kolmapäev, detsember 01, 2004

Lühidalt "rootsi mudelist" ja selle võimalikusest Eestis

Kuidas on võimalik rikas ja edukas riik, mis samal ajal omab ulatusliku heaolu dimensiooni? Eesti sotsiaaldemokraadid kordavad jätkuvalt, et me peaks Soome ja Rootsi heaoluriikidest eeskuju võtma, seda eriti aga Rootsist, mis sai 1930ndatel isegi omanimelise mudeli. Mida sotsiaaldemokraadid aga ei maini on nende riikide edukuse ja majanduse praegune seis võrreldes varasemaga. Nad ei tunnista, et paljud probleemid on alguse saanud just sotsiaaldemokraatlikust poliitikast.

Rootsit tuuakse üha jälle ja jälle välja kui eeskuju, millest Eesti peaks õppima või mida järgima. “Rootsi mudeli” propageerijad ei taha aga tunnistada, et sotsiaaldemokraatia oli Rootsis edukas ainult ajutiselt, kuni hakkas enda raskuse all kokku vajuma. Praegu liigub Rootsi liberaalsema majanduspoliitika suunas, mis on piisavalt paindlik, et vastata 21. sajandi väljakutsetele nagu elanikkonna vananemine ja vähenemine, suure hulga immigrantide ühiskonda integreerimine ning globaliseeruvas maailmas konkurentsis püsimine.

Rootsi arenemine “heaoluriigiks” oli võimalik tänu 60. liberaalsele kapitalismiaastale, 1870-1930. aastani. Esimest korda pääsesid sotsiaaldemokraadid võimuleja 1930ndal aastal ja asusid kohe “heaoluriiki” ehitama. Enne sotsiaaldemokraatide võimule tulekut oli Rootsi arenenud jõudsalt ja seda tänu ettevõtlikele inimestele, kes suutsid ära kasutada paljusid kohalike võimalusi, alustada uusi ettevõtteid ja tegeleda ulatuslikult ekspordiga. Mõnekümne aastaga jõudis Rootsi Euroopa edukaimate riikide sekka, kust kindel “heaoluriigi” poliitika järgmine nad vaikselt välja on tõuganud.

Mõlemast maailmasõjast puutumata jäänud kasutasid rootslased enda erakordset olukorda oskuslikult ära ja suutsid jätkata tugeva ekspordimajandusega, mida järgmised aastakümned aga järkjärgult õõnestasid. Õõnestajaks oli üha süvene sotsiaaldemokraatlik poliitika, millele veel 1950ndatel üritasid mõned liberaalsemad erakonnad vastu astuda, kuid kaotused valimistel mõjusid piisavalt demoraliseerivalt, et mitmed varem liberaalset majanduspoliitikat ajanud erakonnad võtsid omaks mitmed sotsiaaldemokraatide põhimõtted. Järgmiste aastakümnete jooksul leidsid sotsiaaldemokraatide ideed tee reaalsusesse läbi mitmete toetuste ja tsentraliseerimise. Haridust ja arstiabi pakkus ainult riik, töötuabiraha ja haigus kompensatsioon üha suurenevate summade peale võisid aga pretendeerida enamus rootslasi, paljud neist keskklassist.

1960ndatel aastatel uusi ulatuslike reforme läbi ei viidud, toimus hoopis “heaolu” süsteemi laiendamine, mis osutus võimalikus tänu produktiivsuse jätkuvale kasvule ja heale õnnele välisturgudel. 1960ndatel jätkas Rootsi ka vabakaubanduse propageerimist, kuid esimest korda sekkus valitsus aktiivselt tööstuspoliitikas, kus rõhk asus töökohtade säilitamisel ja seda just suurtes korporatsioonides. Antud poliitika tulemusena oli uutel ettevõtetel turule sisenemine problemaatiline ja keeruline, pärsides seeläbi ettevõtlust samas kui avalik sektor koos enda kultustega ainult kasvas.

Kui varem oli Rootsi majanduskriisidest edukalt ja kiiresti väljunud, siis 1974. aasta naftakriis jätis püsiva jälje Rootsi majandusele, mis ei suutnud piisavalt kohaneda muutustega. Tööstuspoliitika, mis oli hoogu võtnud juba kuuekümnendatel, sai lisa tõuke siis veel populaarsest Keynesi majandusteooriast, mille tulemusena valitsus toetas Rootsi jaoks vähem perspektiivikaid tööstusharusid nagu terase tootmine, laevade ehitamine ja kaevandus.

Vahepeal said aga võimule tsentristid, kes vähendasid küll usinalt maksumäärasid, kuid keeldusid tegemast vajalike järeleandmise kulutuste osas. Vähemalt sotsiaaldemokraadid tõstsid makse vastavalt kulutustele hoides sellega välisvõla madala või olematuna. Inflatsioon ja töötus, mis olid viimase 100 aasta jooksul olnud äärmiselt väiksed, hakkasid kasvama.

Olukord paranes mõnevõrra 1980ndatel kui maailma majandus väljus kriisist andes hoogu juurde ka Rootsile läbi järsult kasvava nõudluse. Mitmed strukturaalsed probleemid kadusid selle tulemusena tagataustale ning keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu. Näiline edu varjas eesseisvat majanduse ülekuumenemist, mis viis riigi 1990ndate algul tõsise kriisini, mille peamisteks põhjustajateks olid ülemaksustatud tööjõud ja järjest paisuvad avaliku sektori kulutused, mis 1989. aastaks moodustasid üle 60% SKTst.

Määravaks osutusid ka demograafilised muutused. Inimesed elasid kauem kui kunagi varem ja kõigile neile tuli pensioni maksta. Rootsi oli asunud vastu võtma ka suuremal määral immigrante, kellest enamus ei suutnud aga vähese hariduse tõttu tööd leida ja olid sunnitud riigiabi kasutama avaldades endisest rohkem survet “heaoluriigi” toetusinstrumentidele.

Ainus suurem sektor, kus tööhõive kasvas oli avalik sektor, kus 1865. aastal oli töötanud 572 000 inimest, 1992. aastal aga 1 500 000. Kokku töötas avalikus sektoris või elatus sotsiaalabist 1965. aastal 1 863 000 inimest, 1992. aastaks oli see number paisunud 4 350 000-le. Märkimist väärib ka erasektori tööhõive, mis ulatus 1992. aastal vaid 2 800 000 inimeseni.

Järgnes aktsia- ja kinnisvaramull, mille lõhkemine mõjus laastavalt Rootsi finantssektorile, mis pole toimunust tänaseni täielikult taastunud. Isegi poliitikutele oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Järgnes “heaoluriigi” kokku tõmbamise periood, mille jooksul vähendati märkimisväärselt avaliku sektori kulutusi ja tsentraliseeritud süsteemi üritati sisse tuua turumajanduslike jõude. Nii hariduse kui arstiabi kohalt peavad rootslased nüüd arvestama ka isikliku panusega. Tööjõuturgu on muutunud paindlikumaks ja detsentraliseeritumaks, samas kui avalikust sektorist väljast poolt on tööd sunnitud otsima sajad tuhanded rootslased.

Euroopa Liiduga liitumine on Rootsile võimaldanud endisest parema ligipääsu Euroopa turule, kuid samas avaldanud survet jätkuva liberaliseerumise suunas. Konkurents, kapitali ja tööjõu vabaliikumine sunnivad aga rootslasi olukorraga kohanema, mis sama hästi kui välistab tsentraliseeritud ehk sotsialistliku majanduspoliitika.

“Rootsi mudeli” üheks peamiseks tingimuseks on ka homogeene ühiskond, kus inimesed tunnevad ja jagavad ühtset kultuurset tagatausta nagu ka väärtusi, mis tõsi küll on “heaoluriigi” varjus mõnevõrra devalveerunud. Eneseväärikus, mis tuleb tehtud tööst ja teenitud palgast on paljudele rootslastele võõrad ning isegi arusaamatud, tekitades vähese haridusega inimeste seas frustratsiooni ja soodustades kuritegevust. Need, kes siiski tööd teevad ja makse maksvad on aga endisest skeptilisemad enda kaaskodanike suhtes. Solidaarsus, mis on “heaoluriigi” eksisteerimiseks vajalik, on mitmete kriiside tõttu nõrgenenud ja tõenäoliselt ei jõua enam kunagi tagasi endisele tasemele, sest Rootsi ühiskonda on integreerumas suur hulk immigrante. Kuigi paljud nendest immigrantidest on kohanenud rootslaste tolerantse ühiskonnaga on ka Rootsis tekkimas immigrantide – peamiselt isalmiriikidest – enklaavid, kus kuritegevusest ja töötusest tulenevad probleemid ootavad kiiret lahendust.

Eesti Sotsiaaldemokraadid rõhuvad üha rohkem ja rohkem sellele, et Eesti ühiskonnas on piisavalt keskendutud majandusele ja aeg on hakata sotsiaalselt mõtlema, aeg on hakata üles ehitama “heaoluriiki” ja seda paljuski “rootsi mudeli” baasil. Rootslastel läks 60 aastat enne kui hakati “heaoluriiki” tõsiselt üles ehitama. Lisaks puudub Eestis “heaoluriigile” vajalik homogeensus ja solidaarsus, sest ligi kolmandik Eestis elavatest inimestest kõnelevad peamiselt vene keelt. Keskmisele eestlasele, kes on niigi ksenofoobiline, ei istu idee venelasest, kes elab Ida-Virumaal tema maksudest, kohe kuidagi.

Sotsialism ja sotsiaaldemokraatlik poliitika on heade, kuid naiivsete inimeste idee kontrollida ja juhtida seda, millest neil sageli ei ole vähimatki aimu ehk majandus. Tsentraliseeritud ja ümberjaotamisele orienteeritud majanduspoliitika ei ole tõhus ega õiglane vaid upsakas ja potentsiaalselt laastavate tagajärgedega. Edu võti on ja jääb jätkuvalt neile, kes mõistavad turumajanduse põhimõtteid ning suudavad neid ka laiemale avalikkusele selgitada.

Kasutatud allikad:

Palme, Joakim; How is the Swedish model faring?; SWEDEN.SE:Official Gateway to Sweden; (rootslaste ametlik liin, natuke pehmem)

Rahn, Richard W.; Beguiling curves of the Swedish model, Washinton Times; 26.04.2004 (palju kontrastseid näiteid nagu alates 1960. pole absoluut arvus töötajaid Rootsis juurde tulnud)

Stein, Peter; 10.09.1991; Sweden:From Capitalist Success to Welfare-State Sclerosis; Cato Policy Analysis No. 160; (USA ajutrusti analüüs koos ajaloolise ülevaate ja statistikaga)

Vylder, Stefan de; The rise and fall of the "swedish model"; UN Human Development Reports; (ÜRO raport, põhjalik ülevaade koos statistikaga)

1 Comments:

Blogger Paul said...

Õige! Olen autori seisukohtadega samal arvamusel!
Aga, no kurat nad elavad ikka veel hästi, palju, palju paremini, kui meie. See, et nemad elavad tänu oma "vanale rasvale" nii hästi nagu nad elavad, see ongi minu arvates sotside "peibutuspart". Kahjuks on nii, et inimesed usuvad sageli seda, mida nad tahaksid, et oleks, mitte aga seda, kuidas asjad tegelikult on.
Autor näitab, kuidas tegelikult on, aga unistajad näevad seda, mis nende arvates võiks olla -ega asjata öelda, et ilu on vaataja silmades.
On tänuväärne, kui keegi üritab neid silmi delikaatselt ja sõbralikult pisut avada.

1. detsember 2004 22:40  

Postita kommentaar

<< Home