teisipäev, jaanuar 04, 2005

Uus aasta, kuid sama vana Euroopa Liit

Juba mõnda aega pole jõudnud pikemalt peatuda Euroopa majanduse probleemidel, kuid tänu rikkalikule saagile Techcentralstation.com-is on mul taas võimalus mõne tsitaadiga tähelepanu juhtida artiklitele, mis käsitlevad Euroopa majanduse jätkuvat stagneerumist ja "heaolu" riigi olemus absurdsust.

Constantin Gurdgiev'i artikkel A Pivotal Year for the European Left võrdleb USA ja Euroopa majandusruumi ja teeb järeldusi, mis selle blogi lugejatele ei tohiks küll üllatusena tulla:
In contrast with the US, European policy makers failed to respond to the economic slowdown. As the result, EU interest rates remained high, while EU budget deficits went to finance increased social spending instead of the tax cuts. In many European countries taxes went up. Both, the government share in economy and the tax wedge in the EU have continued to rise since 1980. Currently an average employee in the EU spends at least 50% of their working time paying taxes, while in the US this figure stands closer to 30%. Seeing no evil in their own policies, European leadership followed the US Democrats in predicting a fiscally induced economic collapse for the US, dusting out the 1980s scenarios of rising national debt.

Lihtne ja loogiline juttu, mida Euroopa eliit aga põlastab, sest USAs just nii tehaksegi. Mida rohkem seda kemplemist jälgida, seda veendunum ma olen, et tegu on mingi tõsise patoloogiaga a la "aga eurooplased on ju ameeriklastest targemad/tsiviliseeritumad/kultuursemad/jne, vaadake kas või nende presidenti, kes suudab maailmale jätta endast mulje kui ogarast ahvist".

Oleks, et nii mõtlevad ainult karikaturistid, kuid sama seisukohta jagab nii akadeemiline kui ajakirjanduslik eliit, mis aga omakorda kujundab avaliku arvamust, seda sageli täiesti vastutustundetult.

Selle n.n. "eliidi" suurimaks probleemiks on nende suutmatus distantseeruda vasakpoolsest retoorikast ja sotsialistlikust mõttelaadist. Plaanimajandus ja usk enda maailmavaate ülimuslikkusesse teevad selle sama eliidi kurdiks üleskutsetele vaadata enda ümber ja näha, kuidas reaalses maailmas probleeme lahendatakse. Teooria ja retoorika võivad küll kanda üllast idealismi, kuid kokkupuudet reaalsusega on samuti vaja. Sotsialistlikust utoopiast pole vaatamata läbi sadade aastat kestnud katsetamisele midagi peale ebaõnnestumise välja tulnud ja ikkagi kisub Euroopa Liit vägisi veel üheks suureks sotsialistlikuks eksperimendiks, kus mingi "valgustatud" eliit tahab tervele Euroopale dikteerida, kuidas ja milliste väärtuste järgi nad peaksid elama.

Direktiiv direktiivi järel annab mõista, et iga väiksemgi seik meie eludest peab eurofiilide arvates olema reglementeeritud üha kasvava ametnike armee poolt, keda juhivad Euroopa kõige õilsamad ja targemad poliitikud - poliitikud, keda ei valita vaid kes määratakse ametisse. Elupõlised bürokraadid, kellele ei ole kohale jõudnud, et kõike ei peagi reglementeerima ning inimestel on endal piisavalt mõistust, et teha nende jaoks õigeid otsuseid. Objektiivselt vaadates võivad need olla valed, kuid elu on subjektiivne kogemus, kuhu "meie kõigi" eest kõnelejad kipuvad tooma kannatust ja mõttetusi.

Jah, ameeriklastel on samuti rida probleeme, kuid nad ei ole pimestatud sotsialistliku utoopia eredast päikesest vaid saavad aru, et täiusliku valitsust ja valitsejaid ei ole olemas ning kõige paremad otsused/valikud on tehtud nende poolt, kes otseselt on mingi tegevusega seotud.

Ameerika president ei peagi olema intellektuaalne hiiglane seni kuni ta vähendab riigi rolli inimeste igapäevaeludes olgu see siis makse või regulatsiooni ning bürokraatiat vähendades. Lisame siia veel võimalus enda riigi juhtkonda otse valida - anda hinnang tehtud tööle - ja me saame süsteemi, mis on paindlikum ning suudab maksimaalselt ära kasutada hajutatud inimpotentsiaali:
Intelligent thought is not really a requirement for a functioning market. Nor is predictive ability. If consumers’ preferences were determined at random, and so too firms’ production decisions, the market system would still work by weeding out the producers who do not satisfy the consumer, and by rewarding those producers who do satisfy consumers.
Kellel vähegi huvi selle vastu, kuidas turumajandus saab olla tõhus maailmas, kus enamusel pole keskharidustki, soovitan siiralt tutvuda postitusega blogis Catallarchy: What Does The Free Market Require?

Euroopa tundub olevat aga kinni enda intellektuaalsete saavutuste eneseimetluses. Heaks näiteks sotsialistliku mentaliteedi jätkuvast võidukäigust on Rootsi ja Prantsusmaa - riigid, mis seisavad tõsiste probleemide ees, mida suudaksid märkimisväärselt leevendada mõned turumajanduslikud reformid, kuid kohati juba aastakümnetesse ulatuv ajupesu ja osav ametiühingute ning huvigruppide sidumine valitsusega teevad vajalikest sammudest praktiliselt võimatud, kuid seda vajalikumad.

Rootsis on olukord lõpuks nii kaugele jõudnud, et isegi "heaolu", mille nimel inimesed apaatseteks maksustatakse, ei suudeta sama raha eest pakkuda nii palju kui mõnes teises riigis:
In many other countries, leftists still refer to Sweden as a role model, as a country being able to combine an extensive welfare state with acceptable economic growth and high income levels. Free-marketeers have always answered that the system inhibits freedom and growth, but we have not been able to show them that high taxes also limits government social spending. Now we can show them that the biggest welfare experiment ever in the free world has been caught up and surpassed on its own home turf. The highest taxes in the world do not produce the world's best welfare. In fact, Sweden has been beaten at its own game.

Vastuse küsimusele: mis riigid Euroopas rootslastele "heaolu" pakkumises ära tegid leiab aga Fredrik Segerfeldt'i artiklist Sweden: Beaten At Its Own Game

Prantsuse poliitikute mentaliteeti paljastab aga Hans Labohm artiklis French Free Fall, kus peale kohalike (ehk prantslased) traditsioonilise kriitika sellest, kuidas valitsus on eemaldunud rahva soovidest hoopis ideoloogia kasuks võib leida ka pikantseid näiteid, millest üks aktuaalsemaid on 35-tunnine töönädal koos sellest tulenevate tagajärgedega:
The introduction of the 35 hours working week by the previous left-wing government -- headed by prime minister Lionel Jospin, a former Marxist of Trotskyite vintage -- offers perhaps the most topi­cal and revealing example, which was qualified by some as a triumph of ideology over reason, of what is wrong with France's economic policy. Some years ago, this leftist political hobby horse entered the stage at the time that it had already been abandoned in other countries. The socialist government argued that a reduction of the number of working hours per week would lead to an increase in the number of jobs. Surprise, surprise ... it did not improve overall unemployment figures. Because of their ideological predisposition French policymakers had preferred to blithely ignore empirical evidence -- it had been tried before in other countries with the same results: on balance destruction of jobs.

Prantsusmaa on hädas immigrantidega, kes lahketest sotsiaaltoetustest ainult elavadki ja seda peamiselt sellepärast, et neil pole kunagi olnud võimalust töötada. Ühelt poolt takistab seda nende endi haridus (või selle olematus), teiselt pool aga Prantsusmaa paindumatu tööalane seadusandlus, heldekäeline sotsiaalabi ja sellest tingitud abisõltuvuse najal järk järguline inimväärikuse kadumine.

Kas mitte ei võiks mõned turumajanduslikud reformid päästa Prantsusmaa majanduse ja ka ühiskonna - leevendada sotsiaalseid pingeid - või kardavad prantslased, et nende riigist ja kultuurist saab sama "vulgaarne" kui USAst? Mon dieu, non!

Võiks ju kirjutada veel meie Brüsseli valitsuse poliitilisest kemplemisest humanitaarabi ümber, kuid selle asemel soovitan lihtsalt lugeda EU Referendum blogi - jätkuvalt üks sisukaimaid Euroopa bloge. Soovitan lihtsalt pealkirjadele pilk peale heita ja mõnda postitust põhjalikumalt lugeda, küll siis ka esimene masenduse hoog pärale jõuab.

3 Comments:

Blogger Paul said...

Huvitav küll, et miks mõni viimse päeva poliitikat propageerib? Ikka, et EL on paha ja Euroopa riikide juhid suuremalt jaolt lollid intellektuaalid, kes tegelikust elust midagi ei tea.
Arvan, et pole see asi nii hull midagi! Lihtsalt ei tasu paljusid tobedusi, mis nii suures süsteemis nagu EL seda tegelikult on liialt tõsiselt võtta. Eestlaste puudus ongi see, et ka lolle ettekirjutusi püütakse täita piinliku täpsusega. Vaata EL lõunaosariike, seal elatakse rõõmsalt tänases päevas ja lastakse vilet lolluste peale.
Jah, efektiivsus pole suurem asi ja maksud on kõrged ja veel ja veel, kuid sellel kõigel on ju mõistusepärane seletus ja arusaadavad põhjused. Siiani on EL nii üht kui teist saavutanud ja saavutab ka edaspidi! Ja kui ebaõnnestub, siis mis siis! See ei ole maailma lõpp.
Aga USA ülistamine on ka nagu kohatu -pole seegi ühendus veatu.

6. jaanuar 2005 23:18  
Anonymous Anonüümne said...

Kogu asja "point" just selles ongi, et keegi ei suvatse ELi probleemidest rääkida. Ameeriklasi siunatakse aga ette ja taha ning see, et ma aeg ajalt nende kohta midagi positiivset kirjutan ei tohiks eriti häirida.

Ma arvan, et kumbki nendest hiidudest pole patust puhas, kuid ühe pattudest vähemalt räägitakse ja kirjutatakse, teine on aga nagu aamen kirikus: püha ja kohustuslik.

7. jaanuar 2005 19:39  
Blogger Paul said...

Täiesti samal arvamusel!!! Uskumatu lugu.

7. jaanuar 2005 19:45  

Postita kommentaar

<< Home