laupäev, detsember 22, 2007

Auhinnad kui institutsiooniline innovatsioon

Üks terane Vabalogi lugejad saatis mulle mõned nädalad tagasi viite Google'i uutele auhindadele, mis tõsi küll ei ole sama suured kui 30 miljonit kuule jõudmise eest vaid kõigest 10 miljonit ja seda hoopis tarkvaraarenduse eest:
The $10 million in awards will be given out as cash awards -- no strings attached. The total will be distributed equally between the Android Developer Challenge I and II. In the Android Developer Challenge I, the 50 most promising entries will each receive a $25,000 award to fund further development. These 50 entries will then be eligible for even greater recognition via ten awards worth $275,000 each and and another ten worth $100,000 each. We will announce the structure for Challenge II at a later date.
Android ise on mobiilitelefonidele mõeldud tarkvara platvorm, milles Google on otsustanud investeerida seoses seoses Google'i poolt ettevalmistatava mobiiltelefoniga. Auhindu hakatakse jagama kõige huvitavamate ja kasulike lahenduste eest, mis oleks Google'i mobiili müügile tuleku hetkel juba ilusti valmis.

Open Source auhindadest kirjutasin pikemalt ühes akadeemilisemas töös (PDF), kuid Google'i värske ürituse teeb huvitavaks hoopiski see, kuidas suurkorporatsioon on just uue platvormi väljatöötamisesse kaasamas võimalikult laia arendajate ringi. Selle asemel, et lasta enda arendusosakonnal või projektimeeskonnal uute lahenduste kallal töötada otsustati arendustöö, mis ei ole platvormi või toote kujunemise seisukohalt võtmetähtsusega, väljast sisse "osta".

Piltlikult öeldes keskendub Google'i meeskond vundamendi ja karkassi ehitamisel samas kui auhinnast huvitatud inimesed saavad välja pakkuda erinevaid lahendusi fassaadile, sisekujundusele ja ruumiplaanile.

Ühtlasi tuleb Google'i plaanide raames välja ka auhindade eelis traditsioonilisema lähenemise ees - kuigi auhindu jagatakse esimeses etapis ainult 50'le kõige lubavamale projektile (mõnele 2 korda), siis lootus 50 parima sekka pääseda on kõigil, mis tähendab, et isegi konservatiivselt mõeldes on 500 erineva rakenduse esitamine auhinnale igati õigustatud. Kuna lahendus peab vähemalt mingis ulatuses ka töötama, siis tekib kõige huvitavam olukord just nende inimeste/gruppidega, kelle rakendused ei leia auhindadega tunnustamist. Kui paljud nendest jätkavad enda projekti kallal nokitsemist?

Isiklikult kaldun arvama, et kui midagi on kord juba tehtud, siis lihtsam on seda edasi arendada või kood avalikuks teha, kui käega lüüa ja asi sinna kohta jäta. Ma üldse ei imestaks, kui Google saab 10 miljoni dollari jagamise eest auhindadena endale arendustööd ja rakendusi 100 miljoni eest.

Auhinnad on institutsioon - kindlad reeglid, mille raames saavad organisatsioonid ja indiviidid tegutseda. Hayek'i üks olulisemaid ja sügavamaid täheldusi oli tõdemus sellest, kui vähe inimesed tegelikult teavad ja kui oluline on pidevalt katsetada ja proovida ning kui oluline on jätkuvalt võimaldad katsetamist ja proovimist. Seda mitte ainult ettevõtluses vaid ka institutsioonides.

See, kuidas me midagi teeme ja mis reegleid järgime on välja kujunenud mingis teadmiste, võimaluste ja kogemuste kontekstis. Samas muudab pidev tehnoloogiline progress nii meie teadmisi kui võimalusi, mis loob olukorra, kus uute tehnoloogiliste lahenduste rakendamine võib viia kas teadlikult või juhuse läbi uute institutsioonide väljatöötamiseni.

Arendustegevus ise on viimase 100 aasta jooksul muutunud iga ettevõtte tegevuse oluliseks osaks, kuid ühtlasi on välja kujunenud teatud tüüp-lahendused, millest eriti kõrvale ei kalduta. Parimaks näiteks on arendusmeeskond - kinnine väike grupp, mis nokitseb poolsalaja millegi lubava kallal. Samas on nende taust enamasti sarnane ja probleemipüstitus koos lahendusega paljuski piiratud meeskonna teadmistega.

Kui tootearenduses võib taoline lähenemine anda suurepäraseid tulemusi, mis üllatavad positiivselt, siis tarkvaraarenduses võib-olla mitte. Tekib küsimus, et kas peaks proovima probleem lahendada mõnede teiste mängureeglite raames, mis võivad osutuda märksa sobivamaks just inimeste vahel hajutatud informatsiooni kaasamisel? Miks mitte proovida ja katsetada, sest kui tõenäoline on, et pidevalt muutuvas keskkonnas on esimese, teise või isegi kolmanda katsetusega jõutud institutsioonideni, mis on ideaalsed? Veel parem, kuidas me üldse teame, millal me ole ideaali või parima võimalikuni jõudnud?

Mul on hea meel, et ma pole enda mõtteis üksinda nagu võib lugeda New York Times'is umbes kuuaega tagasi ilmunud artiklist Win Fabulous Prizes, All in the Name of Innovation:
“It’s a new kind of grant-making,” said Jonathan Greenblatt, an entrepreneur who sold his company, Ethos Water, to Starbucks and became a senior adviser to the X Prize Foundation. “It’s a mode that encourages experimentation rather than prescribing solutions. It sets the stage for innovation and dynamism that the grantor can’t anticipate.”

Grant programs traditionally finance services and try to influence government policy, not market forces. In most cases, they award modest amounts, develop long-term relationships with grantees and aim to avoid risk.

“Foundations see their role as understanding what the problems are out there, what the solutions are, and what they can do to test the solutions,” said Mike Burns, a partner in Brody Weiser Burns, a consulting firm in Branford, Conn., that advises nonprofit groups. “It’s very hands off. This is a new breed. They borrow from venture capitalism: they invest the money and have a say in what the outcome is.
Igas tasakaalukas artiklis peaks leiduma ka vastandlike seisukohti, kuid kahjuks on artiklisse jõudnud nende inimeste kommentaarid, kes ei näi auhindadest ja nende toimimisest suurt midagi teadvat - pigem ikka vaenulikus turumajanduslike mehhanisme kasutavate institutsioonide vastu ning lihtlabane teadmatus.

New York Times'i artiklis annab kommentaari ka selline mees nagu Thomas A. Kalil:
Supporters of the concept include Thomas A. Kalil, the special assistant to the chancellor for science and technology at the University of California at Berkeley, and the author of a study on prize competitions. “Prizes are not substitutes for grants,” he said. “But under certain circumstances, they work very well.”
Vabalogi lugejad loomulikult juba teavad seda, kuid Kalili uurimus Prizes for Technological Innovation (PDF) on sellegi poolest huvitav ja üks värskemaid uurimusi auhindadest ning nende rakendamise võimalustest.

Lõpetuseks tuletaks meelde, et Netflix'i auhinna välja kuulutamisest möödus hiljuti aasta.

Kui viimati augustis Netflixi auhinnast kirjutasin, siis oli originaalset tulemust parandatud peaaegu 7,5 protsenti, kuid tänaseks on sinna lisandunud täiendav protsent ja jõutud on 8,5 protsendini. Miljonist dollarist on puudu jäänud kõigest 1,5% ja arvestades seda, et auhind on saadaval veel 4 aastat, siis tõenäoliselt see ka saavutatakse.

Muide, esimene progressi auhind (50 000 USD) läks AT&T arendustöötajatele, kellel leheküljelt võib leida ka teadusartikleid sellest, mis lahendusi nad kasutavad ja kuidas tulemuseni jõudsid.

Auhinnad on leidmas üha rohkem kasutamist nagu ka kajastamist. Kahju ainult, et Eestis keegi taolist huvitavat lahendust ei kasuta.

Sildid: ,

2 Comments:

Blogger Paul said...

Arvan, et eesti on nii väike, et siin on auhindade süsteemi rakendamine oluliselt raskendatud.
1. Ettevõtted on väikesed ja vaesed, neil pole huvi ja raha suurte probleemide lahendamiseks.
2. Väikeste probleemide lahendamisel auhinna efektiivsus langeb, sest väljakuulutamise kulud ja kogu õiglase auhinna jagamise organisatsioonilised kulud võivad liialt kõrgeks kujuneda.
Ülaltoodu ei tähenda, et nagu Eestis ei saakski auhindade süsteemi kasutada vaid seda, et minu arvates on see raskem, kui suuremas majandusruumis.

24. detsember 2007 10:31  
Blogger Jüri Saar said...

Hea tähelepanekud kõik, kuid miks piirata ennast Eestiga - auhinna päritolumaa võib küll Eesti olla, kuid osaleda võiksid inimesed üle terve maailma. Neid võib ju kuidagi Eestiga siduda, kuid see oleks pigem pisiasi.

Arengufondi 500 miljoni krooni eest saaks juba niimõndagi teha ja seda tõenäoliselt odavamalt kui seda "riskikapitalina" kasutades.

24. detsember 2007 15:57  

Postita kommentaar

<< Home