Kainet realismi ei tasu võtta ilma lootuseta

USA presidendi valimiseni on jäänud vähem kui nädala. Professionaalsed kommentaatorid võtavad viimased seisukohad, pinge kasvab ja kohati tundub, et pool maailma hoiab hinge kinni ning ootab: kas tuleb maailma lõpp või paradiis, kas võidab Kerry või võidab Bush? Aga miski ütleb mulle, et see ei oma erilist tähtsust. Midagi radikaalselt ei muutu ja paljudele juba harjumuseks saanud vaen läheb edasi, rahva frustratsioon otsib väljundit ja poliitikud pakuvad neile reformide asemel hoopis tsirkust ja leiba, selgroo asemel populistliku kahepalgelisust. Kõike seda tehakse võimu nimel teiste inimeste ellusid natukenegi kontrollida.

Tundub, et enamus inimesi ei lähe selle tsirkusega kaasa, kuid kui kaua? Kaua saab ignoreerida probleeme enne kui nende tunnistamine võimatuks osutub? Kui vaadata olukorda natuke kainema pilguga (näiteks inglase pilguga), siis võib märgata, et mitte päris kõigil ei lähe lahmimine korda:

It is not only our own believers in the transnational government of the great and the good, otherwise known as bowing to international opinion, who seem to have a slightly odd idea of what elections are about. Yesterday’s International Herald Tribune asked twenty international worthies what they thought the priority of the incoming administration should be. The Trib being an American paper, though published in Europe, at least did not ask those worthies to choose the next President.

Eelnenud ridade autor on Helen Szamuely, üks EU Refernedum blogi pidajatest, kelle tabavaid kommentaare on alati valgustav, kuigi liiga sageli masendav, lugeda:

For some bizarre reason, however, America’s strength and influence seems to encourage all sorts of people to think that they have the right to interfere in what is a purely domestic matter: the election of the President. We have had calls from various international worthies that others, apart from Americans should participate in the elections. Presumably, the hope there is that those “others” would vote for Kerry, though, as the old song said: It ain’t necessarily so.

Besides, which countries would vote? Zimbabwe? China? Libya? Cuba? Or any one of the thousands of others that do not precisely vote for their own government? Curiously, the supporters of this idea of a “global election” in the columns of our own Guardian and Independent do not call for the British people to have some sort of a control of the legislation that pours into this country. We are not talking about the great influence the American President may or may not have on the world’s affairs but on the fact that about eighty per cent of our legislation appears as part of the unrolling managerial governance of the European Union, with no democratic control or accountability and no clear understanding, even, how it happens. That, it seems, does not matter. But then, it is not the people that would be taking part in this “global election”, one assumes, but the right-minded transnational organizations and individuals, the self-appointed would-be rulers of the world, who hate anything that smacks of liberal democracy.

Informatsioon, mis meieni läbi meedia jõuab on sageli niivõrd moonutatud ja mingist ideoloogiast läbi immutatud, et selle uskumine on sama, mis enesepettus. Õnneks adapteeruvad inimesed olukorrale, eriti aga noored, kelle maailm on alles kujunemas. Philip K. Dick pidas 1972. aastal kõne The Android and the Human, kus leidub üks lootust äratav lõik:

But there are kids now who cannot be unpluged because no electric cord links them to any external power sources. Their hearts beat with an interior, private meaning. Their energy doesn't come from a pacemaker; it comes from a stubborn, almost absurdly perverse refusal to be "shucked"; that is to be taken in by the slogans, the ideology - in fact, by any and all ideology itself, by whatever sort - that would reduce them to instruments of abstract causes, however "good".

Jääb lootus, et just noored näevad läbi sellest sopast ja hülgavad ideoloogia - tulgu ta vasakult või paremalt - ning lähtuvad rohkem inimesest, tema võimest enda elukäiku ise määrata ilma mingi abstrakse võimu totrusteta.

Tõenäoliselt tuleb põlvkondade vahetusega Eestis järgmise 20-30 aasta jooksul kaasa rida sotsiaalseid muudatusi, mis võimalikud peamiselt tänu internetiga kasvanud noortele. Liberaalsed ideed, mis on saanud alguse kosmopoliitsetest suurlinnadest levivad provintsidesse, kus ehk kaotavad osa enda abstraksusest ja leiavad ka mingi praktilise väljenduse. Lõppude lõpuks toimuvad ju kõige suuremad muudatused just ääremail vaid mõned sammud piirist.