Sissetulekute võrdsuse mõõtmise ebaotstarbekusest

John V. C. Nye on majandusajaloolane, kelle kolimine George Masoni ülikooli äratas minus huvi tema loomingu vastu. Nye kirjutistest üks huvitavamaid ja just laiemat üldsust harivaid kirjutisi on avaldatud Library of Economics and Liberty poolt, kus Nye on kirja pannud mõned olulised täheldused ebavõrdsusest ja selle mõõtmisest.

Nye pöörab tähelepanu mitte niivõrd inimeste sissetulekute erinevustele vaid sellele, mida see sissetulek võimaldab osta ja kuidas see on võrreldav sellega, mida said endale võimaldada sadakond aastat tagasi vaid kõige rikkamad:

You had hot broth (consommé), roast beef, chicken, ham, lots of meats in aspic (i.e. salty Jello), maybe some fish or shrimp, various meat pies, stewed vegetables, a variety of breads and cakes, bread pudding, a few stewed or cooked fruits, and perhaps even an early sort of ice cream dish, along with coffee, tea, and fine wine. All the Brahmins of Boston and Swells of New York would have been suitably impressed by the variety and extravagance and would have been still further impressed had they been able to serve exotic out-of-season fruits like bananas or kiwi.

I don't think I need to prod the reader hard to realize that—except for the wine—this is essentially the typical menu of your basic Midwestern, eat-all-you-can $7.99 buffet. Indeed, the buffet would have more and better breads and fresher fruit and vegetables year round, while maintaining superior standards of hygiene in preparation and service. Compared to the fact that blue collar workers can have such food today on a regular basis without much effort, is it really so much better for the rich to be able to afford $200 a plate dinners or $400 bottles of wine? But if we judge inequality by what people can afford we will be blind to the fact that most of what ordinary people want to eat can be had for trifling sums and are therefore ignored. Indeed, progress at this level might be seen to count against the poor.

Tegelikult on mul sellele koluminile viitamisel ka teine põhjus.

Aeg ajalt peavad mõned inimesed vajalikuks mulle ette heita, et ma kaitsen "raha ükskõik mis hinnaga" ja inimesed on minu jaoks "vähem olulised". Mingeid näiteid kunagi ei vaevuta tooma, küll aga seda emotsionaalset ekskrementi minu suunas loopima. Viimane konkreetsem näide siis selle postituse kommentaaridest ja üks nahaalsemaid siit.

Mind ei huvita raha vaid see, milline ühiskonnakorraldus suudab pakkuda kõige suuremale hulgale inimestest kõige rohkem võimalusi ja see käib vältimatult läbi uue väärtuse loomise mitte aga olemas oleva ümberjagamise. Raha on kõigest selle väärtuse abstraktne kandja ja on pigem saanud kinnisideeks "vasakpoolset" poliitikat ajavatele inimestele, kelle elu ainult raha ümber näib käivat - kellelt kui palju võtta ja kellele anda, reaalne väärtuse loomine ei lähe aga suurt midagi korda.

Ebavõrdsust mõõdavad kõige usinamalt just "vasakpoolsed", kes ei suuda üle saada mõttest, et kellelgi on rohkem raha. Tähtis pole see, mis selle raha eest on võimalik saada vaid hoopis see, et kellelgi on rohkem.

Reaalsed võidud varjutab paljuski näiline abstraktsusest tulenev probleem.