reede, detsember 31, 2004

"Pindu teiste silmas näeb, aga palki enda omas mitte"

Kaldu arvama, et just võitlus islamofashismi vastu tuleb olema järgmiste aastate üks suurimaid väljakutseid. Sirvides aga tänaste ajalehtede aastalõpu kokkuvõtteid võiks arvata, et Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi, Rootsi, Norra ja Hispaania probleemid on nende endi omad ning pole eestlaste/eurooplaste mure. Lähis-Ida on kauge ja võitlus vabaduse eest totalitaarsetes ühiskondades jätkub samal ajal kui islami kodusõda usinalt ülejäänud maailmasse eksporditakse.

Loomulikult võiks minu märkusele vastata, et Eesti lehed peavadki Eesti “asja” kajastama, kuid ei kajastata ainult Eestis toimunut. Nagu ikka saab aastalõpu puhul erilise tähelepanu osaks USA, mis meie ajakirjanike käest korralikult “vatti” saab.

Postimees kiidab Michael Moore’i kui Tsivilisatsiooni häirekella, ennustab täiesti asjatult USA majandusele musta auku ja ega Päevaleht enda täheldustega eriti alla ei jäänud. Kummaline, et Eestis kirjutavad ajakirjanikud on praktiliselt pimedad Euroopa probleemidele, mille hulka kuulub nii immigrantide ühiskonda integreerimise ebaõnnestumine; aeglane majanduskasv, mis vägisi viitab stagneerumisele ja suutmatus reformida nii pensioni- kui tervishoiusüsteeme.

Jätkuvalt tõsised probleemid, mis asuvad väljaspool Euroopat, nagu Iraani sihikindel tuumaprogrammi arendamine ja Põhja-Korea tuumaprogramm, millega on sisuliselt asutud välja pressima raha ja humanitaarabi, mis läheb kahjuks pigem sõjaväelastele kui nälgivatele lihtrahvale.

2004. aasta ei olnud USAs ainult negatiivne vaid sisaldas ka ühte suurepärast õnnestumist: edukaid valimisi Afganistaanis. Kahju, et eestlased seda ei raatsinud välja tuua. Kuid miks?

Tõenäoliselt on ka Eesti meedia suhtumine äärmiselt üleolev ja kohati liigagi targutav. USAs jõuti sellel aastal nii kaugele, et blogid pälvisid piisavalt paljude inimeste tähelepanu, et isegi MSM (“mainstream media” ehk CNN, CBS, ABC, New York Times, Washington Post) pööras neile tähelepanu, sest alternatiiv oli ja on marginaliseerumine.

Üldisest tendentsist meediamaastikul võib lugeda Instapundit nimelise blogi autori Glenn Reynoldsi artiklist A Media Meltdown?:
The biggest problem is that, like most monopolists, they've spent so many years enjoying their position and not worrying about quality that they're left floundering now that competition is exposing their faults. Like the folks at GM who couldn't understand why people were buying Toyotas all of a sudden back in the 1970s, today's Big Media folks are shocked to see ratings and circulation numbers falling while readership for Internet sites skyrockets. And, like the auto executives, they're even starting to mumble about the need for protection.

Mõnevõrra ülevaatlikum on William Bennetti artikkel Wither The Mainstream Media?, kus autor annab ülevaate mõnedest tähtsamatest sündmustest, milles blogid olulist rolli mängisid või kuidas arvamust kujundasid nagu näiteks:
The value of the blogosphere, combined with talk-radio, teaches another lesson: the experts can often be wrong—not just about facts but about what people care about, and even who’s in charge. Seven months ago, I started a nationally syndicated radio show and only recently learned something very valuable. I began the top of my show two weeks ago with a menu of news items (as I always do), and I was prepared to discuss them, as well as a recent speech I had given on the meaning of the “moral values” vote in the 2004 election. I opened the phone lines and every single call—every single one—was about the Marine in Fallujah who had shot an Iraqi in a mosque, a news item I did not read in my opening menu of news. We even had calls from attorneys with Uniform Code of Military Justice experience offering up their pro-bono aid to this Marine. The lesson: the American people often care about something different, and know something more, than what the news providers want to provide or think the American people should care about.

Üks põhjalikumaid artikleid blogidest, Web of Influence, ilmus aga Foreign Policy’is. Autoriteks Daniel W. Drezner, Henry Farrell ning artikkel käsitles blogide rolli poliitilise diskussiooni kujundamisel nii USA kui ka Iraagis, Iraanis ja Hiinas. Mitmekülgne ja põhjalik artikkel nähtusest, mis lähimate aastate jooksul kindlasti hoogu juurde kogub ja endisest olulisemat rolli mängib:
Nevertheless, as more Web diarists come online, the blogosphere’s influence will more likely grow than collapse. Ultimately, the greatest advantage of the blogosphere is its accessibility. A recent poll commissioned by the public relations firm Edelman revealed that Americans and Europeans trust the opinions of “average people” more than most authorities. Most bloggers are ordinary citizens, reading and reacting to those experts, and to the media. As Andrew Sullivan has observed in the online magazine Slate, “We’re writing for free for anybody just because we love it…. That’s a refreshing spur to write stuff that actually matters, because you can, and say things you believe in without too many worries.”

Loomulikult on nii üht, teist kui kolmandat öelda ka Eesti blogimaastiku kohta, kuid see on eraldi huvitav teema, millele peatuks meeleldi pikemalt järgmise aasta esimeses postituses.

1 Comments:

Blogger Paul said...

Autor lubas:
Loomulikult on nii üht, teist kui kolmandat öelda ka Eesti blogimaastiku kohta, kuid see on eraldi huvitav teema, millele peatuks meeleldi pikemalt järgmise aasta esimeses postituses.
Ja kus see siis on? Täna on 6. jaanuar.

6. jaanuar 2005 23:23  

Postita kommentaar

<< Home