Kuidas ja kelle eest marksist kapitalismi kaitseb?

Spectator'is ilmus hiljuti üks huvitav artikkel, kus sõna saab minu jaoks täiesti tundmatu marksist. Iseenesest pole selles Spectator'i puhul midagi erilist, kuid see marksist leiab, et ta on sunnitud üha rohkem ja rohkem kapitalismi eest välja astuma:

Only today’s lazy anti-capitalists — locavores and ‘reactionists’ the lot of them — celebrate the local over the international, and fight to preserve one-sided and narrow-minded cultural practices around the world from what they see as the carbon bootprint of capitalist expansionism. Unlike Marx, they’re not interested in superseding capitalism with something better — with something even more global and more productive, which will leave an even bigger human footprint on the planet — but rather in returning to a pre-capitalist era of local food production, dancing around maypoles and early death from cholera or malnutrition.
. . .
Marx loved the consumer society. Indeed he described it as a ‘civilising moment’ of capital. In the Grundrisse, he wrote: ‘In spite of all his “pious” speeches, [the capitalist] searches for means to spur [the workers] on to consumption, to give his wares new charms, to inspire them with new needs by constant chatter, etc. It is precisely this side of the relation of capital and labour which is an essential civilising moment.’ It is striking that what a bearded communist described as ‘civilising’ 150 years ago — the chatter and charms of consumerism — is now written off by anti-capitalists as dangerous and corrupting.

Soovitan artiklit juba kasvõi alapealkirja tõttu: "Help! I’m a Marxist who defends capitalism" kõigile sotsialistide ja marksistidele. Kui palju on seal tõtt ja kui palju irooniat otsustab iga üks juba ise lähtuvalt enda maailmavaatelistest eelistustest.

Kellest siis tsiteeritud artikli autor Brendan O'Neill nii üldiselt räägib? Üllataval kombel on mul üks hea näide kohe varnast võtta: Tony Judt

Mees nutab New York Review of Booksi artiklis The Wrecking Ball of Innovation taga enda nooruspõlve sotsialismilootusi ja üritab jätta muljet nagu elu oleks viimaste aastakümnetega ainult hullemaks läinud, mida loomulikult saadab hädade litaania. Märkimisväärse osa nendest hädadest moodustavad lihtsalt puudlikud väited, mida kahjuks reaalsus koos faktidega ei toeta, ja ülejäänu koosneb subjektiivsetest täheldustest, mille varjus annab mees endast parima, et mitte välja tuua ühtegi turumajanduse eelist või erastamise positiivset tagajärge. Ei sõnagi sellest, et sageli tuleb teha valikuid ja alternatiivid on sageli veel vähem soovitud, kuid ega siis sellest saa lasta ennast häirida.

Kõige kentsakam on aga artikli juures see, et kui Judt heidab Reichile (kelle raamatust kogu lugu algab) ette ettepanekut ja lahenduste puudumist - sisuliselt mõistab mehe suurte plaanide puudumise tõttu hukka -, siis ise läheb ta samad teed ja täiesti süüdimatult. Silmakirjatseja.

Samas on Judt osav sõnaseadja, kelle retoorika annab aimu sellest, kust suunast puhuvad anti-kapitalismi tuuled ja mis argumente/demagoogiat on parajasti maitsekas harrastada sotsiaalsemalt mõtlevas seltskonnas.

Õpetlik lugemismaterjal seegi.