Zimbabwe hüper-super-turbo inflatsioon

Zimbabwe peastatistik on mures, sest poes pole piisavalt palju kaupa, et inflatsioonimäär välja arvutada. BBC vahendab:

"There are too many data gaps," the Central Statistical Office's Moffat Nyoni told state media.

Many staple goods are often absent from shop shelves after the government ordered prices to be halved or frozen in a bid to stem galloping inflation.

September's inflation rate was put at almost 8,000%, the world's highest.

Other reports suggest the rate could be at near 15,000% and the International Monetary Fund had warned it could reach 100,000% by the end of the year.

Ausalt öeldes mul puudub igasugune arusaam sellest, kuidas võiks 100 000% inflatsioon välja näha või kuidas seda isegi mõista. Samas hästi võiks lubada kõigil endale raha ise trükkida. Tulemus oleks vist sama.

See ei saa jätkuda samas vaimus, kuid eks mõned kuud tagasi tundus lõpp samuti lähedal, ent siin me oleme - järjekordse inflatsioonirekordi otsas.

Kõigepealt hinnad, siis palgad - mis järgmiseks?

Ma ei saa jätta viitamata järjekordsele artiklile tsirkusest nimega Zimbabve. New York Times kirjutab, et ette on võetud järjekordsed piirangud - palgatasemed on külmutatud:

Zimbabwe’s government slapped a six-month freeze on wages, rents and service fees on Friday, the latest step in what some analysts call an increasingly desperate campaign to sustain an economy gutted by hyperinflation.

Even as President Robert G. Mugabe declared the freeze, however, Zimbabwean newspapers suggested that the government’s two-month-old drive against inflation had backfired by drying up tax revenues needed to run the government.

Praeguseks on Zimbabves maksutulud kokku kuivanud, sest hindade 50% vähendamine mõni aeg tagasi põhjustas olukorra, kus kaupa tuli müüa omahinnast odavamalt. Loomulikult ei ole ükski ettevõtja võimeline kaubale peale maksma ja odavam on mitte midagi toota. See põhjustas aga oma korda paljude töötajate kui mitte päris vallandamise, siis palgata sundpuhkusele saatmise. Kuna palkasid ei maksta, siis ei laeku ka palkadega seotud maksud ja inimeste ostuvõime on äärmiselt piiratud, mis tähendab, et ei laeku ka käibemaks. Maksutulud on tänaseks langenud 90%.

Kui valitsusel pole aga maksutulust laekuvat raha ei saa maksta palka ei õpetajatele ega sõjaväelastele, mis esimesel juhul tähendab täiendava 100 000 inimese sissetuleku haihtumist ja teisel juhul sõjaväe infrastruktuuri lagunemist. Aga kui juba sõjaväelased ei saa palka, siis kaugel see coup d'eta enam olla saab.

Ma ei imestaks üldse kui selgub, et mõned kindralid on juba asunud mõne suurriigiga läbirääkimistesse, et kes, kuidas ja millal Mugabe kukutab.

Vahelduse mõttes teeks ka ühe ennustuse: Mugab on kukutatud enne aasta lõppu.

Kas Venetsueelast saab Ladina-Ameerika Zimbabve?

Zimbabve tänases jubeduse algust otsides tuleb tõenäoliselt minna tagasi aastasse 2000 kui hakati valgetelt farmeritel ilma kompensatsioonita ja sageli jõhkra vägivallaga ära võtma nende farme. Inimesed, kes olid aastakümneid olnud farmerid - teadsid, kuidas, mida ja milla kasvatada - aeti kodudest minema ja nende farmid jagati peamiselt ilma igasuguse põlluharimiskogemuseta linnainimestele. Tegelikult "jagati" on vale sõna - nad lihtsalt tulid ja võtsid.

Tulemused on masendavad. Aafrika viljaaidast ja näidisriigist sai Aafrika tühi kerjusekauss, kus valitseb hüperinflatsioon, mis viinud riigi kokku varisemise äärele. Täna impordivad zimbabvelased valdava osa riigis tarbitavast toidust ja mingisugust lootust lähiajal põllumajanduse elavdamiseks ei ole. Pole oskusi, omandiõigusi ega ajendeid harida põldu, kui kõik nagunii ära võetakse.

Hiljuti avaldas New York Times aga artikli Venetsueelast, mille peamiseks teemaks on farmeritelt maa võtmine ja jagamine kooperatiividele:

Mr. Chávez is carrying out what may become the largest forced land redistribution in Venezuela’s history, building utopian farming villages for squatters, lavishing money on new cooperatives and sending army commando units to supervise seized estates in six states.

Täielik deja vu. Nagu Zimbabves 2000. aastal nii on ka Venetsueelas esimesed märgid suurematest probleemidest kaugemal tulevikus juba ilmnemas:

While some of the newly settled farming communities are euphoric, landowners are jittery. Economists say the land reform may have the opposite effect of what Mr. Chavez intends, and make the country more dependent on imported food than before.

The uncertainties and disruptions of the land seizures have led to lower investment by some farmers. Production of some foods has been relatively flat, adding to shortages of items like sugar, economists say.
. . .
Yaracuy’s sugar growers’ association says sugar cane production here has fallen 40 percent since Mr. Chávez set the land reform in motion.

Senior officials blame “hoarders” for the shortages. But agricultural economists say the government bureaucracy, which runs a chain of food stores, is also rife with inefficiencies and Venezuela is at a disadvantage in competing on international markets with larger economies, like China.

Carlos Machado Allison, an agricultural economist at the Institute for Higher Administrative Studies in Caracas, said demand for food had climbed more than 30 percent in the last two years with the oil boom, while Venezuela’s capacity to produce food grew only 5 percent.

Venetsueela võib kõige hullemast päästa nende nafta, kuid kui tootlikus väheneb ja välisfirmad ei ole valmis investeerima, siis võib juhtuda, et Venetsueela istub varsti arvestatavate naftavarude otsas, mida ei suudeta maast kätte saada.

Üks asi on kindel - riiklikul tasandil suvaliselt sekkumine viib täiendavate suvaliste sekkumisteni, mis omakorda õõnestab seadusandlust ja viib olukorrani, kus ükski ettevõtlikum inimene enam Venetsueelasse ei investeeri või mis veel hullem, ta põgeneb teise riiki.

Kuidas Venetsueela ehitab 21. sajandi sotsialismi!

Kui Zimbabve on jätkuva visadusega demonstreerimas, et majandusepoliitika ei ole fantaasiaharjutus, kus teha saab kõike, mis pähe tuleb, siis Venetsueelat kisub Chavezi eestvedamisel samas suunas kuigi mõnevõrra teist teed pidi:

With oil income rising fourfold during Chávez's presidency, the economy has registered double-digit growth the past three years. Gross domestic output has gone from $103 billion in 1999 to $174 billion last year, according to recent testimony on Capitol Hill. Increased royalties and taxes leveled on private oil companies since 2004 have generated nearly $6 billion for government coffers, Chávez said last month, and authorities are cracking down relentlessly on tax evaders.

But in frequent speeches, Chávez has also lauded the bounties of Marxism, praised Castro's economic management and threatened private businesses with takeovers. That has helped unsettle markets. Foreign investment has screeched to a halt, registering an outflow of $543 million last year. The Caracas stock exchange has lost much of its volume after the government nationalized CANTV, the telecommunications company, and the Caracas electric utility. Perhaps most significant, Venezuela's state oil company has seen production decline over the past decade.

Ainus, mis Venetsueelat pinnal hoiab, on kõrge nafta hinda ja imestamisväärseks peab pidama olukorda, kus vaatamata kasvavale nõudlusele on toodang ainult vähenenud. Eelnevalt viidatud artiklist tuleb aga välja, kuidas Venetsueelas 21. sajandi sotsialismi ehitatakse ja seda loomulikult läbi erafirmade riigistamise. Ainult, et kui hiinlastel on riigifirmad vähem kasumlikud, siis mis imevõim peaks vastupidist tulemust võimaldama Venetsueelas?

Eraldi huvitav nähtus on aga sotsialistliku koostöö musternäidisena esile tõstetud Kuuba arstide abi Venetsueelas ja paljudes teistest arenguriikides, mis kahjuks on jõudmas paljuski ette ennustatava lõpuni:

Several Cuban medics interviewed by World Politics Review said they wanted to be sent overseas, as a rare opportunity to travel or as an escape route to the United States. Many Cuban medics posted in Venezuela reportedly return home carrying large quantities of toilet paper, sanitary napkins and other consumer products that are in short supply on the island.

Once off of the island, the medics said, poor working conditions and disappointment with the Cuban medical programs' effectiveness added reasons to defect. Yane, 29, a nurse, said she and one doctor were left alone in a clinic in a Venezuelan coastal town to care for a maternity ward and a trauma ward with many accident victims. Often, they had so many patients they could not go home for three or four days at a stretch. When she and others complained about the conditions, she said, the program's Cuban directors threatened to send them back to Cuba.

Artiklis peatutakse veel sellel, kui vähe Kuuba arstidele nende oskuste eest makstakse ja kuidas kasvav kuritegevus on Venetsueelast tegemas kõike muud kui atraktiivse töökoha. Ma julgen väita, et kaugel ei ole see aeg, kus Venetsueela valitsus peab Chavezi poliitikat jätkates hakkama piirama inimeste väljapääsu riigist ja inimesed saavad ka ise aru, et nad pigem orjad kui vabad inimesed.

Zimbabve - autokraatliku sotsialismi mustrenäidis

Zimbabvest on varem Vabalogis juttu olnud, kuid seal toimuv on vaikselt võtmas katastroofi mõõtmeid, mis kohe kuidagi hästi lõppeda ei saa. New York Times võttis täna teema uuesti üles ja olukorra tõsiduse tõttu isegi esilehel kui ma õieti aru sain. Igal juhul mõned valusamad tsitaadid:

Bread, sugar and cornmeal, staples of every Zimbabwean’s diet, have vanished, seized by mobs who denuded stores like locusts in wheat fields. Meat is virtually nonexistent, even for members of the middle class who have money to buy it on the black market. Gasoline is nearly unobtainable. Hospital patients are dying for lack of basic medical supplies. Power blackouts and water cutoffs are endemic.
. . .
People are now living off the food they had the foresight or ability to squirrel away in pantries. Otherwise, when gas is available, they drive across the border to Zambia, South Africa and Botswana for supplies. Factory layoffs and slowdowns are bringing new poverty to the 15 or 20 percent of adult Zimbabweans who still have jobs. Pensioners, whose fixed incomes already have been gutted by hyperinflation, now find that no amount of money can purchase some staples.
. . .
In recent weeks, gangs of price inspectors have patrolled shops and factories, imposing price reductions, sometimes arbitrarily. As many as 4,000 businesspeople have been arrested, fined or jailed, according to the Zimbabwean police.
. . .
The empty grocery shelves may be the starkest sign of penury, but there are others equally worrisome. Doctors say that at most, there is a six-week supply of insulin and blood-pressure medications. Less vital drugs like aspirin are rarities.

“You can boil willow bark, just as Galen did,” one physician quipped.
. . .
Moreover, the manufacturer said, suppliers of fabric have also been ordered to cut their prices, even as inflation and problems like power failures have raised their costs. Once their existing stock of fabric is exhausted, he said, there is little incentive for them to make more.

Kõhedust tekitav artikkel, mis on kahjuks ühtlasi hea näide sellest, mis siis saab kui mingi autokraatlik juht hakkab ettevõtjatele dikteerima, millised peaksid olema nende kaupade hinnad. Ma siiralt loodan, et sellele põrgule tuleb varsti lõpp.

Daniel Drezner pakkus juuli alguses, et Zimbabve langeb täieliku kaosesse 5 nädalaga, mis hakkavad juba otsa saama. Tundub, et päri nii kiiresti riik kokku ei varise, kuid MIDAGI peab juhtuma ja varsti, sest samas vaimus jätkates hakkab massiliselt inimesi nälga surema.

Mina pakun, et enne ametliku sügise algust on mul põhjust Zimbabvest veel kord kirjutada ja seda pigem ahastuse kui rõõmu võtmes.

Hardo Pajula, David Lynch, Zimbabve - üks lõbusam kui teine

Hardo Pajula arutleb Postimehes "jätkusuutlikuse" üle jõudes järeldusele, mille sarnast võis Vabalogis lugeda juba 2005. aasta juulis. Pajulale omaselt ei puudu ka sellest artiklist väike huumor:

Nii et kui järjekordne arvamusliider taas kord nõidusliku j-tähega sõna järele haarab, võiks ta proovida enne oma nutikusele helistada.

. . . . .

Väidetavalt on kõigi aegade üks paremaid portreerlugusid kirjutatud 1996. aastal David Lynch'ist David Foster Wallace'i poolt ajakirjale Premier. Tänu Lynch'i fännide asjalikusele võib artikliga nüüd tutvuda iga inimene iseseisvalt. Parim artikli stiili edastav lause:

The first time I lay actual eyes on the real David Lynch on the set of his movie, he's peeing on a tree.

Mind suunas Lynch'i juurde tagasi uus seriaal nimega John From Cincinnati, mis näib olevat üks lynchilikumaid seriaale üle pika aja. Muide, Lynch on hakkama saanud ka uue filmiga, mis näib olevat parajalt...heh...lynchilik.

. . . . .

Tänu välismeediablokaadile imbub Zimbabvest välja maruvähe uudiseid, kuid aeg ajalt on Mugabe trikkidest siiski kirjutatud. Tänane The Times avaldas lühikese, kuid seda masendavama artikli sellest, kuidas Mugabe võitleb inflatsiooniga:

Bread and other essentials all but vanished from shops and supermarkets in Harare yesterday after President Mugabe ordered a 50 per cent cut in prices.

Price inspectors and police, sometimes armed, descended on supermarkets in the Zimbabwean capital to enforce price controls. Their intervention followed the order issued by Mr Mugabe last week in an attempt to get to grips with rampant inflation.

The result was chaos. Bags of sugar burst open in struggles between shoppers who had streamed into supermarkets. Computerised checkouts jammed, unable to cope with the rapid price changes. There was further confusion when officials forced their way into storerooms and declared stock items to be “illegal hoarding,” and ordered all goods to be moved on to supermarket floors.

Inflatsioon on Zimbabves tänaseks umbes 10 000% aastas. Inimesed on näljased ja kaotamas lootust, sest igal järgmisel päeval on nad vaesemad kui eelmisel.