Kas eestlased peaksid rohkem säästma?

Säästmine on vaieldamatult üks majanduse mootoritest, kuid mulle on jäänud mulje, et kohalikud analüütikud ei ole vaevunud praegust olukorda piisavalt selgitama. Selle tulemusena võib regulaarselt kuulda, kuidas eestlased peaksid rohkem säästma ja mitte nii palju tarbima. Erandiks ei ole ka Eesti Panga majanduspoliitiline kommentaar ja prognoos 2004-2006, mis annab järjekordselt päris mitmes kohas mõista, et eestlased peaksid tarbimist vähendama ja laenukoormuse võimalikult väiksena hoidma.

Hiljuti komistasin Marginal Revolution'it lugedes ühe postituse otsa, mis käsitles säästmise mõõtmisega seotud probleeme ja seda, kuidas valitsus (antud juhul USA oma) kipub säästmist alahindama. Põhjus: statistikud ja analüütikud ei arvesta näiteks kinnisvara hindadega, mis on sisuliselt investeering, sest siiani pole hinnad märgatavalt langema hakanud; pensioniga, mis on tegelikult varasemad säästud, mida kasutavad inimesed, kes tõenäoliselt säästmiseks enam erilist põhjust ei näe ja haridusse tehtud kulutused, mida võetakse samuti lihtlabase teenuse tarbimisena, kuigi tegu on investeeringuga inimkapitali.

Huvitav on ka see, et kodumasinaid, mis säästavad aega ning võimaldavad inimestel millegi produktiivsemaga tegeleda, võetakse samuti täiesti tavalise tarbimisena.

Mis eestlaste/Eesti juures võiks veel eraldi märkimist väärida on hiljutine liitumine Euroopa Liiduga, mis avaldab survet palkade tõstmise suunas. Seega on paljude inimeste oletused nende palkade jätkuvast tõusust igati õigustatud nagu ka veendumus, et tulevikus suudetakse võetud laenud suuremate probleemideta tagasi maksta. Ka kinnisvara omanikel on põhjust optimismiks, sest nende vara väärtus Euroopa Liidus kasvab tõenäoliselt jõudsamalt kui mõnes teises Euroopa "provintsiriigis", mis veel kannatlikult ootab pääsu Euroopa Liitu.

Lõpetuseks tooks välja ka välisinvesteeringud, mis jätkuvalt kasvavad ja seda jõudsamalt kui kunagi varem - taas peamiselt tänu liitumisele EL'iga - ja peaksid pehmendama jooksevkonto defitsiidi suurusest ehmunud inimeste hirme. Võiks küll pikemalt peatud taas korda jooksevkonto defitsiidi olemusel, kuid lihtsam on viidata ühele varasemale postitusele ja nentida, et põhjuseid jätkuvaks optimismiks on küllaga.