Innovatsioonist ravimitööstuses ehk miks ravimid on USAs kallimad kui Euroopas

Megan McArdle on viimased paar päeva lahanud ravimite maksumuse probleemi USA's ning ühtlasi selgitanud, miks Euroopas ja isegi Kanadas on mitmete ravimite hinnad olulisemalt madalamad (riiklik ravikindlustus ostab suuri koguseid madala hinnaga) sellest, mis nad on USA's ja miks ameeriklastel ei tasu unistada teiste riikide lähenemisest (lämmataks innovatsiooni sektoris) või proovida kõrgemat hinda teistelt nõuda (lõppeks patendikaitse kaotamisega ja loaga kohalike tootjatel odavalt koopiaid teha).

Ühtlasi selgitab Megan, miks alusuuringud on vaid üks samm - sealjuures pigem üks väike samme - protsessis, mille lõplik tulemus on ohutu medikament:

Many people are holding out the hope that the government can somehow substitute for the pharmas, bolstered by the ludicrous claim that the government really discovers all the drugs. This is arrant nonsense; government-funded research discovers targets that might someday turn into drugs, if the Big Pharma chemists can: find a molecule synthesis can be economically mass produced; keep the molecule from killing rats, mice, dogs, or humans; get the molecule into a form that does not have to be directly injected into the bloodstream; tweak the molecule so that the liver doesn't immediately chew it into pieces that no longer affect your target; and shepherd the entire thing through years of clinical trials. That's just off the top of my head; research chemists will undoubtedly have more.

Megan annab ka tugev löögi nende inimeste mõttemaailmale, kes arvavad, et innovatsiooniga võiks tegeleda avalik sektor selle asemel, et "pahadel kapitalistidel" meid kõiki koorida:

There is no evidence of a nationalized industry that consistently does cost effective innovation. Yes, you have a list of things invented by the government--but that number is a small fraction of a fraction of one percent of the number of things in the private sector. If the universe of products were your house, the government would have invented one washer inside the tap of your bathroom sink; the private sector would have developed every other thing you use. Even where the government is given credit for "inventing" something, such as DARPANet's invention of the internet; it turns out that 99% of the process of actually turning it into a product that was useful to end-consumers was handled by private actors, most of them corporations like Netscape, Microsoft, and AOL.

This is why when you start to make a list of all the state-run economies that have produced large numbers of innovative products with a high level of consumer satisfaction, you have to throw your privately manufactured gel pen aside in disgust. For whatever reason, the government is just not good at producing innovation.

Mul on innovatsiooni defitsiidi kohta avalikus sektoris tekkinud oma teooria, millest kirjutasin isegi ühe arvamusloo, mis kahjuks avaldamist ei leidnud, sest väidetavalt olevat teema olnud liiga spetsiifiline väljaande jaoks. Ok, nende valik, kuid kahjuks ei lähe mulle mingi üldise targutamise või mulina kirjutamine eriti korda, seega parem mitte kirjutada. Omal ajal oli plaanis isegi teine osa kirjutada avaliku sektori innovatsiooni võimalustest, kuid mulle tundub, et Eestis selle teema vastu lihtsalt huvi puudub või ma pole suutnud veel huvitatud inimesi leida.

Tulles tagasi Megani juurde, siis koondaks tema ravimitööstust käsitlevad postitused ilusti kokku siia lõppu teemast huvitatuile:

• How profitable is Pharma?
• Fantasy pharma
• Pharmaceuticals: understanding your solution set
• Why can't we just fund R&D from pharmaceutical advertising budgets?
• Prophets of profit
• Supply meet demand. Demand meet supply.

Auhinnad kui institutsiooniline innovatsioon

Üks terane Vabalogi lugejad saatis mulle mõned nädalad tagasi viite Google'i uutele auhindadele, mis tõsi küll ei ole sama suured kui 30 miljonit kuule jõudmise eest vaid kõigest 10 miljonit ja seda hoopis tarkvaraarenduse eest:

The $10 million in awards will be given out as cash awards -- no strings attached. The total will be distributed equally between the Android Developer Challenge I and II. In the Android Developer Challenge I, the 50 most promising entries will each receive a $25,000 award to fund further development. These 50 entries will then be eligible for even greater recognition via ten awards worth $275,000 each and and another ten worth $100,000 each. We will announce the structure for Challenge II at a later date.

Android ise on mobiilitelefonidele mõeldud tarkvara platvorm, milles Google on otsustanud investeerida seoses seoses Google'i poolt ettevalmistatava mobiiltelefoniga. Auhindu hakatakse jagama kõige huvitavamate ja kasulike lahenduste eest, mis oleks Google'i mobiili müügile tuleku hetkel juba ilusti valmis.

Open Source auhindadest kirjutasin pikemalt ühes akadeemilisemas töös (PDF), kuid Google'i värske ürituse teeb huvitavaks hoopiski see, kuidas suurkorporatsioon on just uue platvormi väljatöötamisesse kaasamas võimalikult laia arendajate ringi. Selle asemel, et lasta enda arendusosakonnal või projektimeeskonnal uute lahenduste kallal töötada otsustati arendustöö, mis ei ole platvormi või toote kujunemise seisukohalt võtmetähtsusega, väljast sisse "osta".

Piltlikult öeldes keskendub Google'i meeskond vundamendi ja karkassi ehitamisel samas kui auhinnast huvitatud inimesed saavad välja pakkuda erinevaid lahendusi fassaadile, sisekujundusele ja ruumiplaanile.

Ühtlasi tuleb Google'i plaanide raames välja ka auhindade eelis traditsioonilisema lähenemise ees - kuigi auhindu jagatakse esimeses etapis ainult 50'le kõige lubavamale projektile (mõnele 2 korda), siis lootus 50 parima sekka pääseda on kõigil, mis tähendab, et isegi konservatiivselt mõeldes on 500 erineva rakenduse esitamine auhinnale igati õigustatud. Kuna lahendus peab vähemalt mingis ulatuses ka töötama, siis tekib kõige huvitavam olukord just nende inimeste/gruppidega, kelle rakendused ei leia auhindadega tunnustamist. Kui paljud nendest jätkavad enda projekti kallal nokitsemist?

Isiklikult kaldun arvama, et kui midagi on kord juba tehtud, siis lihtsam on seda edasi arendada või kood avalikuks teha, kui käega lüüa ja asi sinna kohta jäta. Ma üldse ei imestaks, kui Google saab 10 miljoni dollari jagamise eest auhindadena endale arendustööd ja rakendusi 100 miljoni eest.

Auhinnad on institutsioon - kindlad reeglid, mille raames saavad organisatsioonid ja indiviidid tegutseda. Hayek'i üks olulisemaid ja sügavamaid täheldusi oli tõdemus sellest, kui vähe inimesed tegelikult teavad ja kui oluline on pidevalt katsetada ja proovida ning kui oluline on jätkuvalt võimaldad katsetamist ja proovimist. Seda mitte ainult ettevõtluses vaid ka institutsioonides.

See, kuidas me midagi teeme ja mis reegleid järgime on välja kujunenud mingis teadmiste, võimaluste ja kogemuste kontekstis. Samas muudab pidev tehnoloogiline progress nii meie teadmisi kui võimalusi, mis loob olukorra, kus uute tehnoloogiliste lahenduste rakendamine võib viia kas teadlikult või juhuse läbi uute institutsioonide väljatöötamiseni.

Arendustegevus ise on viimase 100 aasta jooksul muutunud iga ettevõtte tegevuse oluliseks osaks, kuid ühtlasi on välja kujunenud teatud tüüp-lahendused, millest eriti kõrvale ei kalduta. Parimaks näiteks on arendusmeeskond - kinnine väike grupp, mis nokitseb poolsalaja millegi lubava kallal. Samas on nende taust enamasti sarnane ja probleemipüstitus koos lahendusega paljuski piiratud meeskonna teadmistega.

Kui tootearenduses võib taoline lähenemine anda suurepäraseid tulemusi, mis üllatavad positiivselt, siis tarkvaraarenduses võib-olla mitte. Tekib küsimus, et kas peaks proovima probleem lahendada mõnede teiste mängureeglite raames, mis võivad osutuda märksa sobivamaks just inimeste vahel hajutatud informatsiooni kaasamisel? Miks mitte proovida ja katsetada, sest kui tõenäoline on, et pidevalt muutuvas keskkonnas on esimese, teise või isegi kolmanda katsetusega jõutud institutsioonideni, mis on ideaalsed? Veel parem, kuidas me üldse teame, millal me ole ideaali või parima võimalikuni jõudnud?

Mul on hea meel, et ma pole enda mõtteis üksinda nagu võib lugeda New York Times'is umbes kuuaega tagasi ilmunud artiklist Win Fabulous Prizes, All in the Name of Innovation:

“It’s a new kind of grant-making,” said Jonathan Greenblatt, an entrepreneur who sold his company, Ethos Water, to Starbucks and became a senior adviser to the X Prize Foundation. “It’s a mode that encourages experimentation rather than prescribing solutions. It sets the stage for innovation and dynamism that the grantor can’t anticipate.”

Grant programs traditionally finance services and try to influence government policy, not market forces. In most cases, they award modest amounts, develop long-term relationships with grantees and aim to avoid risk.

“Foundations see their role as understanding what the problems are out there, what the solutions are, and what they can do to test the solutions,” said Mike Burns, a partner in Brody Weiser Burns, a consulting firm in Branford, Conn., that advises nonprofit groups. “It’s very hands off. This is a new breed. They borrow from venture capitalism: they invest the money and have a say in what the outcome is.

Igas tasakaalukas artiklis peaks leiduma ka vastandlike seisukohti, kuid kahjuks on artiklisse jõudnud nende inimeste kommentaarid, kes ei näi auhindadest ja nende toimimisest suurt midagi teadvat - pigem ikka vaenulikus turumajanduslike mehhanisme kasutavate institutsioonide vastu ning lihtlabane teadmatus.

New York Times'i artiklis annab kommentaari ka selline mees nagu Thomas A. Kalil:

Supporters of the concept include Thomas A. Kalil, the special assistant to the chancellor for science and technology at the University of California at Berkeley, and the author of a study on prize competitions. “Prizes are not substitutes for grants,” he said. “But under certain circumstances, they work very well.”

Vabalogi lugejad loomulikult juba teavad seda, kuid Kalili uurimus Prizes for Technological Innovation (PDF) on sellegi poolest huvitav ja üks värskemaid uurimusi auhindadest ning nende rakendamise võimalustest.

Lõpetuseks tuletaks meelde, et Netflix'i auhinna välja kuulutamisest möödus hiljuti aasta.

Kui viimati augustis Netflixi auhinnast kirjutasin, siis oli originaalset tulemust parandatud peaaegu 7,5 protsenti, kuid tänaseks on sinna lisandunud täiendav protsent ja jõutud on 8,5 protsendini. Miljonist dollarist on puudu jäänud kõigest 1,5% ja arvestades seda, et auhind on saadaval veel 4 aastat, siis tõenäoliselt see ka saavutatakse.

Muide, esimene progressi auhind (50 000 USD) läks AT&T arendustöötajatele, kellel leheküljelt võib leida ka teadusartikleid sellest, mis lahendusi nad kasutavad ja kuidas tulemuseni jõudsid.

Auhinnad on leidmas üha rohkem kasutamist nagu ka kajastamist. Kahju ainult, et Eestis keegi taolist huvitavat lahendust ei kasuta.

Innovatsiooni võimalikusest avalikus sektoris

Umbes kaks ja pool kuud tagasi panin kirja ühe ettepaneku, mis võimaldaks Ülemiste ettevõtlusinkubaatori piiratud ressursse mõnevõrra tõhusamalt ja mõjuvamalt kasutada.

Ma esialgu detailidesse ei laskuks, kuid plaan iseenesest on tugevalt inspireeritud Hayeki loomingust, mis käsitleb ühele inimesele või organisatsioonidele kättesaadava informatsiooni piiratust ning kuidas väljendavad hinnad varjatud ja sõnadesse panematut informatsiooni ühelt poolt ja Buchanani avaliku valikut käsitlevat loomingust teiselt poolt, mis seab kahtluse alla avaliku sektori organisatsioonides tegelevate inimeste erapooletuse ja pöörab tähelepanu nende isiklikele huvidele koos ajenditega, mida nad loovad.

Kui olin enda ettepaneku sihtasutuse nõukogu jaoks septembri lõpus kirja pannud ei osanud ma lootagi, et Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses antakse sellel aastal mehhanismi kujundamise eest - valdkonna eest, mis mängib võtmerolli ka minu ettepanekus.

Mõned lõigud tagasi kirjutasin, et ei soovi esialgu detailidesse laskuda, kuid et eelnevast ei jääks mulje, et tegu on millegi väga revolutsioonilise või suurejoonelisega siis täpsustaks, et idee ise on üpris lihtne: meil on piiratud ressursid, mida on vaja asukate vahel jagada ning mina sooviks teha seda läbi Vikrey oksjoni ehk teise hinna enampakkumise.

Summad on väiksed ja kasu tõenäoliselt minimaalne, kuid minu lootus on, et pärast esimest paari eksperimenti õnnestub meil luua veebipõhine rakendus, mida saaks lisaks meile kasutada ka teised avaliku sektori organisatsioonid, mis peavad piiratud ressursse näiteks ettevõtjate vahel jagama.

Milleks inkubaatorites oksjonid?

1. Olemas olevaid ressursse (ümber)jagades ei ole võimalik väärtust luua, seega tuleks taolised tegevused viia miinimumini ja võimaluse korral automatiseerida. Kui avalik sektor ei loo väärtust, siis ta hävitab seda.
   
2. Otsuste tegemine tähendab informatsiooni valdamist, mis on sageli varjatud ja teeb optimaalse ressursside jaotamise mingi keskse planeerija poolt meelevaldseks samas kui oksjon võimaldab ressurssidele ligipääsu nendel, kes neid kõige kõrgemalt hindavad.
3. Kuna inkubaatoris on tegu ettevõtetega, siis mida varem nad tajuvad seost ressursi hinna ja väärtuse vahele, mida nad selle ressursiga suudavad luua, seda parem. Alustaval ettevõtjal on oluline mõista, et sarnastest ressurssidest on sageli huvitatud ka teised ettevõtjad.

Miks on avaliku sektori innovatsioon keeruline?

Ma olen viimase poole aasta jooksul vahelduva eduga mõelnud sellele, kuidas mõista innovatsiooni avalikus sektoris, milles see võiks väljenduda ning mis kõige tähtsam, miks avaliku sektori innovatsiooni rohkem ei ole.

Üheks oluliseks takistuseks näib oleva institutsionaalne raamistik, milles avaliku sektori organisatsioonid tegutsevad ehk haldusõigus, mis vastupidiselt tsiviilõigusele sätestab inimeste tegevusele sageli väga konkreetsed piirangud ja juhtnöörid, kus ruumi loovuseks ja improvisatsiooniks on üllatavaltki vähe. Taoline "kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud" mentaliteet vastandub väga selgelt tsiviilõiguse "kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud" mentaliteediga.

Teine oluline takistus näib olevat avaliku sektori organisatsioonide bürokraatlikus ja otsustusprotsesside aeglus, kus keeruline on teha midagi uudset ilma näiteks juhatuse ja üha sagedamini isegi nõukogu vahetu toetuseta. Vastutusest indiviidi tasandil ei ole eriti huvitatud ja seda üritatakse võimaluse korral hajutada. Ühtlasi on rahaliste ressursside kaasamine vähegi uudsematesse projektidesse keeruline kui mitte võimatu, sest eelarved on paika pandud mitmeks kuuks (kui mitte aastaks) ja täiendavate vahendite leidmine on keeruline kui mitte võimatu.

Kolmas oluline takistus näib aga olevat olemas olevate tegevuste inerts, kus pigem tegeletaks edasi sellega, millega varem tegeleti kui proovitakse teha midagi uut, omandatakse teadmisi uues valdkonnas ja üritatakse neid rakendada probleemide lahendamiseks, mis vältimatult esile kerkivad. Ühtlasi on näiteks ressursside jaotamine üks nendest valdkondadest, kus keskne planeerija saab enda võimu teostada ja ta ei pruugi olla huvitatud võimust loobumisest.

Lõpetuseks pakun välja ka ühe võimaliku visioon avaliku sektori rolli muutumisest lähima kümne aasta jooksul, mis on kokkuvõetav ühe lausega: üha suurem rolli koordineerivatel tegevustel, kus otsused teevad mitte ametnikest indiviidid vaid koordineerimisprotsessis osalevate organisatsioonide esindajad läbi erinevaid turge simuleerivate mehhanismide.

Kõik mõtted innovatsioonist avalikus sektoris teretulnud kommentaarides.

500 postitust ja lõpuks ometi tilluke tunnustus!

Nii, ma olen praegu küll omadega väga rahul.

Minu tagasihoidlik magistritöö leidis mainimist Marginal Revolution'is Tyler Cowen'i poolt:

An interesting paper on prizes (though for some reason the settings don't allow printing)

Tõsi, mainimine leidis aset postituses nimega Assorted Links, kuid ma julgen väita, et esimene eestlane, kes sellegi vähese on enda loomingule saavutanud.

Mis puutub printimisse, siis see sai omal ajal piiratud hoopis katsetuslikel eesmärkidel, et vaadata, kas "juhendaja" soovib tööd ka printida või näiteks üks hindajatest, kuid keegi seda teha ei soovinud või vähemalt mitte piisavalt palju, et minuga ühendust võtta. Eks pärast loomulikult selgus, et ega nad seda eriti põhjalikult ei lugenudki ja astusid mõnede enda kommentaaridega veits ämbrisse.

Keda huvitab, siis Lundist sain Master of Arts kraadi ja kui tegu oleks olnud traditsioonilisema programmiga sinna oleks otsa veel cum laude ka tulnud.

Ühtlasi on see Vabalogi viiesajas postitus, mis iseenesest ei olekski eriline näitaja, kui keskmiselt poleks ühe postituse pikkus umbes lehekülg.

Loodetavasti jagub lugejaid ja kommenteerijaid ka järgmise viiesaja postituse jaoks, sest ilma lugejate ja kommentaarideta oleksin juba ammu blogipidamisest loobunud. Aitäh teile kõigile.

Innovatsioon ei ole alusuuringud vaid lõpptarbijale suunatud toode

Harv on see päev kui keegi meditsiinilistest arendustööst keegi midagi kirjutab. Hiljuti üks taoline juhtum siiski leidis aset kui Derek Lowe sellise arstimi nagu Renin ajalugu valgustas:

The first reports I can find go back to the early 1980s. Given the lead time for these things, I can safely assume that these compounds were being made around the time I went the my high school Junior Prom (theme: “Saturday Night Fever”, natch – it was 1978, after all). And here we are in 2007, and the first one has finally made it to market. It wasn't easy, either - the compound was left for dead years ago, and was only kept going by some ex-Novartis people who started their own company and licensed the compound back to Novartis when it finally made it through the rough spots.

So, what’s the problem? Many compounds have been done in by poor behavior in living models (distribution, absorption, and so on). Getting oral bioavailability in this area has been a lot harder than anyone thought, and even the current drug is no great winner in that category. Projects start and stop, difficulties occur, and the years go by.

Piisavalt paljud inimesed kannavad endas innovatsioonist väga lihtsustatud ettekujutust, mille kummutamiseks sobib suurepäraselt antud kaasus.

Alusuuringute tulemusel selgus juba aastakümneid tagasi, mis mõju avaldavad renini inhibiitorid ja mida tuleks teha, et nad arstimina kasutusele võtta. Teoreetilisel oli kõik selge ja paljude jaoks innovatsioon sellega piirdubki. Ülejäänu on juba raha kasseerimine. Tegelikult pole aga olemas mingit kasutatavat toodet vaid õige arendustöö - mis on ülimalt kallis ja kestab sageli aastakümneid - alles algab, sest vaja on ohutut ja kasutatavat lahendust.

Alustuseks oli vaja leida firmad või ettevõtjad, kes oleks valmis investeerima ja võtma riske. Nagu loost selgub pani projektile alguses õla alla Novartis, kuid pärast aastate pikkust arendustööd kuulutati projekt ametlikult surnuks. Ainult tänu ettevõtlikele inimestele, kes tajusid arstimis jätkuvalt suurt potentsiaali, mis õigustaks ennast ka rahaliselt, Renin täna üldse eksisteerib.

Üks asi on avastus või leiutis, hoopis midagi muud on selle turule toomine mingi tootena, mis on taskukohane piisavalt suurele hulgale inimestest. See on ka põhjus, miks Renini välja töötanud meeskond litsentseeris arstimi Novartisele: neil puudusid võimalused tootmiseks, mis Novartisel on aga niigi olemas. Oma tootmisliini püsti panemine oleks aga Renini väljatöötanud firma sundinud arstimi märksa kõrgemat tasu võtma.

Lisaks eelnevale tuleb veel arvestada turunduskuludega, et üldse arstimi olemas olust inimesi või nende arste teavitada ja loomulikult aastaid kestavad kliinilised katsed, mis võivad projektile järjekordselt vee peale tõmmata.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks peab jätkuvalt arvestama võimalusega, et sama probleem lahendatakse mõnel teisel moel näiteks ACE inhibiitoritega, mis ei pruugi anda sama head tulemust kui Renini, kuid on piisavalt head, et õõnestada oluliselt alternatiivsetel lahendustel töötamise otstarbekust.

Aeg ajalt võib kuulda ja lugeda, kuidas kurdetakse medikamentide maksumuse üle, et liiga kallis ja palju see tootmine ikka maksta võib. Tõsi, iga järgneva tableti tootmine on üpriski odav, kuid kes maksab kinni selle esimese tabelit - selle mille maksumus on mitukümmend miljonit dollarit?

Google'i majandusteadlasest piraatide organiseerituseni

Hiljuti andis lühikese intervjuu Wall Street Journali blogile Hal Varian, Google'i oma majandusteadlane. Intervjuu leidis ulatusliku järelkaja paljuski ühe lõigu pärast:

I think marketing is the new finance. In the 1960s and 1970s [we] got interesting data, and a lot of analytic fire power focused on that data; Bob Merton and Fischer Black, the whole team of people that developed modern finance. So we saw huge gains in understanding performance in the finance industry. I think marketing is in the same place: now we’re getting a lot of really good data, we have tools, we have methods, we have smart people working on it. So my view is the quants are going to move from Wall Street to Madison Avenue.

Muide, artikkel leidis mainimist vähemalt ühes eestikeelses blogis. Samas oleks huvitav teada, mida Grant McCracken sellest arvab...peaks talt küsima.
. . .
Washington Monthly's ilmus hiljuti huvitav artikkel keskkonnakaitse aktivistidest Hiinas ja keskvalitsuse üpris leebest suhtumisest nendesse:

It turns out Zhao has little to fear from Beijing. Not only is China’s emerging environmental movement tolerated by the central government; for the most part, it’s encouraged. More than 3,000 groups like Green Camel Bell currently operate in China, constituting the largest and most developed segment of the country’s budding civil society. Some NGO leaders are even consulted by government officials and praised by the state-controlled media.

The kid-glove treatment China’s environmental activists receive is not a sign that Beijing is willing to relinquish political control. The Communist Party’s agile leaders are well aware of the role that civil society groups have played in the fall of other authoritarian systems. Rather, the government is taking a calculated risk. It is opening space for political participation in the hope of preventing what it sees as an even greater threat: that the country’s rapidly deteriorating environment will imperil China’s vibrant economy—and perhaps, one day, the party’s own hold on power.

Huvitav eksperiment, mis pikemas perspektiivis viib ehk avatuma ühiskonna ja puhtama looduse poole. Artikkel ise ei ole aga ainult keskkonnast vaid ka Hiina tulevikust ning sellest, kuidas võimu detsentraliseerimisega kaasnevad omad probleemid.
. . .
James Surowiecki kirjutas New Yorkeris hiljuti Pete Leeson uurimustest 18. sajandi piraatide "ühiskonna" (loe: laev) organiseerituse ehk kuidas elada väljaspool seadusi ja samas vältida täieliku kaost:

Leeson is fascinated by pirates because they flourished outside the state—and, therefore, outside the law. They could not count on higher authorities to insure that people would live up to promises or obey rules. Unlike the Mafia, pirates were not bound by ethnic or family ties; crews were as remarkably diverse as in the “Pirates of the Caribbean” films. Nor were they held together primarily by violence; while pirates did conscript some crew members, many volunteered. More strikingly, pirate ships were governed by what amounted to simple constitutions that, in greater or lesser detail, laid out the rights and duties of crewmen, rules for the handling of disputes, and incentive and insurance payments to insure that crewmen would act bravely in battle.

Kui artikkel ei oleks huvitav ma sellele ei viitaks.

Leeson'il on piraatide seerias välja tulnud kokku kolm uurimust (PDF'id):

• Rational Choice, Round Robin, and Rebellion: An Institutional Solution to the Problems of Revolution
• An-arrgh -chy: The Law and Economics of Pirate Organization
• Pirational Choice: The Economics of Infamous Pirate Practices

Muide, kes ei mäleta, siis Leesonist on ka varem Vabalogis juttu olnud.
. . .
Lõpetuseks promoks enda väikest lugu, mis ilmus Ekspressi veebi @rvamuslehel ning kuhu hakkab minu kirjutisi ilmuma iga paari nädala tagant. Seekord kirjutasin innovatsiooni ja sellest, kui olulist rolli mängivad võrgustikud:

Eestis on praegu üheks suurimaks innovaatiliste lahenduste piduriks suletus uutele ideedele, mis tulevad väljastpoolt firmat ning vastumeelsus enda suhtevõrgustiku kasutada teiste firmade eesmärkide saavutamiseks. Eestis on mitmeid firmasid, mis saaksid oma võrgustike välja rentida või vahetada osaluse vastu mõnes äriidees. Üheks heaks näiteks on Baltika, mis on enda tootmise viinud üle Hiina ja omandanud ümberorienteerumise käigus tugeva logistilise võrgustiku, mis suudab kohalikud kontseptsioonid ja disainid üpris kiiresti realiseerida tooteseeriaks ja paisata müügile Ida-Euroopas.

Tulevikus on plaanis kindlasti kirjutada Euroopa Liidust ja ajateenistusest - mõlemast mõistagi kriitiliselt, kuid natuke süstemaatilisemalt ja läbimõeldumalt kui Vabalogis.

Photsynth'i lahedast demost

Eile sattusin lugema Grant McCrackeni blogist postitust Memory of Crowds, mis käsitleb sellel kevadel aset leidnud TED'il ühe huvitava tehnoloogia demonstratsiooni:

Blaise Aguera y Arcas showed the Notre Dame cathedral in Paris. It was build up out of many hundreds of photos taken with every kind of camera, capturing every aspect of Notre Dame large and small. Photosynth had put them all together again and made them navigable.

For social networking purposes, the most interesting thing about Photosynth is that it allows photo tags to migrate. If someone has named the figures on the Notre Dame cathedral, this information is available in my photos, too. This means that my photos of Notre Dame just got smarter, and the memories they evoke just got richer. To the extent that these photos are my memory, my past is now more substantial in ways it wasn't before. Everything ends up being co-locational not just in space but between people.

Soovitan vaadata selle väga laheda tehnoloogia 9-minutilist demot ja kui huvi on piisavalt äratatud, siis ka ise järgi proovida.

Kahjuks Mac'idel ei tööta, kuid PC'del saab selle huvitava lahenduse demoga iga üks ise mängida.

Innovatsioonikursuse esialgne kava

Mul avanes hiljuti võimalus ühe erakõrgkooli jaoks kokku panna innovatsioonikursuse kava, mida parimal juhul hakkan andma ise juba sellel sügisel. Kuna Vabalogi lugejate seas on inimesi, kellele kursusekava võib huvi pakkuda, siis toon siin ära esialgse plaani.

Kõik täiendused, tähelepanu suunamised, ettepanekud ja kriitika on igati oodatud kommentaarides ja leiavad kindlasti ka vastukaja minu poolt. Muidu on plaanis teha ka seminare ja praktilisis harjutusi. Kuna innovatsioonist suurfirmades on materjali nii, et tapab, siis lähtusin enda kursuse komplekteerimisel pigem väikeettevõtja jaoks olulisest.

1. Linnade rollist innovatsioonis - rõhuasetus oleks linnade ning tihedalt asustatud piirkondade rollil tehnoloogia ja uute lahenduste väljatöötamisel (Jane Jacobs, Ed Gleaser, Richard Florida)
2. Ettevõtja alahinnatud roll innovaatorina - määramatuse ja teadmatuse rollist ja sellest, kuidas inimesed tajuvad ettevõtlusvõimalusi (Frank Knight, Joseph Schumpeter, Israel Kirzner)
3. Institutsioonidest ja nende evolutsioonilisest arengust - millist rolli on ajalooliselt mänginud institutsioonid innovatsiooni võimaldamisel ja kuidas mõista institutsioonide evolutsioonilist arengut (Douglass North, Joel Morkyr, Richard Nelson)
4. Esteetika kasvavast tähtsusest väärtuse loomisel - asjade esteetilisuse tähtsustamine kui võimalus, kultuur kui esteetilise innovatsiooni mootor ja inimeste suhetest asjadesse (Virigin Postrel, Tyler Cowen, Grant McCracken)
5. Innovatsioonisüsteemid riiklikul ja kohalikul tasandil - mis asi on riiklik innovatsioonisüsteem, milline on regionaalne ja mis on nende erinevused - kuidas innovatsioonisüsteeme mõista (Charles Edquist, B-A Lundvall, Björn Asheim)
6. Intellektuaalse omandi rollist innovatsioonis - intellektuaalse omandi ajaloost ja seda mõjutanud arengutest, alternatiividest ja põhjustest, miks alternatiivid pole sügavamalt juurdunud (Suzanne Scotchmere, Petra Moser, Michael Kremer)
7. Innovatsiooni mõõtmise problemaatilisusest - kuidas innovatsiooni mõõdetakse, millised on erinevused väike- ja suurriikide innovatsiooni mõõtmises, kuidas mõista erinevaid innovatsioonimõõtmisega seotud uuringuid (Zoltan Acs, David Audretch, Zvi Grilliches)
8. Informatsioon ja teadmised kui innovatsiooni allikas - absorbeerimisvõime, kognitiivne distants, informatsiooni ja teadmiste edastamisest ja rollist innovatsiooni võimaldamisel (Bart Nooteboom, Michael Polanyi, David Warsh, Paul Romer)
9. Innovatsiooni dünaamika ja elutsükkel – kuidas toimub ja miks toimub üleminek tooteinnovatsioonilt protsessiinnovatsioonile, kas innovatsioonilained on ennustatavad (James Utterback, Lennart Schön, kondratievi lained)
10. Innovatsioon Eestis 1918-2007 - kui innovaatilised on eestlased olnud ja millised on olnud peamised mõjutajad, põgus ülevaade Eesti tuntuimatest innovaatilistest lahendustest ja nende kujunemisest (Per Högselius, Linnar Viik, Marek Tiits)
11. Innovatsiooni liigitamine - millised on erinevused innovatsioonis erinevates sektorites, kuidas klassifitseeritakse innovatsiooni ja mille alusel seda tehaks (järkjärguline, radikaalne, tooted, teenused, protsessid, ärimudelid)
12. Globaliseerumine ja innovatsioon - miks osad piirkonnad on innovaatilisemad kui teised, mis takistab sarnase keskkonna loomist teistes piirkondades, mida tähendab globaliseerumine innovaatilistele ettevõtetele (Sillicon Valley, Medicon Valley, Singapur)
13. Innovatsioon praktikas - kuidas innovatsiooni soodustada, erinevate metoodikate (umbes 3-5) tutvustus ja millised on trendid ning kust on võimalik leida sisendeid innovatsioonile (Eric von Hippel, Robin Hanson, TQM)
14. Innovatsioonipoliitika Eesti täna - milles seisneb Eesti innovatsioonipoliitika, millised on peamised suundumused, millist rolli mängib Eesti majandusmudel, millist aga Euroopa Liit kohalike ettevõtete innovatsioonivõimes (suundumused, poliitika, meetmed, programmid)

Kursuse komplekteerimisel vaatasin, mida õpetatakse MIT'is, Harvardis, Berkley's, Rootsis ja Jaapani rahvusvahelises ülikoolis ning tundub, et minu arusaam sellest, mis on oluline, ühineb paljude teiste arusaamadega.

Kuidas Eesti innovatsiooniga maailmas laineid saaks lüüa!

Auhinnad ja nende mõju innovatsioonile on mulle jätkuvalt südamelähedased teemad, mida kajastavaid artikleid on plaanis jätkuvalt Vabalogi lugejateni tuua.

Enda magistritöös (PDF) peatusin sellisel huvitaval firmal nagu InnoCentive, mis tundub olevat üks huvitavamaid "open source" innovatsiooni arendajaid. Järjekordseks tõestuseks sellest, et minu magistritöös käsitletu on alles saamas suurema tähelepanu osaliseks, on maikuu Harvard Business Review's ilmunud artikkel Getting Unusual Suspects to Solve R&D Puzzles, mis käsitleb just InnoCentive'i rolli lahenduste vahendajana keerulistele probleemidele. Artikli kõige viimane lõik on vast ka kõige olulisem:

Studies indicate that companies shouldn’t waste resources vainly looking for the right people to solve some of their trickiest problems. It’s more effective to encourage a diverse group of people outside the company, or the discipline, to seek innovative solutions. Individuals capable of finding solutions often do exist, and they’re often willing to invest the necessary hours. The solvers in our study reported spending, on average, about two weeks creating their solutions. If people are excited by the challenge, they can find the time.

Eestis minnakse loomulikult vana rada pidi edasi ehk firmadele otsitakse R&D'ga tegelema inimesi mingitest teadusasutustest ja valdkondadest, mis tunduvad ettevõtte poolt määratud ülesande lahendamiseks kõige sobivamad olevat. Kui taoline inimene lõpuks leitakse on vaja talle aga maksta mitte lahenduse vaid hoopis lahenduse kallal töötamise eest ilma mingi kindla tulemuseta ja loomulikult vaadatakse selle raha leidmiseks esimesena (pisar silmas) avaliku sektori poole, sest "keegi meile raha ju ei anna".

Voila - Arengufond.

Selle asemel, et üles seada järjekordset bürokraatiat, mis monitooriks ja hindaks ja seiraks ja valvaks ja analüüsiks oleks Arengufondile eraldatud 500 miljonit krooni tulnud juppideks teha ja välja tulla konkreetsete probleemidega, mis vajavad lahendust. Osad auhinnad oleks võinud aga välja kuulutada valdkondades, mis pälvivad ka rahvusvahelise meedia tähelepanu.

Eesti oleks ennast positsioneerinud kui innovaatiliselt mõtlev ja tegutsev riik, mis on avatud rahvusvahelisele arendustööle ja mis ei karda teistsuguseid lahendusi laialt levinud probleemidele sealhulgas oleks auhinnad ise olnud lahendus küsimusele, kuidas innovatsiooni edendada piiratud võimalustega väikeriigis.

Mis aga kõige parem: kui lahendust probleemile ei tule, ei pea ka avalik sektor midagi maksma. Arengufondi mudeli propageerijate põhitegevus näib praegu aga olevat pealiskaudsemate vaatlejate harjutamine ideega, et 80-90% rahast kaob sisuliselt arendustegevuse musta auku ilma mingite tulemusteta.

Ja loomulikult ei tasu unustada ka 20 miljonit krooni, mis kulub Arengufondi elus hoidmiseks...igal aastal - kokku 100 miljonit krooni järgmise 5 aasta jooksul.

Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest (II osa)

Innovatsioon on loomulikult see, millest väsimatult räägitakse ja milles iga vähegi sõna tähendust teadev inimene on valmis sõna võtma. Samas on need sõnavõtud erinevatele uurimustele toetudes muutunud ainult pessimistlikumaks ning seda paljuski õigustamatult. Tajutakse mingit ebamäärast ohtu, millele lahenduseks näib (nagu kahjuks ikka Eestis) olevat pumbata rohkem raha siia või sinna, milleks on enamasti teadus- ja arendustegevus.

Nende pessimistlike sõnavõttude ja neist tulevate soovituste varjus ei saa mina aga lahti tundest nagu paljud ei annaks endale aru, kui väike riik Eesti on ja kust ta asub nagu ei anta endale aru ka sellest, millised on meie tegelikud võimalused ning kust nad tulevad.

Innovatsiooni problemaatilisusele Eestis annab aga täiendava mõõtme tõsiasi, et suur osa meie majandustegevusest toimub teenindussektoris. Teenindussektori ettevõtetes toimuvat innovatsiooni on aga keeruline mõõta mingi kvantitatiivse mõõdikuga, mida saaks hõlpsasti võrrelda teiste riikidega.

Võrdlevate rahvusvaheliste uuringute problemaatilisus seisneb eestlaste jaoks selles, et enamus mõõdikuid on seotud tootmissektoriga, kus innovatsiooni on võimalik mõõta märksa lihtsamalt ja selgemalt. Näiteks patentide hulk või kulutused arendustegevusele, mis teenindusettevõtete puhul on vastavalt kas minimaalse tähtsusega või sedavõrd hajutatud ning hägused, et nende mõõtmine ei ole lihtne ega odav ja aega sellele eriti ei kulutata.

1990ndatele unistava ja hella pilguga tagasi vaadates kiputakse unustama, et innovatsioon, mis siis aset leidis, oli paljuski tingitud uute seadmete kasutusele võtmisest valdkondades, kus mitmetes teistes riikides tegutsesid kogemustega inimesed, kes kasutasid väga edukalt vanemaid seadmeid ja meetodeid. Eestlased olid sunnitud mitmes tootmisvaldkonnas tegema 100% üle mineku marginaalse 5-10% asemel, mida arenenuma majandusega riikides tehti. Meil polnud midagi kaotada uue tehnoloogia kasutusele võtust, sest meie oskused mitmes valdkonnas olid võrreldes teistega lootusetult vananenud ja konkurentsis püsimiseks oli vaja astuda radikaalseid samme, mida julgesid kõige rohkem teha "rumalad" noored.

Tegelikult innovatsioon Eestis täitsa toimib, kuid seda peamiselt teenindussektoris tegutsevate ettevõtete seas, kus konkurents on tänu madalamatele sisenemisbarjääridele tihedam ja innovatsioon on osutunud üheks oluliseks konkurentsis püsimise võimaldajaks. Lõppude lõpuks pole meil innovatsiooni vaja innovatsiooni pärast vaid selleks, et ettevõtte saaks tulusalt edasi tegutseda - konkurents on aga see, mis surub enamus firmasid innovatsiooniga tegelema mitte riigi poolne tahe, et nad oleksid innovaatilisemad.

Mida eelnevast jutust võib järeldada? Seda, et tegeleda innovatsiooniga sellises ulatuses nagu mitmed poliitikud ja ametnikud Eestis sooviksid oleks raiskav kui mitte lausa laristav. Mulle on keeruline leida puudusi argumendis, mis ütleb, et teeni võimalikult palju kasumit olemas olevaid ressurss võimalikult otstarbekalt kasutades ja investeeri sealt saadud kasum juba edasi keerulisematesse projektidesse, mis vajavad täiendavate kompetentside arendamist ja isegi sisse ostmist.

Investeerida täna innovatsiooni innovatsiooni pärast tähendab vähem tõhusat raha kasutamist, mille tulemusena on ka raha tootlikus väiksema. Rikkus, millega me loome juurde uut rikkust, on suurem siis, kui oleme olemas olevad vahendid kõige otstarbekamalt investeerinud, ja vähemalt minu jaoks ei näi see investeerimisvaldkond esialgu veel innovatsiooni olevat vaid pigem kinnisvara.

Eesti majandus on viimase 15 aastaga oluliselt arenenud, kuid samas on meil veel palju arenguruumi, mis osutub seda suuremaks, mida kaugemale me Tallinnast vaatame. See kõik võtab aega ja eeldab mingil määral uue põlvkonna peale kasvamist ehk kannatust ja rahulikumat mõttetööde ametnike seas - tegutsemine tuleks jätta ikkagi ettevõtjatele.

(vaata ka: Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest - I osa)

Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest (I osa)

Olen juba mõnda aega mõelnud, et kirjutaks õige natuke produktiivsusest ja innovatsioonist, kuid seda mitte mingis fatalistlikus mõttes a la eestlased ei ole piisavalt innovaatilised või meie produktiivsus on sedavõrd madal ja meil pole pääsu majanduskriisist. Pigem üritaks vaadata laiemalt ja üldisemalt ning pakkuda välja üks "lugu" sellest, mis Eesti majanduses praegu toimub.

Kui ma Rootsis õppisin, siis Trendchart'i tulemuste analüüs ja tõlgendus oli üks huvitavamaid harjutusi, mida grupitööde raames läbi viisime. Just nende grupitööde ajal jõudsin ma järeldusele, millest pole veel lahti saanud ja millele kinnisvaraturu toimuv on paljuski usku juurde andnud.

Järeldus ise on minu arvates tegelikult paljuski intuitiivne: üpriski vaba turumajandusega riikides, tegelevad inimesed ja ettevõtted alati kõige lihtsamini kõige suuremat tulu andvate projektidega ehk raha liigub sinna, kus tal on kõige kõrgem tootlikus. Eestis on viimase paari aasta jooksul selleks valdkonnaks vaieldamatult olnud kinnisvara, millest annab tõestust juba ainuüksi see, et iga vähegi suurem firma, mis omab kinnisvara on tekitanud endale kõrvale tütarfirma, mille põhitegevuseks ongi kinnisvara haldamine ja kinnisvara projektide realiseerimine.

Tõenäoliselt suudab iga lugeja välja tuua üks-kaks tootmisfirmat, mis varem tegelesid tootmisega suht Tallinna keskel, kuid mis on tänaseks tootmise kolinud kui mitte Tallinnast välja, siis kindlasti Tallinna piirile lähemale. Väga palju võimekaid ja ettevõtlike inimesi tegeleb praegu kinnisvaraga ja paljuski õigustatult. Pikemas perspektiivis on tegu oluliste muudatustega, mis kujundavad ümber nii mõnegi firma tootmisvõimalused samas kui nende vanade tootmishoonete asemele või sisse ehitatakse uut elamispinda.

Eestis on üpris palju inimesi, kes vaatavad (ja loomulikult kommenteerivad) ahastusega kohalikul kinnisvaraturul toimuvat kõrvalt samas omamata ülevaadet ehitus- ja kinnisvarasektorites toimuva detailsemast kulude/tulude poolest. Kui ma vestlesin ühe hea sõbraga, kes just kinnisvara projektide kulude/tulude ja kasumlikkuse küsimustega tegeleb, selgus üpris kiiresti, et kui näiteks Saksamaal on kinnisvara projektide kasumimarginaal parimatel juhtudel kuskil 5% kandis, siis Eestis on see jätkuvalt kordades suurem ulatudes üsna sageli isegi 20%-ni, mis sakslaste jaoks on kohati lausa müstiliselt suur präänik, millest tahetakse võimaluse korral osa saada.

Sarnased tendentsid pole jäänud märkamata ka Rootsi pankadel, mis läbi kohalike filiaalide hulgaliselt odavat raha kohalikule laenuturule paiskavad. Tõsi, viimasel ajal küll ettevaatlikumalt, kuid kuna Rootsi majandus on samuti jõudmas järjekordse majandustsükli haripunkti on oodata Riksbanki poolset intressimäärade tõusu, mis teeb raha kallimaks rootslastele ja seepärast on ka Ida-Euroopa (ja loomulikult Eesti) jätkuvalt atraktiivseks investeeringute sihtpunktiks isegi kui kasumimarginaal on kuskil 10-15% juures.

Täiesti kaine talupojamõistus ütleb, et kõigepealt tuleb tegeleda kõige lihtsamate ja tulusamate projektidega ning alles siis kui enamus võimalusi ühes valdkonnas on ammendatud - kui projektide kasumimarginaalid lähenevad 5%'le - hakatakse tegelema intensiivsemalt teiste valdkondadega. Minu tõlgendus majandusteooriast ütleb, et nii innovatsioon kui tootlikkuse kasv eeldavad ühte kallist sisendit, mida meil napib - korraliku hariduse ja rahvusvahelise kogemusega inimesi. Lisaks sellele vajavad nii innovaatilisus kui tootlikus täiendavaid investeeringuid, mille tootlikus ei ole kahjuks kaugeltki nii kõrge kui kinnisvara projektidel.

Innovatsioonist ja produktiivsusest on eestlaste jaoks tõenäoliselt märksa saavutatavam tootlikkuse kasv, mille kõrvalnähuks võib olla innovatsioon. Samas napib Eestis inimesi, kes suudaksid enda firma kasvatada ettevõtlikust algajast välisturgudel tegutsevaks edukaks ja konkurentsivõimeliseks ettevõtteks. Meil pole eriti kuskilt võtta piisavalt võimekaid inimesi, kes on nõus pühenduma ettevõtte arendamisele ja investoreid, kes sooviksid enda raha investeerida projektidesse, mille tootlikus ei tule ulatu selleni, mida on võimalik saavutada kinnisvaras. Samas kaldun arvama, et investorite jaoks on mitte-kinnisvaralised projektid üha ahvatlevamad juba ainuüksi riskide maandamise kohalt. Tõenäoliselt on sellisel juhul üks esimesi tegevusi tootlikkuse tõstmine, sest piiratud tööjõuhulk avaldab läbi kõrgemate palkade survet "millegi" muutmiseks.

(vaata ka: Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest - II osa)

Auhinnad kui arendustegevustoode?

Eilse Netflix'i auhinna postituse jätkuks viitaks Steve Krause'i blogis mõni aeg tagasi ilmunud postitusele, mille peamine ja mainimist vääriv sõnum on Netflixi auhind kui toode:

By treating the Netflix Prize as a product, complete with features designed to maximize "customer" buy-in, Netflix created something far better than spending $1 million on its own researchers' salaries over time. In that sense, the Netflix Prize is more interesting as a business method—spearheaded by spot-on product marketing—than a "Which algorithm will win?" story.

Seda mõtet peab veel mõnda aega seedima, kuid ise enesest on ideel jumet. Huvitav on näiteks mõelda selle peale, kuidas muutuks suhtumine arendustegevusse kui seda võetaks kui toodet tänu auhindadele.

Et auhindade teema mõneks ajaks jälle arenema jätta, siis veel paar viidet huvitavamatele postitustele või uurimustele.

Michael Abramowicz kirjutab Concurring Opinions blogis auhindade väärtusest crowdsourcing'u edendamisel ja jõuab enda postituses sarnasele järeldusele, mis mina enda magistritöös:

In the end, crowdsourcing via prizes could rival existing industrial organization structures, but it may require a fair bit of careful supervision. The ultimate question, as Ronald Coase's Theory of the Firm suggests, is whether the costs of that supervision are less than the costs associated with the organization of hierarchical firms. Perhaps the small role of crowdsourcing in today's economy suggests that they are not. But if information technology continues to reduce the costs of controlling crowdsourcing, that could well change.

Tegelikult pole minu ja Abramowicz'i järeldused päris juhuslikult kokku langenud, sest tema 120 leheküljelise uurimusega tutvusin enda magistritöö jaoks. Kindlasti ei ole Abramowicz'i näol tegemist aga niisama arvajaga vaid ennast põhjalikult auhindade eripäraga kurssi viinud inimesega.

Teiseks mainimisväärseks kirjutiseks on Karim Lakhani eestvedamisel kokku kirjutatud uurimus The Value of Openness in Scientific Problem Solving (PDF) InnoCentive'ist, mida oleks hea meelega enda magistritöös kajastanud, kuid kahjuks valmis see samal ajal minu tööga. Sellegi poolest tsiteeriks uurimuse kokkuvõtet:

We show that disclosure of problem information to a large group of outside solvers is an effective means of solving scientific problems. The approach solved one-third of a sample of problems that large and well-known R & D-intensive firms had been
unsuccessful in solving internally. Problem-solving success was found to be associated with the ability to attract specialized solvers with range of diverse scientific interests. Furthermore, successful solvers solved problems at the boundary or outside of their fields of expertise, indicating a transfer of knowledge from one field to others.

Ja selles seisneb paljuski auhindade võlu - nad annavad selge signaali probleemi lahenduse väärtusest ning selle signaali abil on võimalik kaasata väga erinevate teadmistega inimesi, kes suudavad pakkuda lahendusi, millele isegi omaala eksperdid ei pruugi tulla.

Heaks näiteks sellest on Goldcorp'i juhtum. BusinessWeek vahendab:

Frustrated that his in-house geologists couldn't reliably estimate the value and location of the gold on his property, McEwen did something unheard of in his industry: He published his geological data on the Web for all to see and challenged the world to do the prospecting. The "Goldcorp Challenge" made a total of $575,000 in prize money available to participants who submitted the best methods and estimates.
. . .
The contestants identified 110 targets on the Red Lake property, more than 80% of which yielded substantial quantities of gold. In fact, since the challenge was initiated, an astounding 8 million ounces of gold have been found—worth well over $3 billion. Not a bad return on a half million dollar investment.

Today, Goldcorp is reaping the fruits of its radical approach to exploration. McEwen's willingness to open-source the prospecting process not only yielded copious quantities of gold, it introduced Goldcorp to state-of-the-art technologies and exploration methodologies, including new drilling techniques, and data collection procedures, and more advanced approaches to geological modeling. This catapulted his under-performing $100 million company into a $9 billion juggernaut while transforming a backwards mining site in Northern Ontario into one of the most innovative and profitable properties in the industry.

Õige probleem ja õigelt kavandatud auhind võivad anda fantastilisi tulemusi. Paika tuleb saada ajendid ja piisavalt täpselt määratleda lahendadatav probleem ning olla avatud pakutud lahendustele.

New York Times: Tahad innovatsion? Paku auhindu!

Eilse Arengufondi postituse taustal on põhjust rääkida ka auhindadest, seda eriti kolmapäevases New York Times'is ilmunud artikli valguses, mille pealkiri võiks olla selge sõnum Arengufondi juhtidele - You Want Innovation? Offer a Prize!

Artikkel kajastab peamiselt Netflixi poolt novembris välja kuulutatud auhinda, millest kirjutasin pikemalt mõned kuud tagasi, seega Vabalogi lugejatele täitsa tuttav teema. Eraldi mainimist väärib artiklist aga üks seik, millest eelnevalt mainitud postituses pikalt juttu oli: Netflixi esialgne kiire progress on märkimisväärselt aeglustunud. Kui esimese kuuga õnnestus otsingualgoritmi parandada nii 5.8%, siis nagu karta oli, on progress oluliselt aeglustunud ja viimase kahe kuuga on tulemust parandatud ainult protsendi jagu 6.8%-le.

Samas on probleemiga tegeletud alles mõned kuud ning auhinda on võimalik taga ajada järgmised 4 ja pool aastat. Aega on ja ma arvan, et asja saab.

Põhimõtteliselt ei takista miski ka Arengufondil auhindu välja kuulutamast. Minu arvates tasuks innovatsiooni toetaval fondil ka innovaatilisemalt tegutseda - katsetada alternatiivseid ajendeid innovatsiooni stimuleerimisel. Ma julgen väita, et juba kümmekond miljonit krooni oleks selline auhind, mis leiaks laiemat kajastust ka meedias ning omaks seeläbi lisaks kõigele ka arvestatavat PR väärtust.

Miks siis ikkagi auhindu rohkem ei jagata?

Tulles tagasi NYT artikli juurde, siis on seal sõna saanud ka Robin Hanson, kelle auhindu lahkavast uurimusest (PDF) oleks tahtnud olla teadlik enne enda magistritöö kirjutamist. Vähemalt olen ma sellest nüüd teadlik ja saan pakkuda tänu Hansonile veel ühe põhjuse, miks poliitikud eelistavad fonde, kust lihtsalt raha jagatakse, näiteks auhindadele, mille saamiseks peab midagi olema enne reaalselt saavutatud. Veel kord NYT-st:

Robin Hanson, an economist at George Mason University who has studied the history of prizes, points out that they create a lot of uncertainty — about who will receive money and when a government will have to pay it. Grants, on the other hand, allow a patron (and the scientists advising that patron) to choose who gets the money. “Bureaucracies like a steady flow of money, not uncertainty,” said Mr. Hanson, who worked as a physicist at NASA before becoming an economist. “But prizes are often more effective if what you want is scientific progress.”

Arengufond kogub vägesid

Tänastest lehtedest võis lugeda, et Arengufond kogub hoogu ja nõukogu esimeheks on valitud Indrek Neivelt. Juhatuse esimees selgub ilmselt kuskil märtsis, kuid strateegia raha investeerimiseks valmib alles sügisel. Vähemalt saab juba mõnda aega viidata Arengufondi seadusele.

Mind teeb jätkuvalt Arengufondi suhtes skeptiliseks tõsiasi, et nõukogu koosneb peamiselt akadeemikutest ja poliitikutest. Need inimesed, kelle põhitegevus on vähemalt mõnda aeg olnud ettevõtte juhtimine, omavad aga suurettevõtete juhtimise kogemust. Kas sellest piisab, et ära tunda võimalusi ja väikeettevõtete potentsiaali?

Võib ju öelda, et nõukogu on pigem järelevalvet teostav organ ning kõige rohkem oleneb juhatusest, kuid samas töötades ise sihtasutuses, mille juhatus annab aru ametnikest ja poliitikutest koosnevale nõukogule, on minul keeruline seda uskuda.

Jään aga huviga ootama mõõdikuid, mille järgi Arengufondi tegevuse tulemuslikust hakatakse hindama, sest siiani on jutt olnud ikka väga üldsõnaline ja ettevaatlik, kuid lõpmatuseni ei saa see kesta. Järgmine kord Arengufondist siis, kui juhtkonna ajendid on paika loksunud ja finantseerimise põhimõtted samuti.