Mõttepausist koos ilmunud artiklitega

Viimase nädala jooksul pole ühtegi postitust Vabalogis olnud päris mitmel põhjusel, millest kõige banaalsem on mingi külmetusviirusega võitlemine. Samas on see väike paus andnud hoogu juurde juba kaua küpsenud plaanile Vabalogiga midagi ette võtta.

Mingeid dramaatilisi muutusi pole oodata, kuid väikesed kosmeetilised muutused kujunduses ja kajastatavate teemade fookuse täpsustamine on juba ainuüksi minu enda jaoks olulised küsimused, kuid sellest kõigest pikemalt kui aeg on selleks küps.

Seniks aga mõned viited kirjutistele, mis on siin ja seal ilmunud.

Olen juba varem korra maininud, et regulaarsete kolumnide kirjutamine Ekspressi minu poolt lõppes eelmise aastaga, sest teemad millest soovin kirjutada ei paku laiemale lugejaskonnale Ekspressi toimetuse arvates huvi. Neil võib selles osas täiesti õigus olla ja mingeid etteheiteid mul neile pole ja saadud kogemus oli tegelikult igati positiivne.

Viimased kaks lugu, mis Ekspressile said kirjutatud olid Feta juustu reguleeriv euroliit ja
Riiklik poliitika ja klikivõim. Ma ise ei jäänud kummagi looga piisavalt rahule, sest nad tundusid natuke liiga palju laiali valguvat ja sellepärast saigi juba järgmine lugu natuke kitsamal teemal kirjutatud, kuid tundub, et isegi liiga kitsal teemal.

Toivo pakkus jaanuaris huvitava võimaluse natuke Arengufondist kirjutada ja enda mõtteid jagada, kuid minu jaoks on Arengufond lihtsalt üks osa ettevõtlustoetuste teemast, mille juurde on plaanis juba lähiajal tagasi tulla.

Kes veel minu auhindade juttudest tüdinenud ei ole, siis viimases HEI's ilmus Auhinnad - patentide omaaegse rivaali taastulek (PDF), milles üritasin eesti keeles kokku võtta terve enda magistritöö koos mõnede hilisemate arengutega. Tegu on terve ajakirja PDF'iga ja minu artikli leiab suht lõpust, kuid uudishimulike jaoks on seal üks suur ja üpris värske pilt ka artikli autorist.

Head lugemist.

Zeitgeist

Tim Harford kirjutab Financial Times'is auhindadest. Enamus kirjutatust ei tulle Vabalogi lugejatele üllatusena, kuid Tim peatub ka auhindade potentsiaalil leida vaktsiine või ravimeid haigustele, mis mõjutavad miljoneid inimesi just arenguriikides:

The most famous innovation prize of this century, the $10m Ansari X Prize, was designed to promote private space flight. The pot went to Mojave Aerospace Ventures in 2004, after the successful flights of SpaceShipOne. And even the Ansari X Prize is dwarfed by a quasi-prize of up to $1.5bn that is about to be offered by five national governments and the Gates Foundation to the developers and suppliers of a more effective vaccine against pneumococcal diseases such as pneumonia, meningitis and bronchitis. The prize, called an “advanced market commitment’’ or “advanced purchase commitment’’, takes the form of an agreement to subsidise heavily the first big orders of a successful vaccine. Given that the top companies in the UK’s powerful pharmaceutical industry spent little more than £5bn in 2006 on research and development, a $1.5bn prize should be taken seriously on hard-nosed commercial grounds alone.

Esimesena käis uute vaktsiinide leidmiseks auhindade kasutamise idee välja Michael Kremer, kes pani teoreetilise aluse lähemisele 1998. aastal ja hiljem laiendas seda spetsiifilisemalt vaktsiinidele 2000. aastal ilmunud uurimuses. Tänaseks on Kremer'i loomingu põhjal aga käima lükatud ulatuslikud pilootprogrammid, millest Harford ka kirjutab.

Ma pole Kremer'i ettepanekute edasiarendust Vabalogis kajastanud kuna tegu ei ole tegelikult päris auhinnaga vaid auhinnalaadse mehhanismiga, mis on tegelikult võrreldavad pigem patendiõiguste väljaostmisega. Ühtlasi on valdkond piisavalt kitsas ja spetsiifiline, et peale suuremate ravimifirmade ei pretendeeri auhinnale eriti keegi.

Samas on vaktsiinide puudumise näol tegu probleemiga, mille lahendamine võimaldaks säästa miljoneid inimelusid. Kui AMC'd (advanced market commitments) tõstavad vaktsiinidele leidmise tõenäosust ja seda ajendatuna erakapitalile põhineva fondi algatusest seda parem.

Ma panin sellele postitusele nimeks "zeitgeist" kuna kirjutasin paljuski sarnase artikli auhindadest mõned päevad tagasi. Rõhuasetus on teine, kuid sõnum on sisuliselt sama nagu ka arutluskäik ja kui ma oleks enda artikli toimetajale saatnud üks päev hiljem, siis oleks võib-olla isegi plagiaadisüüdistus olnud õigustatud.

Mulle meeldis Harfordi artikli ilustavad ka mitmete inimeste kommentaarid, kes poleks tõenäoliselt minule kommentaari andmisega üldse vaevunud ja pikkus, mis võimaldab natuke rohkem peatuda detailidel.

Igal juhul on "Cash for Answers" piisavalt asjalik, et teistelegi probleemideta soovitada ja järjekordseks tõestuseks sellest, et õige magistritöö teema sai õigel ajal valitud.

Auhinnad kui institutsiooniline innovatsioon

Üks terane Vabalogi lugejad saatis mulle mõned nädalad tagasi viite Google'i uutele auhindadele, mis tõsi küll ei ole sama suured kui 30 miljonit kuule jõudmise eest vaid kõigest 10 miljonit ja seda hoopis tarkvaraarenduse eest:

The $10 million in awards will be given out as cash awards -- no strings attached. The total will be distributed equally between the Android Developer Challenge I and II. In the Android Developer Challenge I, the 50 most promising entries will each receive a $25,000 award to fund further development. These 50 entries will then be eligible for even greater recognition via ten awards worth $275,000 each and and another ten worth $100,000 each. We will announce the structure for Challenge II at a later date.

Android ise on mobiilitelefonidele mõeldud tarkvara platvorm, milles Google on otsustanud investeerida seoses seoses Google'i poolt ettevalmistatava mobiiltelefoniga. Auhindu hakatakse jagama kõige huvitavamate ja kasulike lahenduste eest, mis oleks Google'i mobiili müügile tuleku hetkel juba ilusti valmis.

Open Source auhindadest kirjutasin pikemalt ühes akadeemilisemas töös (PDF), kuid Google'i värske ürituse teeb huvitavaks hoopiski see, kuidas suurkorporatsioon on just uue platvormi väljatöötamisesse kaasamas võimalikult laia arendajate ringi. Selle asemel, et lasta enda arendusosakonnal või projektimeeskonnal uute lahenduste kallal töötada otsustati arendustöö, mis ei ole platvormi või toote kujunemise seisukohalt võtmetähtsusega, väljast sisse "osta".

Piltlikult öeldes keskendub Google'i meeskond vundamendi ja karkassi ehitamisel samas kui auhinnast huvitatud inimesed saavad välja pakkuda erinevaid lahendusi fassaadile, sisekujundusele ja ruumiplaanile.

Ühtlasi tuleb Google'i plaanide raames välja ka auhindade eelis traditsioonilisema lähenemise ees - kuigi auhindu jagatakse esimeses etapis ainult 50'le kõige lubavamale projektile (mõnele 2 korda), siis lootus 50 parima sekka pääseda on kõigil, mis tähendab, et isegi konservatiivselt mõeldes on 500 erineva rakenduse esitamine auhinnale igati õigustatud. Kuna lahendus peab vähemalt mingis ulatuses ka töötama, siis tekib kõige huvitavam olukord just nende inimeste/gruppidega, kelle rakendused ei leia auhindadega tunnustamist. Kui paljud nendest jätkavad enda projekti kallal nokitsemist?

Isiklikult kaldun arvama, et kui midagi on kord juba tehtud, siis lihtsam on seda edasi arendada või kood avalikuks teha, kui käega lüüa ja asi sinna kohta jäta. Ma üldse ei imestaks, kui Google saab 10 miljoni dollari jagamise eest auhindadena endale arendustööd ja rakendusi 100 miljoni eest.

Auhinnad on institutsioon - kindlad reeglid, mille raames saavad organisatsioonid ja indiviidid tegutseda. Hayek'i üks olulisemaid ja sügavamaid täheldusi oli tõdemus sellest, kui vähe inimesed tegelikult teavad ja kui oluline on pidevalt katsetada ja proovida ning kui oluline on jätkuvalt võimaldad katsetamist ja proovimist. Seda mitte ainult ettevõtluses vaid ka institutsioonides.

See, kuidas me midagi teeme ja mis reegleid järgime on välja kujunenud mingis teadmiste, võimaluste ja kogemuste kontekstis. Samas muudab pidev tehnoloogiline progress nii meie teadmisi kui võimalusi, mis loob olukorra, kus uute tehnoloogiliste lahenduste rakendamine võib viia kas teadlikult või juhuse läbi uute institutsioonide väljatöötamiseni.

Arendustegevus ise on viimase 100 aasta jooksul muutunud iga ettevõtte tegevuse oluliseks osaks, kuid ühtlasi on välja kujunenud teatud tüüp-lahendused, millest eriti kõrvale ei kalduta. Parimaks näiteks on arendusmeeskond - kinnine väike grupp, mis nokitseb poolsalaja millegi lubava kallal. Samas on nende taust enamasti sarnane ja probleemipüstitus koos lahendusega paljuski piiratud meeskonna teadmistega.

Kui tootearenduses võib taoline lähenemine anda suurepäraseid tulemusi, mis üllatavad positiivselt, siis tarkvaraarenduses võib-olla mitte. Tekib küsimus, et kas peaks proovima probleem lahendada mõnede teiste mängureeglite raames, mis võivad osutuda märksa sobivamaks just inimeste vahel hajutatud informatsiooni kaasamisel? Miks mitte proovida ja katsetada, sest kui tõenäoline on, et pidevalt muutuvas keskkonnas on esimese, teise või isegi kolmanda katsetusega jõutud institutsioonideni, mis on ideaalsed? Veel parem, kuidas me üldse teame, millal me ole ideaali või parima võimalikuni jõudnud?

Mul on hea meel, et ma pole enda mõtteis üksinda nagu võib lugeda New York Times'is umbes kuuaega tagasi ilmunud artiklist Win Fabulous Prizes, All in the Name of Innovation:

“It’s a new kind of grant-making,” said Jonathan Greenblatt, an entrepreneur who sold his company, Ethos Water, to Starbucks and became a senior adviser to the X Prize Foundation. “It’s a mode that encourages experimentation rather than prescribing solutions. It sets the stage for innovation and dynamism that the grantor can’t anticipate.”

Grant programs traditionally finance services and try to influence government policy, not market forces. In most cases, they award modest amounts, develop long-term relationships with grantees and aim to avoid risk.

“Foundations see their role as understanding what the problems are out there, what the solutions are, and what they can do to test the solutions,” said Mike Burns, a partner in Brody Weiser Burns, a consulting firm in Branford, Conn., that advises nonprofit groups. “It’s very hands off. This is a new breed. They borrow from venture capitalism: they invest the money and have a say in what the outcome is.

Igas tasakaalukas artiklis peaks leiduma ka vastandlike seisukohti, kuid kahjuks on artiklisse jõudnud nende inimeste kommentaarid, kes ei näi auhindadest ja nende toimimisest suurt midagi teadvat - pigem ikka vaenulikus turumajanduslike mehhanisme kasutavate institutsioonide vastu ning lihtlabane teadmatus.

New York Times'i artiklis annab kommentaari ka selline mees nagu Thomas A. Kalil:

Supporters of the concept include Thomas A. Kalil, the special assistant to the chancellor for science and technology at the University of California at Berkeley, and the author of a study on prize competitions. “Prizes are not substitutes for grants,” he said. “But under certain circumstances, they work very well.”

Vabalogi lugejad loomulikult juba teavad seda, kuid Kalili uurimus Prizes for Technological Innovation (PDF) on sellegi poolest huvitav ja üks värskemaid uurimusi auhindadest ning nende rakendamise võimalustest.

Lõpetuseks tuletaks meelde, et Netflix'i auhinna välja kuulutamisest möödus hiljuti aasta.

Kui viimati augustis Netflixi auhinnast kirjutasin, siis oli originaalset tulemust parandatud peaaegu 7,5 protsenti, kuid tänaseks on sinna lisandunud täiendav protsent ja jõutud on 8,5 protsendini. Miljonist dollarist on puudu jäänud kõigest 1,5% ja arvestades seda, et auhind on saadaval veel 4 aastat, siis tõenäoliselt see ka saavutatakse.

Muide, esimene progressi auhind (50 000 USD) läks AT&T arendustöötajatele, kellel leheküljelt võib leida ka teadusartikleid sellest, mis lahendusi nad kasutavad ja kuidas tulemuseni jõudsid.

Auhinnad on leidmas üha rohkem kasutamist nagu ka kajastamist. Kahju ainult, et Eestis keegi taolist huvitavat lahendust ei kasuta.

500 postitust ja lõpuks ometi tilluke tunnustus!

Nii, ma olen praegu küll omadega väga rahul.

Minu tagasihoidlik magistritöö leidis mainimist Marginal Revolution'is Tyler Cowen'i poolt:

An interesting paper on prizes (though for some reason the settings don't allow printing)

Tõsi, mainimine leidis aset postituses nimega Assorted Links, kuid ma julgen väita, et esimene eestlane, kes sellegi vähese on enda loomingule saavutanud.

Mis puutub printimisse, siis see sai omal ajal piiratud hoopis katsetuslikel eesmärkidel, et vaadata, kas "juhendaja" soovib tööd ka printida või näiteks üks hindajatest, kuid keegi seda teha ei soovinud või vähemalt mitte piisavalt palju, et minuga ühendust võtta. Eks pärast loomulikult selgus, et ega nad seda eriti põhjalikult ei lugenudki ja astusid mõnede enda kommentaaridega veits ämbrisse.

Keda huvitab, siis Lundist sain Master of Arts kraadi ja kui tegu oleks olnud traditsioonilisema programmiga sinna oleks otsa veel cum laude ka tulnud.

Ühtlasi on see Vabalogi viiesajas postitus, mis iseenesest ei olekski eriline näitaja, kui keskmiselt poleks ühe postituse pikkus umbes lehekülg.

Loodetavasti jagub lugejaid ja kommenteerijaid ka järgmise viiesaja postituse jaoks, sest ilma lugejate ja kommentaarideta oleksin juba ammu blogipidamisest loobunud. Aitäh teile kõigile.

$30 miljonit kuule jõudmise eest - Google Lunar X-prize

Eelmisel nädalal teatasid X-prize'i loojad koostöös Google'iga uuest auhinnast - Google Lunar X Prize, mille suuruseks on 30 miljonit dollarit ja mis jaguneb järgmiselt:

A $20 million grand prize will be awarded to the first team to soft land its spacecraft on the moon, rove on its surface for at least 500 meters, and transmit specified images and video to earth. A $5 million prize will go to the second team to complete the task. If no one meets the challenge by December 31st 2012, the grand prize will drop to $15. If it is still unmet in 2014, Google will terminate the prize.

Täiendavate boonustena on võimalik teenida pikema vahemaa läbimise eest (5000 m), piltide eest, kus on kujutatud varasematest maandumistest maha jäänud "kola" või jää leidmise eest. X-prize'i looja Peter Diamandis loodab, et kokku osaleb ettevõtmises vähemalt 6-12 meeskonda.

Loomulikult võtab see kõik aega, kuid ühtlasi näitab seda, et auhinnad on kogumas populaarsust valdkondades, kus tegu on sisuliselt inseneriprobleemidega - midagi on vaja teha odavamalt, kiiremini ja tõenäoliselt paremini kui varem. Nagu Ansari X-prize'i puhul on ka nüüd tegu varasema kordamisega ainult suurusjärkude võrra suuremate summade eest.

Minule tuli aga üllatusena, et X-prize finantseeriti läbi kindlustuse:

The funders paid the premium and the insurance company agreed to pay if the prize conditions were met.

To figure out how to price the contract the insurance company called "the experts" at Boeing and McDonnell-Douglas. According to the experts the conditions for the X-Prize to be won (carrying three people to 100 kilometers above the earth's surface, twice within two weeks) were so unrealistic as to be basically impossible within any reasonable time frame. Thus, the funders got lucky. The insurance company offered the contract at a very low premium and the rest is history!

Seega on esialgselt kogutud summat võimalik võimendada läbi kindlustuselepingute ja seeläbi pakkuda veel suuremaid auhindu kui muidu oleks võimalik. Ühtlasi saab fond olemas olevat raha kastuda sisendina järgmistesse auhindadesse ja seeläbi pakkuda järjest suuremaid ja suuremaid auhindu üha ambitsioonikamatele ülesannetele.

Igal juhul edu kõigile osalejatele, sest tegu on paljuski ohtlikud valdkonnaga, kus õnnetusi juhtub ja inimesi saab surma ka kõige paremate seas. Alles juuli lõpus hukkusid kolm Scaled Composits töötajat mootorite testimise käigus toimunud plahvatuses. Tegu ei olnud lihtsalt suvaliste üritajatega vaid Ansari X-prize'i võitmisele kaasa aidanud meeskonna liikmetega.

Subjektiivsete hinnagute problemaatilusest ehk Netflix'i auhinnast

Netflixi auhinnast oli viimati juttu päris mitu kuud tagasi. Auhinda veel võidetud ei ole, kuid juuni alguses New York Times'is ilmunud lühike lugu annab siiski lootust:

About 18,000 teams from more than 150 countries — using ideas from machine learning, neural networks, collaborative filtering and data mining — have submitted more than 12,000 sets of guesses. And the improvement level to Netflix’s rating system is now at 7.42 percent.

The competition is “three-quarters of the way there in three-quarters of a year,” said Reed Hastings, the chairman and chief executive of Netflix, based in Los Gatos, Calif.

The race is very close, with no consistent front-runner. Each contestant is given a set of data from which three million predictions are made about how certain users rated certain movies. Netflix compares that list with the actual ratings and generates a score.

Mind ajendas seda postitust kirjutama aga üks märksa kriitilisem ja huvitavam käsitlusi, mis on üllatavalt palju tähelepanu pälvinud erinevate blogijate seas seal hulgas Tyler Cowen ja Brad DeLong.

The Netflix Prize: 300 Days Later on põhjalik ja tehniline, kuid tõstab esile mõned olulised küsimused, mis on seotud pigem kogu süsteemi ülesehitusest, kus oluline roll on inimeste subjektiivsetel hinnangutel, mida võib mõjutada näiteks tuju:

We users provide inconsistent ratings - sometimes we'd rate a movie a 3 and sometimes a 4, with no consistency. It may depend on our mood when we watched the movie - we may give a romantic movie a higher rating if we watched it on a first date than if we watched it a week later after being left broken hearted, or a demanding movie a low rating because we were tired and out of sorts when we watched it - or it may depend on our mood when we actually provide the rating.

Postituse autor, Tom Slee, pakub välja mõned põhjused, mis seavad tõenäoliselt hinnangute põhisele soovitusmehhanismile täiendavaid piiranguid:

Netflix itself and most competitors talk about the data in terms of "movies" and "users". But the "movies" in the list are not all movies: a lot are TV series or music video collections. The variability among the episodes of a series (Do you think Lost Season 1 deserves a 3 or a 4?) must make single-number ranking even more variable and these composite DVDs figure prominently among those titles that have the biggest variance in ratings.
. . .
Then there's the fact that a customer might not really be a single person. It might be a household with several viewers in it. So perhaps one person likes Terminator, one likes Bridget Jones, and one likes Spongebob Squarepants. Once we realize that the "user" might be a collection of people there is no strangeness between giving high ratings to each of these, but you can see how, depending on which household member entered the rating, the values may be quite different (perhaps this is why titles like 'N Sync: Making of the Tour, Pokemon Vol 9, and Boston Red Sox 2004 World Series Collectors' Edition have high variance - the person rating may not always have been the person who wanted to watch it).

Seda kõike lisaks anomaaliatele Netflixi poolt testimiseks jagatavas näidisandmebaasides nagu klient, kes on hinnanud 1963 filmi 1 punkti vääriliseks; kasutaja, kes hindas ühe päevaga üle 5000 filmi ja kasutajad, kes on hinnanud üle 10 000 filmi.

Igal juhul jäi minule Slee postitusest mulje, et tema on skeptiline auhinna võtmise võimalikkuses ja kasutajate/vaatajate hinnangutepõhise soovitussüsteem võimekuses. Arnold Kling seda seisukohta ei jaga, kuid on põhimõtteliselt nõus sellega, et subjektiivsetest hinnangutest koosnev andmebaas on puudulik ja probleemile tuleks läheneda natuke teise nurga alt:

Suppose that instead of ratings, you asked consumers to vote with dollars. For any movie, a consumer who owns the movie can post an "ask" price and a consumer who does not own the movie can post a "bid" price. To ensure that these prices are real, every once in a while, you would fill all the orders for a particular customer--that is, you would buy the consumers' DVD's at her asking prices and sell her DVD's at her bid prices.

My guess is that this approach would generate better data than Netflix's current process. Perhaps I am wrong about that. But the point is, if you had good data, meaning data that is based on revealed preference rather than survey ratings, my guess is that recommender systems would be quite powerful. It's the garbage data, not the concept of statistically-based recommendations, that limits the ability of the Netflix system.

Kes Vabalogi varem lugenud teab, et mind ei huvita niivõrd andmebaasides sisalduv informatsioon kui auhindade kasutamine innovatsiooni esilekutsumiseks ja võistluste kontseptuaalne raamistik, millest kirjutasin isegi magistritöö (PDF).

Klingi kommentaar on minu arvates esile tõstmist väärt sellepärast, et näitab kui oluline on eduka tulemuse saavutamiseks eelduste ja piirangute läbi mõtlemine. Netflixi auhinna võitmine on võib-olla olemas olevaid andmebaase kasutades võimatu eelnevalt mainitud põhjustel, kuid see ei tähenda, et soovitustepõhine süsteem ei võiks töötada, kuid andmed läbivad taustsüsteemifiltri. Klingi näites oleks taustsüsteemiks meie kõigi igapäevane kokkupuutumine rahaga ja inimeste suutlikus määrata objekti rahaline väärtus mitmete alternatiivide olemas olu korral.

Seega, kui Netflix pakub auhinda olemas olevate andmebaaside informatsiooni töötlemise eest, siis tegelikult tuleks auhind anda selle eest, kuidas saavutada paremaid tulemusi üldisemalt või kuidas parandada andmebaasi kvaliteeti ehk vähendada subjektiivsust. Ühtlasi hakkab siit ka välja kooruma tõsiasi, et kõige suurem küsimus kogu Netflixi auhinna juures on subjektiivsus, mis tuleks hoida minimaalsena selliste võistluste puhul nagu kirjutasin ka enda uurimuses.

Kuidas Eesti innovatsiooniga maailmas laineid saaks lüüa!

Auhinnad ja nende mõju innovatsioonile on mulle jätkuvalt südamelähedased teemad, mida kajastavaid artikleid on plaanis jätkuvalt Vabalogi lugejateni tuua.

Enda magistritöös (PDF) peatusin sellisel huvitaval firmal nagu InnoCentive, mis tundub olevat üks huvitavamaid "open source" innovatsiooni arendajaid. Järjekordseks tõestuseks sellest, et minu magistritöös käsitletu on alles saamas suurema tähelepanu osaliseks, on maikuu Harvard Business Review's ilmunud artikkel Getting Unusual Suspects to Solve R&D Puzzles, mis käsitleb just InnoCentive'i rolli lahenduste vahendajana keerulistele probleemidele. Artikli kõige viimane lõik on vast ka kõige olulisem:

Studies indicate that companies shouldn’t waste resources vainly looking for the right people to solve some of their trickiest problems. It’s more effective to encourage a diverse group of people outside the company, or the discipline, to seek innovative solutions. Individuals capable of finding solutions often do exist, and they’re often willing to invest the necessary hours. The solvers in our study reported spending, on average, about two weeks creating their solutions. If people are excited by the challenge, they can find the time.

Eestis minnakse loomulikult vana rada pidi edasi ehk firmadele otsitakse R&D'ga tegelema inimesi mingitest teadusasutustest ja valdkondadest, mis tunduvad ettevõtte poolt määratud ülesande lahendamiseks kõige sobivamad olevat. Kui taoline inimene lõpuks leitakse on vaja talle aga maksta mitte lahenduse vaid hoopis lahenduse kallal töötamise eest ilma mingi kindla tulemuseta ja loomulikult vaadatakse selle raha leidmiseks esimesena (pisar silmas) avaliku sektori poole, sest "keegi meile raha ju ei anna".

Voila - Arengufond.

Selle asemel, et üles seada järjekordset bürokraatiat, mis monitooriks ja hindaks ja seiraks ja valvaks ja analüüsiks oleks Arengufondile eraldatud 500 miljonit krooni tulnud juppideks teha ja välja tulla konkreetsete probleemidega, mis vajavad lahendust. Osad auhinnad oleks võinud aga välja kuulutada valdkondades, mis pälvivad ka rahvusvahelise meedia tähelepanu.

Eesti oleks ennast positsioneerinud kui innovaatiliselt mõtlev ja tegutsev riik, mis on avatud rahvusvahelisele arendustööle ja mis ei karda teistsuguseid lahendusi laialt levinud probleemidele sealhulgas oleks auhinnad ise olnud lahendus küsimusele, kuidas innovatsiooni edendada piiratud võimalustega väikeriigis.

Mis aga kõige parem: kui lahendust probleemile ei tule, ei pea ka avalik sektor midagi maksma. Arengufondi mudeli propageerijate põhitegevus näib praegu aga olevat pealiskaudsemate vaatlejate harjutamine ideega, et 80-90% rahast kaob sisuliselt arendustegevuse musta auku ilma mingite tulemusteta.

Ja loomulikult ei tasu unustada ka 20 miljonit krooni, mis kulub Arengufondi elus hoidmiseks...igal aastal - kokku 100 miljonit krooni järgmise 5 aasta jooksul.

Kõigi aegade suurim auhind - 25 miljonit dollarit

Väikese hilinemisega, kuid pigem tuleviku silmas pidades, ei saa jätta mainimata ühte viimaste aastate suurimata auhinda, mille väärtus ulatub 25 miljoni dollarini. Tegu on Richard Bransoni poolt välja kuulutatud Earth Challenge auhinnaga:

"The Earth cannot wait 60 years," he said at the news conference. "I want a future for my children and my children's children. The clock is ticking."

He said if the planet was to survive, it was vital to find a way of getting rid of the greenhouse gas carbon dioxide.

He said he believed offering the $25m (£12.5m) Earth Challenge Prize was the best way of finding a solution.

Overseeing the innovations are James Hansen, the noted climate scientist and head of the Nasa Institute for Space Studies; the inventor of Gaia theory James Lovelock; UK environmentalist Sir Crispin Tickell; and Australian mammalogist and palaeontologist Tim Flannery.

They are looking for a method that will remove at least one billion tonnes of carbon per year from the atmosphere.

Auhinnale on tekkinud ka oma lehekülg, mis esialgu on pealiskaudne ja sisaldab vähe täiendavat informatsiooni.

Mind teeb esialgu murelikuks see, kui vähe detailset informatsiooni on väljastatud reeglite ja tingimuste kohta. Ajalugu on näidanud, et mida segasemad on tingimused, mis üldisem on sõnastus, seda suurem on tõenäosus, et tõeliselt originaalsete mõtetega inimesed hoiavad enda ideed endale.

Praeguse seisuga puuduvad igasugused tagatised ja täpsustused. Kuna tegu on üpris ambitsioonika projektiga, siis võib-olla kogutakse alles hoogu ja auhind kuulutati enne välja kui midagi reaalselt tehtud oli.

Veel erinevaid auhindu üle maailma

Singapuri valitsus on välja kuulutanud 1 miljoni singapuri dollari suuruse auhinna linnavõitluseks sobiva roboti väljatöötamiseks:

A contest to build a robot that can operate autonomously in urban warfare conditions, moving in and out of buildings to search and destroy targets like a human soldier, was launched in Singapore on Tuesday.

The country's Defence Science and Technology Agency (DSTA) is offering one million Singapore dollars ($652,000) to whoever develops a robot that completes a stipulated set of tasks – yet to be revealed – in the fastest time possible.

DSTA said individuals, companies, universities and research institutes are all welcome to participate in the contest, dubbed the TechX Challenge, although foreigners must collaborate with local partners.

(via Innovation Insider)

Auhindade võlu seisneb selles, et tegu ei pea olema high-tech lahendustega, mis jäävad paljudele arusaamatuks ja kaugeks. Washington Post kirjutas hiljuti ühest auhinnast, mille eesmärgiks oli just lahenduse lihtsus ning odavus:

A George Mason University chemistry professor has won a $1 million engineering prize for developing a simple and inexpensive means of filtering arsenic from well water, an advance that is already preventing serious health problems in hundreds of thousands of people in his native Bangladesh and could help millions of others around the world.
. . .
His final creation -- an easy-to-make, maintenance-free, two-tiered system that uses sand, charcoal, bits of brick and shards of a widely available kind of cast iron -- removes virtually every trace of arsenic from well water. It wowed an independent panel of engineering academy judges who, under the rules of the prize, were looking for an affordable, reliable, socially acceptable and environmentally friendly solution to the arsenic problem that did not require electricity.

(via Marginal Revolution)

Lõpuks pikemalt Rootsis kirjutatud magistritööst

Olen juba pikemat aeg lubanud enda lõputööst kirjutada, kuid olen seda teemat vältinud kuna tõenäoliselt ei paku see huvi just eriti paljudele. Et mitte laskuda liiga sügavale igavatesse detailidesse, siis kirjutan pigem protsessist kui magistritöö teemast.

Enne kui Lundi üldse läksin pidi iga programmist huvitatud inimene kirja panema ka enda huvid ja potentsiaalse magistritöö suuna. Juba siis kirjutasin, et mind huvitab informatsiooni agregeerimine/koondamine läbi turumehhanismide ning kuidas nende abil on võimalik kaasata inimeste vahel hajutatud informatsiooni.

Igal juhul olin magistritöö suuna enam-vähem juba enne Rootsi siirdumist paika pannud, mis omakord lihtsustas juba konkreetsemate teemade ja pealkirjade välja mõtlemist. Kui pidin lõpuks esitama ametliku teemadevaliku olin leidnud 7 teemat, mis olid piisavalt huvitavad, et neid uurida:

1. Prize driven innovation: an incremental curiosity or a trigger for positive externalities (Prizes and innovation)
   
2. The role of blogs in creating networks of innovation – exploring the limitations of codified knowledge (blogs and innovation)
   
3. Information and decision markets – aggregating distributed information for private or public gain (Hanson, Hayek, Surowiecki) - decision markets
   
4. Deregulation and liberalization as engines of innovation (deregulation and innovation)
   
5. Synthetic Worlds: implications of the emerging “fourth” sector (innovation in MMORPG's)
   
6. Role of cultural diversity in driving user driven innovation (Postrel, McCracken, Cowen, von Hippel) - cultural diversity and innovation
   
7. Aubrey DeGray says man can live a thousand years but what effect will this have on society and innovation? (socio-economic consequences of immortality)
   

Iga teema juurde kirjutasin ka väikese selgituse koos potentsiaalsete uurimist vajavate küsimustega. Originaaldokumendi võib leida SIIT ja formaadiks nagu ikka PDF.

Üritasin leida endale potentsiaalseid juhendajaid kõikidele teemadele, kuid kahjuks õnnestus leida ainult sellele teemale, millest lõpuks kirjutasin ehk siis auhindadele - mitte et juhendajast ka selles valdkonnas väga palju kasu oleks olnud. Sellepärast ei viidanud temale kordagi enda töös, mis omakorda võis olla üheks põhjuseks, mis lõplik hinne parem ei olnud.

Enda hinde sain teada kuskil detsembri keskel ja selleks osutus väheütlev: good/pass. Eestis oleks tegu seega kas B või 4'ga. Selgitus hindele saabus aga vahetult enne jõule ning oli pealiskaudsem ja üldsõnalisem kui ma ootasin.

Vähemalt osa hindest läks minu arvates kaduma sellepärast, et hindajatel oli natuke teistsugune arusaam sellest, mis on oluline ja millele oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama - kuna juhendaja ei raatsinud aga minul poolt saadetud mustandile reageerida, siis ei saanud ma sellest ka varem teada.

Tõenäoliselt oleks suulisel kaitsmisel õnnestunud see probleem koos veel paari väiksemaga ära rääkida, kuid kuna kaitsmist polnud, siis oli ka tulemus vastav. Üritada hinnet muuta pärast seda, kui see on välja antud, on sama hästi kui mõttetu...mitte et see takistaks mul proovimast.

Igal juhul andsin enda rahulolematusest teada ka programmijuhile, kes soovitas hindajatele kirjutada, mida ma ka tegin. Mõned nädalad hiljem sain mõnevõrra üksikasjalikuma hindajate raporti, millega võib tutvuda SIIN.

Loomulikult lootsin ma paremat tulemust, kuid samas olen tulemusega rahul, sest sealt on võimalik suurema vaevata edasi minna. Kuigi olen doktorantuuri mõneks aastaks välistanud on kindlasti üks potentsiaalne teema auhinnad, sest siis saaks magistritööd edasi arendada. See on ka peamine põhjus, miks Vabalogist võib tulevikus igasuguseid auhindadega seotud postitusi ja teemaarendusi leida.

Vot.

Auhinnad kui arendustegevustoode?

Eilse Netflix'i auhinna postituse jätkuks viitaks Steve Krause'i blogis mõni aeg tagasi ilmunud postitusele, mille peamine ja mainimist vääriv sõnum on Netflixi auhind kui toode:

By treating the Netflix Prize as a product, complete with features designed to maximize "customer" buy-in, Netflix created something far better than spending $1 million on its own researchers' salaries over time. In that sense, the Netflix Prize is more interesting as a business method—spearheaded by spot-on product marketing—than a "Which algorithm will win?" story.

Seda mõtet peab veel mõnda aega seedima, kuid ise enesest on ideel jumet. Huvitav on näiteks mõelda selle peale, kuidas muutuks suhtumine arendustegevusse kui seda võetaks kui toodet tänu auhindadele.

Et auhindade teema mõneks ajaks jälle arenema jätta, siis veel paar viidet huvitavamatele postitustele või uurimustele.

Michael Abramowicz kirjutab Concurring Opinions blogis auhindade väärtusest crowdsourcing'u edendamisel ja jõuab enda postituses sarnasele järeldusele, mis mina enda magistritöös:

In the end, crowdsourcing via prizes could rival existing industrial organization structures, but it may require a fair bit of careful supervision. The ultimate question, as Ronald Coase's Theory of the Firm suggests, is whether the costs of that supervision are less than the costs associated with the organization of hierarchical firms. Perhaps the small role of crowdsourcing in today's economy suggests that they are not. But if information technology continues to reduce the costs of controlling crowdsourcing, that could well change.

Tegelikult pole minu ja Abramowicz'i järeldused päris juhuslikult kokku langenud, sest tema 120 leheküljelise uurimusega tutvusin enda magistritöö jaoks. Kindlasti ei ole Abramowicz'i näol tegemist aga niisama arvajaga vaid ennast põhjalikult auhindade eripäraga kurssi viinud inimesega.

Teiseks mainimisväärseks kirjutiseks on Karim Lakhani eestvedamisel kokku kirjutatud uurimus The Value of Openness in Scientific Problem Solving (PDF) InnoCentive'ist, mida oleks hea meelega enda magistritöös kajastanud, kuid kahjuks valmis see samal ajal minu tööga. Sellegi poolest tsiteeriks uurimuse kokkuvõtet:

We show that disclosure of problem information to a large group of outside solvers is an effective means of solving scientific problems. The approach solved one-third of a sample of problems that large and well-known R & D-intensive firms had been
unsuccessful in solving internally. Problem-solving success was found to be associated with the ability to attract specialized solvers with range of diverse scientific interests. Furthermore, successful solvers solved problems at the boundary or outside of their fields of expertise, indicating a transfer of knowledge from one field to others.

Ja selles seisneb paljuski auhindade võlu - nad annavad selge signaali probleemi lahenduse väärtusest ning selle signaali abil on võimalik kaasata väga erinevate teadmistega inimesi, kes suudavad pakkuda lahendusi, millele isegi omaala eksperdid ei pruugi tulla.

Heaks näiteks sellest on Goldcorp'i juhtum. BusinessWeek vahendab:

Frustrated that his in-house geologists couldn't reliably estimate the value and location of the gold on his property, McEwen did something unheard of in his industry: He published his geological data on the Web for all to see and challenged the world to do the prospecting. The "Goldcorp Challenge" made a total of $575,000 in prize money available to participants who submitted the best methods and estimates.
. . .
The contestants identified 110 targets on the Red Lake property, more than 80% of which yielded substantial quantities of gold. In fact, since the challenge was initiated, an astounding 8 million ounces of gold have been found—worth well over $3 billion. Not a bad return on a half million dollar investment.

Today, Goldcorp is reaping the fruits of its radical approach to exploration. McEwen's willingness to open-source the prospecting process not only yielded copious quantities of gold, it introduced Goldcorp to state-of-the-art technologies and exploration methodologies, including new drilling techniques, and data collection procedures, and more advanced approaches to geological modeling. This catapulted his under-performing $100 million company into a $9 billion juggernaut while transforming a backwards mining site in Northern Ontario into one of the most innovative and profitable properties in the industry.

Õige probleem ja õigelt kavandatud auhind võivad anda fantastilisi tulemusi. Paika tuleb saada ajendid ja piisavalt täpselt määratleda lahendadatav probleem ning olla avatud pakutud lahendustele.

New York Times: Tahad innovatsion? Paku auhindu!

Eilse Arengufondi postituse taustal on põhjust rääkida ka auhindadest, seda eriti kolmapäevases New York Times'is ilmunud artikli valguses, mille pealkiri võiks olla selge sõnum Arengufondi juhtidele - You Want Innovation? Offer a Prize!

Artikkel kajastab peamiselt Netflixi poolt novembris välja kuulutatud auhinda, millest kirjutasin pikemalt mõned kuud tagasi, seega Vabalogi lugejatele täitsa tuttav teema. Eraldi mainimist väärib artiklist aga üks seik, millest eelnevalt mainitud postituses pikalt juttu oli: Netflixi esialgne kiire progress on märkimisväärselt aeglustunud. Kui esimese kuuga õnnestus otsingualgoritmi parandada nii 5.8%, siis nagu karta oli, on progress oluliselt aeglustunud ja viimase kahe kuuga on tulemust parandatud ainult protsendi jagu 6.8%-le.

Samas on probleemiga tegeletud alles mõned kuud ning auhinda on võimalik taga ajada järgmised 4 ja pool aastat. Aega on ja ma arvan, et asja saab.

Põhimõtteliselt ei takista miski ka Arengufondil auhindu välja kuulutamast. Minu arvates tasuks innovatsiooni toetaval fondil ka innovaatilisemalt tegutseda - katsetada alternatiivseid ajendeid innovatsiooni stimuleerimisel. Ma julgen väita, et juba kümmekond miljonit krooni oleks selline auhind, mis leiaks laiemat kajastust ka meedias ning omaks seeläbi lisaks kõigele ka arvestatavat PR väärtust.

Miks siis ikkagi auhindu rohkem ei jagata?

Tulles tagasi NYT artikli juurde, siis on seal sõna saanud ka Robin Hanson, kelle auhindu lahkavast uurimusest (PDF) oleks tahtnud olla teadlik enne enda magistritöö kirjutamist. Vähemalt olen ma sellest nüüd teadlik ja saan pakkuda tänu Hansonile veel ühe põhjuse, miks poliitikud eelistavad fonde, kust lihtsalt raha jagatakse, näiteks auhindadele, mille saamiseks peab midagi olema enne reaalselt saavutatud. Veel kord NYT-st:

Robin Hanson, an economist at George Mason University who has studied the history of prizes, points out that they create a lot of uncertainty — about who will receive money and when a government will have to pay it. Grants, on the other hand, allow a patron (and the scientists advising that patron) to choose who gets the money. “Bureaucracies like a steady flow of money, not uncertainty,” said Mr. Hanson, who worked as a physicist at NASA before becoming an economist. “But prizes are often more effective if what you want is scientific progress.”