reede, juuli 20, 2007

Nädala parim arvamuslugu Ahto Lobjakalt ehk liberalismist Eestis

Meie uusajaloo suurim whodunnit on liberalismi langemine maniakaal-depressiivsesse meeleheitesse oma õitsengu tipus 2004. aastal, mil Reformierakonna liidrid üritasid erakonda liita Res Publicaga. Reformierakond asustas siis end ümber paremale tiivale ja jättis liberaalsesse tsentrisse musta augu.
Nii alustab Ahto Lobjakas arvamuslugu, mida lugedes on kahjuks rohkem põhjust kaasa noogutada kui pead raputada. Üks nendest vähestest arvamuslugudest, kus välja on toodud tegelikult kõigile selgelt nähtav, kuid mida sõnadesse pole veel eriti keegi pannud.

Eraldi huvitav nähtus on loomulikult see, et ennast poliitilistelt eelistustelt väga erinevalt määratlenud inimesed on pidanud Lobjaka lugu esile tõstmise vääriliseks:
Kui Ahto suutis probleemile tähelepanu pöörata, siis järgmine loogiline küsimus on, et kas lahendus on samuti kuskil olemas?

Mulle tundub, et see osa liberalismist, mis tõstab esile inimeste vastutust ja mõõdukust, on kuidagi kohalikust tõlgendusest välja jäänud. See loob aga ideaalse keskkonna poliitikale, mis rajatud keelamisele ja piiramisele olgu tegu kasiinodega, alkoholi müügiga või karmimate karistustega liikluseeskirjade rikkujatele.

Oma panuse keelamishüsteeriale annab loomulikult ka ajakirjandus, mis kipub sageli marginaalseid probleeme üle võimendama ja siis stamplahendusena järjekordse keelu välja pakkuma. Absoluutselt ei aita olukorrale aga kaasa meie Euroopa Liidu liikmelisus, mille varjus on mitmed sisulised küsimused juba väljaspool meie otsustusvõimet. Kui sisuliste küsimuste üle pole aga võimalik otsustada, siis kipuvad triviaalsused rohkem huviorbiiti ja enda olulisuse ainsaks tõestuseks jääb valitsusel nende küsimustega tegelemine.

Reformi viimaste aastate arengutes on üpris palju paralleele võimalik tuua ka vabariiklastega USA's, kes vähemuses olles olid nagu õhema riigiaparaadi poolt, kuid võimule tulles läksid varasemad lubadused/seisukohad meelest ning raha, lepinguid, eelistusi hakati jagama paremale ja vasakul - kõik selle nimel, et võimul püsida. Siit koorub välja ka üks liberaalse maailmavaate problemaatilisemaid paradokse - liberaalset maailmavaadet kandev erakond võimul on pikemas perspektiivis oksüümoron, sest võimul ei saa püsida võimu vähendades. Poliitika on üles ehitatud kompromissidele, mis kahjuks liiga sageli tähendab mõne huvigrupi toetuse "ostmist", mille käigus tuleb kahjuks liiga sageli taganeda põhimõtetest.

Edukas poliitik on aga juba enda loomult kahjuks pigem inimene, keda huvitab rohkem võim ja selle teostamine kui mingid põhimõtted.

Liberalismi taandumine tagataustale on kahjuks hoogu juurde saanud mitte ainult Eesti vaid nagu mõni aeg tagasi sai kirjutatud on see diskussiooniteemaks ka USA's, kus väidetavalt on ligi 15% valijatest, kes maailmavaate poolest võiksid olla liberaalid, kaotanud igasuguse koha nii vabariiklaste kui demokraatide hiiglasliku "katuse" all.

Tulevik ei ole kaugeltki tume, sest enamus arenenud riike on täna liberaalsemad kui kümmekond aastat tagasi, kuid vaikselt igale poole hiiliv tehnokraatia on ideoloogia, mis ei huvitu niivõrd inimesest kui süsteemist ja selle efektiivsusest, kus inimene on pigem ennustamatu muutuja, mis tuleks standardiseerida.

Vabaduse hind on igavene valvsus, ütles kunagi Thomas Jefferson ja nii peavad kõik, kes jätkuvalt huvitatud võimalikult liberaalsest ühiskonnast, olema valvsad ja mitte loobuma enda vabadustest vaikselt, sõnagi ütlemata.

3 Comments:

Blogger Toivo said...

Lahendus? nagu alandi kirjutab: "Ehk oleks vaja Reformierakonna asemele uut liberaalset jõudu, aga kas see suudab (ükskõik kas vasak- või parempositsioonilt) üldisest tagurluse vaimust läbi murda?"

20. juuli 2007 12:59  
Blogger Jüri Saar said...

Ei ole minu arvates perspektiivikas seni kuni Reformist pole põhimõttelistel põhjustel mingi seltskond eraldunud. Lisaks sellele on liiga hästi meeles Res Publica ja viimastel valimistel tulid juurde rohelised. Võib-olla 4-8 aasta pärast.

Praeguse seisuga näen mina rohkem potentsiaali Vaba Ühiskonna Instituudi (http://www.epl.ee/artikkel/382484) taolistest organisatsioonides, mis võiksid teoorias välja tulla seisukohtade ja poliitikatega, mida edumeelsemad poliitilised parteid saaksid omaks võtta.

Vähemalt teoorias oleks mõne poliitika omaks võtmine lihtsam siis ka opositsiooni erakondadel, sest algatus ei tule konkurendilt.

20. juuli 2007 13:16  
Blogger John Doe said...

Jälle on esile tõstetud üks "suur" probleem. SMS-laen. Ja kõige uskumatum on, et ettepanek nende laenude tõsiseks piiramiseks on tulnud Reformierakonna liikmelt Taavi Rõivas'elt. Mis toimub?!

24. juuli 2007 22:12  

Postita kommentaar

<< Home