Innovatsioon ei ole alusuuringud vaid lõpptarbijale suunatud toode

Harv on see päev kui keegi meditsiinilistest arendustööst keegi midagi kirjutab. Hiljuti üks taoline juhtum siiski leidis aset kui Derek Lowe sellise arstimi nagu Renin ajalugu valgustas:

The first reports I can find go back to the early 1980s. Given the lead time for these things, I can safely assume that these compounds were being made around the time I went the my high school Junior Prom (theme: “Saturday Night Fever”, natch – it was 1978, after all). And here we are in 2007, and the first one has finally made it to market. It wasn't easy, either - the compound was left for dead years ago, and was only kept going by some ex-Novartis people who started their own company and licensed the compound back to Novartis when it finally made it through the rough spots.

So, what’s the problem? Many compounds have been done in by poor behavior in living models (distribution, absorption, and so on). Getting oral bioavailability in this area has been a lot harder than anyone thought, and even the current drug is no great winner in that category. Projects start and stop, difficulties occur, and the years go by.

Piisavalt paljud inimesed kannavad endas innovatsioonist väga lihtsustatud ettekujutust, mille kummutamiseks sobib suurepäraselt antud kaasus.

Alusuuringute tulemusel selgus juba aastakümneid tagasi, mis mõju avaldavad renini inhibiitorid ja mida tuleks teha, et nad arstimina kasutusele võtta. Teoreetilisel oli kõik selge ja paljude jaoks innovatsioon sellega piirdubki. Ülejäänu on juba raha kasseerimine. Tegelikult pole aga olemas mingit kasutatavat toodet vaid õige arendustöö - mis on ülimalt kallis ja kestab sageli aastakümneid - alles algab, sest vaja on ohutut ja kasutatavat lahendust.

Alustuseks oli vaja leida firmad või ettevõtjad, kes oleks valmis investeerima ja võtma riske. Nagu loost selgub pani projektile alguses õla alla Novartis, kuid pärast aastate pikkust arendustööd kuulutati projekt ametlikult surnuks. Ainult tänu ettevõtlikele inimestele, kes tajusid arstimis jätkuvalt suurt potentsiaali, mis õigustaks ennast ka rahaliselt, Renin täna üldse eksisteerib.

Üks asi on avastus või leiutis, hoopis midagi muud on selle turule toomine mingi tootena, mis on taskukohane piisavalt suurele hulgale inimestest. See on ka põhjus, miks Renini välja töötanud meeskond litsentseeris arstimi Novartisele: neil puudusid võimalused tootmiseks, mis Novartisel on aga niigi olemas. Oma tootmisliini püsti panemine oleks aga Renini väljatöötanud firma sundinud arstimi märksa kõrgemat tasu võtma.

Lisaks eelnevale tuleb veel arvestada turunduskuludega, et üldse arstimi olemas olust inimesi või nende arste teavitada ja loomulikult aastaid kestavad kliinilised katsed, mis võivad projektile järjekordselt vee peale tõmmata.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks peab jätkuvalt arvestama võimalusega, et sama probleem lahendatakse mõnel teisel moel näiteks ACE inhibiitoritega, mis ei pruugi anda sama head tulemust kui Renini, kuid on piisavalt head, et õõnestada oluliselt alternatiivsetel lahendustel töötamise otstarbekust.

Aeg ajalt võib kuulda ja lugeda, kuidas kurdetakse medikamentide maksumuse üle, et liiga kallis ja palju see tootmine ikka maksta võib. Tõsi, iga järgneva tableti tootmine on üpriski odav, kuid kes maksab kinni selle esimese tabelit - selle mille maksumus on mitukümmend miljonit dollarit?