reede, veebruar 01, 2008

Innovatsioonist ravimitööstuses ehk miks ravimid on USAs kallimad kui Euroopas

Megan McArdle on viimased paar päeva lahanud ravimite maksumuse probleemi USA's ning ühtlasi selgitanud, miks Euroopas ja isegi Kanadas on mitmete ravimite hinnad olulisemalt madalamad (riiklik ravikindlustus ostab suuri koguseid madala hinnaga) sellest, mis nad on USA's ja miks ameeriklastel ei tasu unistada teiste riikide lähenemisest (lämmataks innovatsiooni sektoris) või proovida kõrgemat hinda teistelt nõuda (lõppeks patendikaitse kaotamisega ja loaga kohalike tootjatel odavalt koopiaid teha).

Ühtlasi selgitab Megan, miks alusuuringud on vaid üks samm - sealjuures pigem üks väike samme - protsessis, mille lõplik tulemus on ohutu medikament:
Many people are holding out the hope that the government can somehow substitute for the pharmas, bolstered by the ludicrous claim that the government really discovers all the drugs. This is arrant nonsense; government-funded research discovers targets that might someday turn into drugs, if the Big Pharma chemists can: find a molecule synthesis can be economically mass produced; keep the molecule from killing rats, mice, dogs, or humans; get the molecule into a form that does not have to be directly injected into the bloodstream; tweak the molecule so that the liver doesn't immediately chew it into pieces that no longer affect your target; and shepherd the entire thing through years of clinical trials. That's just off the top of my head; research chemists will undoubtedly have more.
Megan annab ka tugev löögi nende inimeste mõttemaailmale, kes arvavad, et innovatsiooniga võiks tegeleda avalik sektor selle asemel, et "pahadel kapitalistidel" meid kõiki koorida:
There is no evidence of a nationalized industry that consistently does cost effective innovation. Yes, you have a list of things invented by the government--but that number is a small fraction of a fraction of one percent of the number of things in the private sector. If the universe of products were your house, the government would have invented one washer inside the tap of your bathroom sink; the private sector would have developed every other thing you use. Even where the government is given credit for "inventing" something, such as DARPANet's invention of the internet; it turns out that 99% of the process of actually turning it into a product that was useful to end-consumers was handled by private actors, most of them corporations like Netscape, Microsoft, and AOL.

This is why when you start to make a list of all the state-run economies that have produced large numbers of innovative products with a high level of consumer satisfaction, you have to throw your privately manufactured gel pen aside in disgust. For whatever reason, the government is just not good at producing innovation.
Mul on innovatsiooni defitsiidi kohta avalikus sektoris tekkinud oma teooria, millest kirjutasin isegi ühe arvamusloo, mis kahjuks avaldamist ei leidnud, sest väidetavalt olevat teema olnud liiga spetsiifiline väljaande jaoks. Ok, nende valik, kuid kahjuks ei lähe mulle mingi üldise targutamise või mulina kirjutamine eriti korda, seega parem mitte kirjutada. Omal ajal oli plaanis isegi teine osa kirjutada avaliku sektori innovatsiooni võimalustest, kuid mulle tundub, et Eestis selle teema vastu lihtsalt huvi puudub või ma pole suutnud veel huvitatud inimesi leida.

Tulles tagasi Megani juurde, siis koondaks tema ravimitööstust käsitlevad postitused ilusti kokku siia lõppu teemast huvitatuile:

Sildid: , , ,

4 Comments:

Anonymous araterl said...

Ma ei saa selle probleemipüstituse algsest motivatsioonist aru. Kas keegi kusagil on farmasektori suuri kasumeid ja AIDS-i surevaid masse vaadates hüsteeriliselt karjuma hakanud, et natsionaliseerime ära ja/subsideerime uuringuid ja lõpptarbimist?

Innovatsioon avaliku sektori mõttes tundub hoopis olema hoopis midagi muud kui erasektori mõttes. Avaliku sektori puhul on kaks täiesti erinevat aspekti:
a) kuidas avalik sektor oma tegevusega sisemiselt rakendab innovatsiooni - aga see on puhtal manageriaalne ja poliitiline probleem;
b) kuidas avalik sektor võimaldab ja toetab erasektori innovatsiooni - avalikus sektori regulatiivne roll

Erasektori puhul on asi lihtne - innovatsioon kas on või ei ole ja avalik sektor saab seda kas toetada, mitte toetada või pärssida. Seega äpplid ja orindžid.

2. veebruar 2008 10:56  
Blogger Jüri Saar said...

Kui valdavas enamuses riikidest on ravikindlustussüsteem riiklik ning kus igasugune jutt turumehhanismidest ravikindlustuses tunub olevat tabu, mida tuleb iga hinna eest vältida, siis aega ajalt tuleb selgitada, mis taolise lähenemisega kaduma võib minna.

USA presidendivalimiste üks võtmeteemasid näib aga sellel aastal olevat ravikindlustuse korraldamine ja eeskujude ning näidetena tuuakse üha rohkem ja rohkem välja just Euroopa riiklike ravikindlustussüsteeme nagu ka seda, kui palju vähem maksavad enda meditsiini eest Eurooplased.
Kui ameeriklastele peaks jääma mulje, et nad saavadsarnaselt eurooplastele toimetada, siis pole ka uusi ravimeid enam eriti loota.

Mis subsideerimisse puutub, siis vähemalt Euroopas peetakse subsideerimist sedavõrd enesest mõistetavaks, et sarnased ravimihinnad USA'le oleks skandaal. Aega ajalt on taolises olukorras otstarbekas mõelda sellele, kust ja millise protsessi tulemus need ravimid üldse on meie jõudnud.

Liiga paljude inimeste arvates saab uute ravimitega hakkama aga ka avalik sektor ja sellest müüdist tahakski õhu välja lasta.

Minu soovitus on sõna innovatsioon kasutada pigem protsessist kui selle tulemustest rääkides/kirjutades.

Mingi uue vidina või tehnoloogia kasutusele võtmine ei ole veel iseenesest innovatsioon, kuid nende integreerimine igapäeva tegevusse, mille läbi hoitakse kokku ajas või rahas või veel parem suudetakse pakkuda uut teenust, klassifitseerub juba innovatsiooniks. Ühtlasi on olemas ka institutsionaalne innovatsioon ehk see kuidas organisatsioonis asju tehakse, ülesandeid täidetakse. See ei ole niivõrd poliitiline ega manageriaalne probleem kui avaliku sektori puudulike ajendite probleem, mis on avaliku sektori olemusse sisse ehitatud.

2. veebruar 2008 16:18  
Anonymous Anonüümne said...

Ausalt öeldes on see küündimatu jutuke, mis näib olevat kantud ideoloogiast "ameerikas on kõik hea, sest see on ameerika".

Väike soovitus - enne, kui sel teemal sõna võtta, võiks uurida, kus ravimifirmad (sh ka ameerika omad) oma teaduskeskusi peavad.

Lühidalt - ameerikas on ravimd kallid, kuna seal on raha ja sealne (ravikindlustus) süsteem võimaldab võtta maksimaalset kasumit. Euroopas seda võimalust ei ole, samas ei tähenda see seda, et siin neid ravimeid alla omahinna müüdaks.

1. märts 2008 19:41  
Blogger Jüri Saar said...

Täiest küündimatu kommentaar, stiilis "kui kuu on vahel kollane, siis järelikult juustust".

Loobu anonüümsusest, too konkreetseid näiteid ja argumenteeri mitte ainult väida.

Ilmselgelt puudub sul ka igasugune arusaam sellest, kuidas ravimi omahind kujuneb. Väike vihje: tootmiskulud ei tähenda veel omahinda.

2. märts 2008 16:52  

Postita kommentaar

<< Home