teisipäev, november 30, 2004

Ukraina saaga/triangli jälgimisest

Ukrainas toimuv on huvitav mitte ainult ukrainlastele vaid ka tervele maailmale, eriti aga neile, keda huvitab demokraatia saatus endistes NSVL vabariikides. Nii ajalehed, kui televisioon kajastavad Ukrainas toimuvat päris põhjalikult, kuid praeguseks on iga teemast vähegi huvitatum inimene, kellel ei ole aeg jälgida kõiki allikaid, valiku ees: mida ikkagi jälgida?

Maitsed on loomulikud erinevad, kuid minu jaoks on kõige huvitavamaks artiklite agregaadiks, mis vürtsitatud isikliku kogemuse ja mitmekülgse analüüsiga, Daniel Drezneri (rahvusvaheliste suhete professor Chicago Ülikoolis) blog. Ühes eilses postituses käsitles Drezner näiteks Inglise ajalehtedes väljendust leidnud üpriski "huvitavat" Juštšenko kriitikat:
Basically, if a cartoon version of Edmund Burke were divined into existence and asked to monitor elections in regions outside Western Christendom, the result would be BHHRG. In the former Soviet bloc, this means they expect voters to prefer Slavophiles over Western reformers -- and if they prefer the latter, it must be because of perfidious Western interference. Their suspicion of outsiders, particularly poor outsiders, is also at the roots of Unwin's fears of Ukrainan entrance into the EU.

Keda huvitavad rohkem aga algallikad ehk inimesed kohapeal, siis PostmodernClog, Maidan, Neeka's Backlog ja Kyiv Post (kohalik ajaleht pakub kriisi ajal tasuta ligipääsu artiklitele).

Tundub, et homme tuleb mingi toetusavaldus aktsioon ka Tallinnas kell 16.00 Raekoja platsil:
Res Publica noored konservatiivid, Reformierakonna noortekogu, noored sotsiaaldemokraadid ja Isamaliidu noored jagavad kolmapäeval kell 16 Tallinna Raekoja platsil linnakodanikele apelsine.

Saab näha, kas ise kohale jõuan, kuid seniks üks väike küsimus: millega Rahvaliidu noored tegelevad?

laupäev, november 27, 2004

Täna Tallinnas...


Allikas: JS

...Ukraina saatkonna ees, laupäeval 27. novembril, kuskil kella kuue paiku. Üksik toetusavaldus Ukraina demokraatia eest seisjatele ootab täiendust.

TÄIENDATUD: Saatkonna aadress Tallinnas on Lahe 6.

reede, november 26, 2004

Kofi annab endast parima


Pilt pärineb Cox & Forkum blogist, mis avaldab iga päev mõne ajakohase, kuid terase karikatuuri.

neljapäev, november 25, 2004

Silmakirjalikkuse etalon: ÜRO

Ameerikat ja ameeriklasi siunatakse Eesti meedias igal nädalal mitmeid kordi. Palju oleneb sellest, mis ajalehti loed ja mis saateid televisioonist vaatad, kuid mida Eesti meedia pole vaevunud kajastama on ÜRO, kelle autoriteedile toetus nii mõnigi Saddami kukutamise vastane. Nüüd, kus on aga selgumas, kui korrumpeerunud organisatsioon ÜRO tegelikult on, ei ole Eesti ajakirjanikel kas tahtmist või selgroogu avaldada kas või üks artikkel sellest organisatsioonist.

Korruptsiooni süüdistuste kõige suuremaks allikaks on siiani olnud omal ajal Iraagile kehtestatud Oil-for-Food programm, mille eesmärgiks oli võimaldada Iraagil nafta eksporti ning saadud tulude eest toitu ja medikamente importida. Programmi administreeris ÜRO ja nagu vaikselt on selgumas, siis häbiväärsete tagajärgedega:
One week ago, a Senate committee investigating the oil-for-food scandal doubled to $21 billion the amount of money former Iraqi dictator Saddam Hussein managed to steal from that humanitarian program (the overwhelming majority of it on Mr. Annan's watch) to pay off friends and political cronies; one of those alleged to have benefited from Saddam's illicit largesse was Benon Sevan, the U.N. official appointed by Mr. Annan to head the program. Mr. Annan's refusal to permit U.N. employees to testify before Congress or to make internal U.N. audits available to congressional investigators smack of a cover-up. And Mr. Annan's recent foot-in-mouth episode, in which he asserted that the coalition military campaign that ousted Saddam was "illegal," further eroded what little was left of his credibility in Washington.

21 miljardit dollarit ehk rohkem kui 220 000 000 000 krooni. Eesti Vabariigi aasta eelarve on kuskil 40 miljardit, mis tähendab, et ÜRO võimaldas Saddamil kõrvale libistada summa, millega oleks saanud katta kõik Eesti Vabariigi eelarve kulud järgmise 5 aasta jooksul...koos märkimisväärse lisaga.

Selle suurejoonelise pettusskeemi taga ei olnud loomulikult ainult ÜRO ametnikud vaid ka mõnede riikide nagu Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina ametnikud, kes mõõduka tasu eest kindlasti kodumaiste firmade huve esindasid. Tõenäoliselt ei tule Iraagi sõja eelset ÜRO tsirkust näinutele üllatusena, et kõige rohkem Saddami tehingutest kasu lõiganud olid just tulihingelised sõjavastased.

Enamus rahast ei pruukinud jõuda ÜRO ametnike taskusse, kuid ilma ÜRO'ta poleks seda tsirkust ka saanud olla. Ja isegi siis, kui erinevaid pettusskeeme ei avastatud kohe, oleks midagi tulnud ÜRO juhtkonnal ette võtta nii pea kui segadus oil-for-food programmi ümber avalikuks sai. Selle asemel on aga uurimist üritatud korduvalt pidurdada muu hulgas ka ÜRO peasekretäri Kofi Annani poolt, kes enda süüd ja osalust igati eitab:
United Nations allowed Saddam Hussein to embezzle at least $21.3 billion in oil money during 12 years, with the great bulk of that sum--a staggering $17.3 billion--pilfered between 1997-2003, on Mr. Annan's watch.

These are the record-breaking new estimates released Monday by the Senate's Permanent Subcommittee on Investigations, whose staffers, despite Mr. Annan's refusal to cooperate, have spent the past seven months voyaging deep into the muck of Oil for Food. At a hearing Monday, these investigators surfaced to tell us the theft and fraud under Oil for Food was at least twice as bad as earlier reports had suggested, and that all this is just a preview of yet more appalling disclosures they expect to release early next year. Sen. Norm Coleman, the subcommittee's chairman, underscored the urgency of such investigations, noting not only that the size of the fraud "is staggering," but that some of Saddam's vast illicit stash might right now be funding terrorists and costing American lives.

Mr. Annan, by contrast, seems to inhabit a different universe--one in which the chief problem lies not in the U.N.'s complicity, including his own, in the biggest fraud in the history of humanitarian relief, but rather in the attempts to shine any light on all that sleaze. In Annan Land, there was earlier this year no need for any probe into Oil for Food; and even now there is no need for any investigating beyond the U.N.'s own "independent inquiry" into itself, led by former Fed chairman Paul Volcker, required to funnel its findings first through Mr. Annan, funded to the tune of $30 million out of one of the old Oil for Food accounts it is supposed to be investigating, and not planning to clock in with any specific results until sometime next summer.

Eelnev tsitaat pärineb Wall Street Journal'ist ning käsitleb üpriski üksikasjalikult Kofi silmakirjalikust, põiklemist ja lihtlabast lollimängimist samal ajal kui ta Iraagi vabastamise Saddami türanniast "illegaalsena" hukka mõistab.

ÜRO juhtkonna probleemid ei piirdu aga kaugeltki Saddami raha saatuse uurimisega. Kuna ÜRO ametnikud ei vastuta kellegi ees ega pea enda tegevusest kellelegi aru andma, siis leiavad selles organisatsioonis aset vägagi kahtlase väärtusega intsidendid, mis on ÜRO personali marru ajanud:
Anger has erupted over the outcome of recent investigations into allegations of misconduct by top managers in the UN system.

First Mr Annan overruled the findings of an inquiry into groping charges against the UN High Commissioner for Refugees, Ruud Lubbers, a former Dutch Prime Minister. Mr Annan said the allegation that Mr Lubbers groped a 51-year-old female employee could not be substantiated. The woman has since dropped her complaint.

Then came the latest dispute, triggering yesterday’s vote, involving Dileep Nair, the Singaporean who serves as the UN’s anti-corruption watchdog.

The staff council called this year for an investigation of Mr Nair, the UN under-secretary for internal oversight services, after an anonymous letter accused him of trading promotions for money and sexual favours. Mr Annan announced last week that the investigation by the UN’s chief manager, Catherine Bertini, had exonerated Mr Nair.

But the staff union was furious that it had not been consulted by the investigators. “Throughout the six months duration of the investigation, despite being the complainant in this matter, the staff committee was neither informed that an investigation was taking place nor asked to clarify its concerns or provide testimony,” the staff union said yesterday. Its resolution said: “The staff council notes with great concern the trend of exonerating senior management officials in a series of violations further eroding the confidence of the staff in the senior management.”

The debate also revived other concerns of UN staff. An early draft of the resolution criticised Mr Annan for refusing to accept the offered resignation of his Canadian deputy, Louise Frechette, over security lapses before the Baghdad bombing.

It also said that Iqbal Riza, the chief of staff, should be brought to account for alleged nepotism because his son works for the UN in Lebanon.

Lisame siia veel värsked süüdistused Sierra Leone'ist, Libeeriast ja Guineast, kus ÜRO ametnikud on jälginud neile juba niigi tuttavaid harjumusi nagu bordellide pidamine (viimati Balkani poolsaarel) ja alaealiste seksuaalne ekspluateerimine:
Although humanitarian workers were reported to pay more than other men, the report said they might pay as little as 10 US cents for sex with a Liberian refugee girl - enough to buy a handful of peanuts.

Some girls said aid workers had fathered their children and then deserted them.

"An NGO worker made me pregnant but now he left me and is loving to (sic) another young girl," a teenage mother in Guinea told the interviewers, who questioned 1500 people in the assessment.

The girls' comments suggested a climate of fear fostered by their extreme dependence on aid personnel.

"If I tell you the name of the NGO worker I have to sex with (sic), he will get fired, and then how will I feed my child and myself?" a young mother in Guinea asked.

The children's stories were confirmed by adults.

"In this community no one can access CSB (a soya nutrient), without having sex first. They say: 'A kilo for sex'," a refugee woman in Guinea told the interviewers.

And a man in Sierra Leone said: "If you do not have a wife or a sister or a daughter to offer the NGO workers, it is hard to have access to aid."

ÜRO vajab tõsiseid reforme, täieliku läbipaistvust enda tegevuses ja uut juhtkonda. Kofile tuleks ust näidata nagu ka paljudele tema poolt ametisse määratud korrumpeerunud bürokraatidele, sest probleeme ei kipu maailmas vähemaks jääma samas kui ÜRO ametnike valmisolek neid lahendama asuda tundub vähenevat päev päevalt. Erinevad korruptsiooniskandaalid teevad ausate ÜRO töötajate elu endisest keerulisemaks. Need vähesed, kes on huvitatud uute Ruandade ära hoidmisest peavad aga pealt vaatama, kuidas ÜRO't eiranud USA kuulutab Sudaanis - Darfuri piirkonnas toimuva - genotsiidiks, Kofi ei suuda ega taha seda sõna aga Darfuri kontekstis suhugi võtta.

Kuigi ÜRO pole enda legitiimsust veel täielikult maha mänginud seisab ta tõsise kriisi ees. ÜRO'l on oma koht ning funktsioon rahvusvaheliste suhete areenil, kuid selle organisatsiooni juhtkond ja liikmed peavad mõistma, et ÜRO'st on saamas veel üks Rahvaste Liit - hea idee, millel masendav teostus.

TÄIENDATUD: ÜRO oil-for-food skandaalil, mida hellitavalt UNSCAM'iks kutsutakse, hoiab visalt silma peale Friends of Saddam nimeline blog.

teisipäev, november 23, 2004

Hea põhjus mitte minna poliitikasse

Ebademokraatliku tsirkusega on meid järjekordselt varustamas Venemaa, mis näib üha usinamalt sekkuvat enda naabrite siseasjadesse. Seekord on demokraatlike riikide hulgast väljumas Ukraina, kuid seda muidugi väikese Venemaa poolse tõukega. Läänemeelsele presidendikandidaadile, Viktor Juštšenkole, on aga venelaste sekkumine olnud parajaks katsumuseks. Mees on võidelnud mitte ainult tema tegemisi ignoreeriva meediaga vaid ka Putini külaskäikude ja võibolla isegi mingi biorelvaga.

Kui kellelgi on illusioone sellest, mis juhtub nendega, kes Venemaale sobivat poliitikat ei aja, siis tõestuseks pakkuks kaks pilti Juštšenkost stiilis "enne ja pärast":


Foto: AP Photo/Efrem Lukatsky

Vasakul mees enne presidendikandidaadi paberite sisse andmist selle aasta 4. juulil ja paremal kolm kuud hiljem, 10. oktoobril, pärast naasemist ravilt Austriast. Juštšenko toetjad väidavad siiani, et mees mürgitati venelaste poolt.

Jube? Ei, hoopis kohutav!

TÄIENDATUD: CNN on avaldanud suht üksikasjaliku loo sellest, mis ja kuidas Juštšenkoga juhtus. Lisaks on toodu mehest veel kaks pilti võrdluseks.

Kas "sõjaroimarist" USA merejalaväelane?

Kas on üldse olemas sellist asja nagu "objektiivne" ajakirjandus/meedia, mis suudab ja tahab sündmusi kajastada erapooletult? Kas mitte ei ole meil kõigil omad arvamused ja seisukohad, mis imbuvad meie kirjatükkidesse, vahel peaaegu märkamatult? Kas ajakirjanikel on kalduvus enda maailmavaates kalduda pigem vasakule kui paremale?

Paljude eestlaste jaoks on ridade vahelt lugemine mingi arhailine pool-mütoloogiline kunst vaid veel mõned aastad tagasi vägagi praktilist väljundit omanud oskus, mis vajalik selleks, et kommunistlikust propagandast ka uudiseid välja noppida. Kena oleks uskuda, et see oskus on täiesti üleliigne ja kasutu internetiajastul, kus meil on ligipääs mitmetele üle maailma tunnustatud meediakanalitele olgu nad ajakirjad, ajalehed või telekanalid, kuid kahjuks ei ole see päris nii.

Kahtlemata on üks viimase aja huvitavamaid näiteid USA merejalaväelase poolt tapetud iraaklase kaasus, mis leidis kajastamist ka Päevalehes pealkirja all Ameeriklane jäi sõjaroimaga videolindi peale:
USA telekanali kaameramees talletas intsidendi, kuidas merejalaväelane tappis Fallujat vallutades mošees abitult lebanud iraaklase, nüüd alustas Pentagon juurdlust, kas tegemist oli sõjaroimaga.

Kui eestlase pealkiri kuulutab merejalaväelase juba sõjaroimariks - tegelikke detaile teadmata - siis vaadanud videot (kahjuks ainuke viide, mis leidsin on sõjavastaste leheküljelt) peab nentima, et olukord on piisavalt segane, et selle kohta isegi praegu midagi ammendavat öelda on kohatu.

Palju kõmu tekitanud videolõigu autoriks on aga Kevin Sites, vabakutseline ajakirjanik, kes peab üleval ka blogi, kus kirjutab sõjast ja elust Iraagis, keskendudes peamiselt pisiasjadel, mis uudisekünnist ei ületa, kuid on sellegi poolest valgustavad. Lugesin vaid mõned nädalad tagasi terve Sites'i blogi läbi ja mul oli plaanis ka Vabalogi lugejaid, kellel huvi selle vastu, kuidas USA sõdurid Iraagiga kohanevad, milliseid talismane kaasas kannavad, kuidas kohalikesse suhtuvad ja kuidas kohalike elu edasi läheb, sinna suunata. Mitmeid postitusi illustreerivad ka pildid, mis sageli kirjutatut täiendavad, näitavad inimesi, kellest jutt parajasti käib või võimaldavad meil näha kurikuulsaid improviseeritud lõhkekehasid.

Iga postistus on väärt lugemist. Isegi need, mis pärit 2003. aastast enne sõja algust.

Praegu on aga varasemast rohkem põhjust Kevin Site'si blogi promoda, sest Site's on üles pannud üksikasjaliku postituse toimunust koos taustinfoga, mis Päevalehes vaevalt kajastust leiab. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab filmija - sõjakorrespondendi - arvamus:

This week I've even been shocked to see myself painted as some kind of anti-war activist. Anyone who has seen my reporting on television or has read the dispatches on this website is fully aware of the lengths I've gone to play it straight down the middle -- not to become a tool of propaganda for the left or the right.

But I find myself a lightning rod for controversy in reporting what I saw occur in front of me, camera rolling.

It's time you to have the facts from me, in my own words, about what I saw -- without imposing on that Marine -- guilt or innocence or anything in between. I want you to read my account and make up your own minds about whether you think what I did was right or wrong. All the other armchair analysts don't mean a damn to me.

Here it goes.

Kui siiski tundub, et ameeriklased on kuidagi liiga jõhkrad, siis ei tasu unustada, et inimesed, kelle vastu võideldakse ei ole kuulnud ega tahagi kuulda mingist Genfi konventsioonist. Arusaadavaks muutub aga merejalaväelase tegutsemine selle uudise taustal:
The US military says Marines in Fallujah have shot and killed an insurgent who engaged them as he was faking being dead, a week after footage of a marine killing an apparently unarmed and wounded Iraqi caused a stir in the region.

Kas seda saab uskuda või mitte on eraldi küsimus, kuid samas ei ole ameeriklased need, kes täiesti süütuid inimesi piinavad või neil päid otsast nüsivad:
U.S. forces say they have found nearly 20 houses in the Iraqi city of Fallujah where they believe foreign hostages were tortured and killed — including one with the wire cage where a British hostage begged for his life before being beheaded.

"Murder and torture" took place at the "atrocity sites," said Maj. Jim West, an intelligence officer, showing reporters bloodstained walls and floors. "These thugs depended on fear and intimidation."

Inimene, kes pole ise Iraagis käinud, kes pole ise pidanud iga patrulli ajal arvestama sellega, et vale otsus võib jääda viimaseks otsuseks, ei ole kompetentne kuulutama teistes lehtedes loetu põhjal inimest sõjaroimariks.

Relvastamata haavatud inimese tapmise üle ei ole kellelgi põhjust uhkust tunda, kuid samas ei ole mingil kritseldajal Eestis õigust täiesti ebaadekvaatse info põhjal, mida sageli levitavad äärmiselt sõjavastased ja sageli USA vastaselt meelestatud ajakirjanikud, teist inimest sõjaroimariks nimetada.

neljapäev, november 18, 2004

Kyoto negatiivsetest mõjudest

Kuna ma jagan arvamust, et Kyoto protokoll on lõpp-kokkuvõttes pigem kahjulik kui kasulik inimkonnale tervikuna, siis toon jätkuvalt välja ka KP vastaseid argumente, mis leidnud kajastamist suuremates väljaannetes.

Hiljuti ratifitseeris KP Venemaa, kuid seda peamiselt poliitilistel põhjustel, millest kõige selgem oli Euroopa Liidu surve. Eurooplased kasutasid oskuslikult ära venelaste soovi saada WTO liikmeks ja enda toetuse saamiseks pigistasid Putinist Kyoto protokolli ratifitseerimise välja. Võite isegi arvata, kui vaimustatud venelased väljapressimisest olid ja seetõttu ei tohiks erilise üllatusena tulla 15. novembril Financial Times'is ilmunud (terviktekst) Putini nõuniku, Andrei Illirianov'i, arvamuslugu, mis toob välja sellised seigad nagu:
In the past, Earth's climate was warmer, the global temperature rose faster, sea level was higher, floods were more severe, droughts lasted longer and hurricanes were more devastating than they were in the 20th century. Even during Roman and medieval "climatic optimums", when virtually no fossil fuels were burned, temperatures were higher than today. Climate change is real, but it is caused by forces of nature, not of humankind.

Kyoto harms ecology and health. Propaganda wrongly equates greenhouse gases with air pollutants. Yet none of the six gases referred to in the Kyoto protocol is considered toxic. The protocol tackles none of the real air pollutants. What is more, modern environmental cleaning processes are based on chemical reactions that create additional carbon dioxide as a by-product. Limiting such emissions means limiting implementation of the most efficient technologies.

A warm climate is better for human health. Hundreds of millions of people holiday in warmer, not colder, places.

In any case, settlement in Siberia is a practical test of the sincerity of those concerned about "global warming".

Higher CO2 concentration in the atmosphere is associated with stronger growth of plants, because the gas supplies carbon, one of their building blocks. Numerous studies have confirmed that CO2 is conducive to agricultural productivity, irrespective of temperature. Limiting CO2 emissions therefore impedes food production and the fight against famine.

Meie planeedi kliima ajalugu on pikem kui viimased sada aastat. Näiteks kiputakse unustama, et 1560st kuni 1850ni aastani valitses Väike Jääaeg, mis on alles viimase 150 aasta jooksul taandunud. Veel 1970ndatel uskusid mitmed teadlased väga siiralt, et järgmine jääaeg on kohe, kohe saabumas. Tõenäoliselt on neid, kes seda arvamust ka täna jagavad, märkimisväärselt vähem.

Lõpetuseks üks lahtine küsimus: kuidas KP'st kinnipidamist kontrollitaks - kes seda teeb ja kuidas?

kolmapäev, november 17, 2004

Issand küll, mis su näoga juhtus?!

Kuigi selle blogi üheks peamiseks põhimõtteks on vabaduse propageerimine tuleb siiski ette hetki, kus tekib kiusatus inimeste vabadusi piirata...vähemalt nende endi kehade "täiustamise" osas. Mõnededel inimestel tundub olevat lihtsalt rohkem raha kui mõistust.

Awful Plastic Surgery on blog, mis kogub "enne" ja "pärast" pilt muusikutest, tele- ja kinotähtedest, kes otsustanud plastilise kirurgia kasuks ja seda mitte just kõige õnnestunumalt. Mõnedelt piltidelt võib leida lihtsalt veidralt "pingul" inimesi, teistelt aga lausa friike, keda ei julgeks väikestele lastelegi näidata.

Võiks arvata, et tegu on ainult naistega, kuid üllataval kombel võib leida mitmeid pilte ka meestest, kes näevad kuidagi liiga "siledad" välja. Soovitan kõigile, kes väiksest friikide paraadist või plastilisest kirurgiast huvitatud.

esmaspäev, november 15, 2004

Kim Jong HULL ja tema Tralla-Lalla Maa

Põhja-Korea'st rääkides või kirjutades on väga keeruline hoiduda emotsionaalsusest, seda eriti aga Euroopas, mille poliitiline eliit ei suuda ega taha näha probleeme, mis ei ole otseselt seotud nende isiklike huvidega. Õnneks ei ole tavakodanikud päris nii selgrootud kui see isehakanud aristokraat-bürokraatide seltskond, kes proovib enda jätkuvat mõttetust tõestada peamiselt USA tegevuse kritiseerimisega, ise mingeid tõsiselt võetavat alternatiivi pakkumata. Minu USA lembelisus on paljuski tingitud sellest, et ameeriklastel on vähemalt piisavalt selgroogu, et mitte ainult rääkida vabadusest vaid ka midagi ette võtta, tuua seda paljude jaoks nii kauget unistust natukenegi lähemale.

Aga juttu pidi tulema Põhja-Koreast mitte USA välispoliitikast, mida Põhja-Korea puhul piirab liigagi tõenäoline tuumarelva oht, mis sai reaalsuseks paljuski tänu Albrighti (ja mis seal vassida ka Clintoni) naiivsele uskumusele, et Põhja-Korea loobub tuumarelva arendamisest. Räägiti ja sõlmiti "leping", mille Kim Jong vist veel samal õhtul (ühes enda kümnetest paleedest) kaminasse viskas, vaikselt kõkutades Albrighti naiivsuse üle.

Sõjaline rünnak sellele maailma totalitaarseimale riigile on aga välistatud kahel põhjusel (1) USA vägedest on liiga suur osa Iraagis ja ka kõige parema tahtmise juures tuleks veel arvestada Hiina ja Lõuna-Koreaga, mis ei ole aga sõjalisest konfliktist huvitatud, sest (2) rünnak Põhja-Koreale tähendaks Souli täieliku hävitamist nii kahuriväe kui lühimaa rakettide poolt. Kas kasutatakse ka tuumarelva ei oska aga keegi öelda, sest keegi pole päris kindel, mida see hull tutt-pütt päkapikk meeleheitel võib teha.

Põhja-Korea elanike vabaduse lootust hoiavad aga mõned aktivistid visalt elus, nende keskuseks või portaaliks on aga kujunenud NKzone.org, mis koondab ja koordineerib nii uudiseid, aktivistide tegevust kui humanitaar abi, kuid samas avaldab ka selliseid lõike elust Põhja-Koreas nagu:
Once inside the lab they are all stripped naked and checked medically to ensure they’re healthy before putting them in the chambers. When they’re sure they are free of disease they put them inside...

I watched the whole family being tested on suffocating gas and dying in the gas chamber. Parents, one son and a daughter. The parents were vomiting and dying, but till the very last moment they tried to save their kids by doing mouth to mouth breathing. For the first time it hit me that even prisoners are capable of powerful human affection.

Der Spigelis ilmu mõned nädalad tagasi aga artikkel (inglise keeles), milles käsitleti muuhulgas ka Põhja-Korealaste enda initsiatiivi kohalike probleemide lahendamisel:
The protests began on a cold February morning after the public execution of eight men, all managers at the Hwanghae Iron and Steel Works. Their crime? In an effort to provide food for the workers and their families, they sold parts of the factory to Chinese businessmen.

Even though many of Songrim's inhabitants were starving at the time, the attempt to circumvent the defunct public supply system to obtain food was considered sabotage and treason. The deal with wealthy comrades from the other side of the border was quickly exposed when Chinese grain freighters were seen openly unloading cargo designated for Songrim at the port of Nampo. When the bodies of the eight functionaries, including two Central Committee members, fell into the dust, a woman in the crowd yelled: "They did not try to enrich themselves, but to help the workers. Shooting them is brutal." The courageous woman was one of the town's most respected citizens. As a nurse working in an elite hospital in Pyongyang, she had even taken care of the country's leaders. But that didn't protect her. Three soldiers grabbed the woman and shot her on the spot. The crowd, deeply fearful and horrified, quickly dispersed. A few hours later, however, the factory's employees stopped working. The peaceful protest was short-lived. The next morning, tanks broke through the factory gates and mowed down the demonstrators. According to eyewitness reports, hundreds lost their lives. Several days later, dozens of suspected agitators were shot, and countless so-called counter-revolutionaries and their families were taken away to labor camps. This was apparently not an isolated incident. Resentment against Kim is deeply entrenched in the population.

Soovitan lugeda vähemalt just mainitud artiklit, et saada pealiskaudnegi ettekujutus sellest, mis selles liigagi Orwellilikus ühiskonnas toimub.

Atlantis leitud?

Atlantis on juba niigi "avastatud" vähemalt kolmes-neljas eri kohas üle maailma, kuid see pole takistanud teadlastel otsingute jätkamist ja tundub, et seda sugugi mitte tulutult, sest midagi on leitud Küprose rannikult:
Team leader Robert Sarmast said the walls appear to be sited on a flat-topped hill where the temples of Atlantis once stood.

He intends to use the sonar data to make a three-dimensional computer image of the site, 1.5km below sea level, before returning for further research.

"The hill, as a whole, basically looks like a walled, hillside territory and this hillside territory matches Plato's description of the Acropolis hill with perfect precision," he said.

laupäev, november 13, 2004

Miks Euroopa Liidu ohtlikust ei tasu alahinnata

Samal ajal kui Euroopa Liit tänitab USA kallal Kyoto protokollile allakirjutamata jätmise pärast tegeleb meie armas liit tsentraliseerimisega, mille üks jubedamaid näiteid on kalanduspoliitika:
As the first batch was sorted, we watched in mounting horror as Mate, Francois Bruneel with Steve McDaid and Gary Hugman, the enormously impressive crew, threw marketable fish into red plastic bins – not unlike laundry baskets – sweeping the rest, undersize and unmarketable fish along the belt. Lubricated by a constant flow of sea water, they were flushed through a small opening in the hull, back into the sea, dead and dying, from whence they had so recently been plucked.

That was the horror. From that first, bulging net, the harvest of the sea, we estimated that at least ninety percent of the catch was dumped – or "discarded" in the clinical jargon of the trade. By far the bulk of this waste was immature plaice, thousands of baby fish, some only three or four inches long, tiny, perfect replicas of the few remaining adult fish which would be landed later that day and sold for the dinner plates of the nation.

Võiks ju loomulikult arvata, et selle massimõrva taga on üliagarad kalamehed, kuid nagu selgub peab tegeliku põhjust otsima Brüsselist:
As we grouped in the tiny mess room after the nets had been "shot" for the second time, supping mugs of scalding tea, Skipper Dell explained. It was the nets he was forced to use. They had been specified by the EU commission in regulations under the Common Fisheries Policy, perversely – to the utter frustration of all the fishermen of Fleetwood - as a "conservation" measure, supposedly designed to aid "cod recovery" in the Irish Sea.

If you wanted logic, Dell continued, there was none – none that he and his colleagues could discern.

Aga tegelikult on siin loogika olemas, sellele lihtsalt ei ole mingit pistmist keskkonnakaitsega vaid hoopis lobitöö ja rahaga:
Dell believes that the mesh size was set at 80 mm to accommodate the fleet of huge Belgian beam trawlers, sometimes as many as 40-50 at a time, which exploit the waters. They are not after plaice, but the more valuable sole. And, with a 110 mm mesh, you cannot catch sole. They can curl themselves up to swim through the larger mesh, even fish the size of a dinner plate getting clear.

With massive, 4,000 horsepower vessels (the Kiroan, itself a powerful boat, has a mere 470 horsepower), dragging huge, 12 metre beam trawls at an amazing 6-7 knots (Dell tows at 3 knots), they hoover up everything, digging up the sand and mud to get at the precious, buried sole. We’ve followed up behind them, Dell said, and everything is dead.

The ultimate irony, in the "cod protection area", is that the Belgians have a by-catch of cod, caught accidentally as they pursue the sole, 30 times larger than the entire Fleetwood quota. And when we drew the attention for the authorities to that, says Dell, they started dumping the cod overboard, so that it is not declared. They don’t even want the fish.

Antud juhtum on musternäidis sellest, milleni viib EL-iga kaasnev tsentraliseerimine - mis juhtub siis kui otsuseid võtavad vastu bürokraadid, kes ei tea kohalikest tingimustest midagi, kelle võime ja tahe informatsiooni koguda on piiratud ning on selle tõttu eriti vastuvõtlikud igasugusele lobitööle. Soovitan seda artiklit lugeda kõigil, keda huvitavad Brüsselis tehtud otsuste tagajärjed reaalses maailmas. Artikkel on pikemapoolne aga kui on huvi selle vastu, mis toimub, siis soovitan lugeda ka postitust Euroopa Liidu tegevuse kohta arenguriikide kalastuspiirkondades, kuhu näiliselt suurte summade eest ostetakse kalastamisõigusi laastavate tagajärgedega kohalikele:
Yet, according to a report from the United Nations Environment Programme (UNEP), issued on 27 December 2001, "Developing countries which open up their waters to foreign fishing fleets may lose far more than they gain". The report goes on to note that over-exploitation resulting from such deal is "driving people into ever greater poverty" as well as "robbing the marine environment of a key link in the food chain".

Argentina was cited as an example of how devastating can be the economic impact, the report assessing that the current EU agreement had actually cost the country $500 million whereas, had they developed their own fisheries, they could have made $5 billion. This is reinforced by the Namibian experience, where the country refused to enter an agreement with the EU and developed from scratch an industry which is worth $10 billion.

...

Courtesy of a British Channel 4 TV documentary on the Mauritania agreement, we know that the agreements actually cost lives. Over 200 local fishermen have been killed, some deliberately run down by EU fishing boats. Others have been lost as they have been forced further out to sea in frail craft in order to catch the fish left by the industrial fishing fleets.

Yet all of this seems to have passed by the Commission. It sponsored its own report in 1999, which concentrated on the economic benefits to Community countries. This is a strange slant, considering that much of the funding comes from the external (i.e. development) budget.

In fact, this is the biggest scandal of all. Most of the money paid from Community funds goes to the political elites of the countries concerned. Very little of it reaches the indigenous fishermen who are effectively robbed of their livelihoods. Essentially, money from EU taxpayers - including the poor - is being paid to the rich of third world countries - robbing the poor to feed the rich!

Sõnad nagu "häbematult julm","jube" ja "alatu" tunduvad kuidagi väetid, et kirjeldada seda, mis tegelikult toimub seal, kuhu enamus Euroopa pealinnade luksustes mõnulevaid, samas targutavaid ajakirjanike ei jõua. Kahjuks ei mõju eelpool kirjeldatud kalanduspoliitika katastroofiliselt ainult rannikutel elavatele inimestele vaid ka sisemaal elavatele, kes peavad nüüd toitu otsima kalaturu asemel hoopis vihmametsadest:
Now, further evidence has come to light which points up an unexpected side effect of the EU’s barbarous practice. Summarised in the National Geographic and on the BBC, a report in today’s Science magazine gives evidence that these third country deals are also driving some of the bushmeat trade in Africa.

Dr Justin Brashares and colleagues from the universities of California-Berkeley, US, and Cambridge, UK have told the Science magazine that consumption of bushmeat in Ghana rises whenever the supply of fish in the country falls. The region is blighted by overfishing, much of it by EU-subsidised trawlers, says Dr Brashares. "We took annual estimates of wildlife abundance and compared them with per capita fish supply and found that years of below average fish catches had greater declines of wildlife on land."

Brashares' team could also see this link played out in meat markets, where more bushmeat was being traded in years of low fish catches; and on game reserves where poaching increased at times of poor fish supply. What is more, this link was most obvious in coastal communities.

The possibility that over-fishing off West Africa might be having an impact on land biodiversity has been suspected for some time - but this is the first clear evidence to tie the two together.

Kuna see postitus pretendeerib juba niigi selle blogi kõige masendavama staatusele, siis selgitaks ära, miks ma nii pikki tsitaate kasutan. Peamiselt sellepärast, et võimalikult suurt huvi äratada originaalallikates, sest kardan, et enamus teist nende lugemiseni muidu kunagi ei jõua.

Tuumaenergia läbimurre ja järgmised 10 aastat

Kas ma olen ainus, kes mäletab nõukogude ajast sellist animafilmi, kus peategelaseks keegi Aatomik? Mulle on miskipärast tuumaenergia meelde jäänud pigem potentsiaalse energiaallikana kui hirmuäratava katastroofina. Tundub, et tänu hiinlaste nutikusele ja energia janule võib see veel tõeks saada "pebble-bed" tehnoloogia abil nagu kirjutab Wired:
In that way, China's nuclear renaissance could feed the hydrogen revolution, enabling the country to leapfrog the fossil-fueled West into a new age of clean energy. Why worry about foreign fuel supplies when you can have safe nukes rolling off your own assembly lines? Why invoke costly international antipollution protocols when you can have motor vehicles that spout only water vapor from their tail pipes? Why debate least-bad alternatives when you have the political and economic muscle to engineer the dream?

The scale is vast, but so are China's ambitions. Gentlemen, start your reactors.

Kui poolgi selles artiklis kirjutatust vastab tõele, siis on minu entusiasm igati õigustatud, sest me liigume helgema tuleviku poole ja seda võimaldab turumajandus, progress. Kuid nagu traditsioonilisest tuumaenergiast vähe oleks, siis tasub meelde tuletada, et varsti alustatakse esimese termotuumareaktori ehitamist, kui selle asukohas kunagi kokku suudetakse leppida:
Talks at the International Atomic Energy Agency in Vienna ended on Tuesday (9 November) without agreement on which location to choose for the world’s first nuclear fusion reactor.

Both Japan and France continue to fight to host the plant.

The EU together with Russia and China want the 12 billion dollar (9.3 bn euro) plant in Cadarache, near Marseille in France. But the US, South Korea and Tokyo support the northern fishing village of Rokkasho-mura in Japan.

Kel huvi ka poliitiliste mängude vastu, mida osalejad omavahel mängivad soovitan lugeda, ka EU Referendumi postitust Losing it the French Way:
Needless to say, this will not be achieved without large sums of money changing hands. According to Japanese sources, the matter is likely to be settled once the winner offers the loser a substantial consolation prize for the loss of the project. "The host will have to make a generous proposal to the non-host," said Satoru Ohtake, the director of nuclear fusion at Japan's science and technology ministry.

And from where is this "sweetener" to come? Enter "Brussels", where an EU official has conceded that the European Union had offered the requisite amount of dosh, but then refused to say how much, other than it was "a reasonable offer".

Omalt poolt viskan mängu ka veidi paranoilise mõtte, et hiinlased külvavad ühisprojektides segadust samal ajal oma ideede kallal nokitsedes. Tundub, et Hiina roll saab globaliseeruvas maailmas ainult kasvada ja seda vaikselt, peaaegu märkamatult, sest enamus maailma jälgib USA't kullipilguga.

reede, november 12, 2004

Kes on Björn Lomborg ja miks ma olen skeptiline

Kyoto protokolli käsitlesin juba ühes varasemas postituses, kuid millel pikemalt ei peatunud oli Kyoto protokolli peamine põhjus: globaalne soojenemine.

Nagu arvatagi võib kuulun sellesse seltskonda, kes ei arva, et olukord on pooltki nii jube nagu mõned aktivistid väidavad. Kuna ma ise ei ole teadlane, siis ei tule vist üllatusena, et olen enda järeldused teinud peamiselt erinevate artiklite ja arvamuslugude põhjal, kuid neist kõige märkimisväärsemate autoriks pean taanlast Björn Lomborgi, kelle 2001. aastal ilmunud raamat The Skeptical Environmentalist loobus lihtlabasest retoorikast ja hirmutamisest teaduse, ratsionaalsuse ning statistika kasuks.

Tulemus oli jahmatav.

Lomborg väitis, et olukord pole sugugi nii lootusetu, kui mitmed aktivistid kujutasid, kuid selle tagasihoidliku mõtteavalduse eest langes ta mitmete isiklike (verbaalsete ja pirukaga) rünnakute ja terava kriitika ohvriks. Neist esimese suhtes ei saa rünnatav suurt midagi teha, kuid konstruktiivse (ja isegi lahmiva) kriitika võttis mees ette ja sageli nullis ära, argumenteeris hauda. "Põgusa" ülevaate kriitikast ja Lomborgi vastustest võib leida tema koduleheküljelt kriitika alt. Ülevaate Lomborgi raamatust ja järeldustest annab aga Economistis ilmunud Lomborgi kirjutis, kus hulgaliselt ka näiteid ja statistikat.

Miks tõstatada seda teemat aga just nüüd? Mõned päevad tagasi võis vist pea igast Eesti päevalehest (näiteks Postimees) lugeda, et varsti pole enam jääkarudel kuskile minna, et jää sulab, kliima soojeneb...jne. Üldiselt ma olin imestunud, et ühe artikli kõrval laiutanud pildil polnud jääkaru kujutatud pisar silmas. Kahjuks ei orienteeru Eesti ajakirjandus teadust vähegi tõsisemalt puudutavates küsimustest kõige paremini ja tasakaalukas kajastamine jääb sageli kaugeks unistuseks.

Sellepärast pakun lugemiseks välja hoopis ajakirja Reason'i artikli Two Sides to Global Warming: Is it proven fact, or just conventional wisdom?, mis käsitleb ka Postimehes kajastamist leidnud uuringut:
The Arctic Council report states that satellite measurements find the area over which ice melts in the summer in Greenland increased 16 percent between 1979 and 2002. Should the ice cap in Greenland completely melt away, sea levels would rise seven meters or so, inundating Florida, New York City, London, and Bangladesh. Not an immediate worry, since this process even with extreme warming would take centuries.

But what to make of the report earlier this year in the scientific journal Climate Change by Petr Chylek and his colleagues from the Los Alamos Laboratory, which found that average temperatures in Greenland have been falling at the rather steep rate of 2.2 degrees Celsius since 1987?

In addition, the study found "summer temperatures, which are most relevant to Greenland ice sheet melting rates, do not show any persistent increase during the last fifty years." Strangely, when I searched the Assessment I could not find any reference to the Chylek team's study of Greenland temperature trends.


Huvitav või mis? Eks lõppude lõpuks otsustab iga inimene ise, mida ta usub, kuid kui läheb tegutsemiseks eriti veel globaalsel skaal, siis argumendid nagu "meie usume" lihtsalt ei ole aksepteeritavad. Kardan, et teadusest eemaldumine võib keskkonnakaitsjatele hiljem valusalt kätte maksta, kui tegu on tõelise probleemiga, kuid ajakirjandus viitab "kyoto fiaskole 21. sajandi alguses". Mis siis?

Keskkonnakaitse on äärmiselt keeruline ja mitmekülgne teema ning nende aastate jooksul, mis ma olen diskussiooni jälginud on mu vaated mõnevõrra muutunud, kuid see on ainult loomulik. Tõestuseks pakun ühe enda loo, mis ilmus Eesti Looduses enne kui ma EBSis teist semestrit jõudsin alustada.

TÄIENDATUD: Kommentaarides avaldati arvamust, et mis kahju see Kyoto protokolli ellu viimine ikka saab teha. Päris palju nagu selgub sellest artiklist:
Bjorn Lomborg, author of The Skeptical Environmentalist, makes the same argument in simpler terms. He notes that the worldwide cost of implementing the Kyoto Protocol would be about $350 billion per year beginning in 2010. Beginning in 2050, the cost rises to $900 billion per year. The cost of predicted global warming, if climate models are to be believed, would be about $900 billion in 2100. But even if fully implemented, Kyoto would only delay the predicted amount of warming by a mere six years.

So what does this mean? It means that the world will spend thousands of billions of dollars over the next 100 years to prevent global warming, at the end of which it would have to pay the costs of global warming anyway, if it materializes. Kyoto is like trading dollars for pennies and would have about as much affect on the climate.

kolmapäev, november 10, 2004

Väga lühidalt prantslaste silmakirjalikkusest

Prantslased on enda poliitikale sageli punkte korjanud teiste riikide arvelt ja eriti teravalt tuli see esile vastasseisu tõttu USA ettepanekutele ÜROs enne Iraagi sõda. Silmakirjalikus ning kahepalgelisus kipuvad olema need sõnad, mis iseloomustavad Prantsusmaa välispoliitikat viimastel aastatel kõige paremini.

Huvitav on see, et teistelt riikidelt nõutakse ÜRO mandaati enda vägede sisse viimiseks, kuid ise käitutakse hoopis teisiti, eriti kui on tegu endise koloniaalvaldusega nagu Cote d'Ivoire ehk Elevandiluu Rannik. Ei mingit ÜRO mandaati, lihtsalt viime väed sisse ja lööme korra majja. Ja mis tulemusega? Mitte just eriti julgustav sellisega:
The violence began Saturday when Ivory Coast warplanes killed nine French peacekeepers and an American aid worker in an airstrike on the rebel-held north in three days of government air attacks that violated a more than year-old cease-fire in the country’s civil war.

France wiped out the nation’s newly built-up air force on the tarmac within hours. The retaliation sparked a violent uprising by loyalist youths who took to the streets waving machetes, iron bars and clubs.

Oleks ameeriklased kohe pärast mingit intsidenti mingi riigi lennuväe kättemaksuks lihtsalt hävitanud, siis kirjutaks sellest pooled maailma ajalehtedest a la vaadake, mida imperialistid teevad.

Teise huvitava näitena võib tuua terrorismivastase seadusandluse, mis üllataval kombel on Prantsusmaal üks karmimaid maailmas, kui uskuda Washington Postis ilmunud artiklit:
Armed with some of the strictest anti-terrorism laws and policies in Europe, the French government has aggressively targeted Islamic radicals and other people deemed a potential terrorist threat. While other Western countries debate the proper balance between security and individual rights, France has experienced scant public dissent over tactics that would be controversial, if not illegal, in the United States and some other countries.

Taas kord jääb üle küsida, et miks nii palju hala selle üle, mis USAs toimub kui Prantsusmaa ei jää neile eriti millegagi alla? Tõenäoliselt peitub vastus erinevate meediakanalite (eriti prantslaste mõjusfääris olevate) kahjuks liigagi vasakpoolses maailmavaates.

Miks Kerry kaotas ja miks võib sama ennustada Res Publicale

Pärast USA presidendi valimisi mainisin Karl Rove'i ja tema rolli "väärtustepõhiste valijate" kaasamises ning pakkusin välja, et see võis otsustada valimised Bushi kasuks. Viitasin ka sellele, et tegu ei ole just kõige tolerantsema seltskonnaga ja tegin kohatuid üldistusi väga väikse hulga informatsiooni põhjal. Selle tõttu pean esimest (ja tõenäoliselt mitte viimast) korda tunnistama, et astusin ämbrisse.

Nüüdseks on selgunud, et kõige otsustavamateks valijate grupiks oli hoopis üks teine grupp. Tsiteerides John Hood'i:
Yep, it was the atheist vote that really put Bush over the top in 2004.

Ups. Õnneks ei olnud ma ainus, kes kiirelt järeldusi kippus tegema ja on hiljem vabandanud. Üks viideterohke, kuid lühike ja mitmekesine postitusi, mis annab päris hea ülevaate tegelikust, asub Johan Norbergi blogis. Kõik viitab sellele, et tegelikult mängisid väärtused ja moraal nendel valimistel eelmistest hoopis väiksemat rolli.

Mulle meeldis ka Washington Postis ilmunud Kate O'Beirne'i artikkel A Coalition of Conviction, mis selgitab, miks ikkagi Kerry kaotas ja Bush võitis, tuues välja selliseid seiku nagu:
Republicans find themselves on the majority's side of the cultural divide because they don't display the Democrats' condescension and hostility to the moral sentiments and concerns of most Americans. Bush's deeply held religious faith sometimes finds awkward expression but never seems insincere. His habits of heart and mind mark him as a man of faith. Kerry, on the other hand, glibly declared in the final debate, "My faith affects everything I do and choose. . . . And I think that everything you do in public life has to be guided by your faith, affected by your faith, but without transferring it in any official way to other people." Had Bush made such a declaration, it would have signaled to liberals an underlying intention to usher in a theocracy; but secularists were unconcerned about Kerry's pledge because they knew he didn't mean it.

Kerry pidev tõmblemine kõigile meeldimise nimel jättis temast mulje kui inimesest, kes tahab kõigile meeldida ja on selle nimel ebasiiralt nõus omaks võtma kõigi väärtused ja kokku lubama mida iganes. Kuid kõigile meeldimine ei ole lihtsalt võimalik vaid tähendab ka kellelegi valetamist. Kellele täpselt valetati oleks aga selgunud alles pärast valimisi. Nagu selgus, ei olnud enamus ameeriklasi valmis valima meest, keda nad ei saa usaldada, kelle veendumustes nad ei ole kindlad.

Kas sarnast lähenemist võib kasutada Eesti valijaskonna puhul? Arvan, et saab ja sellepärast julgen Res Publicale ennustada päris korraliku hävingut järgmistel valimistel.

neljapäev, november 04, 2004

Äärmuslike roheliste ökototruste problemaatilisusest

Mulle on jäänud mulje, et roheliste liikumised toetuvad liigselt psudoteadusele ja puhtale usule, sageli pakkudes probleemidele lahendusi, mis ei ole adekvaatsed ning eiravad antud lahendusega kaasnevaid kõrvalmõjusid. Nagu ka ühes varasemas postituses mainitud unustatakse sageli, et progress toob endaga kaasa uusi ideid ja lahendusi, mida me ei oska täna ette näha. Progressi tingimuseks on aga inimmõistuse potentsiaali kasutamine ning seda võimaldab kõige paremini võimalikult vaba turumajanduslik süsteem ja sellest tulenev majanduse areng, mida roheliste pakutavad lahendusega aga liiga sageli sugugi ei soodusta.

Õnneks leidub inimesi nagu Daniel Ben-Ami, kelle artikkel The dismal quackery of eco-economics on üks ülevaatlikumaid kirjutisi erinevatele ökoloogiliste probleemidele pakutud lahendustest ja nende puudulikkusest. Kohustuslik lugemine neile, kes tahavad tõesti probleeme lahenda (ja mitte ainult ökoloogilisi) mitte lihtsalt targutada. Näitena võiks tuua Kyoto protokolli mõju käsitleva tsitaadi:
Since widespread industrialisation is likely to mean more emissions overall - even if industry becomes more environmentally efficient - curbs on greenhouse gases necessarily involve restraining economic growth. The approach embodied in the Kyoto protocol is likely to mean consigning billions of people to poverty (30), as well as restricting the extent to which living standards in the developed world can be improved.

It is wrong to see dealing with climate change and alleviating poverty as a trade-off. Richer, more developed societies are in a better position to deal with the impact of climate change. For instance, a low-lying country like Bangladesh would be in a far better position to deal with rising sea levels if it could afford to build up its flood defences.

Artikkel on pikema poolne ja viidetega, kuid piisavalt populaarteaduslik, et olla arusaadav kõigile, kes inglise keelt natukenegi valdavad. Soovitan soojalt.

Karl Rove - geenius?

Sarnase pealkirjaga postitus esineb ka ühes teises blogis, kuid sealt pole peale pildi ja sõna "geenius" midagi. Tõenäoliselt jääb eestlastele sellest väheks, kuid George W. Bushi eilse võidu taustal ei saa selle mehe rolli alahinnata.

Tegu on vabariiklaste kõige võimekama strateegiga, kes suutnud vaatamata suurtele raskustele enda mehe järgmiseks neljaks aastaks Valgesse Majja saada. Rove'i suurim saavutus on tõenäoliselt väärtustepõhiste valijate mängu toomine, mis sisuliselt tähendas nendel valimistel homoabielude ja abordi keelustamist. Bushi poolt varem sellel aastal tehtud täiesti absurdsena tundunud käik - ettepanek põhiseadust muuta lausega, et abielu saab olla ainult mehe ja naise vahel - oli tegelikult selge signaal väärtustepõhistele valijatele, sest Bushi tehtud ettepaneku realiseerumise tõenäosus oli nulli-lähedane. Mõned nädalad hiljem hääletasid mõlemad kongressi kojad eelnõu vastu. Näiliselt oli Bush kaotanud, kuid tegelikult oli teatud grupile valijaskonnast antud väga selge signaal sellest, milliste väärtustega inimene on George W. Bush.

Kogu selle näiliselt tühise kõrvale põike insener ongi Karl Rove, Valge Maja hall kardinal, kellest The New Yorker maikuus natuke põhjalikuma artikli avaldas. Samast üpriski huvitavast artiklist pärineb ka järgmine tsitaat:
As if all this weren't enough, people in politics love to speculate that Rove is up to much more than is apparent. In the same way that prophetic fundamentalists are always on the lookout for emblazonings of the number 666, the Mark of the Beast, in Washington everybody is highly attuned to the possibility that most of what goes on bears the Mark of Karl Rove.

esmaspäev, november 01, 2004

And so it begins...

Ma olen aktiivselt bloge praeguseks hetkeks lugenud rohkem kui 4 aastat, neist viimased 2 aga eriti aktiivselt ja üha kasva huviga. Kuskil veebruaris tuli mõte ka ise blogimist proovida ja esimesed katsetused olid piisavalt julgustavad, et enda augustikuu USAs käiku blogida. Kuna ma jäin tulemusega üpris rahule tekkis mõte natuke püsivam blog püsti panna ja siin ta siis nüüd on.

Sellele postitusele järgnevad veel kümme, mis on kirjutatud viimase paari kuu jooksul. Nagu näha pole blogimine olnud just eriti viljakas, kuid samas proovin edaspidi vähemalt kolm postitust nädalas teha ja kui tagasiside on piisavalt motiveeriv, siis ehk isegi iga päev. Kuna eesti keelse blogi loetavus ei saa just eriti kõrge olla, siis jääb see lehekülg paljuski minus huvi äratanud teemade ja artiklite kogumiks.

Kommentaare ei ole aga põhjust karta ning ma loodan väga, et vastuargumendid või teemaarendused ei jää lugeja enda teada. Olen proovinud natuke määratleda seda, millest selles blogis juttu tuleb, kuid ei tasu unustada, et maailmas on kindlad ainult kaks asja ja see blog ei ole üks nendest.

Kuna esimesed postitused on tehtud mitu kuud tagasi, siis on nad praeguseks liikunud arhiivi ja neid tasub seal otsida.

Proovin lausrumalusi siin välja mitte käia, kuid ei saa garanteerida, et suudan sellest enda piiratud teadmiste juures hoiduda ja olen alati tänulik neile, kes leiavad aega minu tähelepanu nendele puudustele pöörata.

Aga muidu head lugemist!

Kas keegi on Euroopa Liidu põhiseadust lugenud?

Mulle tuleb meelde üks saade ETV-s, kus Ivar Raig ütles välja, et ainult kaks kuni kolm eestlast teavad tegelikult, millest Eesti on loobunud ja millega nõustunud Euroopa Liitu astudes. Ja nüüd seisab Eestil ees EL'i põhiseadusliku lepingu - dokumendi, mida on lugenud vähesed eestlased ja mille ulatust mõistab veel väiksem seltskond- ratifitseerimine. Tegelikult on sõna "leping" täiesti üleliigne ja sisse jäetud pigem väikeseks silmapetteks, sest ratifitseerimine võib osutuda natuke problemaatiliseks, kui kõik mõistaksid, et tegu on EL'i põhiseadusega, mis "on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslik". On vist üleliigne lisada, et ka Eesti Vabariigi põhiseadusest saab pärast põhiseadusliku lepingu ratifitseerimist pigem ajalooline kurioosum.

Seoses 29. oktoobril Roomas toimunud EL'i põhiseadusliku lepingu allkirjastamisega avaldas EU Referendum nimeline blog põhjaliku analüüsi meie tulevasest põhiseadusest, mis kokku pandud TEAM'i nimelise euroskeptikute liikumise poolt. Analüüs on põhjalik ja soovitan lugeda seda kõigil, kes leiavad, et neile Euroopa Liidu tulevik midagi korda läheb.

Tõenäoliselt on kõige teravamateks probleemideks demokraatliku vastutuse puudumine, mis põhimõtteliselt tähendab, et Brüsselist tulevate seaduste üle pole eestlastele mingit kontrolli, sest seadusi võtab vastu Komisjon, mille liikmed määratakse mitte ei valita. Kes aga tegelevad määramisega:
There has been no popular demand that the EU should be turned into a European State on the basis of its own Constitution. It is Europe's powerful political and bureaucratic elites, especially in the Big Countries, that are pressing that. Small Country elites are happy to go along, in particular if they face big problems at home, as the East Europeans do, for which they can henceforth seek to put the blame on Brussels.

What fundamentally inspires most of them is the old European dream of Big Powerdom, the intoxication of empire-building, of taking part in however small a way in running a Superpower, while simultaneously freeing themselves from democratic control and political accountability to national parliaments and electorates domestically. The pressure for EU integration that culminates in this Constitution comes wholly from the top down, not the bottom up.

Just nagu sellest veel vähe oleks selgub, et tõenäoliselt on just väiksemad riigid nagu Eesti need, kes saavad kogeda demokraatia defitsiiti kõige teravamalt:
One-third of the Member States will lose their Commissioners five years after the Constitution comes into force. Thus each Member State will have no national representative for lengthy periods of time on the body that proposes all EU laws which those States and their citizens must obey.

Ja kõigile neile, kes arvavad, et USAs on vabadused märksa piiratumad kui Euroopas tsiiteeriks järgmist lõiku, mis tõenäoliselt annab natuke teistsuguse ettekujutuse:
Article II-112 allows all the rights set out in the Charter to be overridden by providing that they may be limited by law "to meet objectives of general interest recognised by the Union." So the fundamental rights are not so fundamental after all. The conflict between a right and a justification for derogating from it is a highly political matter, in deciding which the Court of Justice would be able to extend its powers further.

Seega on põhiseadusesse juba sisse kirjutatud, et kui üldsuse huvides on sinu õiguste ära võtmine, siis nii ka läheb. Siin kohal tulevad aga meelde John Stuart Milli täheldused enamuse türannia tekkimise tagajärgedest vähemustele, mille kohta leidub ajaloost kahjuks liiga palju näiteid. Ja mis kurat see "üldsuse huvi" (general interest) üldse on?!

Euroopa põhiseaduse vastu võtmine ei ole veel sugugi kindel, sest kümmekond riik kavatseb läbi viia referendumi, mille õnnestumise tõenäosuses ei ole keegi kindel. Referendumi viivad läbi Portugal, Tsehhi, Poola, Taani, Inglismaa, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg ja Holland. Tõenäosus, et põhiseadus vähemalt ühes neist riikidest tagasi lükatakse, ei ole sugugi väike. Kui nii peaks minema, siis jätkab Euroopa Liit tegutsemist praegusel kujul.

Loodetavasti kutsutakse peatselt aga kokku uus konvent, mis võib föderaalse riigi asemel otsustada praegusest vähem tsentraliseeritud Euroopa kasuks. Igal juhul tulevad järgmised kaks aastat (periood, mille jooksul tuleb põhiseadus ratifitseerida) olema huvitavad.

2025: Aeg mil hiinlased elavad nagu ameeriklased

Kapitalismi ja turumajanduse (nii nagu ta esineb peamiselt USAs ja Euroopas) üheks kõige mõjuvamaks vastuargumendiks on mitmed head tuttavad ning sõbrad toonud sarnase heaolu võimatuse terves maailmas.

Tõesti, kuidas on võimalik tagada kõigile nendele miljarditele inimestele üle maailma, kes peavad praegu hakkama saama mõne dollariga päevas, sarnane heaolu: oma maja, auto, haridus, olmeelektroonikat ja puhkusi teises maailma otsas. Enamasti ei jää üle muud, kui tunnistada, et jah, kui kõik hiinlased tahaksid elada sama hästi kui ameeriklased, siis oleks tõenäoliselt meie planeedi ressurssidel peatselt ka lõpp. Aga siiski jäi sellest väiksest mõtte harjutusest midagi välja - tehnoloogiline progress ja inimmõistuse nutikus, potentsiaal, mille teeb võimalikuks haridus, mis ettevõtlike inimeste käes leiab praktilisi väljundeid.

Me kipume unustama, kui närused olid meie eelkäijate lühikesed elud. Meile täiesti loomulikuna tunduvad nähtused nagu kraanist tulev vesi, keskküte ja elekter olid vaid sadakond aastat tagasi luksused, mis võimalikud vaid vähestele aadlikele kui mitte kuningatele on nüüdseks üks osa meie - eestlaste - igapäeva elust. Tsiteerides Cafe Hayek'i nimelise blogi pidajat ja majandusteooria professorit Don Boudreaux'd:
I began this class as I begin all of my Principles (of Macroeconomics.- toimt.) classes – namely, by informing my students that each of them is among the very wealthiest people ever to live. Some of my evidence for this claim is the fact that my students are alive, that their parents probably are still alive, that they never worry about starving to death or being killed or disfigured by small pox, that they bathe regularly, and that they each live a home with solid floors, walls, and ceilings and into which livestock do not routinely roam, defecate, and urinate.

ja kui see ei mana veel piisavalt selget pilti silme ette, siis tsiteerib professor veel raamatut History of England, kust toob välja eriti mõjuva kirjelduse 17. sajandi shotlase elust:
His lodging would sometimes have been in a hut of which every nook would have swarmed with vermin. He would have inhaled an atmosphere thick with peat smoke, and foul with a hundred noisome exhalations. At supper grain fit only for horses would have been set before him, accompanied by a cake of blood drawn from living cows. Some of the company with which he would have feasted would have been covered with cutaneous eruptions, and others would have been smeared with tar like sheep. His couch would have been the bare earth, dry or wet as the weather might be; and from that couch he would have risen half poisoned with stench, half blind with the reek of turf, and half mad with the itch.

Inimmõistuse potentsiaali ei tasu alahinnata ja paljude arvates on see isegi midagi taolist, millele võiks loota ja uskuda. Majandusteadlaste hulgas on palju karismaatilisi tegelasi, kuid vähesed on pühendunud just inimpotentsiaali ja -loovuse esile tõstmisele nii tõsiselt kui Julian Simon:
Simon’s central premise was that people are the ultimate resource. "Human beings," he wrote, "are not just more mouths to feed, but are productive and inventive minds that help find creative solutions to man’s problems, thus leaving us better off over the long run." As Ben Wattenberg of the American Enterprise Institute explained in his brilliant tribute to Simon in the Wall Street Journal, "Simon’s central point was that natural resources are not finite in any serious way; they are created by the intellect of man, an always renewable resource." Julian often wondered why most governmental economic and social statistics treat people as if they are liabilities not assets. "Every time a calf is born," he observed, "the per capita GDP of a nation rises. Every time a human baby is born, the per capita GDP falls."

Kus asub, siis inimkonna lootus praegu, 21. sajandi alguses? Vastust ei pea otsima kaugemalt kui nanotehnoloogia vallast, mis on viimaste aastatega jõudnud ulmekirjanduse teoreetilisest mõtte lennust vaid mõne kümne (kui sedagi!) aasta kaugusele reaalsusest. Hiljuti lõppenud Foresight instituudi poolt korraldatud First Conference on Advanced Nanotechnology, mis muuhulgas leidis kajastamist ka ajakirjas Reason, kust võis leida nii mõndagi rõõmustavat:
In a presentation on "The Top Ten Impacts of Molecular Manufacturing," Phoenix predicted that products made using a mature molecular nanotechnology would cost $1 per pound to make. After nanotech factories hit their stride, molecular manufacturing will provide more manufacturing capacity than all the world's factories offer today. We will see the advent of cheap solar power and cheap energy storage, and inconceivably cheap high-powered computers the size of wristwatches. The components needed to put a kilogram of material into orbit would fit inside of a suitcase. Nanotechnology would make it possible for 100 billion people to live sustainably at a modern American standard of living, while indoor agriculture using high-efficiency inflatable ten-pound diamond greenhouses would help restore the world's ecology. The ultimate limit to economic growth seems to be heat pollution, the waste energy radiated away from nanotech devices.

Artikkel käsitleb veel teisi potentsiaalselt revolutsioonilisi arenguid, kuid peatub ka mõnedel ohtudel, millest võib pikemalt lugeda artiklist.

Teine huvitav artikkel on intervjuu AI (artificial intelligence) guuru Ray Kurzweil'iga, kus läbivaks teemaks on konvergents ehk kuidas inimene ja arvuti peaaegu märkamatult kokku sulanduvad, kuidas me ennast täiustame ning kuidas hallijuukselisel mehel jätkub veendumust uskuda, et surm ei pruugi tema jaoks olla paratamatus:
By the 2020s we will be placing millions or billions of nanobots—blood cell-size devices—inside our bloodstream to travel into our brains and interact with our neurons. We will be extending our cognitive capability directly through this intimate merger of biology with machines.

Right now, there's a restricted architecture to the way our brains work. The brain uses electrochemical signaling for information processing, and that's a million times slower than electronic circuits. You can make only about 100 trillion connections in there. That may seem like a big number, but the way in which we store information is inefficient, so that a master of an area of knowledge can really remember only about 100,000 chunks of knowledge. If you use Google, you can already see the power of what machines can do. In the future, we will be able to expand the 100 trillion connections we have with new, virtual ones. Once nonbiological intelligence gets a foothold in our brains, it will grow exponentially. As we get to the 2030s, human beings will have biological brains enhanced with more powerful nonbiological thought processes.

So the answer to your question is, if we remain unenhanced, if you just had machines developing on a distinct track, they would surpass humans. But that's not what's happening. We are merging.

Kuigi ma ei usu 100%-lt kõike, mis Kurzweil'i suust välja tuleb on meil siiski põhjust homset päeva ja järgmist aastat oodata optimistliku veendumusega, et aina paremaks läheb. Kui õigustatud see optimism on näitab meile aga tulevik.