neljapäev, august 02, 2007

Zimbabve - autokraatliku sotsialismi mustrenäidis

Zimbabvest on varem Vabalogis juttu olnud, kuid seal toimuv on vaikselt võtmas katastroofi mõõtmeid, mis kohe kuidagi hästi lõppeda ei saa. New York Times võttis täna teema uuesti üles ja olukorra tõsiduse tõttu isegi esilehel kui ma õieti aru sain. Igal juhul mõned valusamad tsitaadid:
Bread, sugar and cornmeal, staples of every Zimbabwean’s diet, have vanished, seized by mobs who denuded stores like locusts in wheat fields. Meat is virtually nonexistent, even for members of the middle class who have money to buy it on the black market. Gasoline is nearly unobtainable. Hospital patients are dying for lack of basic medical supplies. Power blackouts and water cutoffs are endemic.
. . .
People are now living off the food they had the foresight or ability to squirrel away in pantries. Otherwise, when gas is available, they drive across the border to Zambia, South Africa and Botswana for supplies. Factory layoffs and slowdowns are bringing new poverty to the 15 or 20 percent of adult Zimbabweans who still have jobs. Pensioners, whose fixed incomes already have been gutted by hyperinflation, now find that no amount of money can purchase some staples.
. . .
In recent weeks, gangs of price inspectors have patrolled shops and factories, imposing price reductions, sometimes arbitrarily. As many as 4,000 businesspeople have been arrested, fined or jailed, according to the Zimbabwean police.
. . .
The empty grocery shelves may be the starkest sign of penury, but there are others equally worrisome. Doctors say that at most, there is a six-week supply of insulin and blood-pressure medications. Less vital drugs like aspirin are rarities.

“You can boil willow bark, just as Galen did,” one physician quipped.
. . .
Moreover, the manufacturer said, suppliers of fabric have also been ordered to cut their prices, even as inflation and problems like power failures have raised their costs. Once their existing stock of fabric is exhausted, he said, there is little incentive for them to make more.
Kõhedust tekitav artikkel, mis on kahjuks ühtlasi hea näide sellest, mis siis saab kui mingi autokraatlik juht hakkab ettevõtjatele dikteerima, millised peaksid olema nende kaupade hinnad. Ma siiralt loodan, et sellele põrgule tuleb varsti lõpp.

Daniel Drezner pakkus juuli alguses, et Zimbabve langeb täieliku kaosesse 5 nädalaga, mis hakkavad juba otsa saama. Tundub, et päri nii kiiresti riik kokku ei varise, kuid MIDAGI peab juhtuma ja varsti, sest samas vaimus jätkates hakkab massiliselt inimesi nälga surema.

Mina pakun, et enne ametliku sügise algust on mul põhjust Zimbabvest veel kord kirjutada ja seda pigem ahastuse kui rõõmu võtmes.

Sildid: ,

3 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

See võiks nüüd küll olla situatsioon, kus ÜRO peaks riigi juhtkonna välja vahetama ja kohtu alla saatma! Kahjuks nii ei juhtu, vähe sellest -teiste riikide maksumaksjad peavad hakkama seda riiki kunagi veel üles ehitama!

2. august 2007, kell 18:25  
Blogger Paul said...

Zimbabwe on nagu musternäidis valest majanduspoliitikast ja kuidas hüperinflatsioon (loomulikult riigi poolt põhjustatud) viib hinna kontrollideni ning hinnakontroll kaupade puudusele ning musta turu tekkele.

Kahju muidugi Zimbabwelastest. Päris õudne on vaadata kuidas üks mees (Mugabe) lihtsalt hävitab ühe enam-vähem normaalse ühiskonna ja majanduse. Nagu rongiõnnetus aegluubis.

3. august 2007, kell 09:57  
Blogger Jüri Saar said...

Kusjuures ma ise mõtlesin samuti sellele, et kus see ÜRO nüüd on, kus genotsiid ei toimub läbi otseses vägivalla vaid hoopis mõttelageda majanduspoliitika.

Zimbabve on tõesti praegu nagu üks võigas õnnetus - tead, et toimuv on jube ja ennast võiks sellest säästa, kuid samas on huvitav jälgida, kuidas sisuliselt sotsialistlik majanduspoliitika on Aafrika "viljakorvist" teinud Aafrika "kerjuse"

3. august 2007, kell 12:18  

Postita kommentaar

<< Home