REACH ehk kuidas EL kavatseb keemiatööstuse surnuks reguleerida

Olen juba mõnda aega kaalunud REACHist (Regulation, Evaluation, and Authorisation of Chemicals) kirjutamist, kuid seda oli plaanis teha seoses ühe teise teemaga kaugemas tulevikus. Ümber mõtlema sundis mind esmaspäevane Päevaleht, mille vahel oli ka Roheline Värav (PDF).

Päevalehe lisa esikaanel ilutses aga Silvia Lotmani artikkel Kosmeetika sisaldab varjatud ohtusid, mida lugedes selgub aga üpris kiiresti, et:

Nüüd on aga Eroopa Liidus käima läinud tänuväärne protsess – kõik müügilolevad keemiatooted püütakse registreerida, et tarbija teaks, mida talle tegelikult müüakse. Seda protsessi tähistatakse lühendmärksõnaga REACH (Registration, Evaluation and Authorisation of Chemicals) ja see aitab meil kõigil enda tervise eest paremini seista.

Nagu enamus Rohelises Väravas ilmuvatest artiklitest on ka selle artikli probleemiks ühekülgsus.

Kelle arvates on REACH "tänuväärne"?

Kindlasti ei ole need keemiatööstusega seotud ettevõtted ja tavalised tarbijad, kes ei suuda (ega ka taha!) orienteeruda selles, mis kemikaalid nende pesuvahendites või kosmeetikas sisalduvad. Peaasi, et vahend pakub seda, mida lubab ja teeb seda enam-vähem ohutult ning mõistliku hinnaga.

REACH on jälle päevakorda tõusmas sellepärast, et üks ring Euro-tsirkuses on läbi saamas (ideega tuldi välja 2001. aastal, kuid vahepeal toimusid konsultatsioonid ja ümber formuleerimised) ja bürokraatlik initsiatiiv on jõudnud tagasi koju - Komisjoni ja Parlamenti. Esialgu pidi REACH käiku minema juba 2004. aastal kui nüüd arvatakse, et see ei juhtu enne 2006. või isegi 2007. aastat.

Miks?

Euroopa ja USA keemiatööstused ei ole nõus kõrvalt vaatama, kuidas nende elatusallikas surnuks reguleeritakse ning on asunud vasturünnakule. Küsimusi on tõstatanud nii Euroopa parlamendi saadikud kui USA diplomaadid Euroopas, kuid seda paljuski suur-ettevõtete lobitööst ajendatuna. Nii on näiteks väikefirmadel üpriski vähe sekka öelda ja tõenäosus, et REACH nende jaoks kõige saatuslikumaks osutub enam kui tõenäoline 3 põhjusel:

1. Suurfirmad on suutelised regulatsioonidest tulenevaid kulutusi hajutama märksa laiemalt kui väike-ettevõtted, sest toodetakse suurtes kogustes ja suurele turule.

2. Tõenäosus, et suur-ettevõttes on olemas omad eksperdid regulatsioonide vallas, on üpris suur ja inimeste osakaal, kellel aega ja võimalust ennast seadusandlusega kurssi viia samuti.

3. REACH läheb ühel või teisel moel läbi, seega peavad mingid regulatsioonid sisse jääma ja lobigrupid on sellest teadlikud. Sisse jäävad seega need regulatsioonid, mille vastu suudetakse kõige vähem võidelda. Kõige vähem suudavad lobitööd aga teha just väike-ettevõtted.

REACHi mõjudest Eesti tärkavale keemiatööstusele on kirjutatud 7. veebruari Äripäeva artiklis Uus keemiapoliitika karmistab reegleid, kus sõna saavad ka Eesti keemiatööstuse esindajad, kes muu hulgas ütlevad:

Uue keemiapoliitikaga kaasneb tootjale või importijale kulukate toksikoloogiliste ja ökotoksikoloogiliste testide tegemise kohustus, mis mõjutab oluliselt kemikaalide konkurentsivõimet. Tegelikult hakkavad testimiskulud sisalduma toodangu hindades, seega maksab need kulud kinni tarbija. (Meelika Nõmme, Eesti Keemiatööstuse Liidu projektijuht)
...
Euroopa Komisjoni väide, et REACH tagab inimese tervise ja keskkonnakaitse, ei ole päris õige, pigem on kavas keemiavaldkond üle reguleerida. Kemikaalide registreerimine ja sundtestimine neelab ettevõtete ressursid. Need, kel ei jätku teadmisi ja raha nõuete täitmiseks, peavad sulgema uksed ilmselt 2010. aastaks.

Eesti Keemiatööstuse Liit on seisukohal, et piisab olemasolevast seadusandlusest. Ettevõtete vabad vahendid tuleb suunata teadus-arendussetegevusse, et toota keskkonnasõbralikke kemikaale. (Hallar Meybaum, Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor)
...
Ettevalmistatav REACH ennustab suuremahulist bürokraatia ja kulutuste kasvu ning segase “üleminekuperioodi” kestmist veel aastateks. Aastakümneid tuntud ja kasutatud põlevkivi puiduimmutusõli edasiseks püsimiseks turul tuleb enne 2006. aasta septembrit kulutada 30–40 miljonit krooni peamiselt loomsetele katsetele vastavalt Euroopa biotsiidide direktiivile. Kui ettevõte otsustab sellised kulutused teha, siis kinni maksab need tarbija.

Tõenäoline on stsenaarium, kus paljud head tooted kaovad turult, allesjäänud aga muutuvad kallimaks. ( Jaanus Purga, Viru Keemia Grupi arendusdirektor)

Nagu Jaanus Purgagi ütles, hakkavad tõenäoliselt osad vahendid kaduma ja turule hakkab vähem tulema ka uusi tooteid. Uued tooted, mis aga välja töötatakse, ei jõua esimesena sugugi mitte Euroopa turule. Hea, kui nad üldse Euroopas välja töötatakse mitte USAs, Indias või Hiinas.

Ühe REACHi ettekäändena on välja pakutud kokkuhoidu tervishoiu kulutustes:

The EU’s own analysis of REACH projected a possible savings of €50 billion in health-care costs.

Selle väite ainukeseks probleemiks on tõsisasi, et ka ravimeid valmistatakse keemilistest ainetest, mida tuleb testida. Kuna ravimite puhul on aga tegu otseselt tervist mõjutavate ainetega ootab neid ees eriti karm ja tõenäoliselt pikaajaline kontroll. Seega jõuavad ravimid neid vajavate inimesteni hiljem ja kallimalt avaldades survet niigi tõusvatele tervishoiukulutustele üle Euroopa.

On vist üleliigne lisada, et keemiatööstus peab erinevate testide ja regulatsioonide täitmiseks kuskilt raha leidma ning kõige tõenäolisem rahastamisallikas on arendustegevus, mille kasumlikust on keerulisem mõõta kui toote sertifitseerimisele järgnevat võimalust enda toodangut müüa.

Üks peamisi REACHi eesmärke on ka andmebaasi koostamine, kus erinevate keemiliste ühendite mõju oleks dokumenteeritud ning testide tulemused saadaval kõigile, s.h. tarbijale. Selle kõigega hakkab tegelema aga veel loomata bürokraatlik institutsioon, mida hakatakse üleval pidama - üllatus, üllatus - Euroopa maksumaksjate rahaga.

Lõpetuseks tsiteeriks Tim Worstalli, kes toob väga selgelt välja, miks REACH tema ja paljude teiste äri põhja laseks:

I run a little three man company and one of our customers is Airbus, that organisation that has nothing to do with the EU but which you all thought you’d celebrate anyway. We supply them with experimental alloys for their next generation of planes. Our last shipment to them was 2,000 kg of what we must assume will be covered under Reach, for it is a mixture of 2% scandium oxide and 98% aluminium oxide then heat treated. Two chemicals, in a formulation, yes, pretty sure this would be covered under REACH. Value? $80,000 or so. Cost of testing? $100,000 or so. It’s difficult to see how doubling the cost of experimenting with alloys moves us closer to the goals of the Lisbon Agenda, the creation of the most innovative economy in the world.

It does, of course, as with everything in this nightmare being built for us, get worse. At various times over the research program we have shipped slightly different formulations, 1% scandium, 10% scandium and are toying with the idea of a 5% scandium product. Different combinations of chemicals there, so Kachingg! another $100,000 each to be spent under the new, upcoming system, for which of course we have to thank Ms. Wallstrom.

More. We are also part of a group (including again Airbus, also QinetiQ, UMIST, Oxford University and others) looking at whether these scandium containing alloys will help make aluminium easier to weld. It’s an area where the research being done in Europe is well ahead of that in other regions. The end aim is to be able to weld aircraft fuselages, saving some 10% of the weight of each aircraft. A huge benefit not just for manufacturers but also reducing fuel consumption immensely.

Now, the kicker here is that there are many more variations of the welding rods possible, desired. There are formulations with 2.2% scandium, 1.8%, others with 1% copper, 0.5% magnesium, all with slightly different properties and thus all likely to be used in future. In fact, at least 10 likely variations. Oops! that’s a cool million $ just for the welding rods, for of course all of these are different formulations of chemicals and so all need to be tested under REACH.

Expand this across all of the companies working on new products (this is, amazing as it may seem to some, what innovation means) across a continent of 450 million people and you can see that the costs are going to be vastly higher than whatever number has so far been plucked out of the air.