Mida arvaks Adam Smith Arengufondist?

Gavin Kennedy on Adam Smithi elu ja loomingut pikalt ja põhjalikult uurinud ning peab isegi blogi nimega Adam Smith's Lost Legacy, kus kommenteerib artikleid, arvamusi ja isegi blogipostitusi, kus Adam Smith on mainimist leidnud. Üsna sageli on Kennedy sunnitud erinevaid Adam Smith'i tõlgendusi ümber lükkama ja täpsustama, mida Smith on tegelikult kirjutanud või kuidas millessegi võis suhtuda.

Eelmise postituse jätkuks ja täpsustuseks sobib tsitaat ühest Gavin Kennedy hiljutisest postitusest, kus oli juttu riigi sekkumisest majanduse arengusse ja seda ajendatuna Friedrich Listi protektsionismi õigustustest, mis tegelikult ei erine väga nendest argumentidest, mida Arengufondi õigustuseks välja käiakse ehk tegu on "mingi probleemiga", mida saab valitsuse ja avaliku sektori sekkumise kaudu kuidagi kiiremini lahendada.

Kuna Kennedy üritab enda blogi võimalikult poliitikavabana hoida, siis üldjuhul ei lasku ta poliitilistesse diskussioonidesse vaid selgitab, milline ikkagi oli/oleks Adam Smith'i suhtumine või seisukoht:

Smith was pragmatic about changes in policies arising from political economy. He was not an ideologue. He was not in a hurry for change. He looked backwards to how a country arrived at where it was at. He rarely made predictions about the future.

Eestlastelgi on põhjust tagasi vaadata ja mõelda sellele, et miks Eesti on üks edukaimaid idabloki riike. Kust tulid meie vähegi edukamad tehnoloogia või tarkvara ettevõtted? Kas aktiivsetest riigi toetusmeedetest või vabaturu konkurentsist? Kust ja kuidas said alguse Skype, Playtech, Mobi või CV-Online ja kas me saame nendest ettevõtetest rääkida ka siis, kui riigitoetusi poleks?

He observed and reported on what he observed, and he cautioned people who read his books not to rush at making the needed changes he identified in Britain’s political economy. His free trade analysis arose from what the mercantile political economy of Britain since the 15th century had done to hold back the ‘natural’ growth of the economy, which could spread opulence deeper into society, particularly to the vast majority of the labour poor who supported all the rest.

Mulle tundub, et paljud inimesed alahindavad turge ja nende suutlikust koguda väga mitmekülgset infot ja võimaldada seeläbi teha otsuseid, mis ei ole poliitilised vaid majanduslikud - ajendatuna kasumist ja reaalsetest võimalustest mitte niivõrd poliitilisest soovist või võimuahnusest. Ei tasu unustada, et jagades raha Arengufondidele loobume piiratud ressursside puhul millestki muust, kuid kuna selle potentsiaalse "muu" mõju pole võimalik hinnata, siis seda sama hästi kui pole. Ma väidan, et indiviidid (olgu nad suvalisi tarbimisotsuseid tegevad inimesed või investeerimisotsuseid tegevad ettevõtjad) teavad märksa paremini, kuhu suunata enda piiratud ressursse. Jah, Arengufond võib olla edukas, kuid mis alust on meil arvata, et meil ilma Arengufondita halvemini läheks?

He recommended ‘slow and gradual change’in Britain’s monopolistic and protectionist regime, in the interests of ‘common humanity’ to ensure those vulnerable to its dismantling would be able to adjust over a period of time. He didn’t think free trade would ever be completely established, given the institutions and interest groups who benefited from protection.

Ma ei arva, et Euroopa Liidus, kus struktuurifondide rahad on arvestatavad, oleks võimalik Eesti taolises väikeriigis ettevõtluse toetamisest loobuda (summad on lihtsalt liiga suured ja kui meie loobume ei teeks seda teised), kuid samas ei ole meil mingit kohustust üle võtta seda, mis teistes - hoopis teistsuguse arengu ja taustaga - riikides on tehtud.

Kõik need sajad miljonid, mida Tekese läbi on Soome ettevõtjatele jagatud oleks võib-olla madalamate maksude või paindlikuma tööalase seadusandluse näol andnud märksa paremaid tulemusi, millele lisanduks kokkuhoiud maksude kogumise ja Tekese administreerimise kulude näol, kuid kuidas sa midagi taolist mõõdad? Kui tõsiselt võetavad oleks taolised arvutused?

Meil ei ole vaja Eesti riskikapitali, mida administreeritakse tugeva poliitilise surve all vaid võimaldada lihtsalt vaba ligipääsu riskikapitalile, mis tuleks enda kogemuste, oskuste, teadmiste ja võrgustikuga ning on valmis aktiivselt tegutsema, et tagada enda investeeringule edu. Kust ta pärit on ei ole lõppkokkuvõttes tähtis.

Kui 5 aastat tagasi oli riskikapital Eestis probleem, siis täna ei saa seda väita olukorras, kus mitmed skandinaavia fondid siin tegutsevad ja mitmed teised pinda sondeerivad. Probleem lahenes enne kui valitsus jõudis Arengufondi käima lükata ja mulle tundub, et nüüd üritatakse lahtisest uksest sisse murda.

Mulle tundub, et see võiks olla ka üks põhjus, miks Arengufondile on aastate möödudes külge poogitud selline huvitav funktsioon nagu arenguseire.

Mida siis arvaks Adam Smith Arengufondist?

Mulle tundub, et ta kutsuks üles olema ettevaatlik majanduse kunstliku suunamisega ja arengufaasidest üle hüppamisega ning hoiatanud ka panustamast programmidele, millest on kasu vähestele ja mis pigem ajendatud huvigruppide lobist kui reaalsest vajadusest.