Isikupõhine alternatiiv ravikindlustuses

Keskmine eestlane on täiesti loomuliku tõena omaks võtnud ütluse: “Arsti juures käiakse ikka tervelt”. Põhjus on selge kõigile, kes on soovinud haigekassasse makstud raha eest ka natuke tõsisemat ravi saada siis, kui probleem ennast tunda annab, elukvaliteeti häirima hakkab, mitte kui sa suremas oled.

Kohati lausa maagilisest kui mitte võimatust kombinatsioonist – tõhus, kiire ja kvaliteetne – saavad enamus eestlasi unistada aga pikkades järjekordades oodates. Alamakstud meditsiinitöötajatele mingeid etteheited teha tundub aga kuidagi kohatu, streigiga ähvardamine aga liigagi õigustatud

Praegune süsteem on kokku varisemise äärel, sest tsentraliseeritud meditsiinisüsteem ei suuda kohaneda demograafiliste muutustega ega Euroopa Liidust tulevate turumajanduslike motivaatoritega, mis meie noored spetsialistid välismaale meelitavad. Ühelegi inimesele ei saa pahaks panna parema elu otsimist mõnest teisest riigist, kuid mõnevõrra problemaatiline on nende koolitamine riikliku koolitustellimuse alusel, mida finantseeritakse aga maksudest .

Üks lahenduse on noorte arstide välismaale mineku takistamine mingi kohustusliku Eestis töötamise perioodiga, kuid see tähendab ainult seda, et kogemusteta noorte asemel põgenevad paremale palgale hoopis vähegi kogenumad arstid ja kirurgid, need kellest meil on kõige rohkem puudust.

Teine lahendus on aga isikupõhine ravikindlustus, kus kolmeteistkümnest protsendist mis praegu läheb Haigekassase, jääb näiteks 10% inimesele endale, mille ta saab investeerida vastavalt ravikindlustuspoliisi, mida tema rahakoti paksus talle lubab.

Isikupõhine süsteem on tõhusam, kiirem ja kvaliteetsem. Eraldi eelis on aga meditsiinitöötajate palgad, mida ei määraks enam jäik riigi eelarve vaid hoopis konkurents, kvaliteet ja kiirus. Inimestel oleks valik. Tõsi, isegi isikupõhise süsteemi puhul ei pruugi kõik arstid Eestisse jääda, kuid kindlasti oleks selline süsteem nii noorte kui kogenud arstide jaoks atraktiivsem.

Kahtlemata ei ole isikupõhine süsteem täiuslik ja kriitikuid leidub talle samuti, kuid praegusesse puudulikku süsteemi, mida nii mõnedki inimesed kuritarvitavad, jätkuvalt üha suuremaid koguseid raha pumbata ei ole samuti lahendus. Isikupõhisel süsteemil on lisaks eelpool mainitud otsestele ka mitmeid kaudsed eelised.

Kuna inimesed maksvad enda tervishoiu eest läbi maksude, siis puudub paljudel selge seos saadud teenuse ja selle maksumuse vahel. Inimesed, kes harrastavad ebaterveid eluviise, ei taju seetõttu seost tervisehädade ja nende põhjustajate nagu näiteks suitsetamise, liigne alkoholi tarvitamine või ülekaalulisus vahel. Praegune süsteem ei soodusta terveid eluviise, sest tagajärgede ravimise eest maksab riik samas kui isikupõhine lähenemine annaks ebaterveid eluviise harrastavatele inimestele valiku: kas maksta kõrgemat hinda kindlustuse eest või valida tervislikum eluviis. Ela nii nagu tahad, kuid vastavalt enda valikutele ka maksad. Tõenäoliselt motivatsioon enda tervise eest paremini hoolt kanda isikupõhise süsteemi puhul tõuseb.

Paljud inimesed on täheldanud, et praegune süsteem on mäda ja tuleb valmistuda ulatuslike reformide läbiviimiseks vaatamata sellele kui ebapopulaarseks erinevad reformid Eesti Vabariigis on saanud. Kahju ainult, et reformiks peetakse kulutatavate summade suurendamist mitte põhimõttelisi muudatusi, mis ka kõige paremal juhul suudavad praeguse ravikindlustus mudeli eluiga pikendada, kuid mitte päästa.

Enamus Euroopa riike peavad järgmiste aastakümnete jooksul toime tulema tõsiste demograafiliste kriisidega, mille üheks ohvriks on kindlasti riiklik ravikindlustussüsteem, mis põhineb solidaarsusele. Esimesed sammud selles suunas on tehtud isegi Rootsis. Mis jääb siis üle Eesti sugusel vaesel väikeriigil, mille rahvas on välja suremas, arstid aga piiri taha põgenemas?