neljapäev, juuli 19, 2007

Turumajanduse evolutsioonilisest arengust ja ekvivalendist loomariigis

Viimases National Geographicus ilmus artikkel nimega Swarm Theory, mille autor Peter Miller arutleb putukate, lindude ja kalade käitumisest parvedes või suuremates gruppides ning kuidas kooslustes tegutsedes omandavad individuaalselt "rumalad" olendid kollektiivse "tarkuse":
"Ants aren't smart," Gordon says. "Ant colonies are." A colony can solve problems unthinkable for individual ants, such as finding the shortest path to the best food source, allocating workers to different tasks, or defending a territory from neighbors. As individuals, ants might be tiny dummies, but as colonies they respond quickly and effectively to their environment. They do it with something called swarm intelligence.

Where this intelligence comes from raises a fundamental question in nature: How do the simple actions of individuals add up to the complex behavior of a group? How do hundreds of honeybees make a critical decision about their hive if many of them disagree? What enables a school of herring to coordinate its movements so precisely it can change direction in a flash, like a single, silvery organism? The collective abilities of such animals—none of which grasps the big picture, but each of which contributes to the group's success—seem miraculous even to the biologists who know them best. Yet during the past few decades, researchers have come up with intriguing insights.
Artikkel ei piirdu ainult fauna üle arutlemisega vaid toob hulgaliselt näiteid ka sellest, kuidas ettevõtted on keeruliste probleemide lahendamisel hakanud kasutama loodusest õpitut ning huvitavaid edusamme on tehtud isegi robootikas. Artikkel on National Geographicule kohaselt huvitav ja mitmekülgne ning väärib lugemist. Kohe päris tõsiselt.

Kõige parem lõik terves artiklis asub aga suht lõpus ja võtab elegantselt kokku ka vabale turumajandusele orienteeritud ühiskonnas toimuva:
That's the wonderful appeal of swarm intelligence. Whether we're talking about ants, bees, pigeons, or caribou, the ingredients of smart group behavior —decentralized control, response to local cues, simple rules of thumb—add up to a shrewd strategy to cope with complexity.
Peaaegu nagu tsiteeriks Hayekit, sest mida muud on turumajandus kui paljude indiviidide tegutsemine kohaliku informatsiooni baasil, üheselt mõistetavate mängureeglite raames. Ei ole mingit "plaani" ega suunavaid juhtnööre mida ja kuidas peaks tegema vaid on üksikute indiviidide eesmärgid, nende teadmised ja reeglite raamistik, milles iga üks võib pühenduda nende eesmärkide saavutamisele.

Nii nagu parvede või koosluste "tarkus" on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemus on inimühiskonnas üha sügavamalt juurduv turumajandus tuhandete aastate pikkuse institutsionaalse evolutsiooni tulemus. Turumajandus ei ole kunstlik ega peal surutud vaid ühiskonna korraldus, mis tekib vabatahtlike tehingute tulemusena ehk tsiteerides James Buchananit:
The "order" of the market emerges only from the process of voluntary exchange among the participating individuals. The "order" is, itself, defined as the outcome of the process that generates it. The "it," the allocation-distribution result, does not, and cannot, exist independently of the trading process. Absent this process, there is and can be no "order."
(Tänud National Geographicu artikli huviorbiiti toomise eest John Doe'le)

Sildid:

3 Comments:

Blogger Toivo said...

kui rahvamass ei ole loll vaid pigem tark, võibolla, võibaolla on siis ka rahvahääletuste kasutamine (otsedemokraatia) ikkagi mõistlik idee? mh?

19. juuli 2007 19:22  
Blogger *uri said...

See ongi vabaturumajanduse mõte - "survival of the fittest". Isegi turumajanduse vastased ei eita selle süsteemi võimet selekteerida süsteemist ebaefektiivseid. Nii nagu heeringas, kes ei taipa kiirelt parve suunda, saab söödud röövkala poolt, hävib firma, kes ei suuda mõist turu (st. tarbijate soove).

19. juuli 2007 23:37  
Blogger Jüri Saar said...

toivo: kaks sõna - Bryan Caplan.

Kui ma õieti mäletan, siis oled lugenud Surowiecki "Wisdom of Crowds'i", kus ta pööras tähelepanu selle, et taoline lähenemine töötab ainult siis, kui inimestel puuduvad eelarvamused ja hoiakud, mis põhjustaksid süstemaatiliselt eksitavaid järeldusi.

Caplani "Myth of the Rational Voter" võtab aga demokraatia ette ja käsitleb seda otsustus mehhanismi, mille üheks suurimaks puuduseks on 4 eelarvamust, mida kannab kahjuks enamus planeedi elanikest paljuski evolutsioonist tulenevalt.

Olen ise lugenud (ja vabalogis kirjutanud) uurimustest, millele Caplan enda raamatu on üles ehitanud, kuid igaks juhuks tellisin ka raamatu. Kuna see praegu lihtsalt seisab (teised raamatud vajavad lugemist rohkem), siis olen nõus ta välja laenutama kui sul on selle vastu huvi.

20. juuli 2007 12:36  

Postita kommentaar

<< Home