reede, detsember 14, 2007

Kuidas ametiühingud endale ise hauda kaevavad

Inimesed saavad vahel ikka selliste rumalustega hakkama, et vaata ja imesta suu ammuli. Prantslased ei ole mingi erand. Värkseim näide pärineb alles eilsest, kui Prantsusmaa ülemkohus keelas Amazonil raamatute tasuta Prantsusmaale toimetamise:
Using "loss-leaders," or selling products below cost to attract customers, is illegal. Other restrictions apply to books retailers must not offer discounts of more than 5 percent on the publisher's recommended price. Many independent booksellers choose to offer this discount in the form of a loyalty bonus based on previous purchases. Larger booksellers simply slash the sticker price of books.

But the free delivery offered by Amazon exceeded the legal limit in the case of cheaper books, the union charged.
Ja see kallid sõbrad, on hea näide sellest, miks ametiühingute tegevuses suhtes tuleb säilitada teatud skeptilisust. Üsna lihtsalt võib enda õiguste eest seismine taanduda kõige lihtlabasemaks renditaotluseks, kus mingi väikese kliki huvidest lähtuvalt rakendatakse piiranguid, mis pole ühegi tarbija - eriti veel tagasihoidliku sissetulekuga tarbija - huvides.

Richard Posner ja Garry Becker kirjutasid samuti mõned kuud tagasi ametiühingutest ja nende allakäigust USA's. Beckeri postitusest:
Unions could have an important place in a competitive market economy, but their organization would look different than that of present day industrial and craft unions. Men and women working for large, impersonal corporations may prefer to bargain over wages, work rules, and health and retirement benefits collectively through company unions rather than individually. In particular, workers who have spent many years with the same company may find a union helpful in protecting against management that tries to take advantage of the difficulties older workers face finding good jobs. Other workers in the same industry may elect to not have a union and prefer to bargain individually for wages and benefits. Companies with unions of their employees would compete for profits and employees against companies with other unions, and also against non-unionized companies. This type of union structure is called "competitive unionism".

Actual unions in most countries, however, are not company unions, but organize workers in different companies, often in the same industry, into one union, as with the UAW, or the United Steelworkers of America. By organizing across companies in the same industry, unions hope to exercise greater economic power since they can bargain for similar benefits in competing companies, and can call industry-wide work stoppages. These unions, in effect, try to get monopoly power in labor markets that enable them to boost their wages and other benefits above competitive levels. The Clayton Act of 1914 generally exempted trade union negotiations from anti-trust laws, which enable unions to openly seek what amounts to monopoly gains.
Ühtlasi tuleb mulle meelde üks uurimus (PDF), kust selgus, et Prantsusmaa ametiühingute tegevus sunnib osasid ettevõtteid tootmist viima Prantsusmaalt välja ning seeläbi kaovad nii töökohad kui palgad:
To see how unions potentially entered the process, I re- examine my results when information on firm-level negotiations between firms and unions is added. As expected, in firms with strong unions (those able to impose bargaining on both employment and wages) workers were able to capture a large share of the declining quasi-rent (about 50%). However, the presence of strong unions has apparently led these, mostly large, firms to increase outsourcing with an associated decline in employment. As a result, unions' fight for workers' wages and employment appears to have backfired.
Üks vägagi valgustav artikkel (õigemini katkend pikemast teosest) ilmus New York Times'is 2006. aasta märtsis. Lugu on lennukimehhaanikute saatusest - sellest kuidas lennutööstus areneb, millised võimalused jättis see ametiühingule ja kuidas enda nõudmistega lasti sisuliselt terve firma üks kasumlikumaid ettevõtmisi põhja. Tulemusega ei olnud rahul aga keegi:
As the mechanics had intended, turnaround time inched up, soon reaching 15 days and eventually more than 20 days for a 737. America West stopped sending planes to Indianapolis, as the mechanics had hoped. To regain the lost business, they expected United to restore some of the lost perquisites and thus win back the mechanics' cooperation. Jobs would be preserved, and on the mechanics' terms. That did not happen, and as the slowdown dragged on, work backed up on United's own airliners. For the first time, planes were parked on the tarmac outside the center, out of service — and not generating revenue — while awaiting overhaul.

Then, in July 2000, the mechanics slowed work even more by voting to withhold overtime, to protest what the militants viewed as management's recalcitrance in negotiating a new contract to replace one that had just expired. Mr. Nunnally, as grievance chairman, had spoken against withholding overtime, and worked it himself, in defiance of his militant members, but his point of view did not prevail.

Soon after, the outsourcing began. United diverted work from Indianapolis to private contractors in Alabama and North Carolina, contractors who employed nonunion mechanics — in most cases, at lower wages and with fewer benefits. "The outsourcing was a business decision," Mr. Mohr said. "The cycle time had gotten to the point that if we did not outsource, we would have aircraft continuously parked, waiting for maintenance."

When United and the union finally signed a new contract in March 2002 — 20 months after the old one expired — and the mechanics in Lodge 2294 lifted their ban on overtime, United continued to outsource maintenance, gradually shrinking the operation in Indianapolis. Under the new agreement, the mechanics' combined wages and benefits rose to more than $60 an hour, an increase of roughly $20. While that was the first increase in five years, the new total was double the labor cost of nonunion contractors. It was too big a spread for the mechanics in Indianapolis to overcome — unless they could return to the record turnarounds achieved in the late 1990's. But the old efficiency did not reappear.
Ametiühingute liikmed peavad enda sõjakuses arvestama, et nad võivad saagida oksa ja millel nad istuvad ja pärast tagantjärgi midagi nõuda oleks lihtsalt...kentsakas.

Sildid: , ,

5 Comments:

Blogger Emigrant said...

Tjah, vahel tekib vägisi küsimus, kas Sa ise ka neid artikleid loed, mida siin sellise innuga interpreteerid.

Esimese Prantsuse näite puhul näikse sa segamini ajavat ametiühingu ja ettevõtete liidu. Protesti avaldanud ja lõpuks juhtumi võitnud organisatsioon liidab Prantsuse raamatukauplusi, mitte nende töötajaid (http://www.syndicat-librairie.fr/). Seega ei ole tegu mitte töötingimuste ja palkadega vaid tavalise protektsionismiga, tunnistagem, et iga ettevõtja soovib riigipoolset katust niikaua kui see talle kasu toob. Kuidas täpselt publikatsioonidega seotud kaubandus Euroopas enamasti on reguleeritud jääb vist sellest teemast siin praegu välja.

Teine NY Timesi artikkel on veelgi rohkem kontekstist välja rebitud. Jutt käib seal müüdist, mille järgi kursustel käimine ja enda harimine annab võimaluse suuremaks palgaks.

Sinu alla joonitud juhtumi juurde aga unustasid mainida, et töölised antud keskuses töötasid välja efektiivsema korralduse, suurendasid firma sissetulekuid ja kauplesid välja ausa palgatõusu. Firma vastas sellele tööl käimise tingimuste karmistamisega: varem vabatahtlikud pikemad tööajad muutusid regulaarseks, vähem pühasid jne. Kui ametiühing otsustas omalt poolt survet avaldada, siis ei osanud nad aimata, et firma neid lihtsalt kuulda ei võta: tegu oli ikkagi eesrindlikuima keskusega. Ettevõtja lihtsalt suunas töö kuhugi mujale - see on enamus arenenud riikides taolise streigilaadse situatsiooni korral lihtsalt seadusevastane streigimurdmine. Lõpuks hakkasid ametiühingud kartma, taastasid endise tööviljakuse, osa mehhaanikuid lasti lahti jne. Firma vastas sellega ülejäänud mehhaanikute vallandamisega. Tjah, tüüpiline näide ametiühingu oksa saagimisest ja mitte sõnagi ettevõtja sulaselgest ülbusest.

Ülejäänud NYT artikkel räägib aga sellest, kuidas kauem tööl olnud spetsialistid on veel rohkem ettevõtja võimuses: kui nad vallandatakse ja nad uue töö leiavad on kaotus rahalises mõttes vältimatu.

Millest nii NYT artiklid, Beckeri ja Posneri kommentaariumi vägagi huvitavad mõtteavaldused ja lõppude lõpuks ka Sinu viidatud uurimus ametiühingutest räägivad: nende langus ei ole seotud mitte karmide nõudmistega (need olid kõik omal kohal - ainult aü-sid võime tänada selle eest, et Victoria ajastust välja rabelesime) vaid lihtlabaselt majanduse globaliseerimusega, kuna on võimalus tootmine viia mujale, kus tööliste tervise, keskkonna ega palga pärast muret ei pea tundma, siis on selge, et iga ettevõtja teeb seda esimesel võimalusel. Ühendus ametiühingutega on petlik: nimelt on ajalooliselt ametiühingud olnud tugevad tööstus-sektoris, juhuslikult on tootmise välismaale viimine olnud ka kõige lihtsam.

Edu ja suuremat tähelepanu viidatavate artiklite lugemisel.

15. detsember 2007 0:30  
Blogger Jüri Saar said...

Ole mureta, kõik millele viitan on läbi loetud.

Booksellers Union - inglise keeles vabalt tõlgendatav kui raamatumüüjate ametiühing. Prantsuse keeles...mitte nii väga. Sa ütled, et tegu on kõige tavalisema protektsionismiga, aga samas mida muud on paljude ametiühingute tegevus kui lihtlabane protektsionism. Kui see kaasus oleks otsustatud Amazoni kasuks, siis võid kindel olla, et järgmiseks oleks omanikud öelnud, et nende hindadega me võistelda ei saa ja peame töötajaid vallandama või madalamat palka maksma. Lihtsam on piirata nende tegevust, kes kohaliku korda kõigutada ei suuda (Amazon) kui nende, kes suudavad (kohalikud).

Aga "point" on täitsa olemas - edaspidi olen täpsem.

Mind ausalt öeldes ei huvita, kes protetksionismiga tegeleb - ettevõtjad või ametiühingud - mõlemad on võrdväärselt taunitavad ja väärivad valdaval enamusel juhtudest hukkamõistu.

Ei, iga ettevõtja ei soovi riigipoolset katust, sest paljud on teadlikud ohtudest, mis taolise tegevusega kaasnevad ja piirangutest, mis on taolisel juhul on paljuski vältimatud.

Teisest artiklist.

Ma eeldan, et inimesed keda teema huvitab oskavad lugeda ja ma ei pea neile kõike ette nämmutama. Ma ei pea vajalikuks igast artiklist, mida tsiteerin ka põhjalike retsensioone kirjutada või täies ulatuses ära tuua. Selleks ongi viide artiklile ja selleks on ka kommentaarid - kui tunned, et midagi pole adekvaatselt esitatud või artiklis oli miski muu olulisem, siis palun - lase käia.

Minu tõlgendus antud juhtumist on järgmine: ettevõtja pakkus võimaluse, töötajad kasutasid seda ja seda väga tulemuslikult, kuid üldine olukord muutus, mis tõttu polnud ettevõtjal enam võimalust kõrgemat palka maksta ilma tähelepanu pööramiseta toimuvale, mis aga töötajatele ei meeldinud ning mille tulemusena aeglustati tööd sedavõrd, et varasemat tulemust enam ei saavutatud. Uue tulemusega ei olnud rahul keegi, kuid kõige vahetumalt tundsid seda ikkagi töötajad, kellest suur osa said kinga.

Minu arvates oli artikkel igati tasakaalukas ja nii tsitaadile eelnev kui järgnev valgustav lugemismaterjal, mis vääris viitamist.

Ma ei saa kahjuks sinna midagi parata kui sulle sobi see, kuidas ma kirjutan - samas oled alati teretulnud kommentaarides enda tõlgendust kirjutama või arvamusta avaldama.

Aga üks küsimus oleks mul siiski ka sinule: kas tootmisega peaks tegelema ainult seal, kust ta alguse sai?

15. detsember 2007 16:11  
Blogger Emigrant said...

tootmisega vòib ja peab tegelema kòikjal kus selleks vòimalusi on. Ainult, et palka tuleb ka inimestele maksta. Mingeid tòòstur-liitude vàljapressimisi stiilis: rohkem tòòd, vàhem palka vòi me viime tootmise vàlja (nagu tàna toimub Itaalias) ei ole mòtet ametiyhingute tegevuse kaela ajada.

14. jaanuar 2008 14:18  
Blogger Jüri Saar said...

Kui ametiühing ütleb, et meie tahame sellist palka ja nii palju tööd teha, siis ettevõtja ei saa seda lihtsalt niisama maksta - raha peab kuskilt ka tulema.

Tema toodetud kaup läheb tootmissisenditest tuleneva hinna tõttu müüki kindla hinnaga ja kui teised (hiinlased, vietnaamlased, ameeriklased jne.) müüvad odavamalt samaväärset kaupa, siis sinu toodang ei müü või müüb oluliselt väiksemates kogustes.

Sa ei kata sellega ei palga- ega kapitalikulusid ja lõpetad pankrotiga. Iga ettevõtja lähtub sellest, mis on võimalik ja reaalne mitte sellest, mida ametiühing tahab. Kui ametiühingute nõudmised on õigustamatud arvestades globaalset konkurentsi, siis ei ole ettevõtjal mingit põhjust kahjumiga toota. Ta kas kolib enda tegevuse mujale või lõpetab üldse.

14. jaanuar 2008 14:34  
Blogger Jüri Saar said...

Kui ametiühing ütleb, et meie tahame sellist palka ja nii palju tööd teha, siis ettevõtja ei saa seda lihtsalt niisama maksta - raha peab kuskilt ka tulema.

Tema toodetud kaup läheb tootmissisenditest tuleneva hinna tõttu müüki kindla hinnaga ja kui teised (hiinlased, vietnaamlased, ameeriklased jne.) müüvad odavamalt samaväärset kaupa, siis sinu toodang ei müü või müüb oluliselt väiksemates kogustes.

Sa ei kata sellega ei palga- ega kapitalikulusid ja lõpetad pankrotiga. Iga ettevõtja lähtub sellest, mis on võimalik ja reaalne mitte sellest, mida ametiühing tahab. Kui ametiühingute nõudmised on õigustamatud arvestades globaalset konkurentsi, siis ei ole ettevõtjal mingit põhjust kahjumiga toota. Ta kas kolib enda tegevuse mujale või lõpetab üldse.

14. jaanuar 2008 14:34  

Postita kommentaar

<< Home