pühapäev, märts 25, 2007

Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest (II osa)

Innovatsioon on loomulikult see, millest väsimatult räägitakse ja milles iga vähegi sõna tähendust teadev inimene on valmis sõna võtma. Samas on need sõnavõtud erinevatele uurimustele toetudes muutunud ainult pessimistlikumaks ning seda paljuski õigustamatult. Tajutakse mingit ebamäärast ohtu, millele lahenduseks näib (nagu kahjuks ikka Eestis) olevat pumbata rohkem raha siia või sinna, milleks on enamasti teadus- ja arendustegevus.

Nende pessimistlike sõnavõttude ja neist tulevate soovituste varjus ei saa mina aga lahti tundest nagu paljud ei annaks endale aru, kui väike riik Eesti on ja kust ta asub nagu ei anta endale aru ka sellest, millised on meie tegelikud võimalused ning kust nad tulevad.

Innovatsiooni problemaatilisusele Eestis annab aga täiendava mõõtme tõsiasi, et suur osa meie majandustegevusest toimub teenindussektoris. Teenindussektori ettevõtetes toimuvat innovatsiooni on aga keeruline mõõta mingi kvantitatiivse mõõdikuga, mida saaks hõlpsasti võrrelda teiste riikidega.

Võrdlevate rahvusvaheliste uuringute problemaatilisus seisneb eestlaste jaoks selles, et enamus mõõdikuid on seotud tootmissektoriga, kus innovatsiooni on võimalik mõõta märksa lihtsamalt ja selgemalt. Näiteks patentide hulk või kulutused arendustegevusele, mis teenindusettevõtete puhul on vastavalt kas minimaalse tähtsusega või sedavõrd hajutatud ning hägused, et nende mõõtmine ei ole lihtne ega odav ja aega sellele eriti ei kulutata.

1990ndatele unistava ja hella pilguga tagasi vaadates kiputakse unustama, et innovatsioon, mis siis aset leidis, oli paljuski tingitud uute seadmete kasutusele võtmisest valdkondades, kus mitmetes teistes riikides tegutsesid kogemustega inimesed, kes kasutasid väga edukalt vanemaid seadmeid ja meetodeid. Eestlased olid sunnitud mitmes tootmisvaldkonnas tegema 100% üle mineku marginaalse 5-10% asemel, mida arenenuma majandusega riikides tehti. Meil polnud midagi kaotada uue tehnoloogia kasutusele võtust, sest meie oskused mitmes valdkonnas olid võrreldes teistega lootusetult vananenud ja konkurentsis püsimiseks oli vaja astuda radikaalseid samme, mida julgesid kõige rohkem teha "rumalad" noored.

Tegelikult innovatsioon Eestis täitsa toimib, kuid seda peamiselt teenindussektoris tegutsevate ettevõtete seas, kus konkurents on tänu madalamatele sisenemisbarjääridele tihedam ja innovatsioon on osutunud üheks oluliseks konkurentsis püsimise võimaldajaks. Lõppude lõpuks pole meil innovatsiooni vaja innovatsiooni pärast vaid selleks, et ettevõtte saaks tulusalt edasi tegutseda - konkurents on aga see, mis surub enamus firmasid innovatsiooniga tegelema mitte riigi poolne tahe, et nad oleksid innovaatilisemad.

Mida eelnevast jutust võib järeldada? Seda, et tegeleda innovatsiooniga sellises ulatuses nagu mitmed poliitikud ja ametnikud Eestis sooviksid oleks raiskav kui mitte lausa laristav. Mulle on keeruline leida puudusi argumendis, mis ütleb, et teeni võimalikult palju kasumit olemas olevaid ressurss võimalikult otstarbekalt kasutades ja investeeri sealt saadud kasum juba edasi keerulisematesse projektidesse, mis vajavad täiendavate kompetentside arendamist ja isegi sisse ostmist.

Investeerida täna innovatsiooni innovatsiooni pärast tähendab vähem tõhusat raha kasutamist, mille tulemusena on ka raha tootlikus väiksema. Rikkus, millega me loome juurde uut rikkust, on suurem siis, kui oleme olemas olevad vahendid kõige otstarbekamalt investeerinud, ja vähemalt minu jaoks ei näi see investeerimisvaldkond esialgu veel innovatsiooni olevat vaid pigem kinnisvara.

Eesti majandus on viimase 15 aastaga oluliselt arenenud, kuid samas on meil veel palju arenguruumi, mis osutub seda suuremaks, mida kaugemale me Tallinnast vaatame. See kõik võtab aega ja eeldab mingil määral uue põlvkonna peale kasvamist ehk kannatust ja rahulikumat mõttetööde ametnike seas - tegutsemine tuleks jätta ikkagi ettevõtjatele.

(vaata ka: Viimaste aastate kinnisvaraprojektidesse investeerimise otstarbekusest - I osa)

Sildid: , ,

2 Comments:

Blogger Paul said...

Väga asjalik jutt, mis vajab pikemat seedimist. Aga põhimõtteliselt oled naelapeale pihta saanud. Mind ärritab mitmete poliitikute kooli-papalik stiil ettevõtjate suhtes: "Teie ikka ei tea kuidas jätkusuutliku äri teha. Õiged inimesed majandust arendama istuvad ministeeriumites ja Riigikogus. Aga ärge muretsege, küll me Teid õpetame õigeid asju tegema."

Selline jutt võib inimesele, kes äri- või poliitika tegemisest palju ei tea täitsa usutav tunduda. Aga inimese jaoks kes on mõne firma tööle pannud tundub kahtlane ning selle jaoks kes ka nati poliitikat (ja eriti poliitikuid) tunneb, on see eriti naeruväärne.

26. märts 2007, kell 19:48  
Anonymous Anonüümne said...

Suures osas nõustun Sinu loogikaga -Eesti on tõepoolest üsna väike suurte ja kallite innovatsiooniprojektide realiseerimiseks. Enamus meie ettevõtteid on nii väikesed, et ei oma vahendeid oma toodangu välisturule viimisekski, mis siis veel uutest tehnoloogiatest rääkida!

Samas pole ma nõus sellega, et praegu veel võiks investeerida kinnisvarasse. Kinnisvara on hetkel Eestis ülehinnatud võrreldes üldise elatustaseme ja palkadega. Seetõttu on kinnisvarasse investeerimine iga päevaga üha riskantsem. Näiliselt kinnisvara hinnad justkui veel tõusevad, kuid kui hakata midagi müüma, siis selgub, et ootuste ja reaalsuse vahe on hakanud kiirelt kasvama!

26. märts 2007, kell 19:59  

Postita kommentaar

<< Home