Mõtteid, mis vajavad edasi arendamist - organiseerimine ja tootlikus

Intuitsioon võimaldab vähese ja sageli anekdootliku informatsiooni põhjal teha järeldusi, mis võivad pakkuda huvitavaid selgitusi või lihtsalt probleemi näha teise nurga alt, vahel isegi võimalusena. Samas on taoliste intuitiivsete harjutuste suurimaks puuduseks nende laiema rakendamise võimalikus.

Viimasel ajal olen vaikselt seedinud järgmisis mõtteid, mis tegelikult vajaks rohkem tähelepanu nagu ka toetust kirjandusest, isegi kõige elementaarsemast kui vaadata tootlikust.

1. Kinnisvara arendus oli veel loetud kuud tagasi piisavalt atraktiivne valdkond, et meelitada sellega tegelema firmasid, mille põhitegevus oli tootmine. Pandi püsti oma tütarfirma ja asuti arendama. Parimatel päevadel võtsid sarnaseid käike ette mitmed ettevõtlikud inimesed, kes piirdusid mõne korteri või maja arendamisega, kuid kelle põhitegevus oli seotud hoopis millegi muuga.

Mind pani mõtlema tõsiasi, et sageli tegelesid arendusprojektidega inimesed, kes omasid valdkonnast üpris pealiskaudset arusaama, küll aga oskasid organiseerida, motiveerida ja suunata erinevaid ressursse. Kõik need kogemused on potentsiaalne sisend ettevõtlusesse - esialgne kogemus, mis julgustab ehk ettevõtlusega tegelema natuke laiemalt. Samas, kui paljud arendusprojektidega tegelejad olid varem ettevõtjad ja kas kinnisvarakogemus on laiendatav ettevõtlusele üldisemalt?

2. Tootlikkusest on ikka ja jälle juttu ning kindlasti tuleb ka edaspidi. Samas kui jutt läheb numbritele ja võrdluste, siis näib tegu olevat statistikale toetuvate abstraktsioonidega, mida aitavad omakorda segasemaks muuta anekdoodid nagu Eesti ehitaja on Soomes kaks korda tootlikum või mehhiklane samal tööl USA's, mis Mehhikos, on samuti kordades tootlikum.

Mulle tundub, et tootlikkuse juures mängib olulist rolli institutsionaalne raamistik, kus ettevõtted tegutsevad ja nende ettevõtete omavahelised seosed. Ei piisa üksikute võimekusest vaid neid peab toetama terve võrgustik, mis suudab ära kasutada võimalusi, mis kõrgema tootlikuse tagamiseks on vajalikud. Vähemalt seletab see ära selle, kuidas on võimalik võtta inimene ühest kontekstist ja panna teises tootlikumalt tegutsema. Tootlikus võib sektorite või majandusharude kaupa olla kohati vägagi kõrge, kuid seda paljuski tänu sektori pikaajalisele arengule, vastastikusele koostööle ja teadmistele, kust, kuidas ja mida saab.

Kui aga üldine keskkond areneb kiiresti ja võimalusi kasvuks on rohkem kui küllaga, kas siis on tootlikkuse kasv aeglasem sellepärast, et laienemisel ehitatakse enne välja väiksemale sobiva lahenduse põhjal süsteem, mida hiljem hakatakse kohandama suuremale sobivaks samas kui võrgustiku erinevad lülid arenevad erineva kiirusega?

Tootlikuse kasvust Eestis ehk mis toimub ehitussektoris

Kunagi mai alguses lugesin Daniel Drezner'i postitust tootlikkuse kasvu aeglustumisest USA's ja sellest, kuidas kasvu peamiseks aeglustajaks võib-olla ehitussektor. Mõtlesin juba siis, et võiks uurida, milline on olukord Eestis, sest sarnaselt USA'le võib ka meil iga natukese aja tagant kuulda, kuidas meie tootlikus ei kasva koos palkadega. Kahjuks puudus siis nii motivatsioon kui aeg.

Reedel ilmus Dreznerilt uus postitus, mis viitas Financial Times'is ilmunud Krishna Guha artiklile Construction jobs cloud US productivity. Mõned huvitavamad lõigud, millest ehk kasu ka Eesti tootlikkuse mõistatuse lahendamisel:

With activity down, but employment and hours worked little changed, measured productivity in the construction industry has collapsed since last summer.

Strip out this sector, and the rest of the economy’s productivity performance looks significantly less bad.

There are a number of possible explanations.

One is that companies are hoarding labour in expectation of a rapid rebound in the housing market. This looks increasingly implausible as the housing correction drags on.

Another is that there is a time lag in construction and big job losses are just around the corner.
. . .
David Seiders, chief economist at the National Association of Home Builders, says the BLS assumes that contractors’ hours rise and fall with those of residential building workers, whereas builders in practice let their contractors take the pain when business is slack.

If he is right, the decline in productivity in construction – and across the whole economy – may be smaller than the official statistics suggest. “What we are seeing may be under-employment rather than unemployment,” he says.

Eelnevast jutust saab teha Eesti jaoks mõned spekulatiivsed järeldused, kui vaadata kohaliku tööhõivet viimase kümne aasta jooksul.

Allikas: Statistikaameti andmebaas (Hõivatud tegevusala järgi (95,00,06), graafik JS.

Ma ei tea, kui hästi see graafikult välja paistab, kuid kõige suurema hüppe on selgelt teinud ehitus, kus hõivatute arv on suurenenud 5.4-lt% 6.9'le% ja sealt edasi 9.7-le %. Sarnase, kuid poole väiksema kasvu on läbi teinud kinnisvara ja rentimine, kuid üldjuhul on hõivatute määr kõigis sektorites langenud ja nendes, kus on tegu kasvuga jääb see alla 1% punkti kogu perioodi kohta.

Ehitus on üks riukalikult jäik ja aeglaselt muutuv tegevusvaldkond. Lundis õppides käisin kuulamas ka doktorantide seminare ja ühe sellise seminari raames rääkis üks professor ühe enda juhendatava tööst, mis käsitles innovatsiooni just ehitussektoris koos sellega, kui problemaatiline on innovaatiliste meetodite ja lahenduste levitamine ehitussektoris. Tegu on paljuski arhailise valdkonnaga, kus osasid asju tehakse täpselt samamoodi nagu tuhat aastata tagasi - higi ja labidaga.

Tulles tagasi Eestisse, siis ehitussektori tööhõive kasvu taga näen mina kahte potentsiaalselt tootlikust vähendavat põhjust. Mõlema põhjuse võtmesõnadeks on teadmatus tuleviku ees, sest vaatamata üha väiksemale valmisolekule pankade poolt kinnisvaraprojekte finantseerida on selge, et nii elamu kui büroopindade uuendused pole veel kaugeltki ammendunud.

Esiteks, tähendab teadmatus tuleviku ees vajadust arvestada riskidega ja neid varakult maandada. Tootlikkuse tõstmine ehitussektoris tähendab aga eelkõige investeeringuid seadmetesse, millega inimeste tootlikust tõsta. Väiksemad investeeringud on tänaseks juba tehtud, kuid kinnisvarabuumi vaikne aeglustumine on andnud selge signaali sellest, et head ajad ei pruugi jätkuda. Selle teadmise varjus on suuremad ja kapitalimahukamad investeeringud lükatud tuleviku ja ehitus mahtusid üritatakse tõsta pigem läbi täiendava tööjõu palkamise. Milleks osta ekskavaator, millele ei pruugi juba mõne kuu pärast rakendust leida kui sama augu saaks kaevatud mõnekümne mehega, kelle vallandamine on vähemalt teoorias, märksa väiksemate tagajärgedega.

Teiseks, see sama teadmatus tuleviku ees koos ehitusfirmade vajadusega investeerida kuidagi mahtude suurendamisse muutub veel huvitavamaks kui mõelda sellele, et juba mõnda aega ei vaeva meid niivõrd töö kui tööjõudpuudus. Ma kaldun arvama, et odavam on töötajaid palgal hoida täiendavad mõned kuud suht väikese tootlikkusega töödel kui hakata neid vastavalt vajadusele vallandama ja siis mõne aja pärast uuesti palkama - kõrgema palga eest loomulikult.

Arvestades seda, et tööhõive on ehituses viimase 10 aasta jooksul peaaegu kahekordistunud julgen mina väita, et Eesti tootlikuse kasvu on üpris olulisel määral seotud sellega, mis toimub meie kinnisvaraturul.

Kui palju minu spekulatiivsest heietusest on õigustatud otsustab iga lugeja ise, kuid ma olen tänulik kõigile, kes eelnevas jutus mingeid puudusi avastavad või ei pea paljuks mõnele loogikaveale minu tähelepanu suunata kommentaarides.

Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest (II osa)

Innovatsioon on loomulikult see, millest väsimatult räägitakse ja milles iga vähegi sõna tähendust teadev inimene on valmis sõna võtma. Samas on need sõnavõtud erinevatele uurimustele toetudes muutunud ainult pessimistlikumaks ning seda paljuski õigustamatult. Tajutakse mingit ebamäärast ohtu, millele lahenduseks näib (nagu kahjuks ikka Eestis) olevat pumbata rohkem raha siia või sinna, milleks on enamasti teadus- ja arendustegevus.

Nende pessimistlike sõnavõttude ja neist tulevate soovituste varjus ei saa mina aga lahti tundest nagu paljud ei annaks endale aru, kui väike riik Eesti on ja kust ta asub nagu ei anta endale aru ka sellest, millised on meie tegelikud võimalused ning kust nad tulevad.

Innovatsiooni problemaatilisusele Eestis annab aga täiendava mõõtme tõsiasi, et suur osa meie majandustegevusest toimub teenindussektoris. Teenindussektori ettevõtetes toimuvat innovatsiooni on aga keeruline mõõta mingi kvantitatiivse mõõdikuga, mida saaks hõlpsasti võrrelda teiste riikidega.

Võrdlevate rahvusvaheliste uuringute problemaatilisus seisneb eestlaste jaoks selles, et enamus mõõdikuid on seotud tootmissektoriga, kus innovatsiooni on võimalik mõõta märksa lihtsamalt ja selgemalt. Näiteks patentide hulk või kulutused arendustegevusele, mis teenindusettevõtete puhul on vastavalt kas minimaalse tähtsusega või sedavõrd hajutatud ning hägused, et nende mõõtmine ei ole lihtne ega odav ja aega sellele eriti ei kulutata.

1990ndatele unistava ja hella pilguga tagasi vaadates kiputakse unustama, et innovatsioon, mis siis aset leidis, oli paljuski tingitud uute seadmete kasutusele võtmisest valdkondades, kus mitmetes teistes riikides tegutsesid kogemustega inimesed, kes kasutasid väga edukalt vanemaid seadmeid ja meetodeid. Eestlased olid sunnitud mitmes tootmisvaldkonnas tegema 100% üle mineku marginaalse 5-10% asemel, mida arenenuma majandusega riikides tehti. Meil polnud midagi kaotada uue tehnoloogia kasutusele võtust, sest meie oskused mitmes valdkonnas olid võrreldes teistega lootusetult vananenud ja konkurentsis püsimiseks oli vaja astuda radikaalseid samme, mida julgesid kõige rohkem teha "rumalad" noored.

Tegelikult innovatsioon Eestis täitsa toimib, kuid seda peamiselt teenindussektoris tegutsevate ettevõtete seas, kus konkurents on tänu madalamatele sisenemisbarjääridele tihedam ja innovatsioon on osutunud üheks oluliseks konkurentsis püsimise võimaldajaks. Lõppude lõpuks pole meil innovatsiooni vaja innovatsiooni pärast vaid selleks, et ettevõtte saaks tulusalt edasi tegutseda - konkurents on aga see, mis surub enamus firmasid innovatsiooniga tegelema mitte riigi poolne tahe, et nad oleksid innovaatilisemad.

Mida eelnevast jutust võib järeldada? Seda, et tegeleda innovatsiooniga sellises ulatuses nagu mitmed poliitikud ja ametnikud Eestis sooviksid oleks raiskav kui mitte lausa laristav. Mulle on keeruline leida puudusi argumendis, mis ütleb, et teeni võimalikult palju kasumit olemas olevaid ressurss võimalikult otstarbekalt kasutades ja investeeri sealt saadud kasum juba edasi keerulisematesse projektidesse, mis vajavad täiendavate kompetentside arendamist ja isegi sisse ostmist.

Investeerida täna innovatsiooni innovatsiooni pärast tähendab vähem tõhusat raha kasutamist, mille tulemusena on ka raha tootlikus väiksema. Rikkus, millega me loome juurde uut rikkust, on suurem siis, kui oleme olemas olevad vahendid kõige otstarbekamalt investeerinud, ja vähemalt minu jaoks ei näi see investeerimisvaldkond esialgu veel innovatsiooni olevat vaid pigem kinnisvara.

Eesti majandus on viimase 15 aastaga oluliselt arenenud, kuid samas on meil veel palju arenguruumi, mis osutub seda suuremaks, mida kaugemale me Tallinnast vaatame. See kõik võtab aega ja eeldab mingil määral uue põlvkonna peale kasvamist ehk kannatust ja rahulikumat mõttetööde ametnike seas - tegutsemine tuleks jätta ikkagi ettevõtjatele.

(vaata ka: Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest - I osa)

Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest (I osa)

Olen juba mõnda aega mõelnud, et kirjutaks õige natuke produktiivsusest ja innovatsioonist, kuid seda mitte mingis fatalistlikus mõttes a la eestlased ei ole piisavalt innovaatilised või meie produktiivsus on sedavõrd madal ja meil pole pääsu majanduskriisist. Pigem üritaks vaadata laiemalt ja üldisemalt ning pakkuda välja üks "lugu" sellest, mis Eesti majanduses praegu toimub.

Kui ma Rootsis õppisin, siis Trendchart'i tulemuste analüüs ja tõlgendus oli üks huvitavamaid harjutusi, mida grupitööde raames läbi viisime. Just nende grupitööde ajal jõudsin ma järeldusele, millest pole veel lahti saanud ja millele kinnisvaraturu toimuv on paljuski usku juurde andnud.

Järeldus ise on minu arvates tegelikult paljuski intuitiivne: üpriski vaba turumajandusega riikides, tegelevad inimesed ja ettevõtted alati kõige lihtsamini kõige suuremat tulu andvate projektidega ehk raha liigub sinna, kus tal on kõige kõrgem tootlikus. Eestis on viimase paari aasta jooksul selleks valdkonnaks vaieldamatult olnud kinnisvara, millest annab tõestust juba ainuüksi see, et iga vähegi suurem firma, mis omab kinnisvara on tekitanud endale kõrvale tütarfirma, mille põhitegevuseks ongi kinnisvara haldamine ja kinnisvara projektide realiseerimine.

Tõenäoliselt suudab iga lugeja välja tuua üks-kaks tootmisfirmat, mis varem tegelesid tootmisega suht Tallinna keskel, kuid mis on tänaseks tootmise kolinud kui mitte Tallinnast välja, siis kindlasti Tallinna piirile lähemale. Väga palju võimekaid ja ettevõtlike inimesi tegeleb praegu kinnisvaraga ja paljuski õigustatult. Pikemas perspektiivis on tegu oluliste muudatustega, mis kujundavad ümber nii mõnegi firma tootmisvõimalused samas kui nende vanade tootmishoonete asemele või sisse ehitatakse uut elamispinda.

Eestis on üpris palju inimesi, kes vaatavad (ja loomulikult kommenteerivad) ahastusega kohalikul kinnisvaraturul toimuvat kõrvalt samas omamata ülevaadet ehitus- ja kinnisvarasektorites toimuva detailsemast kulude/tulude poolest. Kui ma vestlesin ühe hea sõbraga, kes just kinnisvara projektide kulude/tulude ja kasumlikkuse küsimustega tegeleb, selgus üpris kiiresti, et kui näiteks Saksamaal on kinnisvara projektide kasumimarginaal parimatel juhtudel kuskil 5% kandis, siis Eestis on see jätkuvalt kordades suurem ulatudes üsna sageli isegi 20%-ni, mis sakslaste jaoks on kohati lausa müstiliselt suur präänik, millest tahetakse võimaluse korral osa saada.

Sarnased tendentsid pole jäänud märkamata ka Rootsi pankadel, mis läbi kohalike filiaalide hulgaliselt odavat raha kohalikule laenuturule paiskavad. Tõsi, viimasel ajal küll ettevaatlikumalt, kuid kuna Rootsi majandus on samuti jõudmas järjekordse majandustsükli haripunkti on oodata Riksbanki poolset intressimäärade tõusu, mis teeb raha kallimaks rootslastele ja seepärast on ka Ida-Euroopa (ja loomulikult Eesti) jätkuvalt atraktiivseks investeeringute sihtpunktiks isegi kui kasumimarginaal on kuskil 10-15% juures.

Täiesti kaine talupojamõistus ütleb, et kõigepealt tuleb tegeleda kõige lihtsamate ja tulusamate projektidega ning alles siis kui enamus võimalusi ühes valdkonnas on ammendatud - kui projektide kasumimarginaalid lähenevad 5%'le - hakatakse tegelema intensiivsemalt teiste valdkondadega. Minu tõlgendus majandusteooriast ütleb, et nii innovatsioon kui tootlikkuse kasv eeldavad ühte kallist sisendit, mida meil napib - korraliku hariduse ja rahvusvahelise kogemusega inimesi. Lisaks sellele vajavad nii innovaatilisus kui tootlikus täiendavaid investeeringuid, mille tootlikus ei ole kahjuks kaugeltki nii kõrge kui kinnisvara projektidel.

Innovatsioonist ja produktiivsusest on eestlaste jaoks tõenäoliselt märksa saavutatavam tootlikkuse kasv, mille kõrvalnähuks võib olla innovatsioon. Samas napib Eestis inimesi, kes suudaksid enda firma kasvatada ettevõtlikust algajast välisturgudel tegutsevaks edukaks ja konkurentsivõimeliseks ettevõtteks. Meil pole eriti kuskilt võtta piisavalt võimekaid inimesi, kes on nõus pühenduma ettevõtte arendamisele ja investoreid, kes sooviksid enda raha investeerida projektidesse, mille tootlikus ei tule ulatu selleni, mida on võimalik saavutada kinnisvaras. Samas kaldun arvama, et investorite jaoks on mitte-kinnisvaralised projektid üha ahvatlevamad juba ainuüksi riskide maandamise kohalt. Tõenäoliselt on sellisel juhul üks esimesi tegevusi tootlikkuse tõstmine, sest piiratud tööjõuhulk avaldab läbi kõrgemate palkade survet "millegi" muutmiseks.

(vaata ka: Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest - II osa)