Kas keegi on Euroopa Liidu põhiseadust lugenud?

Mulle tuleb meelde üks saade ETV-s, kus Ivar Raig ütles välja, et ainult kaks kuni kolm eestlast teavad tegelikult, millest Eesti on loobunud ja millega nõustunud Euroopa Liitu astudes. Ja nüüd seisab Eestil ees EL'i põhiseadusliku lepingu - dokumendi, mida on lugenud vähesed eestlased ja mille ulatust mõistab veel väiksem seltskond- ratifitseerimine. Tegelikult on sõna "leping" täiesti üleliigne ja sisse jäetud pigem väikeseks silmapetteks, sest ratifitseerimine võib osutuda natuke problemaatiliseks, kui kõik mõistaksid, et tegu on EL'i põhiseadusega, mis "on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslik". On vist üleliigne lisada, et ka Eesti Vabariigi põhiseadusest saab pärast põhiseadusliku lepingu ratifitseerimist pigem ajalooline kurioosum.

Seoses 29. oktoobril Roomas toimunud EL'i põhiseadusliku lepingu allkirjastamisega avaldas EU Referendum nimeline blog põhjaliku analüüsi meie tulevasest põhiseadusest, mis kokku pandud TEAM'i nimelise euroskeptikute liikumise poolt. Analüüs on põhjalik ja soovitan lugeda seda kõigil, kes leiavad, et neile Euroopa Liidu tulevik midagi korda läheb.

Tõenäoliselt on kõige teravamateks probleemideks demokraatliku vastutuse puudumine, mis põhimõtteliselt tähendab, et Brüsselist tulevate seaduste üle pole eestlastele mingit kontrolli, sest seadusi võtab vastu Komisjon, mille liikmed määratakse mitte ei valita. Kes aga tegelevad määramisega:

There has been no popular demand that the EU should be turned into a European State on the basis of its own Constitution. It is Europe's powerful political and bureaucratic elites, especially in the Big Countries, that are pressing that. Small Country elites are happy to go along, in particular if they face big problems at home, as the East Europeans do, for which they can henceforth seek to put the blame on Brussels.

What fundamentally inspires most of them is the old European dream of Big Powerdom, the intoxication of empire-building, of taking part in however small a way in running a Superpower, while simultaneously freeing themselves from democratic control and political accountability to national parliaments and electorates domestically. The pressure for EU integration that culminates in this Constitution comes wholly from the top down, not the bottom up.

Just nagu sellest veel vähe oleks selgub, et tõenäoliselt on just väiksemad riigid nagu Eesti need, kes saavad kogeda demokraatia defitsiiti kõige teravamalt:

One-third of the Member States will lose their Commissioners five years after the Constitution comes into force. Thus each Member State will have no national representative for lengthy periods of time on the body that proposes all EU laws which those States and their citizens must obey.

Ja kõigile neile, kes arvavad, et USAs on vabadused märksa piiratumad kui Euroopas tsiiteeriks järgmist lõiku, mis tõenäoliselt annab natuke teistsuguse ettekujutuse:

Article II-112 allows all the rights set out in the Charter to be overridden by providing that they may be limited by law "to meet objectives of general interest recognised by the Union." So the fundamental rights are not so fundamental after all. The conflict between a right and a justification for derogating from it is a highly political matter, in deciding which the Court of Justice would be able to extend its powers further.

Seega on põhiseadusesse juba sisse kirjutatud, et kui üldsuse huvides on sinu õiguste ära võtmine, siis nii ka läheb. Siin kohal tulevad aga meelde John Stuart Milli täheldused enamuse türannia tekkimise tagajärgedest vähemustele, mille kohta leidub ajaloost kahjuks liiga palju näiteid. Ja mis kurat see "üldsuse huvi" (general interest) üldse on?!

Euroopa põhiseaduse vastu võtmine ei ole veel sugugi kindel, sest kümmekond riik kavatseb läbi viia referendumi, mille õnnestumise tõenäosuses ei ole keegi kindel. Referendumi viivad läbi Portugal, Tsehhi, Poola, Taani, Inglismaa, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg ja Holland. Tõenäosus, et põhiseadus vähemalt ühes neist riikidest tagasi lükatakse, ei ole sugugi väike. Kui nii peaks minema, siis jätkab Euroopa Liit tegutsemist praegusel kujul.

Loodetavasti kutsutakse peatselt aga kokku uus konvent, mis võib föderaalse riigi asemel otsustada praegusest vähem tsentraliseeritud Euroopa kasuks. Igal juhul tulevad järgmised kaks aastat (periood, mille jooksul tuleb põhiseadus ratifitseerida) olema huvitavad.