Miks vasakpoolsed peaksid toetama liberaalseid majandusreforme
VoxEU avaldas hiljuti Alberto Alesina ja Francesco Giavazzi lühikese, kuid konkreetse artikli sellest, miks vasakpoolsed peaksid toetama liberaliseerivad majandusreforme:
Alesina ja Giavazzi artikkel suurepärane illustratsioon sellest, miks ma peaaegu igas diskussioonis vasakpoolsetega jõuan selleni, et palun olla konkreetsem - tuua reaalseid näiteid ja eemalduda sellest ülimast abstraktsusest, millel pole reaalsusega sageli mingit pistmist.
Kasutades Arnold Klingi definitsiooni, siis M tüüpi argumendid domineerivad vasakpoolsete diskussioonides samas kui C tüüpi argumente lihtsalt ignoreeritakse ja tulemus on pealiskaudne supp, millega pole mitte kui midagi võimalik saada peale retoorilise rahulduse.
Retoorika on küll omamoodi huvitav, kuid seda pigem selle kasutaja mõistmiseks kui mingite reaalsete lahenduste leidmiseks.
Reformists in Europe should refuse to be pushed in the corner of the equation: “more market equals more injustice”. It is exactly the opposite. Accepting this equation—and trying to apologise for it – is certainly not the way to win the battle. If the European left wants to be able to say honestly that it fights for the neediest members of our society, it must adopt as its battle cry the pursuit of competition, reforms and a system based on meritocracy.Vabalogi lugejatele peaksid mitmed artiklis toodud argumendid vägagi tuttavad olema, sest mitmed neist on ühes või teises kontekstis arutlusele tulnud ka kohaliku blogsofääri vasaku tiiva esindajatega.
Alesina ja Giavazzi artikkel suurepärane illustratsioon sellest, miks ma peaaegu igas diskussioonis vasakpoolsetega jõuan selleni, et palun olla konkreetsem - tuua reaalseid näiteid ja eemalduda sellest ülimast abstraktsusest, millel pole reaalsusega sageli mingit pistmist.
Kasutades Arnold Klingi definitsiooni, siis M tüüpi argumendid domineerivad vasakpoolsete diskussioonides samas kui C tüüpi argumente lihtsalt ignoreeritakse ja tulemus on pealiskaudne supp, millega pole mitte kui midagi võimalik saada peale retoorilise rahulduse.
Retoorika on küll omamoodi huvitav, kuid seda pigem selle kasutaja mõistmiseks kui mingite reaalsete lahenduste leidmiseks.
Sildid: liberalism, vasakpoolsus
posted by Jüri Saar at 4:00 PM
5 Comments:
"Even five, six years ago, Izvestia, Pravda and a thousand other Communist papers were written in a language that seemed designed to fill up as much space as possible without actually saying anything. Because, of course, it was dangerous to take up positions that might have to be defended. "
http://www.nytimes.com/2007/10/13/opinion/13lessing.html?th=&emc=th&pagewanted=all
Kui vasakpoolsed toetaksid liberaalseid majandusreforme, mille poolest nad siis enam üldse parempoolsetest liberaalidest erineksid?
Teisiti öeldes: kas parempoolne liberalism on üldse võimalik või on igasugune liberalism juba oma olemuselt vasakpoolne?
Huvitav "argument" artiklist (rumal et läbi lugesin): "The government there does very little to protect families from the risk of falling below the poverty line. Why? Because Italy spends too much on pensions and too little on other welfare programs." Ehk Itaalia valitsus ei saa toetada vaeseid pensionisüsteemi tõttu.
"Guess who is against reducing pension expenditure by increasing the retirement age? The unions, supported by much of the left! By adopting this stance, unions are not helping the poor, just their members who are old workers from heavily unionised sectors and other retirees." Ametiühingud on vaeste vastu, sest nad on pensionäride poolt. Artikli arvates on lahendus niisiis see, et kui tahadolla vaeste sõber, ole pensionäride vaenlane.
Mõni vasakpoolne on tõesti ogar ja segane, aga ühtegi järjekinlat ja arukat parempoolset pole vist kunagi olemas olnudki. Kahjuks on nii.
Toivo: tänud viite eest, võiks ka teistele huvi pakkuda
küünik: ma pole üldse kindel, kas vasakpoolsusest ja parempoolsusest on mõtet rääkida muidu kui üldisemast grupikuuluvusest märku andes. Kui hakata reaalsetest valikutest lähtuma, siis võivad mõlemad kategooriad ebaadekvaatseks osutuda.
mutukas: selle artikli lugemisel tuleb abiks loobumine eeldusest, et raha on piiramatus koguses.
Kui tuleb teha valikuid, siis poliitikud suhtlevad eelkõige organiseeritud huvigruppidega ja nendega, kes kõige rohkem valivad või valimisotsust mõjutada saavad - ametiühingud ja pensionäärid. Vaesed ja noored kipuvad seega piiratud ressursside jaotamise mängust kõrvale jääma.
Aga enda isiklike järeldusi ei ole mõtet autoritele panna nagu sinu "tahad olla vaeste sõber, ole pensionääride vaenlane". Loe veel kord läbi ja proovi lähtuda sellest, mis seal kirjas on mitte mis sa juurde suudada mõelda.
Nii palju on minulgi öelda et:
Kirjeldatud seis Itaalia tööturul on sarnane kirjeldatule tänu eelnevatele liberaalsetele reformidele. temp töö Itaalias reguleeriti viimase parempoolse valitsuse ajal. Selle tagajärjel tõepoolest on enamus noortest seisukorras, kus 3-6 kuused tööperioodid vahelduvad 6-12 kuuste tööotsingutega.
"Reforms that eliminate this duality" "an example of a pro-market policy that favours the poor."
Sama jutt käis ju enne reforme, mis taolise duaalsuse tekitasid. Artikkel, aga palub inimesi veel rohkem usaldada taolisi reforme.
Erinevalt artiklis väidetule ei ole ühingutega liitumine piiratud ühingute poolt. Küll aga eelmainitud lepingute ja omanike üldise vastuseisuga. Seega on ametiühingute poolt võideldavad hüved saadaval kõigile, kui kõik vaid suudaksid nendega liituda. Samuti ei vasta taoline "kastisüsteem" Itaalia juhtumile. Näiteks ei ole Itaalias minimaalpalka vaid hoopis palgaredel, mis ametiühingute ja ettevõtjate vahel selgeks lepitakse ja siis hiljem enam-vähem kõigile kehtima hakkav. Miinimumpalga asemel orienteeruv palk vms.
Kuuluvus in Itaalias tähtis küll, perekonda ja tutvusringkonda siiski, mitte ametiühingusse. Ka noortest tööd alustavatest inimestest paljud saavad korralikud lepingud tänu lähedastele sidemetele tööandjatega. See on nagu defitsiidiga NLiidus, saadaval ei ole, aga kõik kuskilt sebivad.
Noored ajakirjanikud ei paista ise Itaalias elavat, muidu nad ei väidaks, et "left-wing" valitsus suurt vasakpoolset seisakut läbi viiks. Siiamaani on Prodi valitsuse tsenter võimu rangelt enda käes hoidnud ja rahulikult suht-koht parempoolset poliitikat läbi viinud.
Ka Alitalia teema on liiga keeruline, et seda niimoodi ühel lõigul näiteks tuua. Ja sealsed ühinguliikmed võitlevad eelkõige selle-eest et neile ka õigel ajal palka makstaks, mitte et vähem tööd teha. Lõppude lõpuks on pilootidele töötundide hankimine ikkagi firma teiste osakondade töö. Aga eba-efektiivne on ta kindlasti ja seal reforme on tarvis. Aga Alitalia töötajad paluvad lõppude lõpuks "mõistlikku" reformi, mitte mingit RyanAir tüüpi orjalaagri sisse seadmist.
Suur riigi poolne toetus aga eksisteerib ka tavaliste suurfirmade jaoks. Itaalia suurärimeeste peamees Montezemolo on ka viimasel ajal suurt liberaliseerimist nõudnud, see et FIAT on riigi poolt ülevalpeetav sellega vastuollu ei paista minevat...
Põhimõtteliselt jättis artikkel suht ülbe mulje ja "õiged" lahendused vasakpoolsete väidetavale silmakirjalikkusele seostes vaeste ja väetite teemaga jäid vähe usutavaks.
just my 2c
Postita kommentaar
<< Home