neljapäev, veebruar 03, 2005

Vaclav Havel Euroopa Liidu Kuuba poliitikast

Eelmisel sajandil võis ameeriklaste välispoliitikas näha tugevaid diktatuure ja autoritaarseid reziime toetavaid jooni, mille õigustuseks peeti stabiilsust ja jätkuvat kaubavahetust. Nüüd, kus ameeriklased on sellest liinist eemaldumas (pikk tee on veel minna), on tühja kohta täitma asunud Euroopa Liit, mis on Kuuba poolt kehtestatud tingimustel otsustanud taastada diplomaatilised sidemed. Erilise tähelepanu osaks see väike seik pole saanud, kuid õnneks pole ta märkamata jäänud Vaclav Havelil, kes muuhulgas kirjutab:
One of the strongest and most powerful democratic institutions in the world -- the European Union -- has no qualms in making a public promise to the Cuban dictatorship that it will re-institute diplomatic Apartheid. The EU's embassies in Havana will now craft their guest lists in accordance with the Cuban government's wishes. The shortsightedness of socialist Prime Minister José Zapatero of Spain has prevailed.

Try to imagine what will happen: At each European embassy, someone will be appointed to screen the list, name by name, and assess whether and to what extent the persons in question behave freely or speak out freely in public, to what extent they criticize the regime, or even whether they are former political prisoners. Lists will be shortened and deletions made, and this will frequently entail eliminating even good personal friends of the diplomats in charge of the screening, people whom they have given various forms of intellectual, political or material assistance. It will be even worse if the EU countries try to mask their screening activities by inviting only diplomats to embassy celebrations in Cuba.

I can hardly think of a better way for the EU to dishonor the noble ideals of freedom, equality and human rights that the Union espouses -- indeed, principles that it reiterates in its constitutional agreement. To protect European corporations' profits from their Havana hotels, the Union will cease inviting open-minded people to EU embassies, and we will deduce who they are from the expression on the face of the dictator and his associates. It is hard to imagine a more shameful deal.
ja nagu sellest veel vähe oleks, lisab Havel:
Today, the EU is dancing to Fidel Castro's tune. That means that tomorrow it could bid for contracts to build missile bases on the coast of the People's Republic of China. The following day it could allow its decisions on Chechnya to be dictated by Russian President Vladimir Putin's advisors. Then, for some unknown reason, it could make its assistance to Africa conditional on fraternal ties with the worst African dictators.

Where will it end? The release of Milosevic? Denying a visa to Russian human-rights activist Sergey Kovalyov? An apology to Saddam Hussein? The opening of peace talks with al Qaeda?
Tõstsin tsitaadis esile Haveli Hiina märkust, mis on kahjuks (mulle tundub, et kasutan seda sõna ELiga seose liiga palju) liigagi aktuaalne juba täna.

Eesti meediat lugevatele inimestele tuleb see võib-olla üllatusena, kuid Tiananmen'i väljakul 1989. aastal läbiviidud veresauna tulemusena Euroopa Liidus kehtestatud relvaekspordi sanktsioonid kaovad juba mõne nädal - kui mitte päeva - pärast. Miks? Eks ikka Prantsus- ja Saksamaa relvatööstuste agressiivse lobitöö tulemusena.

Skandinaaviariikide vastuseis igasuguste relvade ekspordipiirangute kaotamisele ei pidanud kahe suurriigi survele kaua vastu. Skandinaaviariikide (eriti Rootsi) esindajad üritasid küll tähelepanu pöörata inimõiguste jätkuvatele massilistele rikkumistele Hiinas, kuid asjata. Raha on paljude jaoks Euroopas jätkuvalt tähtsam kui teiste inimõigused.

Inglased, kes on nüüdseks kahe suurriigi plaani heaks kiitnud, seisavad pärast kõrvalt vaatamist ja vaikimisi nõustumist probleemi ees: nende "special relationship" USA-ga, mille raames toimus ka ulatuslik militaartehnoloogia vahetus ning arendus, on ohus. USA valitsuse arvates on delikaatse militaartehnoloogia sattumine prantslaste ja sealt edasi hiinlaste kätte liiga tõenäoline, et mitte enda sõna sekka öelda ja vajadusel astuda konkreetsemaid samme.

USA administratsioon ei soovi olukorda, kus Hiina ründab Taivani relvadega, mis ostetud prantslastelt, kes Euroopa Liidu ühise kaitsepoliitika raames on saanud ligipääsu inglaste ja seega kaudselt ameeriklaste kõige uuemale militaartehnoloogiale.

Seega peab Havelit kurvastama tõsiasjaga, et hiinlastele on Euroopa Liidu poolt juba tehtud järelandmisi, millega on osade inimeste kõige elementaarsemad õigused kõrvale visatud. Osalt rahaliste huvide tõttu, teisalt ameeriklastele ära tegemise nimel.

1 Comments:

Blogger Paul said...

Jah, see EU on muutumas mingiks amorfseks monstrumiks, mis kord roomab siia poole ja siis sinna poole ja tegelikult ei suuda liikmesriigid seda elukat kuidagi suunata ja ohjata.
Huvitav on ka see, et tähtsaid otsuseid võetakse vastu justnagu anonüümselt. Pole veel kunagi märganud, et mingi olulise poltiilise valeotsuse eest oleks keegi euroametnik suurema kriitika alla sattunud. Liikmesriikides seevastu on poliitiline vastutus siiski õnneks üsna tuntud ja teatud asi. Kui inglise või rootsi või mõne teise liikmesriigi peaminister tundub oma otsuste eest ise ka vastutavat, siis euroametnikud paremal juhul vaid näitavad kellegi teise peale või viitavad mingile kollektiivsele otsusele, pestes oma käed enda toodetud saastast puhtaks.

5. veebruar 2005 19:33  

Postita kommentaar

<< Home