Kuidas Kattel tahab enesetapjat mõrvata

Tänases Päevalehes kirjutab professor Rainer Kattel Enesetapjalikust majanduspoliitikast, kus puistab enda südant majandusmurede teemal: eestlased tarbivad liiga palju, ei ekspordi piisavalt ja meie maksusüsteem ei soodusta innovaatilist ettevõtlust. Kuigi otsest lahendust mees "probleemide"lahendamiseks välja ei paku võib tema kirjutisest välja lugeda, et mingeid valdkondi tuleks hakata arendama eelisjärjekorras.

Lühem vastuväide Kattelile: Selle asemel, et riiki ettevõtlusesse üha rohkem ja rohkem kaasata, peaks teda sealt välja ajama. Igasugused toetused on küll kena mõte, kuid nende saamiseks tuleb ronida üle paberimägede ning minna läbi bürokraatide armeest, kes ei taha millegi eest vastutada. Raha aga ei pruugi minna kõige õigema idee vaid kõige parema tutvusringkonnaga inimesele, kellel on mõni "sõber" rahajagajate laua taga.

Suurepärase näitena pakun välja samast lehest artikli Eestis ära põlatud leiutis teenib USAs head kasumit. Äkki tegeleks selliste probleemidega enne kui uusi tekitama asutakse.

I rest my case!

Pikem vastuväide Kattelile:

Eesti suur jooksevkonto puudujääk annab tunnistust sellest, et me impordime oluliselt rohkem, kui ekspordime.

Olen juba varem kirjutanud sellest, et jooksevkonto puudujääk ei ole veel mingi maailmalõpp. Ilma teiste majandusnäitajateta teha selliseid üldistusi nagu Kattel teeb on minu arvates vastutustundetu ja ei tekita just erilist usaldust. Probleem on selles, et turistide (s.h. soomlased) poolt siin tehtud kulutused ei ole sugugi tühised, kuid minu teada läheb see eestlaste tarbimisstatistika alla. Välisinvesteeringute kadumist pole aga põhjust karta, kui sa välisinvestorit näiteks tollimaksudega minema ei hirmuta.

Hoopis olulisem küsimus on: miks ei suuda me ise piisavalt raha teenida ja eksportida?

Täiesti mõttetu probleemi püstitus. Kes ütleb, mis on piisavalt? Kas professor Kattel, kuskil kontoris numbreid ragistades või on äkki nõudlusel ja pakkumisel siin samuti mingi roll mängida ning vabal (üha vähem ja vähem kahjuks) turumajandusel samuti?!

Tööstus tähendab aga alati oskustel ehk teadmistel põhinevat majandustegevust ja seetõttu on just tööstus traditsiooniliselt elatuskasvu veduriks olnud. Eesti tööstuses toimunud ümberkorraldused on aga toonud kaasa olukorra, kus kõikides sektorites (v.a. puidusektor) on tööhõive oluliselt vähenenud, mis tähendab ju oskuste kadu.

Ma näen siin kahte probleemi (1) nõukogude aegsete masinatega poleks Euroopa turule praktiliselt mingit toodangut võimalik teha juba ainuüksi kvaliteedinõuete tõttu samas kui nii Venemaa kui Aasia on sarnase vanarauaga kimpus, tööjõud aga odavam (2) plaanimajandus paiskas segi tasakaalu kapitali ja tööjõuvahel, samas kui turumajandus on piiratud ressurssi märksa tõhusamalt suunanud ehk automatiseerinud tootmist tõstes sellega kvaliteeti ja vähendades toote omahinda ning võimaldades inimestel tegeleda millegi produktiivsemaga.

Just see on taasiseseisvunud Eesti reformide majanduslik ja sotsiaalne hind: oskustööjõud on liikunud sektoritesse, kus neid oskusi ja teadmisi vaja pole, ning seetõttu ei saa need inimesed ka tunda olulist elatustaseme tõusu.

Taas kord jääb üle ainult küsida, et millele see järeldus rajaneb? Jutt on jälle nii üldine, et sellest võib mida iganes järeldada, kuid ma arvan, et professor Kattel ei ole kompetentne ütlema, milliseid oskusi ja teadmisi on vaja ning kus parajasti. Katteli jutt kisub vägisi plaanimajandusele.

Suurimaks probleemiks on aga külade, alevite ja isegi linnade teke Eestis, kus sisuliselt polegi mingeid märkimisväärseid oskusi peale turismi. Turism aga ei saa kunagi teadmistepõhiseks.

Ma tahaks näha, kuidas konkureerib turisminduses täielik võhik inimesega, kes on sellega tegelenud 5 või 10 aastata. Eesti ühed ettevõtlikumad ja innovaatilisemad inimesed töötavad turismis ja ilma nende teadmisteta oleks olukord maapiirkondades märksa nutusem. Vastupidiselt professorile suudavad nemad midagi turistidele pakkuda samas kohalikele tööd andes.

Oskustesse ja teadmistesse investeerimisega on Eestis praegu tunduvalt keerulisem ja riskantsem raha teenida kui märksa primitiivsema tegevusega: masinate tootmine on märksa riskantsem ja keerulisem kui millegi maaletoomine. Samas ei ole erasektor selles arengus süüdi. Süüdi on avaliku sektori loodud mängureeglid, mis mitte kuidagi ei motiveeri erasektorit võtma riske oskuste ja teadmiste loomisel. Vastupidi, suur osa Eesti majanduspoliitilisi samme motiveerib jätkuvalt erasektorit tegelema valdkondadega, kus teadmistel ja oskustel pole erilist rolli.

Eesti riik ei ole mõistnud, et ühiskonna seisukohalt ei ole kõik ettevõtted võrdsed: riigile tervikuna on rohkem kasu eksportivatest tööstusettevõtetest kui näiteks lõhnaõli või sukkpükste maaletoojaist. Seega tuleks kohalikku tööstussektorit ka rohkem toetada.

Aaa, jõudsimegi siis välja professori tõeni. Eelisjärjekorras tuleks riigi toel midagi arendad ja teised ettevõtjad las virelevad kõrgetes maksudes. Huvitav, et autor mõistab, millist negatiivset rolli riigisektor mängib, kuid samas leiab, et riigi rolli vähendamise asemel peaks seda hoopis suurendama - tegema suurejoonelisemaid finantseerimisplaane. Kas mitte ei ole tegu vastuoluga?

Paljud Eesti ettevõtted konkureerivad ülemaailmsel turul, ent nende oskuste ja teadmiste baas on väga nõrk. Võib ju ka öelda, et Eesti ettevõtted on ebaausas konkurentsis – aga sellesse ebaausasse positsiooni on neid pannud meie oma valitsus. Meil ei ole vaja rohkem ettevõtjaid või ettevõtlikke inimesi, vaid pigem vastust küsimusele: kuidas aidata näiteks ettevõtjat, kes tahab metsa väljavedamise asemel hakata tegema mööblit?

Oskuste ja teadmiste baas on Eesti ettevõtetes nõrk (huvitav, et selliseid üldistusi on üldse võimalik teha!) ja selles on süüdi valitsus. Kust see loogika siin läheb jääb minule arusaamatuks. Mis mööbli tegemisse puutub, siis tööjõu maksustamine väiksemaks, seadusandlus lihtsamaks ja riigi käpad ettevõtlusest eemale. Kahju, et selline tegevuskäik on Euroopa Liidus sama hästi kui välistatud.

Riigi roll on pakkuda juriidilist raamistiku mitte soodustada üht või teist tüüpi ettevõtlust. See pole riigi asi, seda eriti ajal, kus majandus areneb kiiresti ja dünaamiliselt, luues võimalusi seal, kus neid varem polnud.

Paljudele vanadele Euroopa Liidu liikmesriikidele on Eesti ja teiste uute liikmesriikide ultraliberaalsed maksusüsteemid nii vastumeelsed: haritud tööjõud, ekspordi toetamine ning infrastruktuuri arendamine vajab maksuraha. Selline maksukonkurents on kahjulik kõikidele Euroopa riikidele, nii vanadele kui uutele – kui Euroopa peab konkureerima Aasia riikidega, siis EL-i liikmesriigid ei tohiks olla omavahel kõri kallal. Me peaksime omavahel konkureerima teadmiste ja oskuste, mitte maksude osas. Rääkida sellest, kuidas Eesti maksusüsteem peaks olema eeskujuks Euroopale, ei ole mitte ainult naiivne populism, vaid see alandab tegelikult kogu Euroopa konkurentsivõimet. Eesti ja paljude teiste uute liikmesriikide praegune majanduspoliitiline käitumine on väga sarnane enesetapuga: ühe käega lõikame teise veene.

Euroopa konkurentsivõime on surnuks reguleeritud ja Lissaboni agenda eesmärgid sama hästi kui maha maetud. Professor arvab, et ainult "aktiivne" ettevõtluspoliitika - mida nagu laeva ühest sadamast teise juhitakse - on ainus lahendus, kuid selle asemel võiks järgida hoopis "passiivset" ettevõtluspoliitikat, kus ümberjagamise ja eelisarendamise asemel antakse kõigile võimalus konkureerida/areneda ühtses juriidilises ja maksupoliitilises keskkonnas.

Probleem on selles, et aktiivne sekkumine tähendab kelleltki võtmist ja kellelegi andmist mingi keskvalitsuse poolt, millel pole aga pooltki seda informatsiooni, mis ettevõtjal. Paarile inimesele märkamatuks jäävad võimalused jäävad rakendamata, sest see ei ole riigi prioriteet ega näiteks piisavalt innovaatiline.

Ja kui sa seda raha lõpuks taotlema lähed, siis pead sa suutma selles bürokraatide armees orienteeruda. Kui ettevõtlusega saab ka ilma kõrghariduseta inimene hakkama, siis taotluse ja kõigi sellega kaasnevate paberite määrimiseks on vaja konkreetsemaid teadmisi. Tavainimesel on aga ettevõtlusega üha keerulisem algust teha, veel keerulisem aga püsima jääda ilma mingi toetuseta. Mõni ime, et ettevõtlus Eesti varjusurma on langemas.

Vaadates Euroopat ja siis USA't arvan, et Euroopa aktiivsus ei ole ennast õigustanud samas kui USA passiivsus on. Iga üks tehku sellest omad järeldused, kuid Kattel võiks majanduspoliitikast rohkem mitte kirjutada enne kui on lugenud natuke Haykeit või Misest.

Kaks probleemi - üks rootslastel, teine ameeriklastel

Kaks huvitavat artiklit, mõlemad leitud tänu alati mitmekülgsele ja huvitavale Arts & Letters Daily'le.

Neist esimeses käsitleb Christopher Caldwell Rootsi probleeme, millest suurimad on jätkuvalt immigrantide integreerimine ühiskonda ja surve, mida immigrantide suured hulgad avaldavad "heaoluriigi" sotsiaalsetele tagatistele:

But in a country where, as the sociologist Åke Daun puts it, "people like being like each other," there is evidence of profound exhaustion with immigration, whether the reasons for this exhaustion are rationally well-founded or not. In the moral-superpower context, it is the equivalent of "imperial overstretch." Swedes tell pollsters they want no more asylum-seekers. (A common complaint is that prospective arrivals have figured out how to "game" the rules of asylum applications, and that the best way to render one's story unchallengeable under the law is to destroy one's identity papers.) A very low rate of mixed marriage is an indication that Swedes may not have been crazy about this immigration in the first place.
...
"Many of us," says Masoud Kamali, an Iranian-born professor of ethnic studies at the University of Uppsala, "saw Sweden as the homeland of tolerance, solidarity, and democracy, based on the image of Sweden abroad." Yet foreigners find that the longer they live in Sweden, the more foreign they feel. Kamali, who directs studies on xenophobia and social exclusion for both the E.U. and the Swedish government, says, "Integration is a complete failure: No one can deny it." Kamali, a radical and controversial figure, speculates that a fear of getting segregated out of the society may be the reason that immigrants have shown themselves overwhelmingly in favor of European Union membership, both at the ballot box and in opinion polls.

Caldwell maalib huvitava pildi riigist, mille elanikud on ühed tolerantseimad maailmas, kuid ei soovi immigrantidega eriti tegeleda. Autor käsitleb ka võimalusi, mis immigrantide rohketele piirkondadele avanevad mõnekümne aasta pärast, kuid enne tuleb vähemalt osaliselt lahendada probleemid. Caldwell selgitab ka vähemalt minu jaoks huvitavat Rootsi majandusedu tagatausta.

Teises artiklis lahkab Dominic Hilton anti-ameerikalikust Euroopas ja maailmas jõudes järeldusele, et:

While undeniably profuse these days anti-Americanism is not as alarming as many Americans are making out. Much of it is not serious. In fact, most America-thumping is pathetically hypocritical, embarrassingly imbecilic, perilously ruinous and, worst of all, as derisorily fashionable as those ludicrous woolly boots everyone’s presently sporting.

Ameeriklased astuvad aeg ajalt ämbrisse ja on ka Eestis hakkama saanud jamadega (Kentmanni tänava sulgemine, Holocausti üle promomine samas eestlaste ajalugu eriti teadmata), mis andnud põhjust iroonilisi-sarkastilisteks märkusteks. Sellele vaatamata kuulun tõenäoliselt inimeste hulka nagu Dominic Hilton, keda meelsasti "ameerikafiilideks" tembeldatakse ainuüksi sellepärast, et nad USA't pimesi hukka ei mõista ja vahel isegi kaitsma kipuvad.

Hilton lahkab anti-ameerikalikkuse erinevaid vorme ja teeb huvitavaid järeldusi, mis paljudele tõenäoliselt aga ei meeldi. Sellegi poolest, huvitav lugemine kindlasti ka neile, kelle lemmikraamatu või filmi autoriks on Michael Moore.

Lühidalt kohustusliku ajateenistuse kentsakusest Eestis

Tänase Päevalehe vahel oli üle pika aja Riigi Kaitse nimeline lisa, mis on sisuliselt propagandaleht, kus arutelu kui taoline kipub tagataustale jääma. Pigem pressitakse jätkuvalt "vanade meeste" kinnisideed kohustuslikust ajateenistusest, mida siis kõige kurioosemate võtetega õigustada üritatakse.

Riigikaitse on tähtis, kuid selle korraldus Eestis on tagasihoidlikult öeldes puudulik ning rajaneb tänapäeva tingimusi ja reaalset olukorda arvestades aegunud kontseptsioonile: totaalkaitse. Selle asemele, et välja arendada professionaalne vabatahtlikest koosnev kaitsevägi, pressib Eesti status quo kohustusliku ajateenistust, mis väidetavalt on mingi Eesti iseseisvuse garantii. Seega sunnitakse jätkuvalt inimesi, kes ei ole sõjaväeteenistusest huvitatud, aastaks sõjaväkke, et neid ette valmistada sõjaks, mille sarnane leidis viimati aset 20. sajandi keskel. Juba siis oli aga selge, et üksinda seda maalappi, mida me kõik Eestimaana tunneme, meil kaitsta ilma totaalse militariseerumiseta ei ole võimalik.

Mul on hulgaliselt austust ja lugupidamist elukutseliste sõjaväelaste vastu, kes on valinud endal elukutse, mis võib neile maksta nende elu. Mida mul aga kahjuks ei ole on austus ajateenistuse läbinute vastu, kes arvavad, et nad on pärast mõnekuulist väljaõpet sõjaväelased, kuidagi mehisemad mehed või rohkem patrioodid kui need, kes ajateenistust pole läbinud.

Täpsustuseks olgu öeldud, et ma ise kuulun viimasesse aastakäiku, mis arvati ajateenistust läbimata reservi.

Nagu eelnevast võib välja lugeda, olen vabatahtlikest koosneva elukutselise kaitseväe pooldaja. Olen seda ideed üritanud propageerida EÜLis (kui ikka ei julgeta ega taheta teemaga tegeleda, siis vägisi pressida ei saa) ja kirjutasin enda lõputöö Eesti kaitsepoliitika majanduslikest aspektidest (PDF), kus lükkasin ka ümber müüdi nagu oleks elukutseline kaitsevägi Eestile liiga kallis.

Töö on kohati aeguda jõudnud, kuid järeldused on jätkuvalt asjakohased ning on ka sõjaväelastele piisavalt huvi pakkunud (suur oli minu üllatus, kui ühel kaitseväeteenistuse teemalisel debatil mind oponeerinud ohvitser ütles, et oli minu tööd lugenud), et ma ei ole viimase pooleteise aasta jooksul kuulnud juttu nagu oleks elukutseline kaitsevägi Eesti jaoks liiga kallis.

Sellel teemal võiks kirjutada pikalt ja laialt ka siin, kuid siis jääks mõni Riigi Kaitses avaldatud artikkel kriitikata. Seega asja juurde.

TARMO KÕUTS: Kaitsevägi seob sotsiaalse mördina ühiskonda

Artikli tõsiselt võetavuse seab kahtluse alla juba pealkiri. Kaitsevägi ei saa kohe kuidagi meie ühiskonda "sotsiaalse mördina siduda" väga lihtsalt põhjusel: iga aasta saab 18. aastaseks umber 12 000 noormest, neist ajateenistusse võetakse vastu umber 3000. Seega läbib ajateenistuse vaid 25% "aastakäigu" noormeestest. Lisame siia juurde naised ja peame protsendi sisuliselt jagama kahega saades vastuseks, et umbes 13% elanikkonnast läbib ajateenistuse. Vabandage väga, aga mis sotsiaalsest mördist saab siin üldse juttu olla?!

Aga mõned tsitaadid:

Eesti meeste kaitsetahe on võrreldav soomlastega. 80 protsenti Eesti meeskodanikest on valmis, relv käes, osalema sõjalises riigikaitses.

Huvitav, et Kõuts just seda 80% rõhutab. Eelpool mainisin ära, kui suur protsent noormeestest Eestis ajateenistuse läbib. Võrdluseks olgu öeldud, et soomlased mitte ainult ei räägi totaalkaitsest vaid ka tegutsevad vastavalt, sest 80% Soome noormeestest läbib ajateenistuse, enamus ülejäänuid läbivad aga asendusteenistuse. Kui soomlastel eelmisel aastal ajateenijate protsent alla kaheksakümne langes hakati tõsiselt enda riigikaitse pärast muret tundma. Eesti 25% on selle kõrval hale nali ning iga üks, kes hakkab Eesti riigikaitset võrdlema soomlaste omaga, kas teadlikult vassib või ei tea asjast midagi. Ma oletan, et Kõuts ikka teab, millest kirjutab.

Enamikku suuri mittesõjalisi kriise ei ole võimalik lahendada sõjaväge ühel või teisel moel kasutamata. Piisab, kui meenutada hiljutisi looduskatastroofe. Moodsal, tehnokraatlikul, üliökonoomselt häälestatud ühiskonnal puudub küllaldane tugevusvaru ja jätkusuutlikkus.

Kui vaja on lahendada mittesõjalisi kriise, siis ei näe ma mingit vajadust nende lahendamisel kasutada sõjaväelasi, keda sellisel juhul kasutatakse ära tasuta tööjõuna. Ma ei saa ikkagi aru, milleks seda päästebrigaadi hirmsasti kaitseväeks nimetatakse? Kust tuleb aga jutt, et puudub tugevusvaru ja jätkusuutlikus? Millele see väide rajaneb? Mulle on jäänud mulje, et sõnad peaksid midagi ka tähendama, muidu pole neid mõtet kirja panna.

Kohustuslik teenistus annab väikese riigi kaitseväele hädavajaliku laia kandepinna. Kui Eesti otsustaks lühinägelikult luua vaid elukutselise sõjaväe, siis tekiks omaette sõdalaste klass, nagu keskaegses Jaapanis olid samuraid. See aga ei ole meile omane, sest Eesti kaitsevägi on olnud alati rahvavägi.

Elukutselised kaitseväed on rakendatud mitmetes riikides ja viimase paari aasta jooksul on neid ka juurde tulnud. Kõuts võrdleb keskaja Jaapani ühiskonda 21. sajandi Eesti omaga ja talle ei tundu see endale veider? Kuskil pole sellist klassi tekkinud, kuigi jah, võib-olla Saksamaal 20. sajandi alguses siiski tekkis, kuid seal oli tegu ju hoopis ajateenistusega.

Kaitseväge tuleb sotsiaalses plaanis käsitleda suure kasvatusasutuse ja koolituskeskusena. Kodanikud, kes viibivad ajateenistuses, on tegelikult õppursõdurid. Õppursõduritest, kes mitte ei läbi ajateenistust, vaid on koolitusel, saavad siis pärast 8-11-kuulist väljaõppeaega kas elukutselised kaitseväelased, reservväelased või kaitseliitlased.

Kui me viiks selle argumendi loogilise lõpuni, siis tuleks näiteks arstide puudusel sundida inimesi arstiks õppima lootuses, et äkki neist saavad arstid. Aga kui juba arstideks, siis miks mitte insenerideks, kokkadeks ja tänavakoristajateks.

Valik peab jääma inimesele endale mitte ametnikule, kes kuskil umbses toas peab enda kvoodi täis saama.

Kõuts kirjutab veel, et tegu on kasvatuskeskusega. Sellisel juhul oleks ju õiglasem, kui enamus eestlastest käiks kaitseväest läbi ja mida varem, seda parem, sest ega vanemad lapsi ju ei kasvata. Kõige parem kasvatus on ju alati olnud riigipoolne. Küsige kas või sakslastelt, kes Teise maailmasõja eel olid teismeeas.

Eesti esikaitseväelase arusaam kaitseväest kui koolitus- ja kasvatuskeskusest, mis peaks olema kohustuslik on veider. See, et täiskasvanud inimestelt 8-11 kuuks vabadus lihtsalt ära võetakse peaks igas demokraatlikus ühiskonnas olema tõsise arutelu allikaks.

Praegune süsteem saab Eestis funktsioneerida ainult nii kaua kui ainult väike osa elanikkonnast ajateenistuse läbib. Nii pea kui ajateenijate protsent hakkab aga tõusma võib oodata ka suuremat survet professionaliseerumise poole.

Ma võiks analüüsida ka teisi artikleid, kuid need pole sugugi paremini kirjutatud ja rajanevad paljuski samadele oletustele ning väärtushinnangutele, mida sugugi kõik inimesed ei jaga.

Erandina tooks välja aga ühe reaalsest maailmast pärineva artikli, mis toob välja häid elukutselisust pooldavaid argumente. Kahju ainult, et need ei tule eestlaselt.

GLEN GRANTi: Eesti valikud

Ma ei peatunud pikemalt Euroopa Liidu ja NATO rollil meie kaitsmisel, kuid loodetavasti õnnestub ka sellest kunagi pikemalt kirjutada. Ette ruttavalt olgu öeldud, et elukutseline sõjavägi tuleb nii või naa, küsimus on rohkem selles, milla saavad tsiviilstruktuurid kaitsepoliitikaga ilma sõjaväelaste surveta tegelema hakata.

Lõpetuseks tuletaks Kõutsi demagoogia varjus meelde, et jätkuvalt uuritakse seda, mis on eestlaste arvates meie julgeoleku garantiid.

Tugev kaitsevägi on uuringus alles 6 kohal(PDF)!

Teller ajas "kapist" välja...

Juhtus see, mis varem või hiljem juhtuma pidi: JS ei ole enam paar tähte vaid nagu selgub Telleri viimasest postitusest hoopis Jüri Saar. Ja tõsi ta on. Ma arvasin, et kellelegi ei lähe nimi tähtede taga eriti korda veel mõnda aega, kuid tundub, et ma eksisin.

Absoluutset anonüümsust ma taga ei ajanudki, kuigi arvan, et seda on siiski võimalik soovi korral saavutada. Arvasin, et varem või hiljem komistab keegi Orkuti profiili otsa, kuid et sinna sellise ringiga jõutakse ei osanud uneski näha.

Minule pakub see juhtuma aga huvi veel selle tõttu, et alles eile heideti mulle ette anonüümsust ja seda ühe postituse tõttu, kus kriitikat sai üks Ekspressi ilmunud artikkel, milles esinenud väidetega ma sugugi nõus ei olnud. Kuna ma ei tea, kas kirja/artikli autor ka selle avaldamist siin soovib, siis jätan selle esialgu avaldamata. Loodan, et ka tema uudishimu on nüüd rahuldatud.

Miks ikkagi anonüümselt?

Peamine põhjus oli soov tähelepanu isikult argumentidele juhtida. Ekspressi loo autorilt saadud kiri tõestas vähemalt minu jaoks, et kui kirjutatu ei meeldi, siis osadele meeldib rohkem isikule kui argumentidele või väidetele tähelepanu pöörata. Mõtlesin juba isegi selle peale, et küsida lugejatelt, kas peaksin enda nime avalikustama või mitte. Võite ette kujutada minu üllatust, kui Teller sellele küsimusele juba ammendava vastuse oli andnud.

Nüüd jääb siis üle otsustada, kas loobuda lõplikult JS-ist täisnime kasuks või mitte.

Oh seda Kyoto protokolli...

Eile läks see tühine plaan siis ikkagi käiku, kuid nagu kirjutab Samizdata blog on sellel ettevõtmisele tõsiseid puudusi:

Over 150 of the world's countries are not participating in Kyoto cuts of greenhouse emissions. Only 35 countries have pledged to make greenhouse cuts. Only two of the EU15 countries are on track to meet their Kyoto commitments. Italy, a signatory to the treaty, says it won't seek further greenhouse gas emissions reductions after 2012.

Saab näha, kui mitu Euroopa riik on suutelised Kyoto protokollist kinni pidama ja kui kaua ILMA, et tehtaks mingeid muudatusi või järeleandmisi.

Daniel Drezner viitab enda blogis Kyoto jõustumisega seoses kolmele artiklile, millest kõige huvitavam oli vähemalt minu jaoks New Republic'is ilmunud artikkel metaani (samuti kasvuhoonegaas) õhku paiskamise vähendamisest, mida ma (me?!) aga lugeda ei saa, sest on mõeldud ainult ajakirja tellijatele, seega tsiteerin tsitaati:

You'll hear a reprise of outrage that George W. Bush withdrew the United States from Kyoto negotiations. Here's something you probably won't hear about: the multilateral greenhouse-gas reduction agreement George W. Bush approved a year ago. The world's first international anti-global-warming agreement to take force is not the Kyoto treaty. It is a Bush Administration initiative, and you have not heard a peep regarding the initiative because the American press corps is pretending it does not exist....

Reporters who write reams about carbon dioxide rarely mention methane, and some environmentalists become actively upset when the potential for methane reduction is raised. Why? Because the United States is the world's number-one emitter of carbon dioxide. (At least for the moment; if current trends hold, China will pass us.) Keeping the focus on carbon dioxide is the blame-America-first strategy. The European Union, on the other hand, is a leading emitter of methane, given the natural-gas energy economies of many Western European nations. Talk about methane reduction makes Europe uneasy. In the regnant global warming narrative, the United States is always bad and the European Union is always good. Raising the methane issue complicates that narrative.

Huvitav, n'est pa?

Üks kokkuvõtlikumaid artikleid on saadaval Economist'ist, kuid üks huvitavamaid kirjutis kasvuhoonegaaside vähendamisest ilmus ajakirjas Wired ja puudutab tuumaenergia rolli meie planeedi päästmises:

Burning coal and other fossil fuels is driving climate change, which is blamed for everything from western forest fires and Florida hurricanes to melting polar ice sheets and flooded Himalayan hamlets. On top of that, coal-burning electric power plants have fouled the air with enough heavy metals and other noxious pollutants to cause 15,000 premature deaths annually in the US alone, according to a Harvard School of Public Health study. Believe it or not, a coal-fired plant releases 100 times more radioactive material than an equivalent nuclear reactor - right into the air, too, not into some carefully guarded storage site. (And, by the way, more than 5,200 Chinese coal miners perished in accidents last year.)

Burning hydrocarbons is a luxury that a planet with 6 billion energy-hungry souls can't afford. There's only one sane, practical alternative: nuclear power.

Artikkel on pikk, kuid huvitav ja kajastab paljusid tuumaenergiaga seotud probleeme ja võimalusi s.h. ka siin blogis varem mainimist leidnud "pebble-bed" tehnoloogiat.

REACH ehk kuidas EL kavatseb keemiatööstuse surnuks reguleerida

Olen juba mõnda aega kaalunud REACHist (Regulation, Evaluation, and Authorisation of Chemicals) kirjutamist, kuid seda oli plaanis teha seoses ühe teise teemaga kaugemas tulevikus. Ümber mõtlema sundis mind esmaspäevane Päevaleht, mille vahel oli ka Roheline Värav (PDF).

Päevalehe lisa esikaanel ilutses aga Silvia Lotmani artikkel Kosmeetika sisaldab varjatud ohtusid, mida lugedes selgub aga üpris kiiresti, et:

Nüüd on aga Eroopa Liidus käima läinud tänuväärne protsess – kõik müügilolevad keemiatooted püütakse registreerida, et tarbija teaks, mida talle tegelikult müüakse. Seda protsessi tähistatakse lühendmärksõnaga REACH (Registration, Evaluation and Authorisation of Chemicals) ja see aitab meil kõigil enda tervise eest paremini seista.

Nagu enamus Rohelises Väravas ilmuvatest artiklitest on ka selle artikli probleemiks ühekülgsus.

Kelle arvates on REACH "tänuväärne"?

Kindlasti ei ole need keemiatööstusega seotud ettevõtted ja tavalised tarbijad, kes ei suuda (ega ka taha!) orienteeruda selles, mis kemikaalid nende pesuvahendites või kosmeetikas sisalduvad. Peaasi, et vahend pakub seda, mida lubab ja teeb seda enam-vähem ohutult ning mõistliku hinnaga.

REACH on jälle päevakorda tõusmas sellepärast, et üks ring Euro-tsirkuses on läbi saamas (ideega tuldi välja 2001. aastal, kuid vahepeal toimusid konsultatsioonid ja ümber formuleerimised) ja bürokraatlik initsiatiiv on jõudnud tagasi koju - Komisjoni ja Parlamenti. Esialgu pidi REACH käiku minema juba 2004. aastal kui nüüd arvatakse, et see ei juhtu enne 2006. või isegi 2007. aastat.

Miks?

Euroopa ja USA keemiatööstused ei ole nõus kõrvalt vaatama, kuidas nende elatusallikas surnuks reguleeritakse ning on asunud vasturünnakule. Küsimusi on tõstatanud nii Euroopa parlamendi saadikud kui USA diplomaadid Euroopas, kuid seda paljuski suur-ettevõtete lobitööst ajendatuna. Nii on näiteks väikefirmadel üpriski vähe sekka öelda ja tõenäosus, et REACH nende jaoks kõige saatuslikumaks osutub enam kui tõenäoline 3 põhjusel:

1. Suurfirmad on suutelised regulatsioonidest tulenevaid kulutusi hajutama märksa laiemalt kui väike-ettevõtted, sest toodetakse suurtes kogustes ja suurele turule.

2. Tõenäosus, et suur-ettevõttes on olemas omad eksperdid regulatsioonide vallas, on üpris suur ja inimeste osakaal, kellel aega ja võimalust ennast seadusandlusega kurssi viia samuti.

3. REACH läheb ühel või teisel moel läbi, seega peavad mingid regulatsioonid sisse jääma ja lobigrupid on sellest teadlikud. Sisse jäävad seega need regulatsioonid, mille vastu suudetakse kõige vähem võidelda. Kõige vähem suudavad lobitööd aga teha just väike-ettevõtted.

REACHi mõjudest Eesti tärkavale keemiatööstusele on kirjutatud 7. veebruari Äripäeva artiklis Uus keemiapoliitika karmistab reegleid, kus sõna saavad ka Eesti keemiatööstuse esindajad, kes muu hulgas ütlevad:

Uue keemiapoliitikaga kaasneb tootjale või importijale kulukate toksikoloogiliste ja ökotoksikoloogiliste testide tegemise kohustus, mis mõjutab oluliselt kemikaalide konkurentsivõimet. Tegelikult hakkavad testimiskulud sisalduma toodangu hindades, seega maksab need kulud kinni tarbija. (Meelika Nõmme, Eesti Keemiatööstuse Liidu projektijuht)
...
Euroopa Komisjoni väide, et REACH tagab inimese tervise ja keskkonnakaitse, ei ole päris õige, pigem on kavas keemiavaldkond üle reguleerida. Kemikaalide registreerimine ja sundtestimine neelab ettevõtete ressursid. Need, kel ei jätku teadmisi ja raha nõuete täitmiseks, peavad sulgema uksed ilmselt 2010. aastaks.

Eesti Keemiatööstuse Liit on seisukohal, et piisab olemasolevast seadusandlusest. Ettevõtete vabad vahendid tuleb suunata teadus-arendussetegevusse, et toota keskkonnasõbralikke kemikaale. (Hallar Meybaum, Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor)
...
Ettevalmistatav REACH ennustab suuremahulist bürokraatia ja kulutuste kasvu ning segase “üleminekuperioodi” kestmist veel aastateks. Aastakümneid tuntud ja kasutatud põlevkivi puiduimmutusõli edasiseks püsimiseks turul tuleb enne 2006. aasta septembrit kulutada 30–40 miljonit krooni peamiselt loomsetele katsetele vastavalt Euroopa biotsiidide direktiivile. Kui ettevõte otsustab sellised kulutused teha, siis kinni maksab need tarbija.

Tõenäoline on stsenaarium, kus paljud head tooted kaovad turult, allesjäänud aga muutuvad kallimaks. ( Jaanus Purga, Viru Keemia Grupi arendusdirektor)

Nagu Jaanus Purgagi ütles, hakkavad tõenäoliselt osad vahendid kaduma ja turule hakkab vähem tulema ka uusi tooteid. Uued tooted, mis aga välja töötatakse, ei jõua esimesena sugugi mitte Euroopa turule. Hea, kui nad üldse Euroopas välja töötatakse mitte USAs, Indias või Hiinas.

Ühe REACHi ettekäändena on välja pakutud kokkuhoidu tervishoiu kulutustes:

The EU’s own analysis of REACH projected a possible savings of €50 billion in health-care costs.

Selle väite ainukeseks probleemiks on tõsisasi, et ka ravimeid valmistatakse keemilistest ainetest, mida tuleb testida. Kuna ravimite puhul on aga tegu otseselt tervist mõjutavate ainetega ootab neid ees eriti karm ja tõenäoliselt pikaajaline kontroll. Seega jõuavad ravimid neid vajavate inimesteni hiljem ja kallimalt avaldades survet niigi tõusvatele tervishoiukulutustele üle Euroopa.

On vist üleliigne lisada, et keemiatööstus peab erinevate testide ja regulatsioonide täitmiseks kuskilt raha leidma ning kõige tõenäolisem rahastamisallikas on arendustegevus, mille kasumlikust on keerulisem mõõta kui toote sertifitseerimisele järgnevat võimalust enda toodangut müüa.

Üks peamisi REACHi eesmärke on ka andmebaasi koostamine, kus erinevate keemiliste ühendite mõju oleks dokumenteeritud ning testide tulemused saadaval kõigile, s.h. tarbijale. Selle kõigega hakkab tegelema aga veel loomata bürokraatlik institutsioon, mida hakatakse üleval pidama - üllatus, üllatus - Euroopa maksumaksjate rahaga.

Lõpetuseks tsiteeriks Tim Worstalli, kes toob väga selgelt välja, miks REACH tema ja paljude teiste äri põhja laseks:

I run a little three man company and one of our customers is Airbus, that organisation that has nothing to do with the EU but which you all thought you’d celebrate anyway. We supply them with experimental alloys for their next generation of planes. Our last shipment to them was 2,000 kg of what we must assume will be covered under Reach, for it is a mixture of 2% scandium oxide and 98% aluminium oxide then heat treated. Two chemicals, in a formulation, yes, pretty sure this would be covered under REACH. Value? $80,000 or so. Cost of testing? $100,000 or so. It’s difficult to see how doubling the cost of experimenting with alloys moves us closer to the goals of the Lisbon Agenda, the creation of the most innovative economy in the world.

It does, of course, as with everything in this nightmare being built for us, get worse. At various times over the research program we have shipped slightly different formulations, 1% scandium, 10% scandium and are toying with the idea of a 5% scandium product. Different combinations of chemicals there, so Kachingg! another $100,000 each to be spent under the new, upcoming system, for which of course we have to thank Ms. Wallstrom.

More. We are also part of a group (including again Airbus, also QinetiQ, UMIST, Oxford University and others) looking at whether these scandium containing alloys will help make aluminium easier to weld. It’s an area where the research being done in Europe is well ahead of that in other regions. The end aim is to be able to weld aircraft fuselages, saving some 10% of the weight of each aircraft. A huge benefit not just for manufacturers but also reducing fuel consumption immensely.

Now, the kicker here is that there are many more variations of the welding rods possible, desired. There are formulations with 2.2% scandium, 1.8%, others with 1% copper, 0.5% magnesium, all with slightly different properties and thus all likely to be used in future. In fact, at least 10 likely variations. Oops! that’s a cool million $ just for the welding rods, for of course all of these are different formulations of chemicals and so all need to be tested under REACH.

Expand this across all of the companies working on new products (this is, amazing as it may seem to some, what innovation means) across a continent of 450 million people and you can see that the costs are going to be vastly higher than whatever number has so far been plucked out of the air.

Maimetsa hairdussupi degusteerimisest

Viimastel päevadel on Ojulandi tagandamise tõttu tahaplaanile, kuid õnneks mitte tähelepanuta, jäänud Maimetsa järjekordsed reformid meie haridussüsteemis. Maimets saab küll enda tegevuse eest siunata pidevalt, kuid harva jõuab tema tegevus sellisel populistlikule ja samas totrale tasemele:

Koolikohustusliku lapse kooli vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise aluseks ei tohi olla lapse teadmised või oskused. Kooli vastu võetavate koolikohustuslike õpilaste väljaselgitamise eesmärgil ei tohi korraldada eksameid, teste, katseid või muul viisil laste teadmiste või oskuste hindamist. Minister võib oma määrusega sätestada sellest keelust erandeid.(Väljavõte parandusettepanekust põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele)

Kuidas õpilasi vastu hakatakse võtma on aga eraldi kurioosum. Välja on pakutud näiteks teeniduspiirkondade taaskehtestamist ja isegi õnneloosi. Mõlemad lahendused on aga ebaadekvaatsed, sest ei võimalda kõige võimekamatel ligipääsu süvaõppele, mis on niigi ressursimahukas.

Sundida noori, kes ei pruugi pakutavast süvaõppest üldse huvitudagi (eelistab näiteks inglise keele asemel hoopis sporti), on raiskamine. Praegune süsteem võib kohati olla ebatõhus, kuid kindlasti on ta õiglasem kui loos või kooli suunamine piirkonna järgi. Eestlasi ei ole nii palju, et me saaks andekamate võimed ja potentsiaali üldise "võrdsustamise" nimel kõrvale visata. Inimesed ei ole enda võimetelt ega motivatsioonilt võrdsed. Kas inimloomust enam ei arvestatagi?

Mulle tundub, et Maimets pole ka enda mõttevälgatuse (sest läbimõeldud plaan see EI ole) tagajärgedele mõelnud. Õnneks mõned inimesed nagu Priit Pullerits seda siiski teevad ja isegi illustreerivad näidetega:

Oletame, et elate Anne, Raadi või Ropka linnaosas, aga tahate panna last ikkagi Miina Härma gümnaasiumi, mille teeninduspiirkonnaks võib saada raudtee ja Toomemäe vaheline Tähtvere suunas ulatuv ala.

Laske oma tutvuskond silme eest läbi joosta – äkki leidub mõni sugulane, kes elab näiteks Taara puiesteel või Vikerkaare tänavas. Ja registreerige laps ajutiseks sinna elama.

Ah et teil pole vajalikus kohas sugulasi-tuttavaid? Pole hullu. Küllap leiate mõne pensionäri, kes on lahkelt valmis paarisaja või tuhande krooni eest väikse Mari või Jüri enda pinnale kirja panema. (Kas pole üllas, et saate samas sotsiaalsfäärigi arendada?)

Pullerits toob ka teise näite, kuid omalt poolt lisaksin veel kolmandagi.

Kui praegu oli ka väiksema sissetulekuga inimestel (näiteks Lasnamäelt) võimalik enda võsukesi kesklinna eliitkoolidesse õppima panna, siis nende jaoks langeb see variant ära. Noored ja nende vanemad, kes varem said loota, et tõsise töö tulemusena on võimalik jõuda edasi ja enda olukorda parandada, saavad nüüd ainult nentida, et elu on üks suur õnneloos.

Kõrgema sissetulekuga perekondade jaoks ei muutu eriti midagi. Võsukestele koha ostmist Maimetsa sünnitis ei välista. Seda võib küll nimetada korruptsiooniks ja ära keelata, kuid siis tulevad mängu tutvused.

Nõukogude ajal oli samuti kõik kõigile võrdselt kättesaadav (vähemalt ametlikult), kuid tegelikult läks kaup eelisjärjekorra neile, kelle sõpruskond laiem.

Kui tahtsid uut mööblit, siis leppisid sõbraga suitsuvorstivabrikus kokku, et raha või teene vastu annab tema sulle kasti suitsuvorsti, mille saad anda gurmaanist mööblivabriku direktorile. Järgmisel nädalal võisid aga uut mööblit juba kodus imetleda.

Tänases Postimehes ilmus ka arvamusartikkel süsteemi muutmise poolt, mis on aga täis eelarvamusi ja oletusi, mille kõrval on sisuliste argumentide osakaal praktiliselt olematu. Mõned huvitavamad tsitaadid:

Üheks argumendiks on see, et õpetamisel tuleb arvestada võimeid. Sellisel juhul peaksid katsed aga hindama lapse võimeid, mitte lapsevanemate tegevust oma laste etteõpetamisel, nagu seda väga kujukalt kirjeldas Aidi Vallik (PM 08.02).

Etteõpetamise üheks ohuks on see, et esimestes klassides on kerge õppida, kuna õppekavas ette nähtud teadmised ja oskused on juba omandatud, ning selle tulemusena võib osa õpilasi minetada pideva õppimise harjumuse. Samuti võib kool kujuneda koduste tööde kontrollimise kohaks, kuna eeldatakse, et õpilased õpivad iseseisvalt, ja kui nad hakkama ei saa, siis aitavad neid lapsevanemad või valivad nad mõne teise kooli.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks Ginter arvab, et katsed "lapsevanemate tegevust oma laste etteõpetamisel" mitte laste võimeid hindab. Kas mitte ei ole see tervitatav, et lapsed ja nende vanemad haridust väärtustavad ning on selle nimel juba varakult nõus tegutsema, aeg ja raha ohverdama?

Kui katse tulemusena on sisse saanud kõige võimekamad/pühendunumad, siis ei pea ka klassi taset madalal hoidma. Mis on paha selles, et lapsed kodus iseseisvalt õpivad ei suuda ma samuti mõista. Aidi Valliku artiklist pole mees aga kas aru saanud (vaelt, et ta nii rumal on) või meelega loeb sealt välja seda, mida seal pole. Sellega seab Ginter aga juba enda järgneva jutu tõsiseltvõetavuse kahtluse alla. Aga siiski mõni moment veel:

Leedus on oluliseks argumendiks eliitkoolide vastu see, et sellises koolis õppides ei saa õpilased kogemust suhtlemiseks teistsuguste inimestega, elus aga peame oskama suhelda erinevate inimestega. Seda argumenti tasuks kaaluda ka meil.

Aga kui see suhtlemine nii tähtis on, siis äkki peaks osad Nõmme lapsed saatma Lasnamäele, Kopli lapsed Nõmmele ja kesklinna lapsed Õismäele? Vot siis oleks alles sotsialiseerumine. Tegelikult mul on veel parem idee, toome kõik Eesti lapsed kokku näiteks Paidesse (Eestimaa "süda" ikkagi) ja teeme ühe suure internaatkooli, kus kõik õpivad koos!

Sotsialiseerumist ei saa lahendad sunniga ja kõik, kes arvavad, et sellega ei kaasne omad keerulised probleemid, kas pole asjale mõelnud või valetavad.

Tänaseni puuduvad uuringud, mis tõestaksid, et eliitkoolid töötavad tulemuslikult, see tähendab, et nende antud lisaväärtus on suurem kui tavakoolis. Selleks tuleks võrrelda samasuguste eeldustega õpilaste tulemusi pärast eliitkooli lõpetamist tavakoolide lõpetajate tulemustega. Samuti tuleks võrrelda erinevate koolide lõpetajate edukust ülikoolides ja tööelus.

Selliseid uuringuid ei ole vist tehtud, kuid eriti teravat vajadust ma nende järgi samuti ei näe. Piisav tõestus eliitkoolide toimimisest on nende lõpetanute tulemused riigieksamitel ja edasi minek ülikoolidesse. Tõsiasjad, mis pole lastevanematel jäänud märkamata. Vaene mees pole arusaanud, et informatsioon ei pea olema tsentraliseeritud ja mingiks uurimuseks vormistatud, et sellest mingeid järeldusi teha.

Samas ei välista eeltoodu, et vastuvõtmise eel toimuvad katsed, mille käigus selgitatakse välja õpilase arengutase ja õpilane vestleb oma tulevase klassijuhatajaga. Iga kool on ikkagi oma õpetajate nägu ning mitte kunagi ei muutu kõik koolid ühetaoliseks. Kui katsete tulemused annavad alust soovitada lapsevanemale valida oma lapsele teine kool, siis on tegemist soovitusega.

Mulle jääb küll mulje, et võimete asemel hakatakse hoopis hindama vanemate suhete ja sidemete ulatust. Klassijuhataja võib Mikuga küll vestelda, kuid eks vanemadki ütlevad sõna sekka. Ehk teevad isegi väikse rahalise annetuse!

Teiselt poolt peaks olema võimalik nõustamiskomisjoni otsusega kaitsta last lapsevanema eest, kes ei soostu oma last temale sobivasse kooli panema.
...
Samas peaks lapsevanematele jääma võimalus valida vabade kohtade olemasolul mõni teine kool, mis nende arvates sobib nende lapsele paremini. Selleks tuleb teha kättesaadavaks mitmekülgne informatsioon kõigi koolide kohta.

Olen üha rohkem veendunud, et osadele ametnikele on omane iseloom, mis võimaldab äärmiselt üleolevat suhtumist tema poolt teenindavatesse. Ginter tundub olevat üks neist.

Kas ta tõesti arvab, et mingi komisjon suudab teha paremaid otsuseid kui lapsevanem? Vähe sellest, ta soovib luua/laiendada mingit bürokraatliku aparaati, kuid samas keeldub endale aru andmast, et 999-l juhul 1000-st on sellistel puhkudel õigus pigem lapsevanemal kui mingil testil, veel vähem ametnikul. Ja kas mitte ei kirjutanud ta vaid mõned read varem, et testid ei näita midagi?

Kuidas näeb aga välja mitmekülgne informatsioon kõikide koolide kohta? Kes seda kogub ja kokku paneb? Kõige selgem informatsioon on hind, kuid miskipärast kahtlen, et hr.Ginter koolisüsteemi erastamist silmas pidas. Ja jälle, mõned read varem väidab Ginter, et komisjonil on õigus last suunata mitte lapsevanemal.

On see rumalus, silmakirjalikus või soov poliitilist karjääri teha, üks asi on selge: kui Eesti laste haridus jääb selliste ametnike otsustada nagu Ginter tasub lastevanematel tõsiselt mõelda erahariduse peale, kus valikud jäävad laste ja nende vanemate teha ja seda tuleb ka erakondadele asuda selgitama.

Kolm mõtet demograafilisest kriisist

Viimases Policy Review's ilmus muu hulgas artikkel teemal, mida ka siin blogis on korduvalt seoses Euroopaga käsitletud: demograafiline kriis. Demographics and the Culture War autoriks on Hooveri Instituudis töötav sotsiaalantropoloog Stanley Kurtz, kelle artikkel põhineb mitmele hiljuti ilmunud raamatule, kus käsitletakse lähenevat demograafilist kriisi, kuid seda mitte ainult Euroopa ja Jaapani vaid ka USA ja terve maailma kontekstis:

Global fertility rates have fallen by half since 1972. For a modern nation to replace its population, experts explain, the average woman needs to have 2.1 children over the course of her lifetime. Not a single industrialized nation today has a fertility rate of 2.1, and most are well below replacement level.
...
Population decline is by no means restricted to the industrial world. Remarkably, the sharp rise in American fertility rates at the height of the baby boom — 3.8 children per woman — was substantially above Third World fertility rates today. From East Asia to the Middle East to Mexico, countries once fabled for their high fertility rates are now falling swiftly toward or below replacement levels. In 1970, a typical woman in the developing world bore six children. Today, that figure is about 2.7. In scale and rapidity, that sort of fertility decline is historically unprecedented.

Kuigi artikkel on pikema poolne peaks see olema kohustuslik lugemisvara kõigile, kes praegu veel alla 30 aastased ja seda vägagi praktilisel põhjusel. Selleks ajaks kui praegused noored pensionile lähevad on nad tõenäoliselt enamuse enda elust maksnud kõrgeid makse, millega üleval pidanud vanemat põlvkonda. Kätte jäänud raha vähesus on aga oma korda avaldanud survet perekonna suurusele, mis aga tähendab, et pensionile minnes ei ole riigile, mis finantseerib sotsiaalseid kulutusi maksudest enam mõtet loota.

Eestis läbiviidud pensionireform on kahtlemata samm õiges suunas, kuid tõenäoliselt ei ole pärast 1975. aastat sündinuil enam põhjust arvestada esimese sambaga samal ajal kui surve teisele sambale võib põhjustada negatiivseid tagajärgi nagu riigi poolse panuse ära langemist. Peale enda (ja heal juhul perekonna) ei ole tulevikus enam kellelegi loota. Kindlasti aga mitte riigile.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kurtz demograafilise kriisi ühiskondliku olemust, kuid ta peatub põgusalt ka majanduslikel ja poliitilistele tagajärgedel ning spekuleerib tuleviku stsenaariumite üle, mis refereeritavates raamatutes kajastamist leidsid. Ja siin ilmneb minu arvates ka üks artikli puudusi: tulevikuvisiooni piiratus, mille võiks kokku võtta ühe tsitaadiga Kurtzi artiklist:

We may finesse the challenge of a rapidly aging society by some combination of increased productivity, entitlement reform, and delayed retirement. In that case, fertility will continue to fall, and world population will shrink at compounding speed. The end result could be crisis or change further down the road, or simply substantial and ongoing reductions in world population, with geostrategic consequences difficult to predict. One way or the other, it would seem that our social order is in motion.

Tõenäoliselt on tõsiselt võetavas väljaandes nagu Policy Review keeruline laiemalt spekuleerida ja igasugused tulevikuvisioonid surutakse praeguse olukorra ekstrapolatsiooni raamistiku, kuid selle tulemusena jäävad artiklist välja potentsiaalsed tehnoloogilised lahendused.

Kurtz kirjutab ühiskondlikest muudatustest, mida tehnoloogia ja teaduse progress on endaga kaasa toonud (näiteks ohutute rasestumisvastaste vahendite välja töötamine), kuid ei peatu tehnoloogiliste lahenduste võimalustel.

Viimasel ajal rohkesti kajastamist leidnud biotehnoloogia potentsiaal leiab küll Kurtzi artiklis kajastamist, kuid seda väga vaoshoitult, viitega Fukuyama viimasele teosele Our Posthuman Future, mis käsitles minu arusaamist mööda biotehnoloogia mõjusid ühiskonna korraldusele ja poliitilisele korrale.

Milleni ma enda jutuga ikkagi välja tahtsin jõuda?

Üks põhjuseid, miks ma vaba turumajandusest propageerin on selle süsteemi võime koordineerida tohutut hulka informatsiooni, mille hinnasüsteem suudab meile vahetult ja arusaadavalt kätte tuua. Hinnad ei ole lõppude lõpuks midagi muud kui agregeeritud informatsioon, mis võimaldab meil suunata ressursse sinna, kus neist on kõige rohkem kasu. Võttes arvesse inimmõistuse ja loovuse potentsiaali, mida turumajanduslik süsteem kõige tõhusamalt rakendab ja välja tuua suudab, julgen arvata, et ka demograafiline kriis ei ole vabas turumajanduses mingi ületamatu probleem ja seda peamiselt tänu tehnoloogilisele lahendusele.

Seega kolm mõtet.

1. Robootika ja küberneetika areng on viimastel aastatel kiirenenud ja Asimo nimi ei tohiks võõras olla kellelegi, kes uudiseid jälgib ning tehnoloogiast huvitub. Inimtööjõud on tulevikus liiga väärtuslik, et seda kasutada näiteks põranda nühkimiseks või lillede kastmiseks või isegi vanurite hooldamiseks.

Asimo on juba praegu suuteline täitma lihtsamaid ülesandeid, tolmuimejatest robotid on aga juba mõnda aega müügil olnud. Nii kuidas areneb robotite järele nõudlus langevad hinnad, tõuseb kvaliteet ja laienevad võimalused.

Iga üks võib ise otsustad, kas tegu on lihtsa korrelatsiooni või selge kausaalsusega, kuid tuletakse meelde, et Asimo on välja töötatud riigis, kus elanikkond vananeb kõige kiiremini maailmas.

Küberneetika potentsiaal laiendada inimeste suutlikust informatsiooni töödelda ja loovuse abil millekski enne olematuks voolida võimaldab aga jätkuvalt loota, et kõik ei ole veel kaugeltki hukkas.

2. Biotehnoloogia ja geneetika. Eelmisel aastal ilmus ka ühes Eesti päevalehes üks pikem artikkel, mis refereeris ühte sõnavõttu, mille kohaselt on esimene inimene, kes elab tuhande aastaseks juba praegu 60 aastat vana. Mees, kes seda väitis on
Aubrey de Grey ja tema vaateid selgitava artikli võib leida siit. Elada kauem ja tervemana kui kunagi varem tundub esialgu veel äärmiselt ulmelisena, kuid sugugi mitte nii võimatuna kui mõnikümmend aastat tagasi.

3. Biotehnoloogiale sarnaneb paljuski nanotehnoloogiaga, mille potentsiaal on kohati lausa muinasjutuline. Väiksed nanotehased võivad meie jaoks toota riideid, tarbeesemeid ja toitu, vabastada loovat inimressurssi labasematest töödest. Esimesed mudelid võivad olla küll kohmakad ja keerulised, kuid mida edasi, seda rafineeritumaks muutuks tehnoloogia.

Midagi ei ole selles maailmas kindlat, kuid eelnevate sugupõlvede ennustusi vaadates võib üpris julgelt väita, et tulevik ei ole tänane päev ekstrapoleeritud 10 aastat tulevikku vaid midagi hoopis huvitavamat ja keerulisemat.

Ükski eelnevalt mainitud kolmest tehnoloogiast ei pruugi areneda kiiruse või suunaga, mis võimaldaks demograafilist kriisi ära hoida, kuid samas tasub ka mõelda sellele, et üks ei välista teise või kolmanda samaväärset arengut. Võib juhtuda, et 45 aasta pärast on kõik kolm valdkonda arenenud jõudsamalt kui keegi meist praegu arvata oskab.

Poliitilise tsirkuse järjekordne hooaeg on alanud

Mõned päevad tuure kogunud "dokumendiskandaal" on jõudmas lõpp-mänguni, mis võib lõppeda Ojulandi tagandamisega ja võib-olla isegi koalitsiooni lagunemisega. See, et Ojulandi asutakse tagandama enne kui lõplikud uurimuse tulemused käes, haiseb aga poliitilise manööverdamise järgi.

Ega seal eriti midagi imestada ei ole.

Res Publica peab kuidagi enne järgmisis valmimisi Reformierankonda peedistama, sest muidu võib nende saak jääda kohalike omavalitsuste valimistele kesisemaks Europarlamendi valimistest.

Parts on juba välja tulnud vägagi "riigimeheliku" avaldusega, kus muu hulgas ütleb, et:

Välispoliitika põhineb usaldusel ja Kristiina Ojuland on selle kaotanud.

Riik peab siinkohal näitama õppimisvõimet ja välisminister valmisolekut kanda poliitilist vastutust.

Huvitav, kaua läheb, enne kui keegi tuletab meelde Ken-Marti Vaheri patte? Kas ka õigussüsteem ei põhine usaldusele ja kas ei õõnesta selle tõsiselt võetavust null-tolerantsi kuulutav justiitsminister, kes on tegelikult sama hästi kui liiklushuligaan?

Aga ikkagi, mis saab edasi?

Kui koalitsioon püsima jääb, siis võib arvata, et reformikad hakkavad respublikaanide tegemisi koktapilguga jälgima. Rahvaliit sepitseb aga enda väikseid intriige edasi, kuid antud juhtumist neil suurt midagi võita ei ole. Erakorralised valimised ei ole välistatud, kuid vaevalt seda enamus suuremaid erakondi soovib.

Kuid üks mees praegu kindlasti vähemalt muheleb. Edgar, vana kala, võttis seni kaua rahulikult kuni teised tema eest suure töö ära tegid. Paar soolast kommentaari on kindlasti kohe-kohe tulemas.

Saab näha. Igaljuhul igav ei tohiks hakata!

Kaplinski järjekordsest sotsiaaldemokraatlikust traktaadist

Juba natuke lootsin, et Kaplinski enam majandusepoliitilistel teemadel sõna ei võta. Asjata. Tänases Postimehes võib lugeda tema järjekordset üllitist Kas eurooplased on pillavad laisklejad? Nagu eelmiselgi korral võtan Kaplinski kirjutatu natuke konkreetsemalt ette. Päris kõike tsiteerima ei hakka, kuid "paremad" palad tooks ikka välja ja kommenteeriks seda sotsiaaldemokraatliku propagandat:

Juhuslikult sattusin Arraku artikliga samal päeval lugema tuntud ameerika ajaloolase, New Yorgi ülikooli professori Tony Judti artiklit «Euroopa versus Ameerika» New York Review of Booksist. Tema võrdlusandmetest Euroopa ja Ameerika majanduse kohta saame teistsuguse pildi.

Mis mulle jätkuvalt huvi pakub on osad inimeste soov kommenteerida valdkondi, millest neil tegelikult mingit erilist ülevaadet ei ole. Näitlejad ja pop-staarid arvavad, et suudavad kujundada kõige õilsamata ja paremat välispoliitikat ning kirjanikud, ajaloolased ja filoloogid arvavad, et kui nad majandusteemadel sõna võtavad on see kuidagi tõsiselt võetav.

Miks?

Tõenäoliselt mängib siin olulist rolli majandusteaduse näiv lihtsus, millele on kindlasti kaasa aidanud härrad Marx ja Engels. Kahju, et ei Kaplinski ega Judt pöördu majandusteadlaste poole, kes tegelikult ka teavad, millest räägivad ja suudavad statistikat ka mingisse konteksti paigutada.

Judti järgi ei ole ameeriklaste töö eurooplaste omast produktiivsem: Iirimaal, Hollandis, Norras, Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal on töö tootlikkus kõrgem kui USAs, Austrias ja Taanis USAga samal tasemel. Kui 1970. aastal oli USAs töö tootlikkus 37 protsenti kõrgem kui Euroopas, on vahe nüüdseks vähenenud 7 protsendini ja väheneb veelgi.

Tõsi ta on, et kohati on eurooplased ameeriklastest produktiivsemad, kuid siinkohal torkab esimest korda silma ka väike demagoogiavõte. Miks võrrelda 290 miljoni elanikuga USA't Norraga, kus elab vähem kui 10 miljonit inimest? Samasse kategooriasse (suuruse poolest) kuuluvad ka teised riigid. Vahe USAga on aga Saksamaal ja Prantsusmaal vaevu märgatav (mõni protsent) ja siingi tuleb arvestada sellega, et nii Saksamaal kui Prantsusmaal on inimesi kordades vähem, töötus suurema ja tööpäevad lühemad.

Kui oled prantslane ja tahad töötada rohkem kui 6 tundi päevas, siis kahju, kuid seadused ei luba. Ameeriklaste produktiivsus on küll mõnevõrra madalam, kuid samas inimesi töötab kordades rohkem ja töötuski on märgatavalt madalam. Osa eurooplasi on väga produktiivsed, kuid samal ajal on märkimisväärne hulka eurooplastest tööta.

Produktiivsus võib ju tõusta, kuid kui töötegijaid jääb aina vähemaks, siis põrkutakse varsti vastu seina. Vaja on uusi töötajaid, kuid karm tööalane seadusandlus teeb uute inimeste palkamise keeruliseks ja riskantseks tegevuseks. Ja töötuks nad jäävad.

Üks märkus veel. Produktiivsus kasvab ka siis, kui vallandada kõige vähema produktiivsed inimesed. Mis aga nendest saab? Kas mitte ei pea neid läbi maksude üleval nende üliproduktiivsed kolleegid?

Ok, üks boonus märkus kah. Avaliku sektori töötajad on statistikasse samuti sisse arvestatud, kuid millist lisandväärtust nemad toodavad? Minu arvates (ja ma ei ole õnneks üksi) ei ole paberite määrimine ja ettevõtluse häirimine tobedate regulatsioonidega mingi tõsiselt võetav tegevus. USAs pakub avalik sektor tööd umbes 5% elanikkonnast samas kui Prantsusmaal 10%.

Lisaks ülevaatlik artikkel USA Euroopa produktiivsusest China Daily's - tõenäoliselt antud küsimuses erapooletu allikas!

Kui Euroopa Liidus garanteerib riik kodanikele arstiabi ja lapsevanematele sünnituspuhkuse, siis USAs selliseid garantiisid ei ole, 47 miljonit inimest on seal ilma haiguskindlustuseta. Säästlikkus? Siiski mitte.

USA kulutab meditsiiniteenustele 15 protsenti RKPst, olles sellega maailmas esikohal, samal ajal kui Rootsis on see kulu kõigest 8 protsenti. Meditsiiniteenuste kvaliteedilt on USA maailmas 37. kohal, väikelaste suremuselt 26. kohal, edestades näiteks Sloveeniat.

Järeldus on vaid üks: USAs raisatakse meditsiinile kulutatud ressursse. Judti järgi on pilt hariduses sama: kuigi USA ülikoolides tehakse tippteadust, on keskmise Ameerika õpilase lugemis- ja arvutamisoskus keskmise Euroopa õpilase omast selgelt kehvem.

Kuid seda tsitaati tasub vaadata veel ühe väikse lõiguga koos:

Eurooplased on edukamad looma väike- ja keskmisi ettevõtteid, mille osa tööturul on suurem kui Ameerikas. 2002. aastal töötas 65 protsenti eurooplasi sellistes ettevõtetes, Ameerikas oli see protsent vaid 46.

USA meditsiinteenusteturg on tõesti väga segane ja raiskamist pole pääsu, kuid seda paljuski selletõttu, et USA ravikindlustus on ja ei ole ka riiklik. Ettevõtluse lõigu sidusin pikema tsitaadiga aga sellepärast, et USAs on enamus inimesi kindlustatud tööandjate poolt ja see on üks peamisi põhjuseid, miks USAs on väike-ettevõteid vähem - teatud punktist alates oled sunnitud enda töötajate eraravikindlustuse kinni maksma. Paljudel USA ettevõtetel pole selle vastu midagi, samas kui paljud väike-ettevõtjad on loobunud ravikindlustusest, sest saavad ka ilma hakkama - maksavad teenuse mitte kindlustuse eest.

Ma julgen väita, et Judti/Kaplinski artiklis on tegu labase lihtsustusega, kus igasugused nüansid lähevad kaduma. Alustame kas või sellest, kust ettevõtluse andmed tulevad. Judt enda artiklis seda ei täpsusta. Osade andmete allikatele ta viitab, kuid mitte antud küsimuses. Enne kui Judti/Kaplinski sõnavõttudest järeldusi tegema hakata soovitan mõelda kolmele seigale:
1. Kust läheb piir suure ja keskmise/väikse ettevõtte vahel? Kas need numbrid on Euroopas ja USAs samad?
2. USA on tõesti tegu ühe suure turuga, kus kultuurilised erinevused on minimaalsed ja vähegi edukama väikeettevõtte laiendamise võimalused igati soodsad. Euroopas on sisenemine teise riigi turule keerulisem ja seda mitte niivõrd juriidiliste kui kultuuriliste erinevuste tõttu. Euroopa turg on killustatud väikesteks ja suurteks nishideks - riikideks, mis vaatamata Euroopa Liidu retoorikale soosivad kohalike ja seega väiksemaid ettevõtteid.
3. Frantsiiside osakaal USA's kaubandus- ja teenindusturul on oluliselt suurem kui Euroopas. Ka siin tuleb mängu USA ühine kultuuriline tagataust ja ka keel. Sa proovi Eestis edukal äril frantsiisi Itaalias alustada. Põrkad kohe otsa nii keelebarjäärile kui kultuurilistele erinevustele.

Meditsiinile ja haridusele tehtavad kulutused on tõesti suured, kuid ka selles küsimuses tasub arvestada riigi suurust. Tervet riiki hõlmav bürokraatia raiskab ressurssi ja sellepärast üritatakse vähendada riikliku planeerimise rolli hariduses ("voucher"-ite läbi, piloot projekt Washington D.C.) ja meditsiinis (rahastamine protseduuri mitte haiguspõhine).

Ettepanekuid tervishoiusüsteemi korrastamiseks tehakse pidevalt, kuid nagu mujal maailma on ka ameeriklastel probleeme riigist enam-vähem sõltumatu ravikindlustussüsteemi heaks kiitmisega. Probleemi lahendamisele pole sugugi kaasa aidanud Bushi administratsioon, mille terase pilgu all on jõutud punkti, kus ka Viagra ost kompenseeritakse ravikindlustusest.

Ei ole ka põhjust näha riigipoolsetes sotsiaalsetes garantiides ainult raiskamist ja inimeste harjutamist mugava eluga. Heaoluriik on tõhus vahend majandusliku ebaõnne ja ebaõnnestumise negatiivse mõju leevendamiseks.

Mis asi see "heaoluriik" ikkagi on? Ma olen nõus sellega, et mingit toetust võib inimestele töötuse ja äärmiselt raske majandusliku olukorra puhul pakkuda, kuid see peab olema ajaliselt piiratud ning rõhuasetusega ümberkoolitusele. Selline süsteem nagu Rootsis või Soomes ei ole pikemas perspektiivis kellelegi kasulik.

Mulle jääb mulje, et Kaplinski tahab hirmsasti saada midagi teiste kulul. Tema nimetab seda loomulikult riigitoetuseks, kuid kust see raha tuleb? Ikka tööd tegeva inimese taskust. Mees elab enda talus keset metsa, kirjutab sotsiaaldemokraatlike traktaate ja kuulutab seda, kuidas me kõik peaksime vähem tarbima ja korporatsioone kiruma.

Kas peaksime elama nagu tema? Ma julgen väita, et kui me elaksime kõik nagu Kaplinski (kas või Eesti piires) tahaks, jõuaks me märksa kiiremini ökoloogilise katastroofini. Lugedes tema kodulehel kirjutatud jääb aga mulje nagu oleks tegu neo-ludiidiga, kelle igasugune sisuline arusaam tehnoloogilisest progressist, majanduse toimimisest 21. sajandil ja avanevatest võimalustest puudub.

Jah, kirjutada ta oskab ja sugugi mitte halvasti, kuid nagu ei minda südameoperatsioonile hambaarsti juurde ei tasu ka majanduspoliitika kujundamisel lähtuda kirjanike, filoloogide ja ajaloolaste ettepanekutest.

Võiks Kaplinski väärarusaamu majandusest edasi ümber lükata, kuid seda on siin blogis juba varem tehtud s.h. ühe Kaplinski varasema arvamusloo analüüsis.

Kui keegi leiab, et midagi olulist jäi siiski ümber lükkamata, saab kommentaarides sellest alati märku anda.

Vaclav Havel Euroopa Liidu Kuuba poliitikast

Eelmisel sajandil võis ameeriklaste välispoliitikas näha tugevaid diktatuure ja autoritaarseid reziime toetavaid jooni, mille õigustuseks peeti stabiilsust ja jätkuvat kaubavahetust. Nüüd, kus ameeriklased on sellest liinist eemaldumas (pikk tee on veel minna), on tühja kohta täitma asunud Euroopa Liit, mis on Kuuba poolt kehtestatud tingimustel otsustanud taastada diplomaatilised sidemed. Erilise tähelepanu osaks see väike seik pole saanud, kuid õnneks pole ta märkamata jäänud Vaclav Havelil, kes muuhulgas kirjutab:

One of the strongest and most powerful democratic institutions in the world -- the European Union -- has no qualms in making a public promise to the Cuban dictatorship that it will re-institute diplomatic Apartheid. The EU's embassies in Havana will now craft their guest lists in accordance with the Cuban government's wishes. The shortsightedness of socialist Prime Minister José Zapatero of Spain has prevailed.

Try to imagine what will happen: At each European embassy, someone will be appointed to screen the list, name by name, and assess whether and to what extent the persons in question behave freely or speak out freely in public, to what extent they criticize the regime, or even whether they are former political prisoners. Lists will be shortened and deletions made, and this will frequently entail eliminating even good personal friends of the diplomats in charge of the screening, people whom they have given various forms of intellectual, political or material assistance. It will be even worse if the EU countries try to mask their screening activities by inviting only diplomats to embassy celebrations in Cuba.

I can hardly think of a better way for the EU to dishonor the noble ideals of freedom, equality and human rights that the Union espouses -- indeed, principles that it reiterates in its constitutional agreement. To protect European corporations' profits from their Havana hotels, the Union will cease inviting open-minded people to EU embassies, and we will deduce who they are from the expression on the face of the dictator and his associates. It is hard to imagine a more shameful deal.

ja nagu sellest veel vähe oleks, lisab Havel:

Today, the EU is dancing to Fidel Castro's tune. That means that tomorrow it could bid for contracts to build missile bases on the coast of the People's Republic of China. The following day it could allow its decisions on Chechnya to be dictated by Russian President Vladimir Putin's advisors. Then, for some unknown reason, it could make its assistance to Africa conditional on fraternal ties with the worst African dictators.

Where will it end? The release of Milosevic? Denying a visa to Russian human-rights activist Sergey Kovalyov? An apology to Saddam Hussein? The opening of peace talks with al Qaeda?

Tõstsin tsitaadis esile Haveli Hiina märkust, mis on kahjuks (mulle tundub, et kasutan seda sõna ELiga seose liiga palju) liigagi aktuaalne juba täna.

Eesti meediat lugevatele inimestele tuleb see võib-olla üllatusena, kuid Tiananmen'i väljakul 1989. aastal läbiviidud veresauna tulemusena Euroopa Liidus kehtestatud relvaekspordi sanktsioonid kaovad juba mõne nädal - kui mitte päeva - pärast. Miks? Eks ikka Prantsus- ja Saksamaa relvatööstuste agressiivse lobitöö tulemusena.

Skandinaaviariikide vastuseis igasuguste relvade ekspordipiirangute kaotamisele ei pidanud kahe suurriigi survele kaua vastu. Skandinaaviariikide (eriti Rootsi) esindajad üritasid küll tähelepanu pöörata inimõiguste jätkuvatele massilistele rikkumistele Hiinas, kuid asjata. Raha on paljude jaoks Euroopas jätkuvalt tähtsam kui teiste inimõigused.

Inglased, kes on nüüdseks kahe suurriigi plaani heaks kiitnud, seisavad pärast kõrvalt vaatamist ja vaikimisi nõustumist probleemi ees: nende "special relationship" USA-ga, mille raames toimus ka ulatuslik militaartehnoloogia vahetus ning arendus, on ohus. USA valitsuse arvates on delikaatse militaartehnoloogia sattumine prantslaste ja sealt edasi hiinlaste kätte liiga tõenäoline, et mitte enda sõna sekka öelda ja vajadusel astuda konkreetsemaid samme.

USA administratsioon ei soovi olukorda, kus Hiina ründab Taivani relvadega, mis ostetud prantslastelt, kes Euroopa Liidu ühise kaitsepoliitika raames on saanud ligipääsu inglaste ja seega kaudselt ameeriklaste kõige uuemale militaartehnoloogiale.

Seega peab Havelit kurvastama tõsiasjaga, et hiinlastele on Euroopa Liidu poolt juba tehtud järelandmisi, millega on osade inimeste kõige elementaarsemad õigused kõrvale visatud. Osalt rahaliste huvide tõttu, teisalt ameeriklastele ära tegemise nimel.

Kõrged maksud ja töötus, madal majanduskasv ja südimus - teretulemast Euroopasse

Kas olukord Euroopas on tõesti juba nii jube, et isegi ameeriklased hakkavad sellel teemal rohkem sõna võtma?

Viimase aasta jooksul on üha rohkem ja rohkem USA ajakirjanduses ilmunud artikleid, mis ei ennusta Euroopa Liidule just eriti helget tuleviku. Ilmsetest finants- ja majandusprobleemidest, mis on tingitud "heaolu"-ühiskondade üleval pidamisest, on välja kasvamas sotsiaalsed probleemid immigrantide (eriti Lähis-Idast) integreerimisega ühiskonda ja pikaajalised töötud, kes eelistavad tööle riiklike hüvitis. Üllatav on aga see, et vähesed "eurooplased" näevad toimuvas mingit ohtu või probleemi, keskendudes pigem ameeriklaste kritiseerimisele.

Jättes kõrvale CIA psühholoogilised operatsioonid erinevate ennustusmängude näol, mis kahjuks tunduvad rajanevat natuke liigagi palju tõele, on ilmunud ka sisukamaid artikleid neilt, kes peaksid teadma, millest räägivad. Üks sellistest kirjutistest, ilmus ajakirjas Commentary, autoriks Arthur Walden, rahvusvaheliste suhete professor Pennsylvania Ülikoolis. Neile, kes seda blogi on lugenud ei tohiks üllatusena tulla ükski probleemidest, mida professor välja toob. Sellele vaatamata on tegu ülevaatliku artikliga, mida soovitan lugeda kõigil, kellele Euroopa Liit midagi korda läheb. Mõned paremad palad:

The present European Union, comprising 25 states (with 15 more hoping to join), faces unique strategic challenges. Already sharing a border with the newly expanded EU are Ukraine, Belarus, Moldova, and Russia. If and when Turkey joins, Europe will include both it and Cyprus, another “Asian” state, and will then, by its own volition, be sharing borders with Georgia, Armenia, Iran, Iraq, and Syria.

In short, the new European Union is forming itself smack in the cockpit of geopolitical danger. At the same time, it lacks either the material or the diplomatic wherewithal to deal with this danger in a forceful or unified manner. As the crisis of freedom in Ukraine developed this past November and December, and as Polish President Aleksandr Kwasniewski and Solidarity hero Lech Walesa headed for Kiev, the stance of the French government was, as a French commentator aptly put it, one of “embarrassment.” “It can scarcely be an accident,” the English columnist Philip Stephens dryly observed in the Financial Times, “that France’s Jacques Chirac and Germany’s Gerhard Schroeder have not missed the opportunity to keep quiet about Ukraine’s orange revolution”—an event of far greater consequence for them, and for the European Union at large, than anything the United States may or may not be doing in Iraq.

The plain fact is that, for 50 years, Europe enjoyed a privileged existence, relieved by the American deterrent of the need to defend itself against the Soviet Union. Those days are gone, but Europeans are only now beginning to understand what that means. “Europe is incapable of guaranteeing, on its territory, the security and freedom of movement of citizens and residents who wish to exercise their freedom of thought and free expression,” lamented the French leftist paper LibE9ration after the van Gogh murder. To which might be added that it is also incapable of guaranteeing its territory against foreign threats.

...

But here is a place where, inadvertently (or perhaps I should say dialectically), Washington may be playing a helpful role. To reduce matters to their most basic, the security of Europe is no longer an indispensable security requirement of the United States. Of course Americans have values and sympathies, which may eventually add up to interests, but in the most hard-headed strategic terms, now that the USSR is gone, and with a home-based American ability to destroy any target in the world, the details of what happens eight or nine hours east by air from Washington will usually turn out to be of far deeper concern to Europe than to the United States. If we were to wake up one morning and learn that the EU buildings in Brussels and Strasbourg had been destroyed, we would surely be shocked, but we would not in any way be under direct threat ourselves.

...

Structural unemployment, itself intimately related to European welfare policies, is imbedded in the system. In France, unemployment runs to 10 percent; in Belgium, it is at almost 9 percent in the relatively prosperous Flemish-speaking areas, 19 percent in French-speaking Wallonia, and an astonishing 22 percent in the capital city of Brussels. Germany, where an individual unemployed for more than a year can receive up to half his previous net wages for an unlimited period of time, has created a system unique in the world for discouraging the energetic search for work.

...

Fertility rates make the future look even more ominous. In the United States, the average woman produces 2.06 children, just about replacement level; in the 25-nation EU, the average number of children is only 1.46, which means populations will shrink, more immigrants will be needed, and, as longevity increases, the young will be increasingly burdened by the old.

...

if Europe is to be secure, it will have to reform its economy to support its military. So far, opportunism and complacency about the steadily declining economy have been the rule, but some influential figures are considering how to go about changing this, in the first place by acknowledging the magnitude of the impending crisis. An authoritative but little studied report by Michel Camdessus, former director of the International Monetary Fund, has put matters starkly: “We are engaged in a process of descent that cannot but lead us, if nothing is done, to a situation that, in a dozen years, will be irreversible.” But it need not happen that way. Europe’s current condition has identifiable causes, and if those can be addressed, the situation can be improved.

...

Reactions to the Ukrainian crisis, as I have already suggested, underscored the difference; new Europeans instantly grasped its significance, old Europeans fell back into silence. As a letter writer to the Guardian observed, “Clearly it still only takes a growl from Russia for Western Europe to abandon all support for human rights on its eastern borders.” One might add that it likewise takes only a growl from Beijing to silence any protest at Chinese actions which, if carried out far more gently by white people, would most certainly be labeled war crimes.

Õnneks leidub artiklis ka nii mõndagi positiivset, mille põhjal võib öelda, et kui "eurooplased" ennast kokku võtavad, siis on võiamlik suuremaid kriise ja veel teravamaid sotsiaalprobleeme ära hoida. Kahju ainult, et Euroopa poliitiline eliit on rohkem huvitatud võimul püsimisest kui tõsiselt võetavatest reformidest.

Isegi Eestis, mida peetakse Euroopa üheks majanduslikult dünaamilisemaks riigiks, on vabast turumajandusest üha keerulisem rääkida nagu ka maksukoormuse alandamisest, sest kohe lastakse käiku demagoogia, mida Euroopa suurriikide sotsiaaldemokraadid ja eurofiilid väsimatult välja pumpavad. Räägitakse riigikulude vähendamisest, kuid kuidas seda teha pole nagu keegi välja käinud.

Üks suuremaid kuluallikaid ja probleem on riiklik ravikindlustus, kuid jälginud eelmise aasta lõpus alanud "tõsisemat" debatti ei ole ma veel lugenud ühestki lahendusest, ainult probleemide edasi lükkamisest. Jah, pensionile mineku vanust võib tõsta nagu ka makse, kuid vaatamata sündimuse mõningasele kasvule ei ole see pikemas perspektiivis mingi lahendus.

Millest aga praegu aru ei saada Euroopas ega Eestis on tõsiasi, et kuni valijaskonnas on vähem pensionääre kui töötajaid, kes pensionäride ravikulusid katavad, on võimalik ka demokraatlikus süsteemis läbi viia ulatuslike muudatusi. Praktiliselt võimatuks teeb aga igasugused suuremad muudatused olukord, kus enamus inimesi on kas pensionil või pensionile minemas. Vaevalt soovivad nad loobuda hüvitistest, mille eest kõikide nende aastate jooksul makse maksid.

Võib-olla on olukord selleks hetkeks piisavalt lootusetu, et muud võimalust lihtsalt ei ole ja ka pensionärid mõistavad seda, kuid mina ei julge sellele lootma jääda ja ei soovita seda teha ka teistel.