Kui kaua veel Kasparovit?

Riot police beat and detained opposition leader Garry Kasparov Saturday as they took dozens of protesters into custody at a rally against President Vladimir Putin, his assistant said.

The former chess champion was forced to the ground and beaten, his assistant Marina Litvinovich said in a telephone interview from outside the police station where Kasparov was held.

Associated Press vahendab seda järjekordselt masendavat arengut.

Hiljuti mõtiskles Tyler Cowen selle üle, miks Kasparov veel üldse elus on, mänguteoreetilise nurga alt:

Putin has many would-be enemies. What better retaliation than to do something evil and make it look like Putin is possibly at fault? (That is in fact one theory about the polonium poisonings.) Maybe you think Putin has already signaled credibly that he wouldn't kill Kasparov, but if that is the case then he could in fact turn around and order it done and not take the blame. Either way the equilibrium looks like assassination. The going rate for an assassin simply isn't that high and surely somebody has at least that much at stake in the outcome.

Minu jaoks tundub Venemaa üha rohkem ja rohkem nagu üks suur must auk, mis vaatamata kõigile enda võimalustele ei tasu ära riske, mis nende võimalustega kaasnevad.

Tyler Cowen - blogosfäärist, auhindadest ja sisemisest majanduteadlasest

Tyler Cowen'i erudeeritus on kohati hirmuäratavalt mitmekülgne, kuid samas võimaldab tema kuulamine ja lugemine pidevat uutest ja lihtsalt huvitavatest mõtetest osa saada. Mees on väsimatu analüüsija ja sünteesija ning ei hoia enda huvitavamaid mõtteid endale või mõne teadusartikli tarvis.

Viimase paari kuu jooksul on mõned tema loengud ilusti veebi jõudnud ja EconTalk isegi temaga ühe intervjuu teinud, kus Cowen enda viimasest raamatust rääkis. Tõenäoliselt ei paku kõigile tema loengud huvi, kuid vähemalt mina leidsin igast esinemisest mõne huvitava mõtte, mida olen proovinud rohkem esiplaanil hoida.

Economics of blogging (1 tund 20 minutit, mp4) - audio on nigel ja video jätab kõvasti soovida, kuid täitsa vaadatava ja kuulatav. Ainuüksi selle loengu põhjal annaks kirjutada päris huvitava analüüsi Eesti blogosfääri kohta, mida ma praegu tõsiselt kaalun. Ehk jõuab keegi ette? Põgusa ettekujutuse loengust annab ka Felix Salmon'i postitus Blogonomics 301 With Tyler Cowen.

Authors@Google: Tyler Cowen (50 minutit YouTube) - peamiseks teemaks on auhinnad ja nende kasutamine innovaatiliste lahenduste esiele kutsumisel. Kuna sellest teemast on Vabalogis päris palju juttu olnud ja märkimisväärses ulatuses katab see loeng minu enda magistritöö sisu, siis peaks sobima kõigile, keda valdkond huvitab, kuid kes 100 leheküljelist tööd ei viitsi läbi lugeda või lihtsalt ei leia selleks aega.

Cowen on Your Inner Economist (umbes tund, mp3) - Cowen räägib enda viimasest raamatust, mis on suunatud just laiemale publikule. Minu arvates on raamat piisavalt muhedalt kirjutatud ja täis huvitavaid täheldusi ning soovitusi, et soovitaksid seda meeleldi kõigile, kellel majandusteaduse rakendamine igapäeva probleemide lahendamisele huvi võiks pakkuda - eriti neile, kelle arvates majandusteadus on ainult raha või igav tahvliökonoomika.

Krediidi snoobidest ehk laenamise kaitseks

Olete tähelepannud, et valdav enamus inimesi, kes räägivad laenukoormusest ja kurdavad selle üle, kuidas inimesed on ennast lõhki laenanud või ei anna endale riskide suurusest aru, on ise laenu võtnud?

Laenuteemad on üpris aktuaalsed mitte ainult eestlaste vaid ka ameeriklaste seas, kes tõenäoliselt seisavad arvestatava majanduskasvu aeglustumise lävel. Ka Eesti ajakirjandusest on see sõnum tagasihoidlikult läbi käinud ja seda päris pessimistlikult toonil.

Eelnev tuli meelde, kui lugesin Tyler Coweni järjekordset postitust, mis tundus olevat üllatavalt tabav kirjeldus ka nii mõnestki kohalikust kommentaatorist, kelle nimed jäävad esialgu mainimata:

[Those] generating hysteria about defaults in the mortgage market are credit snobs - they think credit is something that only the rich can handle. Just look at the language that Roubini uses to analogize borrowers - they are "reckless patients" who "spent the last few years on a diet of booze, drugs and artery clogging junk food." Similarly, the Washington Post tells us that it's the end of the "borrowing binge."

Yeah, we get it. Credit is ok for us, the "sober" borrowers but poor people can't handle credit. Too much credit among the poor generates decay and social pathology. Credit must be regulated. We can't, for example, have credit stores in poor neighborhoods. Don't you know that credit is bad for people without self-discipline? Let the poor buy on installment credit? That's unconscionable. Today's furor over sub-prime mortgages is the same old story.
. . .
The democratization of credit worries the credit snobs. The credit snobs fear that capitalism isn't just for the rich.

Soovitan lugeda tervet postitust, kus Cowen selgitab ka seda, miks ta nii arvab (globaliseerunud finantsturud, mitmekesisem finantsinstrumentide valik). Täiendavalt valgustab USA olukorda aga BusinessWeekis ilmunud artikkel This Is A Correction, Not A Meltdown.

Tõsi, USA ei ole Eesti, kuid samas on kohalikul turul tegutsevad pangad muutunud konservatiivsemaks ja hindavad enda laenupoliitikat ümber. Näiteks SEB Ühispank positsioneerib ennast aktiivselt "konservatiivse skandinaavia pangana" ja sarnast tegevust võib oodata kõikidelt teistelt välisomanikega pankadelt.

Pangad ei ole ju huvitatud "halvaks läinud" laenudest, mille järel on nad järsku pooleldi kinnisvaramaaklerid. See ei ole nende põhitegevus ega valdkond, millega nad soovivad tegeleda. Nende töötajate oskused leiavad palju sobivaimaid ja tulusamaid rakendusi.

Kas liberalismi paradigma on muutumas?

Alati mitmekülgne ja huvitav Tyler Cowen on lahanud liberalismi olemust ning seda kohati provokatiivses essees, kus toob välja ka huvitava liberalismi paradoksi - liberaalsema poliitika tulemusel on kasvanud inimeste sissetulekud ja paranenud riigiaparaadi kvaliteet:

Those developments have brought us much greater wealth and much greater liberty, at least in the positive sense of greater life opportunities. They’ve also brought much bigger government. The more wealth we have, the more government we can afford. Furthermore, the better government operates, the more government people will demand. That is the fundamental paradox of libertarianism. Many initial victories bring later defeats.

The old formulas were “big government is bad” and “liberty is good,” but these are not exactly equal in their implications. The second motto — “liberty is good” — is the more important. And the older story of “big government crushes liberty” is being superseded by “advances in liberty bring bigger government.”

Cowen ei ole loomulikult esimene, keda loogika selles suunas juhatab. Joseph Schumpeter jõudis 1942. aastal ilmunud Capitalism, Socialism, and Democracy sarnasele kuigi mõnevõrra pessimistlikumale järeldusele - vähemalt Frederic Sautet arvates:

Schumpeter, like Mises, didn’t believe hampered markets could work well and would be sustainable in the long run. This in itself was quite an achievement for an economist in the interwar period. During that time, most intellectuals argued against capitalism, and most economists joined the chorus against free markets. In this context, Schumpeter stood fast arguing that there was no other way to allocate resources and improve the lot of the masses.
. . .
Schumpeter was more than an economist: he was also a sociologist, an anthropologist, and above all a historian. Capitalism is doomed for sociological/cultural reasons he surmised. Schumpeter didn’t buy into Marxist economics (which also irremediably condemned capitalism in the long run), but he thought the cultural appeal of socialism would some day become irresistible.
. . .
His message is rather gloom but the questions he raised are the right ones. “What makes countries become prosperous?” and “What makes social systems robust?” are the two sides of the political economy coin as he saw it. Schumpeter offered an economic response to the first one (i.e. creative destruction) and a cultural and sociological response to the second one (i.e. the cultural appeal of socialism).

Cowen ei ole õnneks sama fatalistlik kui Schumpeter ja leiab, et pigem peaksid liberaalsema maailmavaatega inimesed loobuma "vabadus vs. võim" paradigmast ja leppima sellega, et mida rikkamaks inimesed saavad, seda rohkem ja paremat riigiaparaati saavad nad endale lubada ja riigiaparaati saab oma korda kasutada uute probleemide nagu globaalsed epideemiad, looduskatastroofid, kliimamuutused, intellektuaalse omandi küsimused ja tuumarelvad levik vastu võitlemiseks.

Loomulikult ei jaga kõik Coweni seisukohti ja näiteks Bryan Caplani vastab postitusega Worst Advice to Libertarians Ever?:

Contrary to Tyler's suggestion, libertarians have been thinking about scary predictions for a long time. Remember Julian Simon? Long story short: (a) Scary stories are usually greatly exaggerated; (b) Government "corrections" are quite likely to make problems worse; (c) Liberty will suffer in the bargain. The "War on Terror" inspired by the 9/11 attacks provides a nice confirmation of these deep lessons.

The bottom line is that libertarians need to pay attention to these issues because non-libertarians are eager to do something about them. But libertarians' skeptical presumption against both the likelihood of disaster and the likelihood that government will avert disaster is wise and justified.

Kiiresti muutuvas maailmas mängib olulist rolli pragmaatilisus ja tõenäoliselt on seda Cowenil rohkem kui Caplanil, kuigi viimase arvamus on mulle sümpaatsem.

PS. Tyler Coweni maailmavaate ja arusaamade kohta sügavamat huvi tundvatel inimestel soovitan kuulata intervjuud mehega. Tyler loeb väga (VÄGA!) laialt ning on ulatuslikult uurinud just kultuuri ja majanduslike suhete omavahelist rolli.