Ajaveebidest ehk blogidest Eestis

Olen bloge lugenud peaagu kolm aastat ja esimestega neist tegin vist tutvust eelmisel sajandil, kuid midagi on nendel kõikidel ühist - ükski neist pole kirjutatud eestlaste poolt. Mul õnnestus leida üks blog, mida kirjutati Eestis (Concordia ühe ameeriklasest õppejõu poolt) ja mis kajastas ka päevateemalisemaid sündmusi, kuid sellega Eesti blogide hulk ka piirdus. Vähemalt minu arvates.

Hiljem otsustasin Eesti blogide olukorda natuke põhjalikumalt uurida ja avastasin, et tegelikult on Eestis blogijaid küllaga, lihtsalt enamus neist kasutab eestlaste blogimissofti ja servereid nagu näiteks blog.ee.

Enamus blogidest on sisult päevikud (web:log), mille abil inimesed hoiavad tuttavaid enda tegemistega kursis. Kirjutatakse enda meeleolust, tegemistest, muredest ja rõõmudest - vahel kommenteeritakse isegi poliitikute toimetamisi, kuid seda siiski harva. Temaatilisi bloge, mis kajastaksid majandust, poliitikat või mõnda muud keerulisemat teemat, pole mina suutnud veel eesti keeles leida. Ent siiski, IT-inimesed kipuvad ka blogima. Head näited on Peeter Marveti Tehnokratt ja eeMug (Estonian Mac User Group), kuid ma ei tea, kas viimane neist siiski on blog. Tegu pigem uudiste tõlke ja agregeerimisega ilma isiklike kommentaaride ehk blogide eripärata.

Kõige ühiskonnakriitilisem blog, mis enda otsingutel leidsin oli Maa All, kuid see pandi mõned kuud tagasi kinni, sest kirjutajad soovisid luulele ja kirjandusele pühenduda. Kuna nende poliitilised vaated ja kommentaarid olid üpriski sotsialismikesksed, siis lootsin, et õnnestub "maa-alustega" dialoogi astuda. Tundub, et see jääb nüüd ära.

Huvitav on eestlaste seas ka see, et enamus blogijaid on noored tartlased ja päris kopsakas hulk nendest on vist filoloogid (õigekiri on osade jaoks kinnisidee!). Miks? Eks tudengitel ole rohkem vabaaega ja idealistliku veendumust, et neil on ka midagi tuttavatele/maailmale öelda. Kuna blogijaid ei ole just eriti palju (kuskil 200 ringis), siis paljud tunnevad üks teist. Mõned blogijad on teistest tuntumad. Näiteks sellised tegelased nagu Teller Plõksib, Polaarkaru ja Pohhuipartei (lõbus absurd) - vähemalt mulle on jäänud mulje, et neid loetakse ning neile viidatakse kõige rohkem. Sama ei ole isiklike blogide eriline fänn ja mitte kõige kompetentsem inimene Eesti blogide olukorda kommenteerima.

Fotoblogimine on samuti eestlaste seas populaarne, sest kirjutamise asemel paned üles mõned pildid. Kui viitsid, siis mõne rea kirjutad juurde. Piltide kvaliteedi ja sisu üle arutlema ei hakka, kuid mitmed eestlased on juba enda blogides jõudnud arvata, et ega digikaameraga klõpsimine veel inimesest fotograafi tee ja enamus pilte ei ole sugugi nii head kui nende autorid ise arvavad.

Aga ikkagi temaatilisi bloge Eestis sama hästi kui ei ole, kuid miks? Mulle tundub, et selle peamiseks põhjuseks on eestlaste väike arv, mis oma korda tähendab, et neid, kes kirjutada soovivad, on samuti vähe. Piisavalt vähe, et nad mahuvad Tartusse ajakirjandust õppima, sealt edasi aga kuskile kirjutama - raha eest. Kuna ajakirjandusmaastik meil just hõre ei ole, siis leiab enamus soovijatest tööotsa mõnes väljaandes. Milleks blogida tasuta, kui sisuliselt sama töö eest võib raha saada? Ja siit koorub välja ka mõte, milleni jõuda tahtsin: eestlastel pole enda ajakirjanduse taseme üle küll põhjust rõõmustada, sest nii mõnigi leht jääb sisult blogidele (inglise keelsetele) alla.

Teema käsitlused on sageli pealiskaudsed ja niipea, kui käsitletav keerulisemaks läheb võib lugemise lõpetada. Ajakirjanike isiklikud arvamused imbuvad aga artiklitesse, kus neid sageli tõe või faktina serveeritakse. Paljude (eriti nooremate) ajakirjanike eelarvamustest mõjutatud artiklid on aga lihtsalt pinnuks silmas, loed ja raputad pead. Hea näitena võib esile tõsta Päevalehe kaitseväe temaatika kajastamise.

Nimelt tegeleb sellega peamiselt (9-l juhul 10-st) üks inimene, kes on enda seisukoha ka ühes arvamusartiklis välja käinud. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kuid tema poolt läbiviidud intervjuud, kirjutatud artiklid on ühekülgsed ja sageli vabatahtliku kaitseväe vastased (vaata näiteks siit ja siit).

Sellistel puhkudel ei ole ajakirjandus dialoogi arendaja vaid pärssija, mis lihtsalt ütleb inimestele, mis on õige, mis aga vale. Teistsugused arvamused ei pääse aga üldse ajalehtegi.

Loomulikult võib blogidele ette heita enda arvamuse peale surumist, kuid siin kohal tuletaks meelde, et näiteks Vabalog ei pretendeeri mingisugusele uudisteallika staatusele. Ma ei hakka erapooletut mängima kui mul on millegi suhtes kindel seisukoht ja kui teema on aktuaalne, siis ütlen ka enda arvamuse selgelt välja. Mõni kord õnnestub see paremini, teine kord halvemini.

Live and learn!