kolmapäev, november 10, 2004

Miks Kerry kaotas ja miks võib sama ennustada Res Publicale

Pärast USA presidendi valimisi mainisin Karl Rove'i ja tema rolli "väärtustepõhiste valijate" kaasamises ning pakkusin välja, et see võis otsustada valimised Bushi kasuks. Viitasin ka sellele, et tegu ei ole just kõige tolerantsema seltskonnaga ja tegin kohatuid üldistusi väga väikse hulga informatsiooni põhjal. Selle tõttu pean esimest (ja tõenäoliselt mitte viimast) korda tunnistama, et astusin ämbrisse.

Nüüdseks on selgunud, et kõige otsustavamateks valijate grupiks oli hoopis üks teine grupp. Tsiteerides John Hood'i:
Yep, it was the atheist vote that really put Bush over the top in 2004.

Ups. Õnneks ei olnud ma ainus, kes kiirelt järeldusi kippus tegema ja on hiljem vabandanud. Üks viideterohke, kuid lühike ja mitmekesine postitusi, mis annab päris hea ülevaate tegelikust, asub Johan Norbergi blogis. Kõik viitab sellele, et tegelikult mängisid väärtused ja moraal nendel valimistel eelmistest hoopis väiksemat rolli.

Mulle meeldis ka Washington Postis ilmunud Kate O'Beirne'i artikkel A Coalition of Conviction, mis selgitab, miks ikkagi Kerry kaotas ja Bush võitis, tuues välja selliseid seiku nagu:
Republicans find themselves on the majority's side of the cultural divide because they don't display the Democrats' condescension and hostility to the moral sentiments and concerns of most Americans. Bush's deeply held religious faith sometimes finds awkward expression but never seems insincere. His habits of heart and mind mark him as a man of faith. Kerry, on the other hand, glibly declared in the final debate, "My faith affects everything I do and choose. . . . And I think that everything you do in public life has to be guided by your faith, affected by your faith, but without transferring it in any official way to other people." Had Bush made such a declaration, it would have signaled to liberals an underlying intention to usher in a theocracy; but secularists were unconcerned about Kerry's pledge because they knew he didn't mean it.

Kerry pidev tõmblemine kõigile meeldimise nimel jättis temast mulje kui inimesest, kes tahab kõigile meeldida ja on selle nimel ebasiiralt nõus omaks võtma kõigi väärtused ja kokku lubama mida iganes. Kuid kõigile meeldimine ei ole lihtsalt võimalik vaid tähendab ka kellelegi valetamist. Kellele täpselt valetati oleks aga selgunud alles pärast valimisi. Nagu selgus, ei olnud enamus ameeriklasi valmis valima meest, keda nad ei saa usaldada, kelle veendumustes nad ei ole kindlad.

Kas sarnast lähenemist võib kasutada Eesti valijaskonna puhul? Arvan, et saab ja sellepärast julgen Res Publicale ennustada päris korraliku hävingut järgmistel valimistel.

3 Comments:

Blogger Jaan said...

Mnjah... pealkirja lugedes ootasin veidi rohkem juttu Res Publicast...

12. november 2004 21:29  
Blogger Jüri Saar said...

Mul üks Eesti poliitika teemaline postitus juba küpseb nii, et kannatust.

13. november 2004 0:16  
Blogger Paul said...

Res Publica tuli võimule, kui läbinisti populistlik partei, kes lubas igaühele just seda, mida keegi soovis või lootis.
Loomulikult polnud seda võimalik teostada ja nüüd on tulemus käes -järgmistel valimistel võib juhtuda, et nad ei ületa valimiskünnist. Paras neile!

16. november 2004 22:24  

Postita kommentaar

<< Home