Kas Venetsueelast saab Ladina-Ameerika Zimbabve?

Zimbabve tänases jubeduse algust otsides tuleb tõenäoliselt minna tagasi aastasse 2000 kui hakati valgetelt farmeritel ilma kompensatsioonita ja sageli jõhkra vägivallaga ära võtma nende farme. Inimesed, kes olid aastakümneid olnud farmerid - teadsid, kuidas, mida ja milla kasvatada - aeti kodudest minema ja nende farmid jagati peamiselt ilma igasuguse põlluharimiskogemuseta linnainimestele. Tegelikult "jagati" on vale sõna - nad lihtsalt tulid ja võtsid.

Tulemused on masendavad. Aafrika viljaaidast ja näidisriigist sai Aafrika tühi kerjusekauss, kus valitseb hüperinflatsioon, mis viinud riigi kokku varisemise äärele. Täna impordivad zimbabvelased valdava osa riigis tarbitavast toidust ja mingisugust lootust lähiajal põllumajanduse elavdamiseks ei ole. Pole oskusi, omandiõigusi ega ajendeid harida põldu, kui kõik nagunii ära võetakse.

Hiljuti avaldas New York Times aga artikli Venetsueelast, mille peamiseks teemaks on farmeritelt maa võtmine ja jagamine kooperatiividele:

Mr. Chávez is carrying out what may become the largest forced land redistribution in Venezuela’s history, building utopian farming villages for squatters, lavishing money on new cooperatives and sending army commando units to supervise seized estates in six states.

Täielik deja vu. Nagu Zimbabves 2000. aastal nii on ka Venetsueelas esimesed märgid suurematest probleemidest kaugemal tulevikus juba ilmnemas:

While some of the newly settled farming communities are euphoric, landowners are jittery. Economists say the land reform may have the opposite effect of what Mr. Chavez intends, and make the country more dependent on imported food than before.

The uncertainties and disruptions of the land seizures have led to lower investment by some farmers. Production of some foods has been relatively flat, adding to shortages of items like sugar, economists say.
. . .
Yaracuy’s sugar growers’ association says sugar cane production here has fallen 40 percent since Mr. Chávez set the land reform in motion.

Senior officials blame “hoarders” for the shortages. But agricultural economists say the government bureaucracy, which runs a chain of food stores, is also rife with inefficiencies and Venezuela is at a disadvantage in competing on international markets with larger economies, like China.

Carlos Machado Allison, an agricultural economist at the Institute for Higher Administrative Studies in Caracas, said demand for food had climbed more than 30 percent in the last two years with the oil boom, while Venezuela’s capacity to produce food grew only 5 percent.

Venetsueela võib kõige hullemast päästa nende nafta, kuid kui tootlikus väheneb ja välisfirmad ei ole valmis investeerima, siis võib juhtuda, et Venetsueela istub varsti arvestatavate naftavarude otsas, mida ei suudeta maast kätte saada.

Üks asi on kindel - riiklikul tasandil suvaliselt sekkumine viib täiendavate suvaliste sekkumisteni, mis omakorda õõnestab seadusandlust ja viib olukorrani, kus ükski ettevõtlikum inimene enam Venetsueelasse ei investeeri või mis veel hullem, ta põgeneb teise riiki.