pühapäev, detsember 02, 2007

Innovatsiooni võimalikusest avalikus sektoris

Umbes kaks ja pool kuud tagasi panin kirja ühe ettepaneku, mis võimaldaks Ülemiste ettevõtlusinkubaatori piiratud ressursse mõnevõrra tõhusamalt ja mõjuvamalt kasutada.

Ma esialgu detailidesse ei laskuks, kuid plaan iseenesest on tugevalt inspireeritud Hayeki loomingust, mis käsitleb ühele inimesele või organisatsioonidele kättesaadava informatsiooni piiratust ning kuidas väljendavad hinnad varjatud ja sõnadesse panematut informatsiooni ühelt poolt ja Buchanani avaliku valikut käsitlevat loomingust teiselt poolt, mis seab kahtluse alla avaliku sektori organisatsioonides tegelevate inimeste erapooletuse ja pöörab tähelepanu nende isiklikele huvidele koos ajenditega, mida nad loovad.

Kui olin enda ettepaneku sihtasutuse nõukogu jaoks septembri lõpus kirja pannud ei osanud ma lootagi, et Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses antakse sellel aastal mehhanismi kujundamise eest - valdkonna eest, mis mängib võtmerolli ka minu ettepanekus.

Mõned lõigud tagasi kirjutasin, et ei soovi esialgu detailidesse laskuda, kuid et eelnevast ei jääks mulje, et tegu on millegi väga revolutsioonilise või suurejoonelisega siis täpsustaks, et idee ise on üpris lihtne: meil on piiratud ressursid, mida on vaja asukate vahel jagada ning mina sooviks teha seda läbi Vikrey oksjoni ehk teise hinna enampakkumise.

Summad on väiksed ja kasu tõenäoliselt minimaalne, kuid minu lootus on, et pärast esimest paari eksperimenti õnnestub meil luua veebipõhine rakendus, mida saaks lisaks meile kasutada ka teised avaliku sektori organisatsioonid, mis peavad piiratud ressursse näiteks ettevõtjate vahel jagama.

Milleks inkubaatorites oksjonid?
  1. Olemas olevaid ressursse (ümber)jagades ei ole võimalik väärtust luua, seega tuleks taolised tegevused viia miinimumini ja võimaluse korral automatiseerida. Kui avalik sektor ei loo väärtust, siis ta hävitab seda.
  2. Otsuste tegemine tähendab informatsiooni valdamist, mis on sageli varjatud ja teeb optimaalse ressursside jaotamise mingi keskse planeerija poolt meelevaldseks samas kui oksjon võimaldab ressurssidele ligipääsu nendel, kes neid kõige kõrgemalt hindavad.
  3. Kuna inkubaatoris on tegu ettevõtetega, siis mida varem nad tajuvad seost ressursi hinna ja väärtuse vahele, mida nad selle ressursiga suudavad luua, seda parem. Alustaval ettevõtjal on oluline mõista, et sarnastest ressurssidest on sageli huvitatud ka teised ettevõtjad.
Miks on avaliku sektori innovatsioon keeruline?

Ma olen viimase poole aasta jooksul vahelduva eduga mõelnud sellele, kuidas mõista innovatsiooni avalikus sektoris, milles see võiks väljenduda ning mis kõige tähtsam, miks avaliku sektori innovatsiooni rohkem ei ole.

Üheks oluliseks takistuseks näib oleva institutsionaalne raamistik, milles avaliku sektori organisatsioonid tegutsevad ehk haldusõigus, mis vastupidiselt tsiviilõigusele sätestab inimeste tegevusele sageli väga konkreetsed piirangud ja juhtnöörid, kus ruumi loovuseks ja improvisatsiooniks on üllatavaltki vähe. Taoline "kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud" mentaliteet vastandub väga selgelt tsiviilõiguse "kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud" mentaliteediga.

Teine oluline takistus näib olevat avaliku sektori organisatsioonide bürokraatlikus ja otsustusprotsesside aeglus, kus keeruline on teha midagi uudset ilma näiteks juhatuse ja üha sagedamini isegi nõukogu vahetu toetuseta. Vastutusest indiviidi tasandil ei ole eriti huvitatud ja seda üritatakse võimaluse korral hajutada. Ühtlasi on rahaliste ressursside kaasamine vähegi uudsematesse projektidesse keeruline kui mitte võimatu, sest eelarved on paika pandud mitmeks kuuks (kui mitte aastaks) ja täiendavate vahendite leidmine on keeruline kui mitte võimatu.

Kolmas oluline takistus näib aga olevat olemas olevate tegevuste inerts, kus pigem tegeletaks edasi sellega, millega varem tegeleti kui proovitakse teha midagi uut, omandatakse teadmisi uues valdkonnas ja üritatakse neid rakendada probleemide lahendamiseks, mis vältimatult esile kerkivad. Ühtlasi on näiteks ressursside jaotamine üks nendest valdkondadest, kus keskne planeerija saab enda võimu teostada ja ta ei pruugi olla huvitatud võimust loobumisest.

Lõpetuseks pakun välja ka ühe võimaliku visioon avaliku sektori rolli muutumisest lähima kümne aasta jooksul, mis on kokkuvõetav ühe lausega: üha suurem rolli koordineerivatel tegevustel, kus otsused teevad mitte ametnikest indiviidid vaid koordineerimisprotsessis osalevate organisatsioonide esindajad läbi erinevaid turge simuleerivate mehhanismide.

Kõik mõtted innovatsioonist avalikus sektoris teretulnud kommentaarides.

Sildid: , , ,

5 Comments:

Blogger Toivo said...

tõen. on põhjuseks ka kaotuse minimiseerimine. seega ka riskide abs. vältimine, mis tähendab vastuseisu muutustele. avalikus sektoris ei saa "kaotada", ükskõik kuidas seda mõõta (kulutatud raha, tööaega ...) kõik projektid kulgevad plaanipäraselt ja eesmärgid on alati täidetud. sortof. :)

2. detsember 2007 20:07  
Anonymous Toomas ja Marit Hinnosaar said...

Mehhanismidisaini rakendamine avaliku sektori organisatsioonides on hea mõte. Aga Vickrey (reservatsioonihinnaga) oksjon ei ole imerohi. Millist mehhanismi konkreetselt kasutada sõltub erinevates teguritest:
1. Mis on eesmärk -- kas ressursside efektiivne jaotus või maksimaalne tulu jne.
2. Kes on osalejad, kui palju privaat- ja avalikku informatsiooni on osapooltel?
3. Kas jaotatakse ühte objekti (mida ei ole võimalik tükeldada) või mitut (või hoopis erinevaid objekte, mis on täiend- või asenduskaubad). Näiteks olukorrale, kus jaotatakse mitut ühesugust objekti, ei pruugi Vickrey oksjoni optimaalsuse tulemus laieneda.

Enne kui konkreetse mehhanismi jaoks määrusi ja/või veebirakendusi looma hakata, tuleks kindlasti vastavale teaduskirjandusele peale vaadata ja ekspertidelt nõu küsida.

2. detsember 2007 22:45  
Blogger Paul said...

Väga huvitav teema millega tegeled.

Samas olen ise väga skeptiline avaliku sektori efektiivsemaks muutmise osas. Ja seda eeskätt just fundamentaalsetel põhjustel:
1. avaliku sektori agendid ei ole käsutatavate varade omanikud;
2. avalik sektor ei saa oma tegevuse efektiivsuse osas tagasisidet turult (s.t. oma "klientidelt").

Tõid väga hea näite - pigem kiputakse hoidma status quo'd, tegema seda mis juba varem välja tulnud ning oma edu tõestanud. See ei ole minu arust avalikule sektorile omane nähtus vaid pigem osa inimloomusest. Eraettevõtluses kohtab sama asja. Ning need kes erasektoris sellest kinni hoiavad, vinduvad või lähevad pankroti, s.t. turg ei rahasta enam nende tegevust (läbi ostude või kapitali panustamisega).

Samas avalikus sektoris võib raha aegunud tegevusele rõõmsalt edasi voolata kuna teenuse tarbija arvamus ei jõua teenuse pakkujani.

Sisuliselt ongi igasuguses majandustegevuses oluline see info mida kannab endas raha - kui su tegevus tagab sulle positiivse rahavoo siis teed õiget asja - seda mida turg sinult saada tahab...

3. detsember 2007 12:59  
Blogger Paul said...

Kuna juhtumisi tean natuke tausta, siis arvan, et taoliste oksjonide korraldamine on väga õige ettepanek!
Ja üldse, selles konnatiigis peaks sagedamini vett loksutama! Hea, kui kellelgi selleks optimismi ja ettevõtlikkust jätkub!
Edu!

3. detsember 2007 17:54  
Blogger Jüri Saar said...

Tänud kõigile asjalike kommentaaride eest.

4. detsember 2007 15:13  

Postita kommentaar

<< Home