rahuldamiseks ja ülejäänud raha jääb firmasse investeerimiseks.
Seega minu arust Eestis tuleb seda vaadata veits teisiti.
Mis puudutab üleüldist tarbimise tõusu tulumaksu alandamise korral, siis sellega võib nõus olla, aga osaliselt. Millegipärast on mul kahtlus, et kui tulumaks langeb, siis ettevõtjad käsitlevad seda kui palgatõusu töötajatele ning seega omalt poolt palgatõusu lükkavad edasi.
Need on minu oletused.

"Riik kasutab vältimatult raha ebaefektiivsemalt kui erasektor ühel selgel põhjusel: raha kätte saamiseks ei pea ise midagi tegema ega looma, lihtsalt kasseerid raha sisse. Lihtsalt tulnud raha on aga ka lihtne ära anda eriti kui lähtutakse millestki nii üldisest nagu "avalik huvi", mis enamasti tähendab raha suunamist parimatele lobi tegijatele (Eesti kontekstis tuttavatele), kes üht või teist pärast avaliku teenistuse lõppemist "tublile" ametnikule lubavad. Eraldi probleem on aga ükskõiksed ametnikud, kes teavad, et nende teeninduse kvaliteedist ja suhtumisest ei sõltu midagi, sest kliendil lihtsalt ei ole kuhugi mujale minna. Ei mingit konkurentsi, ei mingit valikut (vt. lisaks Public Choice Theory)"

Nõus. Seega tuleks süsteem niimoodi toimima saada, et riigitegelastel samuti kontroll peal. Minu arust on õiguskantsler ja riigikontroll tegemas tänuväärset tööd. Loodetavasti juuritakse igasugune raiskamine välja.



" Jah, tõesti Soome on "Global Competitiveness Report 2003-2004 (PDF)" järgi esimesel kohal, kuid seda mitmetel põhjustel, millest maksupoliitika moodustab minimaalse osa. "Index of Economic Freedom 2004" annab aga mõista, et Eesti on Soomest vabam, seega dünaamilisem ja pikemas perspektiivis konkurentsivõimelisem. Kahjuks ei suvatse aga Kaplinski mõelda sellele, et kui soomlastel oli võimalus Nõkogude Liidu kulul ennast nuumata heaoluriigiks, kus võis maksudega (mida soovitatakse vähendada vt. Taxation in International Framework- PDF) igasugust nalja teha, siis Eestis sellist perioodi ei ole olnud. Prantsusmaa arstiabi mainimine mingi esindusliku näitena tundub koomilisena kui mitte päris absurdsena pärast eelmise aasta suve kui Prantsusmaal suri sooja kätte 15 000 inimest ja ainus, kes keeldub tunnistamast, et tegu on tõsiselt lonkava süsteemiga näib olevat auväärt kirjanik, kes loomulikult ei unusta ka USA-t (kus iga aasta tõusevad temperatuurid teatud piirkondades üle 40˚C ja inimesi ei sure tuhandetes isegi mitte sadades) kui negatiivset eeskuju välja tuua."

Ok, oletame, et Soome nuumas end NSVLi najal. Ja oletame, et Norra ainsaks edu põhjuseks on nafta. Siis jääb veel üle Rootsi. Kus on samuti kõrged maksud. Ühel hetkel nendega muidugi pingutati üle, kuid ikkagi on seal võrreldes Eestiga kõrged maksud.


Selle ei ole suurt vahet, millele eestlased enda raha kulutavad. Iga inimene teab ise märksa paremini, kuidas enda raha kulutada kui valitsus. Kahetsuväärne on ka Kaplinski absolutism, et kas üks või teine. Üks ei välista teist. Mis puutub aga jooksevkonto defitsiiti, siis see ei tähenda midagi muud kui et Eesti impordib kapitali. Kapitali importimine ei ole aga rohkem ohtlik kui kohvi importimine. (vt. lisaks Balance of Payments)


Põhimõtteliselt Eesti sugune riik ei saagi hetkel jooksevkonto defitsiiti vältida. Kuid siin on jällegi see piiri küsimus, et kust maalt on palju. Ehk ühel hetkel tahavad välismaa investorid oma raha ju tagasi ka saama hakata. Seega ma seda defitsiiti täiesti ohutuks ei taandaks.


Häbematult eksitav väide. Arvestades Eesti majanduse kasvu ning sellest tulenevat iga-aastast eelarve ülejääki (mis nagunii kuskile ära kulutatakse) võib inimeste tulumaksu alandamist lubada ilma, et kulutusi arstiabile või haridusele peaks vähendama. Võib isegi natuke suurendada, kuid ei haridus ega arstiabi muutu sellest märgatavalt paremaks kui tulumaksu vähendamine ära jäetakse.

Hiljuti tehti Eestis sotsiaal uurimus, mida raadios ja lehtedes mainiti. Ilmselt leiad selle netist hõlpsalt. Seal näidati ära, et Eestis on aasta-aastalt langenud kulutuste protsent meditsiinile RKP-st. Ja samuti teised näitajad, mis seda trendi kinnitavad. Seega olen sinuga nõus kui ütled, et arstiabile tuleks pigem kulutusi suurendada. Ehk siis oluline on küsimus, et mille arvelt tulumaksu alandus tehakse.


"Majandusel on huvid?! Ainus põhjus maksude tõstmiseks on valitsuse kulutuste finantseerimine. Suur valitsus ja laiali valgunud riigiaparaat ei ole aga mingi majanduse mootor. Riik ei tooda lisandväärtust, seda teevad inimesed. Riigiaparaat ei vii edasi majandust vaid ettevõtjad ja töötjad. Kaplinski ei vaevu tooma ühtegi näidet sellest, kuidas maksude tõstmine on kuidagi majandust parandanud. Et siit kuidagi "kehvapoolne riik" järeldub on absurd. Loogikavaba ja kainet mõistust ignoreeriv (tahaks öelda argument, kuid seda siin pole!) väide."

Ma ei leia, et alati on maksude langetamine riigi majanduse huvides. Kui selle tulemusena langevad riigi poolt pakutavate teenuste kvaliteet allapoole talutavat taset. Näiteks politseiametnike palk niivõrd madalaks, et paratamatult hakatakse massiliselt altkäemaksu võtma. Seega pole õige äärmuslik väide, nagu maksude tõstmine on iga kord riigi mõtetute kulude katmiseks.


Ei garanteeri ka pimesi raha pumpamine teadusesse, sest nagu uurimused näitavad (PDF) on keskvalitsusel prioriteetide seadmisel halb kalduvus valesid või ajast ja arust otsuseid teha. Mis eliidile Kaplinski eputamist ette heidab jääb aga arusaamatuks - kas kirjanduslikule või intelektuaalsele?

Vot siinkohal vaidlen sinule tugevalt vastu. Pimesi pumpamine küll ei aita, kuid aitab raha pumpamine üldharidusse ja just baasteadmiste tõstmiseks. See sinu viidatud uurimus oli äärmiselt huvitav. Lugesin selle läbi ja jäin nõusse seal kirjutatuga. Ja just seepärast, et ta tõi välja ka juhtumid, misjuhul on valitsuse sekkumine kasulik. Ehk seal oli mitmel korral mainitud, et edu aluseks on kui riik annab raha üldiselt teadustegevuse arendamiseks, kuid ei lähe seda mikrotasandile suunama vaid laseb sel ise kujuneda.
Siinkohal tooksin Soome eeskujuks. Nagu sa ise ütlesid, siis Soome satuus tõsisesse kriisi peale NSVLi lagunemist, kuid nüüdseks on sealt välja tulnud ja päris hästi. Välja tuli seepärast, et Soomest tuli palju innovaatilisi asju eesotsas Nokiaga. Mis oli aga selle põhjuseks? Neil oli suur hulk hästiharitud insenere. Ja palju oli neid seetõttu, et riik oli otsustanud suunata raha haridusse ja pakkus seetõttu tasuta haridust. Ja just need insenerid vedasidki Soome jälle käima.
Loomulikult mõistad, miks see teema mind eriti ärevile ajab. Nimelt tean suht täpselt kuidas Eestis tehnikahariduse rahastamisega on. Ja tehnikaharidust peab rahastama riigi poolt, kuna see nõuab niivõrd suuri investeeringuid, et õpilaste õppemaksudest seda kohe kuidagi kinni ei maksa.
Seega leian, et riigi roll teaduse rahastamisel on äärmiselt oluline. Suur AGA siinjuures on muidugi rahastamise õiglased alused. Minu arust see ei toimi veel korralikult.
Ja tegelt võiks riik antud hetkel jõulisemalt sekkuda, sest nagu sealt sinu viidatud uurimusest lugeda, siis Jaapani edu põhjuseks niivõrd kiirel USAle järgijõudmisel oli just konsentreeritud sihikindel rahastamine sinna kuhu vaja ja seda seetõttu et USA järgi nähti, mis tasub end ära. Eesti on samamoodi maas ja niikaua kui ei olda teaduse kohapealt esirinnas võib riik tugevamalt sekkuda.


"Riigi suurim ressurss on ettevõtlikud ja töökad inimesed mitte maksudest laekuv tulu. Selline äärmustesse kaldumine ja vaenu õhutamine nende vastu, kes leiavad, et inimesed ise on kõige kompetentsemad otsustama, mida nad enda teenitud rahaga teevad, on märksa ohtlikum kui tulumaksu alandamine. Kaplinski pime usk riigi "tarkusesse" ja "võimekusse" otsustada meie eest vajab kritiseerimist nii praegu kui ka tulevikus."

Minu maailmavaade on natukene vasakumale poole kaldunud kui ta oli ennem.
Selle vastu ei saa vaielda, et riigi suurim ressurss on ettevõtlikud ja töökad inimesed. Kuid siia võiks lisada omadussõnana ka "õnnelikud". Sest eriti ettevõtlikud oleks inimesed siis kui neile mingeid garantiisid riigi poolt ei antaks ja kõige eest peaks ise rabelema/võitlema. Samas liigne nunnutamine tõenäoliselt seiskab arengu. Ja tegelt ei oleks sellel nunnutamisel midagi viga kui lihtsalt inimloomuses poleks olla laisk. Kui sind huvitab, siis kirjutasin ühe suht naiivse kuid siiski enda arvamust kokkuvõtva essee kommunismi ebaõnnestumise kohta.

Seega minu arvamus on, et riigis peaks maksusüsteem olema selline, mis tagaks inimesele turvatunde ja mõningase mugavuse ja looks võimalused enda potensiaali teostamiseks, kuid samas ei laseks inimesel laisaks muutuda (a la ei käi üldse tööl aga elan ikkagi suurepäraselt).

12. november 2004 20:44  
Blogger Jüri Saar said...

"Kuna Eestis kehtib 0%-ne tulumaks ettevõtetele (kui sa muidugi dividendidena kasumite välja ei võta), siis tunduvalt rikkamad ja ettevõtlikumad inimesed pigem hoiavad oma raha ettevõtetes ja reinvesteerivad seda. Ja kui nad raha välja võtavad, siis minu loogika ütleb seda, et just niipalju kui vaja oma vajaduste rahuldamiseks ja ülejäänud raha jääb firmasse investeerimiseks.
Seega minu arust Eestis tuleb seda vaadata veits teisiti.

Mis puudutab üleüldist tarbimise tõusu tulumaksu alandamise korral, siis sellega võib nõus olla, aga osaliselt. Millegipärast on mul kahtlus, et kui tulumaks langeb, siis ettevõtjad käsitlevad seda kui palgatõusu töötajatele ning seega omalt poolt palgatõusu lükkavad edasi.
Need on minu oletused."

Mulle tundub, et nüüd peaks tegelikult hakkama statistikas tuhnima ja väljatooma, kui paljudel siis ikkagi on omad ettevõtted. Kaubandus-Tööstuskojal on u. 3000 liiget ja see on natuke rohkem kui 10% kõigist ettevõtetest. Oletame, igal ettevõttel on üks omanik...ok, teeme 1,5 ning natuke peale ja saame, et ettevõtjaid on kuskil 50 000. Ma proovin enda "teadusliku meetodiga" päris puusse mitte panna, kuid 50 000 tundub (koos FIE'dega) suht mõistlik number. See on u. 4% elanikkonnast. Seega neid, kelle palgad on kõrgemad on märksa rohkem väljaspool ettevõtlust, eriti kui jälgitakse reinvesteerimisskeemi, mille tulemusena võib maksustatav palk olla tagasihoidlik keskmine. Sa ütled, et me peaks seda teistmoodi vaatama - kuidas?

Ma ei ole sinuga nõus, et tööandja mõistab seda kui palga tõusu töötajale. Ja isegi kui mõistab, siis töötajal jääb alati õigus töölt lahkuda. Proovi sa kõrgepalgalisele spetsialistile tõestada, et maksualandus on palgatõus. Sa eeldad, et tööandjal on mingi eelis, eriti kõrgepalgalise töötaja ees. Mina väidan, et ta on spetsialist, kelle asemele kedagi uut leida on aeganõudev, kallis ja tüütu. Lihtsam on palka tõsta.

"Nõus. Seega tuleks süsteem niimoodi toimima saada, et riigitegelastel samuti kontroll peal. Minu arust on õiguskantsler ja riigikontroll tegemas tänuväärset tööd. Loodetavasti juuritakse igasugune raiskamine välja."

Kuidas kontrollida bürokraatiat, kui mitte veel ühe kihi bürokraatiaga. Õiguskantsler ja riigikontroll on aga kaks nalja numbrit, kellest viimane demonstreeris enda võhiklust ja teadmatust tegelikusest olukorrast, kui võttis teede ehitamise teemal sõna. Kui neile aga võimu juurde anda, siis peatselt nad dubleerivad tervet valitsust. Bürokraat on nagu tarakan - ta paljuneb!

"Ok, oletame, et Soome nuumas end NSVLi najal. Ja oletame, et Norra ainsaks edu põhjuseks on nafta. Siis jääb veel üle Rootsi. Kus on samuti kõrged maksud. Ühel hetkel nendega muidugi pingutati üle, kuid ikkagi on seal võrreldes Eestiga kõrged maksud."

Aah, mul endal oli pikka aega sama küsimus, kuid vaikselt olen sellele vastust leidmas ja selles aitas mind peamiselt Johan Norberg (www.johannorberg.net), kes tõi ühes enda postituses kunagi välja, et kuni 60ndate lõpuni oli Rootsi väga ettevõtja sõbralik riik, kus madalad maksud, mis soosisid ettevõtlust. Heaoluriigi maksupoliitikaga alustati alles 1970.ndatel ja õige hoo sai ta sisse alles 80ndatel. 90ndatel annavad esimesed probleemid endast märku ja praeguse seisuga hakkavad ettevõtjad õigusi juurde nõudma. Nii pikaks on seda protsessi venitatud aga tänu õnnestunud maksupoliitikale. Praegu on aga olukord selline, et üks kohalikus tõsieluseriaalis "farm" mänginud mees ütles, et ainult kolmandik tegin neist tööd. Ülejäänud luuserdasid ja süüdistas sellise suhtumise soosimises paljuski Rootsi maksupoliitikat.

"Põhimõtteliselt Eesti sugune riik ei saagi hetkel jooksevkonto defitsiiti vältida. Kuid siin on jällegi see piiri küsimus, et kust maalt on palju. Ehk ühel hetkel tahavad välismaa investorid oma raha ju tagasi ka saama hakata. Seega ma seda defitsiiti täiesti ohutuks ei taandaks."

Miks ta seda kapitali siit kuskile viima peaks, kui siin maksud madalad või olematud? Veel huvitavam küsimus: kuhu? Mõistliku maksupoliitika korral võtab ta siit välja ainult kasumi, samas luues töökohti ja võimaldades intellektuaalse kapitali (kogemused) kogunemist ja sellisel juhul võivad välisinvestorite asemel astuda hoopis Eesti eksportivad ettevõtjad.

"Hiljuti tehti Eestis sotsiaal uurimus, mida raadios ja lehtedes mainiti. Ilmselt leiad selle netist hõlpsalt. Seal näidati ära, et Eestis on aasta-aastalt langenud kulutuste protsent meditsiinile RKP-st. Ja samuti teised näitajad, mis seda trendi kinnitavad. Seega olen sinuga nõus kui ütled, et arstiabile tuleks pigem kulutusi suurendada. Ehk siis oluline on küsimus, et mille arvelt tulumaksu alandus tehakse."

Ma nagu midagi mäletan sellest uurimusest, kuid pööraks tähelepanu minu esialgse postituse viimasele lausepoolele: "...kuid ei haridus ega arstiabi muutu sellest märgatavalt paremaks kui tulumaksu vähendamine ära jäetakse." Ma kuulun sellesse gruppi, kes usub, et arstiabi tuleks riigi küljest lahti kangutada ja asendada turumajandusele põhineva variandiga. Meie praegune süsteem vaevu-vaevu töötab ja arsti juurde tasub minna ainult tervelt. Praegu on tõsine probleem see, et need, kes maksvad kõige rohkem kasutavad enamasti kõige vähem. Lisame siia meie demograafilise olukorra ning olemegi paraja suppi sees! Turumajanduslikus süsteemis ei oleks ka Eesti arstide põgenemisega probleeme! Praegusele väiksele elajale süüa anda tähendab pärast suure elukaga võitlemist. Case in point: USA, Inglismaa, Saksamaa ja Prantusmaa.

"Ma ei leia, et alati on maksude langetamine riigi majanduse huvides. Kui selle tulemusena langevad riigi poolt pakutavate teenuste kvaliteet allapoole talutavat taset. Näiteks politseiametnike palk niivõrd madalaks, et paratamatult hakatakse massiliselt altkäemaksu võtma. Seega pole õige äärmuslik väide, nagu maksude tõstmine on iga kord riigi mõtetute kulude katmiseks."

Aga see on väga ekstreemne väide ning ma pidasin ikkagi silmas Eesti maksutasemega riike, kus politsei jaoks raha jätkub. Kui kasvab riigi majandus ja sissetulekud, siis kasvab ka protsent, mille riik maksudena saab ja see summa on märksa suurem, kui poliitiliselt võimalik maksude tõstmise protsent stagneerumise ajal suudaks riigikassasse juurde tuua. Aga võtame ka ekstreemse näite Eesti baasil, lihtsalt mingi turvafirma täidaks politseist jäänud nishshi ja mida need politseinikud teekisd - läheksid turvafirmadesse tööle de facto politsei.

"snips"
Tehnoloogia teema on huvitav ja see väärib eraldi postitust.

"Minu maailmavaade on natukene vasakumale poole kaldunud kui ta oli ennem.
Selle vastu ei saa vaielda, et riigi suurim ressurss on ettevõtlikud ja töökad inimesed. Kuid siia võiks lisada omadussõnana ka "õnnelikud". Sest eriti ettevõtlikud oleks inimesed siis kui neile mingeid garantiisid riigi poolt ei antaks ja kõige eest peaks ise rabelema/võitlema. Samas liigne nunnutamine tõenäoliselt seiskab arengu. Ja tegelt ei oleks sellel nunnutamisel midagi viga kui lihtsalt inimloomuses poleks olla laisk. Kui sind huvitab, siis kirjutasin ühe suht naiivse kuid siiski enda arvamust kokkuvõtva essee kommunismi ebaõnnestumise kohta."

Hm, aga õnnelikus on seda võrd subjektiivne, kuid sellega olen ma nõus, et üks osa inimestest on sellistes raskustes, et nende jaoks oleks tõesti mingeid sotsiaalseid tagatisi vaja, kuid tervele inimesele? Kui see raha, mis sa maksudeks maksaks läheks hoopis tervisekindlustusse, pensionifondi ja veel mingisse investeerimisfondi (kõigi kolme puhul oleks sul valida, kes ja mis hinnaga sulle teenust pakub). Maksukoormus oleks kuskil 10-15% (sots+tulu+käibe). Lisaks kõigile turumajandusega kaasnevatele eelistele õpetaks see inimesi ka säästma, kuigi inimloomus seda eriti soosida ei taha.

Vot sellepärast ma selle blogi alustasingi - diskussioon...mmmmm :)

13. november 2004 0:05  
Blogger John Doe said...

" "Kuna Eestis kehtib 0%-ne tulumaks ettevõtetele (kui sa muidugi dividendidena kasumite välja ei võta), siis tunduvalt rikkamad ja ettevõtlikumad inimesed pigem hoiavad oma raha ettevõtetes ja reinvesteerivad seda. Ja kui nad raha välja võtavad, siis minu loogika ütleb seda, et just niipalju kui vaja oma vajaduste rahuldamiseks ja ülejäänud raha jääb firmasse investeerimiseks.
Seega minu arust Eestis tuleb seda vaadata veits teisiti.

Mis puudutab üleüldist tarbimise tõusu tulumaksu alandamise korral, siis sellega võib nõus olla, aga osaliselt. Millegipärast on mul kahtlus, et kui tulumaks langeb, siis ettevõtjad käsitlevad seda kui palgatõusu töötajatele ning seega omalt poolt palgatõusu lükkavad edasi.
Need on minu oletused."

Mulle tundub, et nüüd peaks tegelikult hakkama statistikas tuhnima ja väljatooma, kui paljudel siis ikkagi on omad ettevõtted. Kaubandus-Tööstuskojal on u. 3000 liiget ja see on natuke rohkem kui 10% kõigist ettevõtetest. Oletame, igal ettevõttel on üks omanik...ok, teeme 1,5 ning natuke peale ja saame, et ettevõtjaid on kuskil 50 000. Ma proovin enda "teadusliku meetodiga" päris puusse mitte panna, kuid 50 000 tundub (koos FIE'dega) suht mõistlik number. See on u. 4% elanikkonnast. Seega neid, kelle palgad on kõrgemad on märksa rohkem väljaspool ettevõtlust, eriti kui jälgitakse reinvesteerimisskeemi, mille tulemusena võib maksustatav palk olla tagasihoidlik keskmine. Sa ütled, et me peaks seda teistmoodi vaatama - kuidas?"

Tähendab töövõimelisi inimesi on Eestis kuskil 600 tuh. Ülejäänud on pensionarärid ja lapsed või muud tööd mitte teha saavad inimesed. Seega tõuseb omanike osakaal 8% peale reaalselt raha teenivatest inimestest.
Kui sa esialgu pidasid silmas investeerimist kui investeerimist ettevõtlusesse, siis minu väide on, et sellega tegelevadki need, kes on ettevõtjad. Ja kui nende soov on arendada ja reinvesteerida, siis nad hoiavadki oma raha firmas ja võtavad vaid vastavalt vajadusele seda sealt välja.
Seega neid, kes aktiivselt ettevõtlusesse investeerivad ei ole sugugi rohkem.

" Ma ei ole sinuga nõus, et tööandja mõistab seda kui palga tõusu töötajale. Ja isegi kui mõistab, siis töötajal jääb alati õigus töölt lahkuda. Proovi sa kõrgepalgalisele spetsialistile tõestada, et maksualandus on palgatõus. Sa eeldad, et tööandjal on mingi eelis, eriti kõrgepalgalise töötaja ees. Mina väidan, et ta on spetsialist, kelle asemele kedagi uut leida on aeganõudev, kallis ja tüütu. Lihtsam on palka tõsta."

Sa räägid kõrgepalgalistest spetsialistidest kes on äärmiselt kõrgelt hinnatud. Mis sa ise arvad, kui palju selliseid tegelikkuses on? Pakun et mitte väga palju. Ülejäänud on täiesti tavalised töötajad kes on üpris lihtsalt asendatavad. Seega ei vaidle ma vastu selles osas, et kõrgelt hinnatud spetsialist saab tõenäoliselt oma palga, aga ülejäänud mitte. Ma olen täiesti kindel, et selline on ettevõtja suhtumine.

" Kuidas kontrollida bürokraatiat, kui mitte veel ühe kihi bürokraatiaga. Õiguskantsler ja riigikontroll on aga kaks nalja numbrit, kellest viimane demonstreeris enda võhiklust ja teadmatust tegelikusest olukorrast, kui võttis teede ehitamise teemal sõna. Kui neile aga võimu juurde anda, siis peatselt nad dubleerivad tervet valitsust. Bürokraat on nagu tarakan - ta paljuneb!"

Ma ei oleks niivõrd pessimistlik. Nii õiguskantsler kui riigikontroll võivad mõnikord vigu teha, aga ega see ei tühista seda mille suhtes neil õigus olnud.
Mina ütleks, et sellised kontrollorganid on vajalikud ning olen seda omal nahal ÜE töös tunda saanud. Kuna ennem mind korralikku revisjoni ei olnud, siis oli kohe tuntav uue efektiivse revisjoni esilekerkimine ja selle tulemusena sai nii mõnigi kord rohkem pingutatud.
Bürokraatiat muidugi ei ole vaja, kuid minu arust pole ebareaalne, et suudetaks bürokraativaba toimiv süsteem siiski luua.


" Aah, mul endal oli pikka aega sama küsimus, kuid vaikselt olen sellele vastust leidmas ja selles aitas mind peamiselt Johan Norberg (www.johannorberg.net), kes tõi ühes enda postituses kunagi välja, et kuni 60ndate lõpuni oli Rootsi väga ettevõtja sõbralik riik, kus madalad maksud, mis soosisid ettevõtlust. Heaoluriigi maksupoliitikaga alustati alles 1970.ndatel ja õige hoo sai ta sisse alles 80ndatel. 90ndatel annavad esimesed probleemid endast märku ja praeguse seisuga hakkavad ettevõtjad õigusi juurde nõudma. Nii pikaks on seda protsessi venitatud aga tänu õnnestunud maksupoliitikale. Praegu on aga olukord selline, et üks kohalikus tõsieluseriaalis "farm" mänginud mees ütles, et ainult kolmandik tegin neist tööd. Ülejäänud luuserdasid ja süüdistas sellise suhtumise soosimises paljuski Rootsi maksupoliitikat."

Hmm, see on huvitav. Peaks uurima veits.


" Miks ta seda kapitali siit kuskile viima peaks, kui siin maksud madalad või olematud? Veel huvitavam küsimus: kuhu? Mõistliku maksupoliitika korral võtab ta siit välja ainult kasumi, samas luues töökohti ja võimaldades intellektuaalse kapitali (kogemused) kogunemist ja sellisel juhul võivad välisinvestorite asemel astuda hoopis Eesti eksportivad ettevõtjad."

Selles osas teeksin veidi uurimistööd ennem kui vastan.

" Ma nagu midagi mäletan sellest uurimusest, kuid pööraks tähelepanu minu esialgse postituse viimasele lausepoolele: "...kuid ei haridus ega arstiabi muutu sellest märgatavalt paremaks kui tulumaksu vähendamine ära jäetakse." Ma kuulun sellesse gruppi, kes usub, et arstiabi tuleks riigi küljest lahti kangutada ja asendada turumajandusele põhineva variandiga. Meie praegune süsteem vaevu-vaevu töötab ja arsti juurde tasub minna ainult tervelt. Praegu on tõsine probleem see, et need, kes maksvad kõige rohkem kasutavad enamasti kõige vähem. Lisame siia meie demograafilise olukorra ning olemegi paraja suppi sees! Turumajanduslikus süsteemis ei oleks ka Eesti arstide põgenemisega probleeme! Praegusele väiksele elajale süüa anda tähendab pärast suure elukaga võitlemist. Case in point: USA, Inglismaa, Saksamaa ja Prantusmaa."

Ma kipun arvama, et tervis on selline asi, mille korrasolu maksmise eest on inimene valmis edasi lükkama niivõrd kaua kui olukord päris karjuv ei ole. Seega ei tohiks ära kaduda tervisekindlustuse kohustuslikkus. Kuidas sealt edasi rahajagamine otsustatakse, on juba arutamise koht. Kas erahaiglate süsteem või riiklik süsteem või mingi kombinatsioon. Aga kui puudub tervisekindlustus, siis inimesed lihtsalt juhtumipõhiselt enda ravikulusid kinni maksta ei suuda. Enamus meist.


" Aga see on väga ekstreemne väide ning ma pidasin ikkagi silmas Eesti maksutasemega riike, kus politsei jaoks raha jätkub. Kui kasvab riigi majandus ja sissetulekud, siis kasvab ka protsent, mille riik maksudena saab ja see summa on märksa suurem, kui poliitiliselt võimalik maksude tõstmise protsent stagneerumise ajal suudaks riigikassasse juurde tuua. Aga võtame ka ekstreemse näite Eesti baasil, lihtsalt mingi turvafirma täidaks politseist jäänud nishshi ja mida need politseinikud teekisd - läheksid turvafirmadesse tööle de facto politsei."

Aga ma tõin äärmusliku väite sinu äärmusliku väite vastu. See on täiesti õige, et kui maksutase on selline, et politsei ja muu toimib normaalselt, siis võib majanduskasvu tulemusel suurenenud tulude arvelt makse langetada. Eesti puhul küsimus on see, et kas meil politsei ja muu toimib normaalselt?
Mina ei usu sellesse, et turvafirma täidaks politsei nishi (kui seda saab nii nimetada). Politsei peaks olema erapooletu, aga kui politsei saab olema teenus, mis põhineb kliendisuhetel, siis võib see õigluse teema kaduda. Ja mis saab neist, kes ei suuda endale politseiteenust osta? Kindlasti saavad turvafirmad täiendada politseid ja anda lisakindlust ning täita mõningasi kohustusi, kuid asendada - mitte.
Ma olen mõelnud, et kas oleks võimalik ilma riigiasutusteta hakkama saada. Ja kui osades asjades võiks ju veel erafirmade värki proovida ja siis ôigusemõistmine on alati olnud see punkt, millele mingitki lahendust pole leidnud.

13. november 2004 18:50  
Blogger Jüri Saar said...

"Tähendab töövõimelisi inimesi on Eestis kuskil 600 tuh. Ülejäänud on pensionarärid ja lapsed või muud tööd mitte teha saavad inimesed. Seega tõuseb omanike osakaal 8% peale reaalselt raha teenivatest inimestest.
Kui sa esialgu pidasid silmas investeerimist kui investeerimist ettevõtlusesse, siis minu väide on, et sellega tegelevadki need, kes on ettevõtjad. Ja kui nende soov on arendada ja reinvesteerida, siis nad hoiavadki oma raha firmas ja võtavad vaid vastavalt vajadusele seda sealt välja.
Seega neid, kes aktiivselt ettevõtlusesse investeerivad ei ole sugugi rohkem."

Ja:

"Sa räägid kõrgepalgalistest spetsialistidest kes on äärmiselt kõrgelt hinnatud. Mis sa ise arvad, kui palju selliseid tegelikkuses on? Pakun et mitte väga palju. Ülejäänud on täiesti tavalised töötajad kes on üpris lihtsalt asendatavad. Seega ei vaidle ma vastu selles osas, et kõrgelt hinnatud spetsialist saab tõenäoliselt oma palga, aga ülejäänud mitte. Ma olen täiesti kindel, et selline on ettevõtja suhtumine."

Vaataks neid kahte poolt korraga. Tõenäoliselt peame diskussiooni natuke konkreetsemaks ajama. Mina näiteks väidan, et palk, mis on üle Eesti keskmise on juba kõrge. Mugavuse huvides määraks selleks kõrge palga algusnumbriks 10 000EEKi kuus bruto. Arvan, et selliseid inimesi ei ole üldse vähe.

Üks noor inimene näiteks töötab pangas laenuhaldurina ja tema palk on u. 10 000 bruto. Tema väljakoolitamine võtab aega umbes pool aastat ja seda väga vastuvõtliku inimese puhul. Ta elab üksinda ja tal on väljaminekud eluaseme, toidu, transpordi ja tarbekaupade peale. Natuke jääb tal üle. Ta säästab, kuid ainult selleks, et kulutada see näiteks puhkusele. Aga oletame, et ta mõtleb veel enda tulevikule ja siiski suudab natuke säästa. Tema ei saa ettevõtlusse investeerida muud moodi kui läbi fondide ja kaudselt läbi panga, sest summad on ikkagi väiksed (mõni tuhat krooni). Võibolla temast saab kunagi ettevõtja, kuid sellega läheb aastaid aega. Seni on ta aga tulumaksu ori!

Mulle pakkus eriti lõbu sinu väide, et tulumaksu alandamist kasutab ettevõtja palga tõstmisest keeldumiseks. Ma väidan, et see on hoopis pigem inseneri või kui ettevõtja mentaliteet :D

"Ma ei oleks niivõrd pessimistlik. Nii õiguskantsler kui riigikontroll võivad mõnikord vigu teha, aga ega see ei tühista seda mille suhtes neil õigus olnud.
Mina ütleks, et sellised kontrollorganid on vajalikud ning olen seda omal nahal ÜE töös tunda saanud. Kuna ennem mind korralikku revisjoni ei olnud, siis oli kohe tuntav uue efektiivse revisjoni esilekerkimine ja selle tulemusena sai nii mõnigi kord rohkem pingutatud.
Bürokraatiat muidugi ei ole vaja, kuid minu arust pole ebareaalne, et suudetaks bürokraativaba toimiv süsteem siiski luua."

Ma ei väitnud, et neil mingit funktsiooni ei ole, lihtsalt et enamus asju jäävad neil ilma suure hulga abilisteta avastamata. Sa tood võrdluseks ÜE, kuid seal on tegu vägagi tillukese organisatsiooniga, mille tegevusest võib tõesti üks võiks kaks inimest omada põhjaliku ülevaadet, aga sellest teha laiaulatuslike järeldusi riigitasandil...? Sellega olen nõus, et natuke on bürokraatiat vaja, kuid kui palju on natuke?

"Ma kipun arvama, et tervis on selline asi, mille korrasolu maksmise eest on inimene valmis edasi lükkama niivõrd kaua kui olukord päris karjuv ei ole. Seega ei tohiks ära kaduda tervisekindlustuse kohustuslikkus. Kuidas sealt edasi rahajagamine otsustatakse, on juba arutamise koht. Kas erahaiglate süsteem või riiklik süsteem või mingi kombinatsioon. Aga kui puudub tervisekindlustus, siis inimesed lihtsalt juhtumipõhiselt enda ravikulusid kinni maksta ei suuda. Enamus meist."

Nõus, et inimesed pigem mõtlevad tervisele kui on juba hilja, kuid samas liikluskindlustus on kohustuslik, kuid seda teenust pakub erasektor. Miks ei võiks sama olla tervisekindlustusega? Muide, see sama diskussioon on USAs just viimastel nädalatel ajalehtedesse tunginud, et kas kohustuslik või vabatahtlik ja milline peaks olema riig roll.

"Aga ma tõin äärmusliku väite sinu äärmusliku väite vastu. See on täiesti õige, et kui maksutase on selline, et politsei ja muu toimib normaalselt, siis võib majanduskasvu tulemusel suurenenud tulude arvelt makse langetada. Eesti puhul küsimus on see, et kas meil politsei ja muu toimib normaalselt?
Mina ei usu sellesse, et turvafirma täidaks politsei nishi (kui seda saab nii nimetada). Politsei peaks olema erapooletu, aga kui politsei saab olema teenus, mis põhineb kliendisuhetel, siis võib see õigluse teema kaduda. Ja mis saab neist, kes ei suuda endale politseiteenust osta? Kindlasti saavad turvafirmad täiendada politseid ja anda lisakindlust ning täita mõningasi kohustusi, kuid asendada - mitte."

Kas Eesti politseisüsteem töötab normaalselt? Raske öelda, kuid ma julgen väita, et peale lihtsalt palga tõstmise (antakse raha juurde) on ka teisi võimalusi nende "normaalsele tasemele" toomiseks. Näiteks kulude kärpimine (raha kuskil säästetakse ja suunatakse palkadesse) või motivatsiooni tõstmine läbi oskusliku juhitöö. Mis puutub aga politsei täieliku kaotamisse, siis arvan et seda ei juhtu ainuüksi sellepärast, et inimesed ei taha riskida töökaotuse ning sellega kaasneva ebakindlusega.

"Ma olen mõelnud, et kas oleks võimalik ilma riigiasutusteta hakkama saada. Ja kui osades asjades võiks ju veel erafirmade värki proovida ja siis ôigusemõistmine on alati olnud see punkt, millele mingitki lahendust pole leidnud."

Sisuliselt nõus, et riik peab täitma teatud funktsioone, kuid neid on vähe ja sageli on ka need funktsioonid mõttetult suureks paisunud raha mustad augud.

14. november 2004 17:08  

Postita kommentaar

<< Home