Krediidi snoobidest ehk laenamise kaitseks

Olete tähelepannud, et valdav enamus inimesi, kes räägivad laenukoormusest ja kurdavad selle üle, kuidas inimesed on ennast lõhki laenanud või ei anna endale riskide suurusest aru, on ise laenu võtnud?

Laenuteemad on üpris aktuaalsed mitte ainult eestlaste vaid ka ameeriklaste seas, kes tõenäoliselt seisavad arvestatava majanduskasvu aeglustumise lävel. Ka Eesti ajakirjandusest on see sõnum tagasihoidlikult läbi käinud ja seda päris pessimistlikult toonil.

Eelnev tuli meelde, kui lugesin Tyler Coweni järjekordset postitust, mis tundus olevat üllatavalt tabav kirjeldus ka nii mõnestki kohalikust kommentaatorist, kelle nimed jäävad esialgu mainimata:

[Those] generating hysteria about defaults in the mortgage market are credit snobs - they think credit is something that only the rich can handle. Just look at the language that Roubini uses to analogize borrowers - they are "reckless patients" who "spent the last few years on a diet of booze, drugs and artery clogging junk food." Similarly, the Washington Post tells us that it's the end of the "borrowing binge."

Yeah, we get it. Credit is ok for us, the "sober" borrowers but poor people can't handle credit. Too much credit among the poor generates decay and social pathology. Credit must be regulated. We can't, for example, have credit stores in poor neighborhoods. Don't you know that credit is bad for people without self-discipline? Let the poor buy on installment credit? That's unconscionable. Today's furor over sub-prime mortgages is the same old story.
. . .
The democratization of credit worries the credit snobs. The credit snobs fear that capitalism isn't just for the rich.

Soovitan lugeda tervet postitust, kus Cowen selgitab ka seda, miks ta nii arvab (globaliseerunud finantsturud, mitmekesisem finantsinstrumentide valik). Täiendavalt valgustab USA olukorda aga BusinessWeekis ilmunud artikkel This Is A Correction, Not A Meltdown.

Tõsi, USA ei ole Eesti, kuid samas on kohalikul turul tegutsevad pangad muutunud konservatiivsemaks ja hindavad enda laenupoliitikat ümber. Näiteks SEB Ühispank positsioneerib ennast aktiivselt "konservatiivse skandinaavia pangana" ja sarnast tegevust võib oodata kõikidelt teistelt välisomanikega pankadelt.

Pangad ei ole ju huvitatud "halvaks läinud" laenudest, mille järel on nad järsku pooleldi kinnisvaramaaklerid. See ei ole nende põhitegevus ega valdkond, millega nad soovivad tegeleda. Nende töötajate oskused leiavad palju sobivaimaid ja tulusamaid rakendusi.