New York Times: Tahad innovatsion? Paku auhindu!
Eilse Arengufondi postituse taustal on põhjust rääkida ka auhindadest, seda eriti kolmapäevases New York Times'is ilmunud artikli valguses, mille pealkiri võiks olla selge sõnum Arengufondi juhtidele - You Want Innovation? Offer a Prize!
Artikkel kajastab peamiselt Netflixi poolt novembris välja kuulutatud auhinda, millest kirjutasin pikemalt mõned kuud tagasi, seega Vabalogi lugejatele täitsa tuttav teema. Eraldi mainimist väärib artiklist aga üks seik, millest eelnevalt mainitud postituses pikalt juttu oli: Netflixi esialgne kiire progress on märkimisväärselt aeglustunud. Kui esimese kuuga õnnestus otsingualgoritmi parandada nii 5.8%, siis nagu karta oli, on progress oluliselt aeglustunud ja viimase kahe kuuga on tulemust parandatud ainult protsendi jagu 6.8%-le.
Samas on probleemiga tegeletud alles mõned kuud ning auhinda on võimalik taga ajada järgmised 4 ja pool aastat. Aega on ja ma arvan, et asja saab.
Põhimõtteliselt ei takista miski ka Arengufondil auhindu välja kuulutamast. Minu arvates tasuks innovatsiooni toetaval fondil ka innovaatilisemalt tegutseda - katsetada alternatiivseid ajendeid innovatsiooni stimuleerimisel. Ma julgen väita, et juba kümmekond miljonit krooni oleks selline auhind, mis leiaks laiemat kajastust ka meedias ning omaks seeläbi lisaks kõigele ka arvestatavat PR väärtust.
Miks siis ikkagi auhindu rohkem ei jagata?
Tulles tagasi NYT artikli juurde, siis on seal sõna saanud ka Robin Hanson, kelle auhindu lahkavast uurimusest (PDF) oleks tahtnud olla teadlik enne enda magistritöö kirjutamist. Vähemalt olen ma sellest nüüd teadlik ja saan pakkuda tänu Hansonile veel ühe põhjuse, miks poliitikud eelistavad fonde, kust lihtsalt raha jagatakse, näiteks auhindadele, mille saamiseks peab midagi olema enne reaalselt saavutatud. Veel kord NYT-st:
Artikkel kajastab peamiselt Netflixi poolt novembris välja kuulutatud auhinda, millest kirjutasin pikemalt mõned kuud tagasi, seega Vabalogi lugejatele täitsa tuttav teema. Eraldi mainimist väärib artiklist aga üks seik, millest eelnevalt mainitud postituses pikalt juttu oli: Netflixi esialgne kiire progress on märkimisväärselt aeglustunud. Kui esimese kuuga õnnestus otsingualgoritmi parandada nii 5.8%, siis nagu karta oli, on progress oluliselt aeglustunud ja viimase kahe kuuga on tulemust parandatud ainult protsendi jagu 6.8%-le.
Samas on probleemiga tegeletud alles mõned kuud ning auhinda on võimalik taga ajada järgmised 4 ja pool aastat. Aega on ja ma arvan, et asja saab.
Põhimõtteliselt ei takista miski ka Arengufondil auhindu välja kuulutamast. Minu arvates tasuks innovatsiooni toetaval fondil ka innovaatilisemalt tegutseda - katsetada alternatiivseid ajendeid innovatsiooni stimuleerimisel. Ma julgen väita, et juba kümmekond miljonit krooni oleks selline auhind, mis leiaks laiemat kajastust ka meedias ning omaks seeläbi lisaks kõigele ka arvestatavat PR väärtust.
Miks siis ikkagi auhindu rohkem ei jagata?
Tulles tagasi NYT artikli juurde, siis on seal sõna saanud ka Robin Hanson, kelle auhindu lahkavast uurimusest (PDF) oleks tahtnud olla teadlik enne enda magistritöö kirjutamist. Vähemalt olen ma sellest nüüd teadlik ja saan pakkuda tänu Hansonile veel ühe põhjuse, miks poliitikud eelistavad fonde, kust lihtsalt raha jagatakse, näiteks auhindadele, mille saamiseks peab midagi olema enne reaalselt saavutatud. Veel kord NYT-st:
Robin Hanson, an economist at George Mason University who has studied the history of prizes, points out that they create a lot of uncertainty — about who will receive money and when a government will have to pay it. Grants, on the other hand, allow a patron (and the scientists advising that patron) to choose who gets the money. “Bureaucracies like a steady flow of money, not uncertainty,” said Mr. Hanson, who worked as a physicist at NASA before becoming an economist. “But prizes are often more effective if what you want is scientific progress.”
Sildid: auhinnad, innovatsioon, magistritöö
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home