Äärmuslike roheliste ökototruste problemaatilisusest

Mulle on jäänud mulje, et roheliste liikumised toetuvad liigselt psudoteadusele ja puhtale usule, sageli pakkudes probleemidele lahendusi, mis ei ole adekvaatsed ning eiravad antud lahendusega kaasnevaid kõrvalmõjusid. Nagu ka ühes varasemas postituses mainitud unustatakse sageli, et progress toob endaga kaasa uusi ideid ja lahendusi, mida me ei oska täna ette näha. Progressi tingimuseks on aga inimmõistuse potentsiaali kasutamine ning seda võimaldab kõige paremini võimalikult vaba turumajanduslik süsteem ja sellest tulenev majanduse areng, mida roheliste pakutavad lahendusega aga liiga sageli sugugi ei soodusta.

Õnneks leidub inimesi nagu Daniel Ben-Ami, kelle artikkel The dismal quackery of eco-economics on üks ülevaatlikumaid kirjutisi erinevatele ökoloogiliste probleemidele pakutud lahendustest ja nende puudulikkusest. Kohustuslik lugemine neile, kes tahavad tõesti probleeme lahenda (ja mitte ainult ökoloogilisi) mitte lihtsalt targutada. Näitena võiks tuua Kyoto protokolli mõju käsitleva tsitaadi:

Since widespread industrialisation is likely to mean more emissions overall - even if industry becomes more environmentally efficient - curbs on greenhouse gases necessarily involve restraining economic growth. The approach embodied in the Kyoto protocol is likely to mean consigning billions of people to poverty (30), as well as restricting the extent to which living standards in the developed world can be improved.

It is wrong to see dealing with climate change and alleviating poverty as a trade-off. Richer, more developed societies are in a better position to deal with the impact of climate change. For instance, a low-lying country like Bangladesh would be in a far better position to deal with rising sea levels if it could afford to build up its flood defences.

Artikkel on pikema poolne ja viidetega, kuid piisavalt populaarteaduslik, et olla arusaadav kõigile, kes inglise keelt natukenegi valdavad. Soovitan soojalt.