Indrek Neivelti lohakad üldistused Aregufondi nimel?

Mõned päevas tagasi sain kirja, mis juhtis tähelepanu Sten Tamkivi blogipostitusele, mis koondas Eesti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil Tuulelohe lend 2008 välja käidud mõtteid.

Kuna ma ise üritusel ei olnud ja Steni märkmed pole tsitaadid, siis on taolise postituse kommenteerimise otstarbekuses põhjust kahelda, kuid samas tahaks tähelepanu mõnedele seikadele juhtida.

Ei hakka peatuma poliitikute märkustel, mis on täna ühed ja homme teised vaid tuleks tagasi Arengufondi ja seeläbi Indrek Neivelti jutu juurde.

Kui Steni märkmed on sisult õiged, siis jääb üle ainult hämmeldusega küsida ja kommenteerida, üritada mõista, kust taolised väited ja järeldused üldse tulevad.

Vaatasin järgi, President Meri kõne, kus ta kutsus Eesti Nokia otsingule, toimus juba 1999. a 5. mail. Mis me need 9 aastat teinud oleme?

Ma ei ole üldse kindel, et "me" peaks otsima ettevõtet, mis nagu Nokia moodustaks 25% kogu riigi ekspordist ja 35% kogu erasektori poolt arendustegevusele kulutatust. Turumajandusele üleminekuga saadud võimalusi on eestlased saanud kasutada kõigest 15 aastat samas kui soomlastel on olnud võimalus (vaatamata sotsiaaldemokraatlikule poliitikale) vabalt kasutada olemas olevat tehnoloogiat ja koos teiste ettevõtetega üle terve maailma seda edasi arendada aastakümnete jooksul.

Eestlased on visalt viimased 9 aastat teinud seda, mida iga täie mõistuse juures ettevõtlik inimene teeb: teeninud tulu sealt, kus ta on kõige kergem tulema olgu siis allhangetest või ehitusest. Eesti majandus on selle "sihipäratu" uitamise tulemusena arenenud mitmekesiseks ja võimaldanud paremaid elutingimusi sadadele tuhandetele, kes ühtlasi on tootlikumad kui kunagi varem.

Innovatsioon on vaikselt, kuid kindlalt muutumas kinnisideeks, mis näib olevat ainult kõrgtehnoloogia keskne ja seda natuke keerulisemalt tajutava innovatsiooni arvelt nagu teenuste või ärimudeli innovatsiooni. Eestlastel on veel palju õppida just ärimudelite ja juhtimise kohalt ilma milleta ei jõua kuskile - sul võib olla maailma parim tehnoloogia, kuid see ei ole veel mingi edu garantii kui ettevõtte juhtimine on puudulik ja ärimudel eelmisest sajandist.

Kui keegi veel Eesti Nokiast räägib ja kurdab, et mida me viimase 9 aasta jooksul teinud oleme, siis ma soovitaks mõelda sellel, et juhul kui oleks tehtud otsus näiteks mobiilside ja telekommunikatsiooni riistvara eelistoetamise kasuks, siis kas me saaks täna rääkida Skype'ist? Kas Skype'ile hoo sisse andnud andekad inimesed oleks üldse tegutsenud selles valdkonnas või oleksid nad hoopis tegelenud sellega, mida eelisjärjekorras toetatakse?

Ainult madalate maksudega ei jõua kuhugi. Kasumi tulumaksu edasilükkamine ei ole startupi esimese 100 probleemi hulgas.

Nõus, siia juurde käivad veel paindlik tööturg ja lihtne ligipääs igasugusele välistööjõule. Samas ei tasu unustada, et 15 aastat on üpris lühike periood ja meil on veel palju ettevõtlusega märksa pikemalt tegutsenud inimestelt õppida. Parimaks praktiliste teadmiste siirde meetodiks on aga jätkuvalt otsesed välisinvesteeringud ja siin hakkab kasumi tulumaksu edasi lükkamine märksa olulisemat rolli mängima.

Ma saan aru, et Skype ja startupid on seksikad, kuid üks särav täht ei tähenda veel midagi terve riigi jaoks. Riigi funktsioon on tagada kõigile võrdsed võimalused ja seda ühtegi majandussektorit eelistamata, sest lõppude lõpuks ei tea keegi, mida tulevik endaga toob ja mingi ametnik või akadeemik ei mõtle seda kohe kindalt välja, mida tasub ja mida mitte "riigil" eelistada. Jätkuv majanduskasv eeldab eestlastelt jätkuvalt tähelepanu pööramist tootlikkusele, mille tõstmise parimaks ja lihtsaimaks võimaluseks on otsesed välisinvesteeringud, mille meelitamisel Eestisse mängib kindlasti olulist rolli ka maksupoliitika.

Kui riik ei toeta, ja kõrgtehnoloogilise toote arendus läheb nt 3-5 a pikkuseks, on see firma üha rohkem era-riskikapitalistide käes ja ka siis kui lõpuks edu tuleb, jäävad algsele leiduril tühjad pihud

ja

see, et Microsoft ja Skype sündisid ühegi riigi toetuseta, on tore, aga harv erand

Inglise keeles on selline huvitav väljend nagu "drinking the Kool-Aid", mille wikipedia võtab päris kenasti kokku:

The idiomatic expression, "drinking the Kool-Aid", was originally a reference to the Merry Pranksters, a group of people associated with novelist Ken Kesey who, in the early 1960s, traveled around the United States and held events called "Acid Tests", where LSD-laced Kool-Aid was passed out to the public (LSD was legal in the U.S. until 1966). Those who drank the "Kool-Aid" passed the "Acid Test". "Drinking the Kool-Aid" in that context meant accepting the LSD drug culture, and the Pranksters' "turned on" point of view.

Having "drunk the Kool-Aid" now commonly refers to being a strong or fervent believer in a particular philosophy or mission -- wholeheartedly or blindly believing in its virtues.

Mul on tunne, et Indrek Neivelt on natuke liiga palju enda Kool-Aid'i joonud. Kunagisest (kõigest 3 aastat) Arengufondi suhtes skeptilisest Neiveltist on tänaseks saanud uue usu kuulutaja Neivelt, sest tema viimased kaks väidet lihtsalt ei kannata mingit kriitikat, mida saaks väljaspool pimedat usku vaadelda.

Ma loodan, et ma ei pea tooma neid sadu vägagi edukaid ilma riigi toetuseta alustanud innovaatilisi ettevõtteid eraldi näidetena. Kui Neivelt taolise ekstravagantse väitega välja tuli, siis oleks oodanud ka vähemalt ühte näidet. Äkki ta isegi midagi mainis, kuid sellisel juhul oleks huvitav teada, mida täpselt.

Mulle jääb vägisi mulje, et Neivelt on jõudnud järeldusele, et tema teab ja oskab suunata raha õigesse kohta, kuid ta kipub unustama, et teiste näiline tegevusetus ei tähenda, et midagi ei toimuks. Tema viimase aja sõnavõttudest läbi imbuv vajadus planeerida ja eelistada on pigem omane ametnikele ja poliitikutele ning võib-olla peaks siit ka tegema mingeid järeldusi Neivelti tuleviku plaanide osas.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja loopida alusetuid väiteid paremale ja vasakule kui inimest ei kisu poliitikasse. Kui aga poliitika on see, mis huvi pakub, siis on ka tegu kõigest poliitiku loogikaga:

We must do something.
This is something.
Therefore we must do it.

Peaasi, et midagi tehakse - vähemalt selline mulje peab jääma ja 500 miljoni krooni laiaks löömine sellise mulje kindlasti ka jätab.

Ma jään skeptiliselt kui huvitunult ootama, mis ettevõtted lõpuks Arengufondi õnnistuse osaliseks saavad. Seniks jään aga lootma, et inimesed natuke rohkem mängureegleid usaldaksid ja ei arvaks, et nemad - või veel parem mingid ametnikud - on kõiketeadvad suunajad, planeerijad ja juhtijad - ole sa kui hea tippjuht tahes, kuid keegi ei suuda meist haarata kõike seda varjatud informatsiooni, mis inimeste igapäevastes toimetamistes kajastub.

Kas CGI hävitab maagilisi momente filmides?

Elver kirjutab üpris sageli filmidest ja seda piisavalt huvitavalt, et teistelegi soovitada. Eraldi esiletõstmist väärib aga "õnnelike õnnetuste" postitus:

Some filmmakers, most notably Werner Herzog, seem to harness the power of chaos. Werner wrote Aguirre in two and a half days, losing 10 pages after someone vomited on his typewriter. He was unable to remember what he had written on those pages, but Aguirre went on to become the top 10 all time favorite of many critics, including Roger Ebert. It’s a slow and boring film, badly written, but I dare you to try and get it out of your mind after watching. It’ll haunt you for the rest of your life.

No wonder people seem to hate the heavy use of CGI as in the new Star Wars trilogy — there’s no room for happy accidents. Everything is planned and executed with precision. It seems you can make a good movie with a plan, but for a great one you need chaos.

Soovitan lugeda tervet postitust, et mõista kui olulised on vahel õnnelikud õnnetused just filmide kunstilise väärtuse loomisel. CGI (computer generated image) on üha rohkematest filmides mängimas üha olulisemat rolli nagu võib tõdeda iga vähegi suurema eelarvega filmi puhul. Beowulfi edukus tähendab, et ainult CGI-st filmide hulk lähimatel aastatel suureneb.

Kui ühelt poolt võimaldab CGI vaatajani tuua maailmu ja stiile, mis oleks tavaliste meetoditega mõttetult kallid või lausa saavutamatud (300 või Sin City), siis kõik see arvutigraafika vajab detailset planeerimist, mis on vajaliku juba ainuüksi aja kokkuhoidmiseks ja paralleelselt töötamiseks näitlejatega. Taoline detailsus viib aga tõesti steriilsuseni, kus üllatusi ja õnnelike õnnetusi jääb aina vähemaks ja nende mõju võib jääda minimaalseks.

CGI sunnib rohkem planeerima ja läbi mõtlema, kuid ühtlasi piirab ta loomingulist vabadust, mis on paljude õnnelike õnnetuste eelduseks. Kui suurte kinohittide puhul ei pruugi see oluline olla, siis teisejärgulistes filmides - kus eelarve väiksem, stsenaarium nõrgem ja näitlejad mitte just kõige "tuntumad" - võib mõni õnnelik õnnetus tähenda tõusu järgmisele tasemele ja populaarsust koos tunnustatusega, mis muidu oleks jäänud tulemata.

Huvitav oleks teada, kas filmitööstuse liikumapanevad jõud on sarnaseid tendentse täheldanud või on tegu teadliku valikuga, kus muidu võimatu näitamise nimel ohverdatakse hulgaliselt spontaansust?

Ühtlasi ei saa ma üle mõttest, et Hayek'i Use of Knowledge in Society võib valgustada probleemi olemust. Enamus Hollywood'i filme on tänapäeval sedavõrd keerulised, et vajavad tervete inimarmeede koordineerimist. Tavaliselt tegeleb sellega väike grupp inimesi, kes üritavad realiseerida ühte visiooni piiratud aja jooksul. Samas ei suuda see visioon arvesse võtta kõigi protsessi kaasatud inimeste loomingulisust ja võimeid, mis mõnevõrra suurema vabaduse puhul võiks tõsta "lihtsalt-veel-ühe-filmi" järgmisele ja juba märkimisväärsemale tasandile.

Mulle tundub, et seriaalides, kus aega ja raha on vähem, asub märksa suurem vastutus just erinevate valdkondade spetsialistidel, kellel on rohkem loomingulist vabadust juba ainuüksi sellepärast, et kellegi pole aega neile detailseid juhiseid anda. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks just seriaalide tase on viimastel aastatel paranenud.

Lõpetuseks pakuks, et tegu võib olla lihtsalt üleminekuperioodiga, kus CGI võimaluste nimel on ohverdatud natuke loomingulist paindlikust, kuid nii kuidas tehnoloogia ja võimalused arenevad muutub ka CGI paindlikumaks ja altimaks õnnelikele õnnetustele, mis loovad maagilisi momente.

Innovatsiooni võimalikusest avalikus sektoris

Umbes kaks ja pool kuud tagasi panin kirja ühe ettepaneku, mis võimaldaks Ülemiste ettevõtlusinkubaatori piiratud ressursse mõnevõrra tõhusamalt ja mõjuvamalt kasutada.

Ma esialgu detailidesse ei laskuks, kuid plaan iseenesest on tugevalt inspireeritud Hayeki loomingust, mis käsitleb ühele inimesele või organisatsioonidele kättesaadava informatsiooni piiratust ning kuidas väljendavad hinnad varjatud ja sõnadesse panematut informatsiooni ühelt poolt ja Buchanani avaliku valikut käsitlevat loomingust teiselt poolt, mis seab kahtluse alla avaliku sektori organisatsioonides tegelevate inimeste erapooletuse ja pöörab tähelepanu nende isiklikele huvidele koos ajenditega, mida nad loovad.

Kui olin enda ettepaneku sihtasutuse nõukogu jaoks septembri lõpus kirja pannud ei osanud ma lootagi, et Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses antakse sellel aastal mehhanismi kujundamise eest - valdkonna eest, mis mängib võtmerolli ka minu ettepanekus.

Mõned lõigud tagasi kirjutasin, et ei soovi esialgu detailidesse laskuda, kuid et eelnevast ei jääks mulje, et tegu on millegi väga revolutsioonilise või suurejoonelisega siis täpsustaks, et idee ise on üpris lihtne: meil on piiratud ressursid, mida on vaja asukate vahel jagada ning mina sooviks teha seda läbi Vikrey oksjoni ehk teise hinna enampakkumise.

Summad on väiksed ja kasu tõenäoliselt minimaalne, kuid minu lootus on, et pärast esimest paari eksperimenti õnnestub meil luua veebipõhine rakendus, mida saaks lisaks meile kasutada ka teised avaliku sektori organisatsioonid, mis peavad piiratud ressursse näiteks ettevõtjate vahel jagama.

Milleks inkubaatorites oksjonid?

1. Olemas olevaid ressursse (ümber)jagades ei ole võimalik väärtust luua, seega tuleks taolised tegevused viia miinimumini ja võimaluse korral automatiseerida. Kui avalik sektor ei loo väärtust, siis ta hävitab seda.
   
2. Otsuste tegemine tähendab informatsiooni valdamist, mis on sageli varjatud ja teeb optimaalse ressursside jaotamise mingi keskse planeerija poolt meelevaldseks samas kui oksjon võimaldab ressurssidele ligipääsu nendel, kes neid kõige kõrgemalt hindavad.
3. Kuna inkubaatoris on tegu ettevõtetega, siis mida varem nad tajuvad seost ressursi hinna ja väärtuse vahele, mida nad selle ressursiga suudavad luua, seda parem. Alustaval ettevõtjal on oluline mõista, et sarnastest ressurssidest on sageli huvitatud ka teised ettevõtjad.

Miks on avaliku sektori innovatsioon keeruline?

Ma olen viimase poole aasta jooksul vahelduva eduga mõelnud sellele, kuidas mõista innovatsiooni avalikus sektoris, milles see võiks väljenduda ning mis kõige tähtsam, miks avaliku sektori innovatsiooni rohkem ei ole.

Üheks oluliseks takistuseks näib oleva institutsionaalne raamistik, milles avaliku sektori organisatsioonid tegutsevad ehk haldusõigus, mis vastupidiselt tsiviilõigusele sätestab inimeste tegevusele sageli väga konkreetsed piirangud ja juhtnöörid, kus ruumi loovuseks ja improvisatsiooniks on üllatavaltki vähe. Taoline "kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud" mentaliteet vastandub väga selgelt tsiviilõiguse "kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud" mentaliteediga.

Teine oluline takistus näib olevat avaliku sektori organisatsioonide bürokraatlikus ja otsustusprotsesside aeglus, kus keeruline on teha midagi uudset ilma näiteks juhatuse ja üha sagedamini isegi nõukogu vahetu toetuseta. Vastutusest indiviidi tasandil ei ole eriti huvitatud ja seda üritatakse võimaluse korral hajutada. Ühtlasi on rahaliste ressursside kaasamine vähegi uudsematesse projektidesse keeruline kui mitte võimatu, sest eelarved on paika pandud mitmeks kuuks (kui mitte aastaks) ja täiendavate vahendite leidmine on keeruline kui mitte võimatu.

Kolmas oluline takistus näib aga olevat olemas olevate tegevuste inerts, kus pigem tegeletaks edasi sellega, millega varem tegeleti kui proovitakse teha midagi uut, omandatakse teadmisi uues valdkonnas ja üritatakse neid rakendada probleemide lahendamiseks, mis vältimatult esile kerkivad. Ühtlasi on näiteks ressursside jaotamine üks nendest valdkondadest, kus keskne planeerija saab enda võimu teostada ja ta ei pruugi olla huvitatud võimust loobumisest.

Lõpetuseks pakun välja ka ühe võimaliku visioon avaliku sektori rolli muutumisest lähima kümne aasta jooksul, mis on kokkuvõetav ühe lausega: üha suurem rolli koordineerivatel tegevustel, kus otsused teevad mitte ametnikest indiviidid vaid koordineerimisprotsessis osalevate organisatsioonide esindajad läbi erinevaid turge simuleerivate mehhanismide.

Kõik mõtted innovatsioonist avalikus sektoris teretulnud kommentaarides.