Mõttepausist koos ilmunud artiklitega

Viimase nädala jooksul pole ühtegi postitust Vabalogis olnud päris mitmel põhjusel, millest kõige banaalsem on mingi külmetusviirusega võitlemine. Samas on see väike paus andnud hoogu juurde juba kaua küpsenud plaanile Vabalogiga midagi ette võtta.

Mingeid dramaatilisi muutusi pole oodata, kuid väikesed kosmeetilised muutused kujunduses ja kajastatavate teemade fookuse täpsustamine on juba ainuüksi minu enda jaoks olulised küsimused, kuid sellest kõigest pikemalt kui aeg on selleks küps.

Seniks aga mõned viited kirjutistele, mis on siin ja seal ilmunud.

Olen juba varem korra maininud, et regulaarsete kolumnide kirjutamine Ekspressi minu poolt lõppes eelmise aastaga, sest teemad millest soovin kirjutada ei paku laiemale lugejaskonnale Ekspressi toimetuse arvates huvi. Neil võib selles osas täiesti õigus olla ja mingeid etteheiteid mul neile pole ja saadud kogemus oli tegelikult igati positiivne.

Viimased kaks lugu, mis Ekspressile said kirjutatud olid Feta juustu reguleeriv euroliit ja
Riiklik poliitika ja klikivõim. Ma ise ei jäänud kummagi looga piisavalt rahule, sest nad tundusid natuke liiga palju laiali valguvat ja sellepärast saigi juba järgmine lugu natuke kitsamal teemal kirjutatud, kuid tundub, et isegi liiga kitsal teemal.

Toivo pakkus jaanuaris huvitava võimaluse natuke Arengufondist kirjutada ja enda mõtteid jagada, kuid minu jaoks on Arengufond lihtsalt üks osa ettevõtlustoetuste teemast, mille juurde on plaanis juba lähiajal tagasi tulla.

Kes veel minu auhindade juttudest tüdinenud ei ole, siis viimases HEI's ilmus Auhinnad - patentide omaaegse rivaali taastulek (PDF), milles üritasin eesti keeles kokku võtta terve enda magistritöö koos mõnede hilisemate arengutega. Tegu on terve ajakirja PDF'iga ja minu artikli leiab suht lõpust, kuid uudishimulike jaoks on seal üks suur ja üpris värske pilt ka artikli autorist.

Head lugemist.

Mida arvaks Adam Smith Arengufondist?

Gavin Kennedy on Adam Smithi elu ja loomingut pikalt ja põhjalikult uurinud ning peab isegi blogi nimega Adam Smith's Lost Legacy, kus kommenteerib artikleid, arvamusi ja isegi blogipostitusi, kus Adam Smith on mainimist leidnud. Üsna sageli on Kennedy sunnitud erinevaid Adam Smith'i tõlgendusi ümber lükkama ja täpsustama, mida Smith on tegelikult kirjutanud või kuidas millessegi võis suhtuda.

Eelmise postituse jätkuks ja täpsustuseks sobib tsitaat ühest Gavin Kennedy hiljutisest postitusest, kus oli juttu riigi sekkumisest majanduse arengusse ja seda ajendatuna Friedrich Listi protektsionismi õigustustest, mis tegelikult ei erine väga nendest argumentidest, mida Arengufondi õigustuseks välja käiakse ehk tegu on "mingi probleemiga", mida saab valitsuse ja avaliku sektori sekkumise kaudu kuidagi kiiremini lahendada.

Kuna Kennedy üritab enda blogi võimalikult poliitikavabana hoida, siis üldjuhul ei lasku ta poliitilistesse diskussioonidesse vaid selgitab, milline ikkagi oli/oleks Adam Smith'i suhtumine või seisukoht:

Smith was pragmatic about changes in policies arising from political economy. He was not an ideologue. He was not in a hurry for change. He looked backwards to how a country arrived at where it was at. He rarely made predictions about the future.

Eestlastelgi on põhjust tagasi vaadata ja mõelda sellele, et miks Eesti on üks edukaimaid idabloki riike. Kust tulid meie vähegi edukamad tehnoloogia või tarkvara ettevõtted? Kas aktiivsetest riigi toetusmeedetest või vabaturu konkurentsist? Kust ja kuidas said alguse Skype, Playtech, Mobi või CV-Online ja kas me saame nendest ettevõtetest rääkida ka siis, kui riigitoetusi poleks?

He observed and reported on what he observed, and he cautioned people who read his books not to rush at making the needed changes he identified in Britain’s political economy. His free trade analysis arose from what the mercantile political economy of Britain since the 15th century had done to hold back the ‘natural’ growth of the economy, which could spread opulence deeper into society, particularly to the vast majority of the labour poor who supported all the rest.

Mulle tundub, et paljud inimesed alahindavad turge ja nende suutlikust koguda väga mitmekülgset infot ja võimaldada seeläbi teha otsuseid, mis ei ole poliitilised vaid majanduslikud - ajendatuna kasumist ja reaalsetest võimalustest mitte niivõrd poliitilisest soovist või võimuahnusest. Ei tasu unustada, et jagades raha Arengufondidele loobume piiratud ressursside puhul millestki muust, kuid kuna selle potentsiaalse "muu" mõju pole võimalik hinnata, siis seda sama hästi kui pole. Ma väidan, et indiviidid (olgu nad suvalisi tarbimisotsuseid tegevad inimesed või investeerimisotsuseid tegevad ettevõtjad) teavad märksa paremini, kuhu suunata enda piiratud ressursse. Jah, Arengufond võib olla edukas, kuid mis alust on meil arvata, et meil ilma Arengufondita halvemini läheks?

He recommended ‘slow and gradual change’in Britain’s monopolistic and protectionist regime, in the interests of ‘common humanity’ to ensure those vulnerable to its dismantling would be able to adjust over a period of time. He didn’t think free trade would ever be completely established, given the institutions and interest groups who benefited from protection.

Ma ei arva, et Euroopa Liidus, kus struktuurifondide rahad on arvestatavad, oleks võimalik Eesti taolises väikeriigis ettevõtluse toetamisest loobuda (summad on lihtsalt liiga suured ja kui meie loobume ei teeks seda teised), kuid samas ei ole meil mingit kohustust üle võtta seda, mis teistes - hoopis teistsuguse arengu ja taustaga - riikides on tehtud.

Kõik need sajad miljonid, mida Tekese läbi on Soome ettevõtjatele jagatud oleks võib-olla madalamate maksude või paindlikuma tööalase seadusandluse näol andnud märksa paremaid tulemusi, millele lisanduks kokkuhoiud maksude kogumise ja Tekese administreerimise kulude näol, kuid kuidas sa midagi taolist mõõdad? Kui tõsiselt võetavad oleks taolised arvutused?

Meil ei ole vaja Eesti riskikapitali, mida administreeritakse tugeva poliitilise surve all vaid võimaldada lihtsalt vaba ligipääsu riskikapitalile, mis tuleks enda kogemuste, oskuste, teadmiste ja võrgustikuga ning on valmis aktiivselt tegutsema, et tagada enda investeeringule edu. Kust ta pärit on ei ole lõppkokkuvõttes tähtis.

Kui 5 aastat tagasi oli riskikapital Eestis probleem, siis täna ei saa seda väita olukorras, kus mitmed skandinaavia fondid siin tegutsevad ja mitmed teised pinda sondeerivad. Probleem lahenes enne kui valitsus jõudis Arengufondi käima lükata ja mulle tundub, et nüüd üritatakse lahtisest uksest sisse murda.

Mulle tundub, et see võiks olla ka üks põhjus, miks Arengufondile on aastate möödudes külge poogitud selline huvitav funktsioon nagu arenguseire.

Mida siis arvaks Adam Smith Arengufondist?

Mulle tundub, et ta kutsuks üles olema ettevaatlik majanduse kunstliku suunamisega ja arengufaasidest üle hüppamisega ning hoiatanud ka panustamast programmidele, millest on kasu vähestele ja mis pigem ajendatud huvigruppide lobist kui reaalsest vajadusest.

Indrek Neivelti lohakad üldistused Aregufondi nimel?

Mõned päevas tagasi sain kirja, mis juhtis tähelepanu Sten Tamkivi blogipostitusele, mis koondas Eesti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil Tuulelohe lend 2008 välja käidud mõtteid.

Kuna ma ise üritusel ei olnud ja Steni märkmed pole tsitaadid, siis on taolise postituse kommenteerimise otstarbekuses põhjust kahelda, kuid samas tahaks tähelepanu mõnedele seikadele juhtida.

Ei hakka peatuma poliitikute märkustel, mis on täna ühed ja homme teised vaid tuleks tagasi Arengufondi ja seeläbi Indrek Neivelti jutu juurde.

Kui Steni märkmed on sisult õiged, siis jääb üle ainult hämmeldusega küsida ja kommenteerida, üritada mõista, kust taolised väited ja järeldused üldse tulevad.

Vaatasin järgi, President Meri kõne, kus ta kutsus Eesti Nokia otsingule, toimus juba 1999. a 5. mail. Mis me need 9 aastat teinud oleme?

Ma ei ole üldse kindel, et "me" peaks otsima ettevõtet, mis nagu Nokia moodustaks 25% kogu riigi ekspordist ja 35% kogu erasektori poolt arendustegevusele kulutatust. Turumajandusele üleminekuga saadud võimalusi on eestlased saanud kasutada kõigest 15 aastat samas kui soomlastel on olnud võimalus (vaatamata sotsiaaldemokraatlikule poliitikale) vabalt kasutada olemas olevat tehnoloogiat ja koos teiste ettevõtetega üle terve maailma seda edasi arendada aastakümnete jooksul.

Eestlased on visalt viimased 9 aastat teinud seda, mida iga täie mõistuse juures ettevõtlik inimene teeb: teeninud tulu sealt, kus ta on kõige kergem tulema olgu siis allhangetest või ehitusest. Eesti majandus on selle "sihipäratu" uitamise tulemusena arenenud mitmekesiseks ja võimaldanud paremaid elutingimusi sadadele tuhandetele, kes ühtlasi on tootlikumad kui kunagi varem.

Innovatsioon on vaikselt, kuid kindlalt muutumas kinnisideeks, mis näib olevat ainult kõrgtehnoloogia keskne ja seda natuke keerulisemalt tajutava innovatsiooni arvelt nagu teenuste või ärimudeli innovatsiooni. Eestlastel on veel palju õppida just ärimudelite ja juhtimise kohalt ilma milleta ei jõua kuskile - sul võib olla maailma parim tehnoloogia, kuid see ei ole veel mingi edu garantii kui ettevõtte juhtimine on puudulik ja ärimudel eelmisest sajandist.

Kui keegi veel Eesti Nokiast räägib ja kurdab, et mida me viimase 9 aasta jooksul teinud oleme, siis ma soovitaks mõelda sellel, et juhul kui oleks tehtud otsus näiteks mobiilside ja telekommunikatsiooni riistvara eelistoetamise kasuks, siis kas me saaks täna rääkida Skype'ist? Kas Skype'ile hoo sisse andnud andekad inimesed oleks üldse tegutsenud selles valdkonnas või oleksid nad hoopis tegelenud sellega, mida eelisjärjekorras toetatakse?

Ainult madalate maksudega ei jõua kuhugi. Kasumi tulumaksu edasilükkamine ei ole startupi esimese 100 probleemi hulgas.

Nõus, siia juurde käivad veel paindlik tööturg ja lihtne ligipääs igasugusele välistööjõule. Samas ei tasu unustada, et 15 aastat on üpris lühike periood ja meil on veel palju ettevõtlusega märksa pikemalt tegutsenud inimestelt õppida. Parimaks praktiliste teadmiste siirde meetodiks on aga jätkuvalt otsesed välisinvesteeringud ja siin hakkab kasumi tulumaksu edasi lükkamine märksa olulisemat rolli mängima.

Ma saan aru, et Skype ja startupid on seksikad, kuid üks särav täht ei tähenda veel midagi terve riigi jaoks. Riigi funktsioon on tagada kõigile võrdsed võimalused ja seda ühtegi majandussektorit eelistamata, sest lõppude lõpuks ei tea keegi, mida tulevik endaga toob ja mingi ametnik või akadeemik ei mõtle seda kohe kindalt välja, mida tasub ja mida mitte "riigil" eelistada. Jätkuv majanduskasv eeldab eestlastelt jätkuvalt tähelepanu pööramist tootlikkusele, mille tõstmise parimaks ja lihtsaimaks võimaluseks on otsesed välisinvesteeringud, mille meelitamisel Eestisse mängib kindlasti olulist rolli ka maksupoliitika.

Kui riik ei toeta, ja kõrgtehnoloogilise toote arendus läheb nt 3-5 a pikkuseks, on see firma üha rohkem era-riskikapitalistide käes ja ka siis kui lõpuks edu tuleb, jäävad algsele leiduril tühjad pihud

ja

see, et Microsoft ja Skype sündisid ühegi riigi toetuseta, on tore, aga harv erand

Inglise keeles on selline huvitav väljend nagu "drinking the Kool-Aid", mille wikipedia võtab päris kenasti kokku:

The idiomatic expression, "drinking the Kool-Aid", was originally a reference to the Merry Pranksters, a group of people associated with novelist Ken Kesey who, in the early 1960s, traveled around the United States and held events called "Acid Tests", where LSD-laced Kool-Aid was passed out to the public (LSD was legal in the U.S. until 1966). Those who drank the "Kool-Aid" passed the "Acid Test". "Drinking the Kool-Aid" in that context meant accepting the LSD drug culture, and the Pranksters' "turned on" point of view.

Having "drunk the Kool-Aid" now commonly refers to being a strong or fervent believer in a particular philosophy or mission -- wholeheartedly or blindly believing in its virtues.

Mul on tunne, et Indrek Neivelt on natuke liiga palju enda Kool-Aid'i joonud. Kunagisest (kõigest 3 aastat) Arengufondi suhtes skeptilisest Neiveltist on tänaseks saanud uue usu kuulutaja Neivelt, sest tema viimased kaks väidet lihtsalt ei kannata mingit kriitikat, mida saaks väljaspool pimedat usku vaadelda.

Ma loodan, et ma ei pea tooma neid sadu vägagi edukaid ilma riigi toetuseta alustanud innovaatilisi ettevõtteid eraldi näidetena. Kui Neivelt taolise ekstravagantse väitega välja tuli, siis oleks oodanud ka vähemalt ühte näidet. Äkki ta isegi midagi mainis, kuid sellisel juhul oleks huvitav teada, mida täpselt.

Mulle jääb vägisi mulje, et Neivelt on jõudnud järeldusele, et tema teab ja oskab suunata raha õigesse kohta, kuid ta kipub unustama, et teiste näiline tegevusetus ei tähenda, et midagi ei toimuks. Tema viimase aja sõnavõttudest läbi imbuv vajadus planeerida ja eelistada on pigem omane ametnikele ja poliitikutele ning võib-olla peaks siit ka tegema mingeid järeldusi Neivelti tuleviku plaanide osas.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja loopida alusetuid väiteid paremale ja vasakule kui inimest ei kisu poliitikasse. Kui aga poliitika on see, mis huvi pakub, siis on ka tegu kõigest poliitiku loogikaga:

We must do something.
This is something.
Therefore we must do it.

Peaasi, et midagi tehakse - vähemalt selline mulje peab jääma ja 500 miljoni krooni laiaks löömine sellise mulje kindlasti ka jätab.

Ma jään skeptiliselt kui huvitunult ootama, mis ettevõtted lõpuks Arengufondi õnnistuse osaliseks saavad. Seniks jään aga lootma, et inimesed natuke rohkem mängureegleid usaldaksid ja ei arvaks, et nemad - või veel parem mingid ametnikud - on kõiketeadvad suunajad, planeerijad ja juhtijad - ole sa kui hea tippjuht tahes, kuid keegi ei suuda meist haarata kõike seda varjatud informatsiooni, mis inimeste igapäevastes toimetamistes kajastub.

Kuidas Eesti innovatsiooniga maailmas laineid saaks lüüa!

Auhinnad ja nende mõju innovatsioonile on mulle jätkuvalt südamelähedased teemad, mida kajastavaid artikleid on plaanis jätkuvalt Vabalogi lugejateni tuua.

Enda magistritöös (PDF) peatusin sellisel huvitaval firmal nagu InnoCentive, mis tundub olevat üks huvitavamaid "open source" innovatsiooni arendajaid. Järjekordseks tõestuseks sellest, et minu magistritöös käsitletu on alles saamas suurema tähelepanu osaliseks, on maikuu Harvard Business Review's ilmunud artikkel Getting Unusual Suspects to Solve R&D Puzzles, mis käsitleb just InnoCentive'i rolli lahenduste vahendajana keerulistele probleemidele. Artikli kõige viimane lõik on vast ka kõige olulisem:

Studies indicate that companies shouldn’t waste resources vainly looking for the right people to solve some of their trickiest problems. It’s more effective to encourage a diverse group of people outside the company, or the discipline, to seek innovative solutions. Individuals capable of finding solutions often do exist, and they’re often willing to invest the necessary hours. The solvers in our study reported spending, on average, about two weeks creating their solutions. If people are excited by the challenge, they can find the time.

Eestis minnakse loomulikult vana rada pidi edasi ehk firmadele otsitakse R&D'ga tegelema inimesi mingitest teadusasutustest ja valdkondadest, mis tunduvad ettevõtte poolt määratud ülesande lahendamiseks kõige sobivamad olevat. Kui taoline inimene lõpuks leitakse on vaja talle aga maksta mitte lahenduse vaid hoopis lahenduse kallal töötamise eest ilma mingi kindla tulemuseta ja loomulikult vaadatakse selle raha leidmiseks esimesena (pisar silmas) avaliku sektori poole, sest "keegi meile raha ju ei anna".

Voila - Arengufond.

Selle asemel, et üles seada järjekordset bürokraatiat, mis monitooriks ja hindaks ja seiraks ja valvaks ja analüüsiks oleks Arengufondile eraldatud 500 miljonit krooni tulnud juppideks teha ja välja tulla konkreetsete probleemidega, mis vajavad lahendust. Osad auhinnad oleks võinud aga välja kuulutada valdkondades, mis pälvivad ka rahvusvahelise meedia tähelepanu.

Eesti oleks ennast positsioneerinud kui innovaatiliselt mõtlev ja tegutsev riik, mis on avatud rahvusvahelisele arendustööle ja mis ei karda teistsuguseid lahendusi laialt levinud probleemidele sealhulgas oleks auhinnad ise olnud lahendus küsimusele, kuidas innovatsiooni edendada piiratud võimalustega väikeriigis.

Mis aga kõige parem: kui lahendust probleemile ei tule, ei pea ka avalik sektor midagi maksma. Arengufondi mudeli propageerijate põhitegevus näib praegu aga olevat pealiskaudsemate vaatlejate harjutamine ideega, et 80-90% rahast kaob sisuliselt arendustegevuse musta auku ilma mingite tulemusteta.

Ja loomulikult ei tasu unustada ka 20 miljonit krooni, mis kulub Arengufondi elus hoidmiseks...igal aastal - kokku 100 miljonit krooni järgmise 5 aasta jooksul.

Arengufond kogub vägesid

Tänastest lehtedest võis lugeda, et Arengufond kogub hoogu ja nõukogu esimeheks on valitud Indrek Neivelt. Juhatuse esimees selgub ilmselt kuskil märtsis, kuid strateegia raha investeerimiseks valmib alles sügisel. Vähemalt saab juba mõnda aega viidata Arengufondi seadusele.

Mind teeb jätkuvalt Arengufondi suhtes skeptiliseks tõsiasi, et nõukogu koosneb peamiselt akadeemikutest ja poliitikutest. Need inimesed, kelle põhitegevus on vähemalt mõnda aeg olnud ettevõtte juhtimine, omavad aga suurettevõtete juhtimise kogemust. Kas sellest piisab, et ära tunda võimalusi ja väikeettevõtete potentsiaali?

Võib ju öelda, et nõukogu on pigem järelevalvet teostav organ ning kõige rohkem oleneb juhatusest, kuid samas töötades ise sihtasutuses, mille juhatus annab aru ametnikest ja poliitikutest koosnevale nõukogule, on minul keeruline seda uskuda.

Jään aga huviga ootama mõõdikuid, mille järgi Arengufondi tegevuse tulemuslikust hakatakse hindama, sest siiani on jutt olnud ikka väga üldsõnaline ja ettevaatlik, kuid lõpmatuseni ei saa see kesta. Järgmine kord Arengufondist siis, kui juhtkonna ajendid on paika loksunud ja finantseerimise põhimõtted samuti.