Zeitgeist

Tim Harford kirjutab Financial Times'is auhindadest. Enamus kirjutatust ei tulle Vabalogi lugejatele üllatusena, kuid Tim peatub ka auhindade potentsiaalil leida vaktsiine või ravimeid haigustele, mis mõjutavad miljoneid inimesi just arenguriikides:

The most famous innovation prize of this century, the $10m Ansari X Prize, was designed to promote private space flight. The pot went to Mojave Aerospace Ventures in 2004, after the successful flights of SpaceShipOne. And even the Ansari X Prize is dwarfed by a quasi-prize of up to $1.5bn that is about to be offered by five national governments and the Gates Foundation to the developers and suppliers of a more effective vaccine against pneumococcal diseases such as pneumonia, meningitis and bronchitis. The prize, called an “advanced market commitment’’ or “advanced purchase commitment’’, takes the form of an agreement to subsidise heavily the first big orders of a successful vaccine. Given that the top companies in the UK’s powerful pharmaceutical industry spent little more than £5bn in 2006 on research and development, a $1.5bn prize should be taken seriously on hard-nosed commercial grounds alone.

Esimesena käis uute vaktsiinide leidmiseks auhindade kasutamise idee välja Michael Kremer, kes pani teoreetilise aluse lähemisele 1998. aastal ja hiljem laiendas seda spetsiifilisemalt vaktsiinidele 2000. aastal ilmunud uurimuses. Tänaseks on Kremer'i loomingu põhjal aga käima lükatud ulatuslikud pilootprogrammid, millest Harford ka kirjutab.

Ma pole Kremer'i ettepanekute edasiarendust Vabalogis kajastanud kuna tegu ei ole tegelikult päris auhinnaga vaid auhinnalaadse mehhanismiga, mis on tegelikult võrreldavad pigem patendiõiguste väljaostmisega. Ühtlasi on valdkond piisavalt kitsas ja spetsiifiline, et peale suuremate ravimifirmade ei pretendeeri auhinnale eriti keegi.

Samas on vaktsiinide puudumise näol tegu probleemiga, mille lahendamine võimaldaks säästa miljoneid inimelusid. Kui AMC'd (advanced market commitments) tõstavad vaktsiinidele leidmise tõenäosust ja seda ajendatuna erakapitalile põhineva fondi algatusest seda parem.

Ma panin sellele postitusele nimeks "zeitgeist" kuna kirjutasin paljuski sarnase artikli auhindadest mõned päevad tagasi. Rõhuasetus on teine, kuid sõnum on sisuliselt sama nagu ka arutluskäik ja kui ma oleks enda artikli toimetajale saatnud üks päev hiljem, siis oleks võib-olla isegi plagiaadisüüdistus olnud õigustatud.

Mulle meeldis Harfordi artikli ilustavad ka mitmete inimeste kommentaarid, kes poleks tõenäoliselt minule kommentaari andmisega üldse vaevunud ja pikkus, mis võimaldab natuke rohkem peatuda detailidel.

Igal juhul on "Cash for Answers" piisavalt asjalik, et teistelegi probleemideta soovitada ja järjekordseks tõestuseks sellest, et õige magistritöö teema sai õigel ajal valitud.