Kuidas ja kelle eest marksist kapitalismi kaitseb?

Spectator'is ilmus hiljuti üks huvitav artikkel, kus sõna saab minu jaoks täiesti tundmatu marksist. Iseenesest pole selles Spectator'i puhul midagi erilist, kuid see marksist leiab, et ta on sunnitud üha rohkem ja rohkem kapitalismi eest välja astuma:

Only today’s lazy anti-capitalists — locavores and ‘reactionists’ the lot of them — celebrate the local over the international, and fight to preserve one-sided and narrow-minded cultural practices around the world from what they see as the carbon bootprint of capitalist expansionism. Unlike Marx, they’re not interested in superseding capitalism with something better — with something even more global and more productive, which will leave an even bigger human footprint on the planet — but rather in returning to a pre-capitalist era of local food production, dancing around maypoles and early death from cholera or malnutrition.
. . .
Marx loved the consumer society. Indeed he described it as a ‘civilising moment’ of capital. In the Grundrisse, he wrote: ‘In spite of all his “pious” speeches, [the capitalist] searches for means to spur [the workers] on to consumption, to give his wares new charms, to inspire them with new needs by constant chatter, etc. It is precisely this side of the relation of capital and labour which is an essential civilising moment.’ It is striking that what a bearded communist described as ‘civilising’ 150 years ago — the chatter and charms of consumerism — is now written off by anti-capitalists as dangerous and corrupting.

Soovitan artiklit juba kasvõi alapealkirja tõttu: "Help! I’m a Marxist who defends capitalism" kõigile sotsialistide ja marksistidele. Kui palju on seal tõtt ja kui palju irooniat otsustab iga üks juba ise lähtuvalt enda maailmavaatelistest eelistustest.

Kellest siis tsiteeritud artikli autor Brendan O'Neill nii üldiselt räägib? Üllataval kombel on mul üks hea näide kohe varnast võtta: Tony Judt

Mees nutab New York Review of Booksi artiklis The Wrecking Ball of Innovation taga enda nooruspõlve sotsialismilootusi ja üritab jätta muljet nagu elu oleks viimaste aastakümnetega ainult hullemaks läinud, mida loomulikult saadab hädade litaania. Märkimisväärse osa nendest hädadest moodustavad lihtsalt puudlikud väited, mida kahjuks reaalsus koos faktidega ei toeta, ja ülejäänu koosneb subjektiivsetest täheldustest, mille varjus annab mees endast parima, et mitte välja tuua ühtegi turumajanduse eelist või erastamise positiivset tagajärge. Ei sõnagi sellest, et sageli tuleb teha valikuid ja alternatiivid on sageli veel vähem soovitud, kuid ega siis sellest saa lasta ennast häirida.

Kõige kentsakam on aga artikli juures see, et kui Judt heidab Reichile (kelle raamatust kogu lugu algab) ette ettepanekut ja lahenduste puudumist - sisuliselt mõistab mehe suurte plaanide puudumise tõttu hukka -, siis ise läheb ta samad teed ja täiesti süüdimatult. Silmakirjatseja.

Samas on Judt osav sõnaseadja, kelle retoorika annab aimu sellest, kust suunast puhuvad anti-kapitalismi tuuled ja mis argumente/demagoogiat on parajasti maitsekas harrastada sotsiaalsemalt mõtlevas seltskonnas.

Õpetlik lugemismaterjal seegi.

iPod ja statistika, statistika ja ennustamine, mänguteooria popkultuuris

The iPod will be six years old next month. The newly released iPod Classic with 160 GB of memory is $50 cheaper than the original iPod, holds 40 TIMES more songs and also plays color videos and displays photos. It is smaller, lighter and has a better battery.

Lõigu autor, Russ Roberts, tõi hea näite tehnoloogilisest progressist ja sellest, kuidas kvalitatiivsed täiendused/parandused ei ole sugugi lihtsalt üle kantavad näiteks majandusliku heaolu kirjeldavasse statistikasse, kus iPod (2001) on sama, mis iPod (2007).

Täiendav põhjus mõelda selle üle, kui palju rohkem on võimalik saada sama raha eest mõne aja pärast.
. . .
Ian Ayres on kokku kogunud hulgaliselt erinevaid ennustus tööriistu, millest enamus veebipõhised ja mõnede mööndustega kasutatavad ka eestlaste poolt. Võimaldab ennustada eluiga, pankroti tõenäosust, raamatu edukust või lennukipileti hinda. Ayres lisas nende ennustus tööriistade juurde ka väga asjakohase hoiatuse:

Use them at your own risk (The lawyer in me feels compelled to emphasize that I make no representation as to their accuracy).

. . .
Mänguteooriat on sageli vaja illustreerida ja mis sobib selleks paremini kui popkultuur - filmid, televisioon, muusika jne. Ma ei näinud kahjuks nimekirjas filmi nimega Saw, mis vähemalt Bryan Caplani arvates on vangi dilemma üks paremaid esitusi.

Turumajanduse evolutsioonilisest arengust ja ekvivalendist loomariigis

Viimases National Geographicus ilmus artikkel nimega Swarm Theory, mille autor Peter Miller arutleb putukate, lindude ja kalade käitumisest parvedes või suuremates gruppides ning kuidas kooslustes tegutsedes omandavad individuaalselt "rumalad" olendid kollektiivse "tarkuse":

"Ants aren't smart," Gordon says. "Ant colonies are." A colony can solve problems unthinkable for individual ants, such as finding the shortest path to the best food source, allocating workers to different tasks, or defending a territory from neighbors. As individuals, ants might be tiny dummies, but as colonies they respond quickly and effectively to their environment. They do it with something called swarm intelligence.

Where this intelligence comes from raises a fundamental question in nature: How do the simple actions of individuals add up to the complex behavior of a group? How do hundreds of honeybees make a critical decision about their hive if many of them disagree? What enables a school of herring to coordinate its movements so precisely it can change direction in a flash, like a single, silvery organism? The collective abilities of such animals—none of which grasps the big picture, but each of which contributes to the group's success—seem miraculous even to the biologists who know them best. Yet during the past few decades, researchers have come up with intriguing insights.

Artikkel ei piirdu ainult fauna üle arutlemisega vaid toob hulgaliselt näiteid ka sellest, kuidas ettevõtted on keeruliste probleemide lahendamisel hakanud kasutama loodusest õpitut ning huvitavaid edusamme on tehtud isegi robootikas. Artikkel on National Geographicule kohaselt huvitav ja mitmekülgne ning väärib lugemist. Kohe päris tõsiselt.

Kõige parem lõik terves artiklis asub aga suht lõpus ja võtab elegantselt kokku ka vabale turumajandusele orienteeritud ühiskonnas toimuva:

That's the wonderful appeal of swarm intelligence. Whether we're talking about ants, bees, pigeons, or caribou, the ingredients of smart group behavior —decentralized control, response to local cues, simple rules of thumb—add up to a shrewd strategy to cope with complexity.

Peaaegu nagu tsiteeriks Hayekit, sest mida muud on turumajandus kui paljude indiviidide tegutsemine kohaliku informatsiooni baasil, üheselt mõistetavate mängureeglite raames. Ei ole mingit "plaani" ega suunavaid juhtnööre mida ja kuidas peaks tegema vaid on üksikute indiviidide eesmärgid, nende teadmised ja reeglite raamistik, milles iga üks võib pühenduda nende eesmärkide saavutamisele.

Nii nagu parvede või koosluste "tarkus" on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemus on inimühiskonnas üha sügavamalt juurduv turumajandus tuhandete aastate pikkuse institutsionaalse evolutsiooni tulemus. Turumajandus ei ole kunstlik ega peal surutud vaid ühiskonna korraldus, mis tekib vabatahtlike tehingute tulemusena ehk tsiteerides James Buchananit:

The "order" of the market emerges only from the process of voluntary exchange among the participating individuals. The "order" is, itself, defined as the outcome of the process that generates it. The "it," the allocation-distribution result, does not, and cannot, exist independently of the trading process. Absent this process, there is and can be no "order."

(Tänud National Geographicu artikli huviorbiiti toomise eest John Doe'le)