Alan Moore - kirjanik, looja, maag

Alan Moore - mõistatus, mis valgustab maailma
Allikas: ce399/research archive

Mulle tundub, et Alan Moore on jätkuvalt üks huvitavamaid inimesi sellel planeedil, kelle eksentrilisus väljendub paljuski meediumis, mille ta on valinud enda mõtete väljendamiseks - koomiksid.

Moore on enda meediumivalikut selgitanud heade mälestustega noorusest, kus Northamptoni halli argipäeva ja monotoonsust aitasid üle elada värvilised koomiksid USA'st, mis avasid hoopis teise maailma ja võimaldasid noorel autoriteedivastasel leida ruumi ka enda vilkale fantaasiale.

Vastupidiselt paljudele teistele autoritele ei piirdunud Moore aga olemas olevate klisheedega vaid kasutas esimesi võimalusi enda loomingut avaldada eksperimentideks koomiksi kui formaadiga ja meediumiga. Ühtlasi pööras noor autor rohkem tähelepanu mütoloogiale ja selle rollile lugudes, mis inimesi köidavad ja USA koomiksites seiklevatest kangelastest oma ajastu ikoonid tegi.

Ei läinud kaua enne kui Moore Inglismaal esimesed auhinnad võitis ja USA koomiksitööstusele (mis igas auhinnatud talendis uut lootust nägi) huvi pakkuma hakkas. Peatselt kirjutas Moore DC Comics ridades - alguses teiste loodud tegelastele uut ja märksa originaalsemat elu pakkudes, kuid hiljem juba legendaarseks saanud isiklike projektide nagu V for Vendetta ja Watchmen raames.

Moore'i karjääri läbiv joon on olnud originaalsus ja koomiksite kui kuntsivormi täieliku potentsiaali esile tõstmine ja lugejatele maailma pakkumine, mis pole realiseeritav traditsioonilisemas kirjanduses ega televisioonis või filmides. Moore on korduvalt rõhutanud, et alates 1980ndatest üritas ta enda lugudes tähelepanu pöörata just sellele, mida on võimalik teha koomiksites, kuid mitte filmides või kirjanduses. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks kinolinale jõudnud osa Moore'i loomingust on tema enda poolt ära põlatud - olgu tegu üle lihtsustatud From Hell'iga või masendavalt labastatud The League of Extraordinary Gentlemen'iga.

The League of Extraordinary Gentlemen filmi puhul on huvitav ka see, et kui Moore'i looming paistab silma koomiksikangelaste prototüüpide ja klisheede oskusliku ja ootamatu kasutamisega, mis võimaldab märksa mitmekihilisemaid ja huvitavamaid lugusid, siis filmi paistab silma just nende klisheede ja kohmakustega, millest Moore on üritanud aastakümneid eemalduda. Mõni ime, et ta enda loomingu Hollywoodi tõlgendustest midagi isegi kuulda ei taha.

Viimase kümne aasta jooksul on Moore minu teada aktiivselt ise osalenud ainult ühes filmiprojektis - The Mindscape of Alan Moore. Tegu on dokumentaalfilmiga, mis sisuliselt üks pikk Moore'i monoloog teemadel, mis ulatuvad tema lapsepõlvest Northamptonis kvantmehaanika tõlgenduste ja arutlusteni sellest, miks mees otsustas traditsioonilise keskeakriisi asemel hoopis deklareerida, et hakkab maagiks. Filmi traileriga on võimalik tutvuda YouTube'is ja tõenäoliselt ei ole terve filmi leidmine suurem probleem kui teada, kust otsida.

Film ise on üllatavaltki kaasahaarav ja Moore'i arutlused kuulsuse, kultuuri, maagia ja fantaasia üle peaksid huvi pakkuma kõigile, keda kunsti ja kultuuri roll inimkonna arengus köidab.

YouTube'i kanali AllanMooreVids vahendusel on võimalik ka osa saada erinevatest Allan Moore'i intervjuudes ja isegi 1980ndatel tehtud dokumentaalfilmist Monsters, Maniac, and Moore.

Kui videost väheks jääb või pigem pakuvad huvi intervjuud, kus Moore mõnel teemal kitsamalt sõna võtab, siis sama inimese poolt, kes kokku pannud YouTube'i kollektsiooni, on arhiveeritud ka kõik veebis saadavad Moore'i intervjuud (seal hulgas podcastid) Allan Moore Interviews leheküljel.

Moore on ka traditsioonilisemaid vorme enda mõtete edastamisel kasutanud nagu romaanid (praeguse seisuga ainult üks) ja esseed, mida on veebist märksa keerulisem leida, kuid mis üldjuhul on otsimise vaeva väärt. Heaks näiteks on 2006. aasta novembris ilmunud essee pornograafia rollist kultuuris Bog Venus versus Nazi Cock-Ring: Some Thoughts Concerning Pornography, mille esimesed lõigud ühendavad endas nii erudeerituse kui kompleksivaba otsekohesuse:

Whether we speak personally or Palaeo-anthropologically, it’s fair to say we humans start out fiddling with ourselves. Our improved scan technology reveals that most of us commence a life of self-pollution while in utero, while if we trace our culture back to the first artefacts that showed we had a culture, then we find ourselves confronted by a hubcap-headed humming-top of tits and ass carved lovingly from limestone, excavated from an Aurignacian settlement discovered in a North-East Austrian village known as Willendorf.

The mighty Robert Crumb, back in his awesomely prolific Weirdo days, depicted the creator of the first Venus of Willendorf as Caveman Bob, a neurasthenic outcast with a strong resemblance to Crumb himself, perpetually horny, crouching in his cave and whacking off over the big-butt fetish woman he’d just made: Homo erectus.

Crumb’s point, in all probability, was that while she may well have functioned as a magic icon to induce fertility, and while to modern eyes she stands as an example of the prehistoric genesis of art, Willendorf Venus was an object of arousal in the eyes of her creator, was a piece of stone-age stroke material, primal pornography. He may also have been saying that if we trace culture to its very origins, we find its instigator to be an obsessive smut-hound and compulsive masturbator much like Crumb himself, or me, or you, or any of us if we are to be entirely candid.

Ma loodan, et Moore jaksab kirjutada ja see viljakas fantaasiamaailm, mis on peidus mehe kohati hirmutava välimuse taga, imbub sealt jätkuvalt välja ka teistele tutvumiseks.