reede, veebruar 11, 2005

Maimetsa hairdussupi degusteerimisest

Viimastel päevadel on Ojulandi tagandamise tõttu tahaplaanile, kuid õnneks mitte tähelepanuta, jäänud Maimetsa järjekordsed reformid meie haridussüsteemis. Maimets saab küll enda tegevuse eest siunata pidevalt, kuid harva jõuab tema tegevus sellisel populistlikule ja samas totrale tasemele:
Koolikohustusliku lapse kooli vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise aluseks ei tohi olla lapse teadmised või oskused. Kooli vastu võetavate koolikohustuslike õpilaste väljaselgitamise eesmärgil ei tohi korraldada eksameid, teste, katseid või muul viisil laste teadmiste või oskuste hindamist. Minister võib oma määrusega sätestada sellest keelust erandeid.(Väljavõte parandusettepanekust põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele)
Kuidas õpilasi vastu hakatakse võtma on aga eraldi kurioosum. Välja on pakutud näiteks teeniduspiirkondade taaskehtestamist ja isegi õnneloosi. Mõlemad lahendused on aga ebaadekvaatsed, sest ei võimalda kõige võimekamatel ligipääsu süvaõppele, mis on niigi ressursimahukas.

Sundida noori, kes ei pruugi pakutavast süvaõppest üldse huvitudagi (eelistab näiteks inglise keele asemel hoopis sporti), on raiskamine. Praegune süsteem võib kohati olla ebatõhus, kuid kindlasti on ta õiglasem kui loos või kooli suunamine piirkonna järgi. Eestlasi ei ole nii palju, et me saaks andekamate võimed ja potentsiaali üldise "võrdsustamise" nimel kõrvale visata. Inimesed ei ole enda võimetelt ega motivatsioonilt võrdsed. Kas inimloomust enam ei arvestatagi?

Mulle tundub, et Maimets pole ka enda mõttevälgatuse (sest läbimõeldud plaan see EI ole) tagajärgedele mõelnud. Õnneks mõned inimesed nagu Priit Pullerits seda siiski teevad ja isegi illustreerivad näidetega:
Oletame, et elate Anne, Raadi või Ropka linnaosas, aga tahate panna last ikkagi Miina Härma gümnaasiumi, mille teeninduspiirkonnaks võib saada raudtee ja Toomemäe vaheline Tähtvere suunas ulatuv ala.

Laske oma tutvuskond silme eest läbi joosta – äkki leidub mõni sugulane, kes elab näiteks Taara puiesteel või Vikerkaare tänavas. Ja registreerige laps ajutiseks sinna elama.

Ah et teil pole vajalikus kohas sugulasi-tuttavaid? Pole hullu. Küllap leiate mõne pensionäri, kes on lahkelt valmis paarisaja või tuhande krooni eest väikse Mari või Jüri enda pinnale kirja panema. (Kas pole üllas, et saate samas sotsiaalsfäärigi arendada?)
Pullerits toob ka teise näite, kuid omalt poolt lisaksin veel kolmandagi.

Kui praegu oli ka väiksema sissetulekuga inimestel (näiteks Lasnamäelt) võimalik enda võsukesi kesklinna eliitkoolidesse õppima panna, siis nende jaoks langeb see variant ära. Noored ja nende vanemad, kes varem said loota, et tõsise töö tulemusena on võimalik jõuda edasi ja enda olukorda parandada, saavad nüüd ainult nentida, et elu on üks suur õnneloos.

Kõrgema sissetulekuga perekondade jaoks ei muutu eriti midagi. Võsukestele koha ostmist Maimetsa sünnitis ei välista. Seda võib küll nimetada korruptsiooniks ja ära keelata, kuid siis tulevad mängu tutvused.

Nõukogude ajal oli samuti kõik kõigile võrdselt kättesaadav (vähemalt ametlikult), kuid tegelikult läks kaup eelisjärjekorra neile, kelle sõpruskond laiem.

Kui tahtsid uut mööblit, siis leppisid sõbraga suitsuvorstivabrikus kokku, et raha või teene vastu annab tema sulle kasti suitsuvorsti, mille saad anda gurmaanist mööblivabriku direktorile. Järgmisel nädalal võisid aga uut mööblit juba kodus imetleda.

Tänases Postimehes ilmus ka arvamusartikkel süsteemi muutmise poolt, mis on aga täis eelarvamusi ja oletusi, mille kõrval on sisuliste argumentide osakaal praktiliselt olematu. Mõned huvitavamad tsitaadid:
Üheks argumendiks on see, et õpetamisel tuleb arvestada võimeid. Sellisel juhul peaksid katsed aga hindama lapse võimeid, mitte lapsevanemate tegevust oma laste etteõpetamisel, nagu seda väga kujukalt kirjeldas Aidi Vallik (PM 08.02).

Etteõpetamise üheks ohuks on see, et esimestes klassides on kerge õppida, kuna õppekavas ette nähtud teadmised ja oskused on juba omandatud, ning selle tulemusena võib osa õpilasi minetada pideva õppimise harjumuse. Samuti võib kool kujuneda koduste tööde kontrollimise kohaks, kuna eeldatakse, et õpilased õpivad iseseisvalt, ja kui nad hakkama ei saa, siis aitavad neid lapsevanemad või valivad nad mõne teise kooli.
Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks Ginter arvab, et katsed "lapsevanemate tegevust oma laste etteõpetamisel" mitte laste võimeid hindab. Kas mitte ei ole see tervitatav, et lapsed ja nende vanemad haridust väärtustavad ning on selle nimel juba varakult nõus tegutsema, aeg ja raha ohverdama?

Kui katse tulemusena on sisse saanud kõige võimekamad/pühendunumad, siis ei pea ka klassi taset madalal hoidma. Mis on paha selles, et lapsed kodus iseseisvalt õpivad ei suuda ma samuti mõista. Aidi Valliku artiklist pole mees aga kas aru saanud (vaelt, et ta nii rumal on) või meelega loeb sealt välja seda, mida seal pole. Sellega seab Ginter aga juba enda järgneva jutu tõsiseltvõetavuse kahtluse alla. Aga siiski mõni moment veel:
Leedus on oluliseks argumendiks eliitkoolide vastu see, et sellises koolis õppides ei saa õpilased kogemust suhtlemiseks teistsuguste inimestega, elus aga peame oskama suhelda erinevate inimestega. Seda argumenti tasuks kaaluda ka meil.
Aga kui see suhtlemine nii tähtis on, siis äkki peaks osad Nõmme lapsed saatma Lasnamäele, Kopli lapsed Nõmmele ja kesklinna lapsed Õismäele? Vot siis oleks alles sotsialiseerumine. Tegelikult mul on veel parem idee, toome kõik Eesti lapsed kokku näiteks Paidesse (Eestimaa "süda" ikkagi) ja teeme ühe suure internaatkooli, kus kõik õpivad koos!

Sotsialiseerumist ei saa lahendad sunniga ja kõik, kes arvavad, et sellega ei kaasne omad keerulised probleemid, kas pole asjale mõelnud või valetavad.
Tänaseni puuduvad uuringud, mis tõestaksid, et eliitkoolid töötavad tulemuslikult, see tähendab, et nende antud lisaväärtus on suurem kui tavakoolis. Selleks tuleks võrrelda samasuguste eeldustega õpilaste tulemusi pärast eliitkooli lõpetamist tavakoolide lõpetajate tulemustega. Samuti tuleks võrrelda erinevate koolide lõpetajate edukust ülikoolides ja tööelus.

Selliseid uuringuid ei ole vist tehtud, kuid eriti teravat vajadust ma nende järgi samuti ei näe. Piisav tõestus eliitkoolide toimimisest on nende lõpetanute tulemused riigieksamitel ja edasi minek ülikoolidesse. Tõsiasjad, mis pole lastevanematel jäänud märkamata. Vaene mees pole arusaanud, et informatsioon ei pea olema tsentraliseeritud ja mingiks uurimuseks vormistatud, et sellest mingeid järeldusi teha.
Samas ei välista eeltoodu, et vastuvõtmise eel toimuvad katsed, mille käigus selgitatakse välja õpilase arengutase ja õpilane vestleb oma tulevase klassijuhatajaga. Iga kool on ikkagi oma õpetajate nägu ning mitte kunagi ei muutu kõik koolid ühetaoliseks. Kui katsete tulemused annavad alust soovitada lapsevanemale valida oma lapsele teine kool, siis on tegemist soovitusega.
Mulle jääb küll mulje, et võimete asemel hakatakse hoopis hindama vanemate suhete ja sidemete ulatust. Klassijuhataja võib Mikuga küll vestelda, kuid eks vanemadki ütlevad sõna sekka. Ehk teevad isegi väikse rahalise annetuse!
Teiselt poolt peaks olema võimalik nõustamiskomisjoni otsusega kaitsta last lapsevanema eest, kes ei soostu oma last temale sobivasse kooli panema.
...
Samas peaks lapsevanematele jääma võimalus valida vabade kohtade olemasolul mõni teine kool, mis nende arvates sobib nende lapsele paremini. Selleks tuleb teha kättesaadavaks mitmekülgne informatsioon kõigi koolide kohta.

Olen üha rohkem veendunud, et osadele ametnikele on omane iseloom, mis võimaldab äärmiselt üleolevat suhtumist tema poolt teenindavatesse. Ginter tundub olevat üks neist.

Kas ta tõesti arvab, et mingi komisjon suudab teha paremaid otsuseid kui lapsevanem? Vähe sellest, ta soovib luua/laiendada mingit bürokraatliku aparaati, kuid samas keeldub endale aru andmast, et 999-l juhul 1000-st on sellistel puhkudel õigus pigem lapsevanemal kui mingil testil, veel vähem ametnikul. Ja kas mitte ei kirjutanud ta vaid mõned read varem, et testid ei näita midagi?

Kuidas näeb aga välja mitmekülgne informatsioon kõikide koolide kohta? Kes seda kogub ja kokku paneb? Kõige selgem informatsioon on hind, kuid miskipärast kahtlen, et hr.Ginter koolisüsteemi erastamist silmas pidas. Ja jälle, mõned read varem väidab Ginter, et komisjonil on õigus last suunata mitte lapsevanemal.

On see rumalus, silmakirjalikus või soov poliitilist karjääri teha, üks asi on selge: kui Eesti laste haridus jääb selliste ametnike otsustada nagu Ginter tasub lastevanematel tõsiselt mõelda erahariduse peale, kus valikud jäävad laste ja nende vanemate teha ja seda tuleb ka erakondadele asuda selgitama.

2 Comments:

Blogger Paul said...

Nojah, eks koolis oleme käinud me kõik ja haridusministri tegevuse kohta on ka tõenäoliselt väga paljudel oma arvamus. Paar mõtet ka minu poolt.
1. Vandenõuteooria. Olen kuulnud, et Rock al Mare erakoolil ja veel mõnel teiselgi ei lähe finantsiliselt just kõige paremini. Maimetsa plaani elluviimine peaks erakoolidele tõelise turbo kiirenduse andma! Äkki peaks uurima, et kas Maimets ei ole mõne taolise kooli aktsionär?
2. Lihtsalt lollus. Lihtsalt lollus on kokku, ühte klassi panna väga erinevate annete ja võimetega lapsed. Kui anded ja võimed enam-vähem ühel tasemel, siis pole ju hullu, kuid kui nad on ikka väga erinevad, siis läheb jamaks.
Näide. Paneme ühte klassi tulevase Erkki Noole, Garri Kasparovi, Volfgang Amadeus Mozarti, Albert Einsteini, Mohammed Ali ja veel mõne oma ala talendi ning hakkame neid täiesti ühte moodi kasvatama ja õpetama. mis sellest tuleks? Kindlasti mitte midagi head. Mozart, Kasparov ja Einstein oleks hädas kehalise kasvatuse tunnis ja Nool ning Ali peaksid nende järele ootama, kuni need mõne harjutuse ära teevad ja siis on tund läbi ja kehaliselt võimekamad õpilased pole midagi õppinud. Muusika tunnis kuulaks Mozart, kuidas Nool lollusi teeb jne. tunnist tundi. Lõpptulemusena poleks tõenäoliselt ühtegi tõelist talent vaid hulk keskpärasusi. Õigem oleks Mozart muusikakooli või klassi saata ja Nool spordikooli panna.

12. veebruar 2005 9:51  
Blogger Paul said...

Üks mõte veel. Eliitkoolide efektiivsuse üheks näitajaks on nende vilistlaste poolt saavutatud tulemused. Kui Reaalkooli lõpetajate seas on keskmisest rohkem üle vabariigi tunnustatud inimesi ja neid juskui on, siis on sellisel koolil siiski oma õigustus.
Ja veel. Nendesse koolidesse kogunevad reeglina ka võimekamad õpetajad, kes õpetavad keskmisest võimekamaid õpilasi. Tulemus lihtsalt PEAB olema üle keskmise!

12. veebruar 2005 9:56  

Postita kommentaar

<< Home