teisipäev, detsember 21, 2004

Targad mehed Kyoto protokollist

Kuna maailm on ainult üks ja kliimamuutused mõjutavad meie kõigi elu, siis jääb Kyoto protokoll ka siin jätkuvalt päevakajaliseks teemaks. Varasemad postitused selles blogis samal teemal võib leida siit, siit ja siit.

Ühes varasemas postituses sai promotud Becker-Posner blogi ja meeldivaks üllatuseks oli näha selle nädalase teemana Kyoto protokolli ja kui täpsem olla, siis globaalsest kliima soojenemist. Beckeri käsitluse leiab siit, Posneri oma aga siit. Kuigi minu isiklikud hoiakud sarnanevad pigem Beckeri omadega, siis peab tunnistama, et Posner toob välja mitmeid seiku, millele tasub tõsisemalt mõelda nagu:
Private investment in technologies for reducing global warming by developing clear fuels or reducing emissions from the burning of the dirty ones could probably not be financed by the market, because of the cost and risk involved, unless inventors were allowed to obtain patents on these new technologies.

Üles jääb seega küsimus, kas Kyoto protokoll sellisena nagu ta praegu on soodustab või hoopis pärsib innovatsiooni, uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamist?

2 Comments:

Blogger John Doe said...

Avaldaks siis ka arvamust globaalse soojenemise teemal.

Käiks korra üle need paar asja, mis meil teada on. Esiteks see, et keskmine temperatuur on viimase saja aasta jooksul tõusnud. Teiseks, et inimtegevuse tagajärjel on õhku paisatud hulgaliselt heitgaase ning samuti hävitatud metsasid. Kolmandaks, et kliimamuutused on äärmiselt keerukad modelleerida ning koosnevad mitmetest teguritest.

Arvan, et kui soojenemine toimub piisaval määral, siis toob see kaasa ka muutuse. Tõenäoliselt inimesed suudavad muutunud olukorraga ka kohaneda. Samas kohanemise hinda me ei tea.
Näiteks kuigi kliima soojenemine võiks ju rõõmustada külmematel aladel elavaid inimesi, on olemas ka negatiivsed küljed. Esiteks muidugi see, et seal kus praegult niigi soe, läheb tõenäoliselt talumatult soojaks ja piirkonna asustamiskõlbulikkus langeb. Teiseks on loomaliike, mis on kohastunud eluks külmas ning lumes. Kui toimub piisavalt kiire muutus, ei suuda need loomad ümber kohastuda. Noh, mis seal ikka, tegemist loodusliku valikuga - aga juhul kui muutused on põhjustatud inimtegevuse tagajärjel, siis ei ole termin täpne.
Kolmandaks pole teada kliimamuutuste mõju hoovusele ning mis eriti peaks ka Eestit huvitama, siis Golfi hoovusele. Kui see hoovus peaks otsustama Euroopast enam mitte mööduda, siis langevad Euroopa jaoks keskmine temperatuur.

Kyoto protokolli vastased väidavad, et maakera keskmine temperatuur niikuinii muutub siia sinna ning inimtegevuse mõjutused siinjuures on minimaalsed. Samas kindlalt tõestatud seda pole ja samamoodi pole kindlalt tõestatud ka vastupidist, et inimtegevuse tulemus on globaalse soojenemise peamine põhjus.
Minu seisukoht on, et kui on oht olemas, et inimtegevus võib kaasa tuua olulisi neg. muudatusi kliimas, siis võiks natukene hoogu maha võtta, üritada säilitada antud tasakaalu ning koguda teadmisi, et teha põhjendatumaid otsuseid.

Olukord oleks sama kui ma sõidaksin tõsiselt uduse ilmaga mägiteel, mis pidevalt otse läheb, kuid samas tean, et kusagil tee peal pidavat 90 kraadine kurv olema, tee kõrval aga paarisajameetrine kukkumine. Kas ma lisaksin gaasi või võtaks hoo maha või ootaks udu hajumist? See on küll labane, kuid siiski lihtsustatuna hea näide.

Ühesõnaga, peab midagi ette võtma ja sellega inimestele andma selge signaali, et antud küsimus on oluline.

Mis puudutab piirmäärade seadmist reostamisele ja selle kontrolli maksudega, siis antud teema on minu arust tervitatav. Näen seda kui kunstlikku evolutsioonitegurit. Ehk siis firmadel on kasulik investeerida ja välja töötada vähem saastavaid tehnoloogiaid ning otsida alternatiivseid energiaallikaid. Seega peaks tekkima evolutsioon tehnoloogiate osas ehk siis tehnoloogiad, mis liigselt saastavad ei ole elujõulised ning kaovad.

Inimesed võivad olla leidlikud, kuid siiski enamasti ajendatud iseenda kasust ning see kehtib ka firmade puhul. Seega vähem saastavate ning nn. puhaste energiaallikate uurimustöö eesmärgiks saab olla vaid odavam tootmiskulu ühiku kohta. Seega niikaua kui naftat tundub jätkuvat, siis erilist kiiret nimetatud tehnoloogiate väljatöötamiseks ei ole.

Lisaks asun siinkohal pessimistlikule seisukohale inimese leiutamisvõime osas seetõttu, et kui inimeste ülienesekindel usk iseendisse ei õigusta ennast, siis peame edasi elama sellel samal maakeral, mida reostasime.

23. detsember 2004, kell 16:29  
Blogger Jüri Saar said...

Sisuliselt nõus eeleneva kommentaariga, kuid inimeste leidlikuse kohalt, sooviks ikkagi tähelepanu suunata tehnoloogilisele progressile viimase saja..isegi 25 aasta jooksul.

Interneti genratsioon on aga alles praegu jõudmas koolidest ja ülikoolidest reaalse tegevuse juurde. Nad on teadlikumad kui ükski varasem generatsioon keskkonna probleemidest ja nende võimekus infotehnoloogia võimalusi ära kasutada peaks järgmised 15 aastat äärmiselt huvitavaks tegema.

Globaalne soojenemine on probleem, pole vastupidist väitnud, kuid Kyoto ei ole minu arvates kõige parem lahendus probleemile, mille olemust kõigi enda muutujate tõttu ei suudeta selgelt tajuda.

25. detsember 2004, kell 20:48  

Postita kommentaar

<< Home