Aga mida muud sa ülereguleeritud tööturult tahadki?

Tarbija24's ilmus umbes kuuaega tagasi huvitav nupuke, kust võis lugeda:

Viis Pariisi lähedal Guyancourtis asuva Renault tehnoloogiakeskuses töötajat sooritasid arvatasti pingelise töö tõttu enesetapu, nüüd uuritakse ettevõtte tööolusid. Pärast enesetappe viidi Renault töötajate seas läbi rahulolu-uuring – 75 protsenti kaebas liiga pikkade tööpäevade üle, kirjutas E24.

Üks inimene tegi sellest väikesest uudisest eraldi postituse Aga mida muud sa kapitalismilt tahadki? Ei hakka Hanrhani kinnisideedel pikemalt peatuma vaid selgitaks hoopis enda postituse pealkirja.

Mõni aeg tagasi lugesin vist New York Times'ist artiklit Prantsusmaa tööjõuturu kohta, mille teeb antud kontekstis märkimisväärseks loo lõppu sattunud kommentaar ühelt Jaapani suurettevõte Prantsusmaa filiaali juhilt.

Nimelt kiitis mees kohaliku seadusandlust, mille tulemusena kardavad prantslastest töötajad enda töökohtade pärast ja on sageli alandlikumad ja vaoshoitumad kui sama tööd Jaapanis tegevad inimesed. Ta lisas, et kohalikud töötajad on teadlikud sellest, et tänu ametiühingutele ja tööalasele seadusandlusele võib tavaline tehasetöötaja teisest sarnasest töökohast pärast vallandamist ainult unistada. See hirm on teinud prantslastest usinad töötajad, kes ühtlasi maailma ühed produktiivseimad.

Kui ma õieti mäletan, siis ta oli üpris optimistlik ka laienemisplaanide osas Prantsusmaal.

Nagu selgub postituse alguses viidatud uudisest on osad prantslased valmis enesetapu sooritama selle asemel, et lihtsalt töölt lahkuda ja mõni sobivam - inimlikum - töökoht leida. Eraldi väärib esile tõstmist aga see, et tegu oli inseneridega, keda väidetavalt napib terves maailmas ja kellel mõnes teises riigis oleks alternatiivse töökoha leidmine olnud üpris lihtne.

Tsiteeriks ühte teist NY Time'si artiklit Prantsusmaa tööalase seadusandluse osas:

The contracts, meanwhile, refer to a larger body of labor laws and collective bargaining agreements that have been developed through decades of negotiation among France's unions, its employers and its government.

The legal protections and generous benefits afforded under the multilayered labor laws and contract agreements have made companies reluctant to take on new workers.

Many companies prefer instead to hire young people on short-term contracts of up to 18 months to avoid giving them the full benefits and job protections due permanent employees.

But short-term contracts cause employers other problems: companies can only offer the same employee two such contracts in a row, after which they must wait a period before hiring the person again. And firing workers hired under the contracts is prohibited except in cases of gross misconduct. Employers must also pay short-term workers a "precariousness premium" of 10 percent of their wages.

Worse for employers, because the short-term contracts are legally only intended for temporary jobs, companies run the risk of an employee's declaring that the contract has been abused and demanding that he or she be reclassified as a permanent employee, making them expensive and hard to get rid of.

Taoline keskkond mõjub suht laastavalt ka ettevõtlusele. Kui sa oled väikeettevõtja, siis ühe inimese vallandamine võib tähendada vahet kasumlikkuse ja kahjumi vahel ning kui sa seda ühte inimeste järsku enam vallandada ei saa, siis võib see sinu ettevõtte põhja lasta.

Vähegi haritumad ettevõtjad ja töötajad võtavad seadusandlike kitsendusi enda otsuste tegemisel arvesse. Ühed teavad, et palgates kellegi ei pruugi sa temast vajadusel enam lahti saada, teised aga, et saanud juba kord töökoha tuleb sellest iga hinna eest (pikad tööpäevad, mida kõrgem palk enam ei kompenseeri) kinni hoida - isegi kui tuleb teha kahe mehe töö.

Tööjõuturu stagnantseks reguleerimine on võib-olla osade arvates hea idee, kuid kahjuks sumbub selles üldises pseudorahulolus töötute ja kõigi nende hääl, kelle palkamisega kaasnevad vähegi suuremad riskid.