kolmapäev, detsember 05, 2007

Kuidas ja kelle eest marksist kapitalismi kaitseb?

Spectator'is ilmus hiljuti üks huvitav artikkel, kus sõna saab minu jaoks täiesti tundmatu marksist. Iseenesest pole selles Spectator'i puhul midagi erilist, kuid see marksist leiab, et ta on sunnitud üha rohkem ja rohkem kapitalismi eest välja astuma:
Only today’s lazy anti-capitalists — locavores and ‘reactionists’ the lot of them — celebrate the local over the international, and fight to preserve one-sided and narrow-minded cultural practices around the world from what they see as the carbon bootprint of capitalist expansionism. Unlike Marx, they’re not interested in superseding capitalism with something better — with something even more global and more productive, which will leave an even bigger human footprint on the planet — but rather in returning to a pre-capitalist era of local food production, dancing around maypoles and early death from cholera or malnutrition.
. . .
Marx loved the consumer society. Indeed he described it as a ‘civilising moment’ of capital. In the Grundrisse, he wrote: ‘In spite of all his “pious” speeches, [the capitalist] searches for means to spur [the workers] on to consumption, to give his wares new charms, to inspire them with new needs by constant chatter, etc. It is precisely this side of the relation of capital and labour which is an essential civilising moment.’ It is striking that what a bearded communist described as ‘civilising’ 150 years ago — the chatter and charms of consumerism — is now written off by anti-capitalists as dangerous and corrupting.
Soovitan artiklit juba kasvõi alapealkirja tõttu: "Help! I’m a Marxist who defends capitalism" kõigile sotsialistide ja marksistidele. Kui palju on seal tõtt ja kui palju irooniat otsustab iga üks juba ise lähtuvalt enda maailmavaatelistest eelistustest.

Kellest siis tsiteeritud artikli autor Brendan O'Neill nii üldiselt räägib? Üllataval kombel on mul üks hea näide kohe varnast võtta: Tony Judt

Mees nutab New York Review of Booksi artiklis The Wrecking Ball of Innovation taga enda nooruspõlve sotsialismilootusi ja üritab jätta muljet nagu elu oleks viimaste aastakümnetega ainult hullemaks läinud, mida loomulikult saadab hädade litaania. Märkimisväärse osa nendest hädadest moodustavad lihtsalt puudlikud väited, mida kahjuks reaalsus koos faktidega ei toeta, ja ülejäänu koosneb subjektiivsetest täheldustest, mille varjus annab mees endast parima, et mitte välja tuua ühtegi turumajanduse eelist või erastamise positiivset tagajärge. Ei sõnagi sellest, et sageli tuleb teha valikuid ja alternatiivid on sageli veel vähem soovitud, kuid ega siis sellest saa lasta ennast häirida.

Kõige kentsakam on aga artikli juures see, et kui Judt heidab Reichile (kelle raamatust kogu lugu algab) ette ettepanekut ja lahenduste puudumist - sisuliselt mõistab mehe suurte plaanide puudumise tõttu hukka -, siis ise läheb ta samad teed ja täiesti süüdimatult. Silmakirjatseja.

Samas on Judt osav sõnaseadja, kelle retoorika annab aimu sellest, kust suunast puhuvad anti-kapitalismi tuuled ja mis argumente/demagoogiat on parajasti maitsekas harrastada sotsiaalsemalt mõtlevas seltskonnas.

Õpetlik lugemismaterjal seegi.

Sildid: , ,

1 Comments:

Blogger Emigrant said...

Väga kummastav kõrvuti seadmine: ühelt poolt Tory häälekandjas avaldamist leidnud pealiskaudne paskvill ja teiselt poolt NY Books Review püsiautori kriitika pealiskaudse moraalitsemise kohta. Huvitaval kombel siis seob neid kahte kirjatükki "fakt" et Judt on "anti-kapitalist" & "locavore", pealegi nutvat "mees /.../ taga enda nooruspõlve sotsialismilootusi".

Kommentaarid "Spectatori" artikli järel räägivad piisavalt enda eest. Nutva marksisti jutule siinkohal midagi lisada ei ole vaja, tegu ei olegi päris artikliga, pigem üks marginaalne kuju uriseb teiste marginaalsete peale. Judti arvustuse arvustamine aga kipub pisut üle käte minema. Nii nagu kalade uurimine ei tee teadlasest kala nii ka vasakpoolse mõtte uurimine ei tee Judtist sotsialisti. Tegemist on siiski ennekõike ajaloolasega, kelle vaated enamjaolt liberaalsed. Piisab vaid mainimesest, et tal on palju olnud ütelda Iisraeli anakronistliku poliitika kohta.

Õigupoolest piirdubki Judti "sotsialismilootus" kuskil kibbutzis töötamisega. Mainitud artiklis aga pöörab autor end kahekorra, et jõuda võimalikult parempoolse vaatenurgani, kõik selleks, et nii mõnedki nüansid ei jääks liigse vastandumise tõttu luubi alt välja. Kahtluse alla seadmata kapitalistlikku korda kui niisugust ta vaid vaagib TINA mõtteviisi mõningaid vajakajäämisi ning reaktsionistlikkust.

"Kõige kentsakam on aga artikli juures see, et kui Judt heidab Reichile (kelle raamatust kogu lugu algab) ette ettepanekut ja lahenduste puudumist - sisuliselt mõistab mehe suurte plaanide puudumise tõttu hukka -, siis ise läheb ta samad teed ja täiesti süüdimatult. Silmakirjatseja."

Kahtlane võrdlus taaskord. Judt väidab, et kuigi Reich püüab teatavat kriitikat teha ei loobu too liberalismi messianistlikkust kõnepruugist. Vasakpoolsem kommentaator võiks siinkohal ütelda, et kuigi Judt mõistab Reichi kriitika eba-radikaalsuse hukka, ei ole ta ka ise kuigivõrd radikaalsem. Kui midagi Judtile ette heita, siis oleks see teatav "aristokraatlik" poos, mees läheb nii kaugele, et tahaks inimkonnale ka muud "kõrgemat" eesmärki, kui shoppamine; ühiskonnale muud funktsiooni kui kitsa äriringkonna huvide teenimine. Tõesõna, siinkohal tuleb meelde Eco essee "Kugu me küll omadega jõuame", mis on vana-kreeka stiilile kohandatud kriitika Adorno koolkonnale.

Aga seda kohta, kus Judt peaks tõemeeli oma teesidega lagedale tulema on üldse raske ette näha, tegu on ju lõppude lõpuks raamatuarvustusega. Ja Reichil ju oli neid suuri plaane jalaga segada, olgu siis või seesama welfare-reform, millest artiklis juttu on.

Hädade litaaniat samas Judti loos on raske näha. Vaid lihtne loend sellest, et mitmete riigi funktsioonide erastamisega kaasneb vabanemine administratiivsest koormast üheskoos suuremate kuludega. Sellised lahendused lihtsalt toovad endaga kaasa lihtlabased subsiidiumid või on tegu varjatud maksude edasi müümisega. Judt toob ka tähelepanu faktile, et nende reformide näol ei ole tegu mitte nn progressi vaid lihtlabase ajas tagasi rändamisega. Reaktsionistlikud lahendused, mis toovad iga päevaga lähemale Victoria ajastu reaalsuse; samas lubatavad hüved kõigile läbi avalike hüvede kaotamise ei ole millegagi tõestatud.

Mille üle Judt tõsiselt nutab ning kus lõppude lõpuks avaldub tema sotsiaal-demokraatlik loomus, on demokraatliku ühiskonna, nagu meie seda tunneme, allakäik. Õigupoolest seob Judti ja "Spectatori" autori mõttekäiku kaks kirjakohta. Ka Judt ütleb et: "worship of economic necessity was also the core premise of Marxism"; ning sarnaselt O'Neilli viidatud noortele, kel olla hõbeserviis sündides suus mainib Judt et:

"a younger generation takes the stability and ideological quiescence for granted and demand the elimination of the "impediment" of the taxing, regulating, and generally interfering state".

Nii et mõlemad räägivad noortest, kes võtavad oma heaolu ise-enesest mõistetavalt ning nõuavad selle heaolu tagavate tingimuste kaotamist. Tjah, ränk kas pole. Samuti meenutab Judt, et ühiskonna sisemiste sidemete ja turvaköite kaotamine võib valusalt kätte maksta. Tõesõna, Euroopa poliitiline maastik on paksult täis ksenofoobilisi liikumisi, keda pseudo-liberaalne eliit oma valijaskonna suurendamiseks küüniliselt ära kasutab. Hirm on võimas vahend poliitika tegemiseks ja inimeste igapäevase elu ebakindlaks muutmine kiireim viis hirmu loomiseks. Liberaalse majanduspoliitika liitmine paremäärmusliku pigem natsionalistliku sisepoliitikaga, aga toob tõesti igapäevaga lähemale pigem Hiina RV maailmamudeli.

P.S. Sellegi poolest aitäh Judti artiklile viitamise eest, teadmata põhjustel on NYRB link minu RSS lugejast kuhugi kadunud, küllap tüdisin nende tasuta/tasuliste artiklite segamini paisatusest.

7. detsember 2007 0:30  

Postita kommentaar

<< Home